Mina ja Vietnam

Planeerisin pool aastat minna Sri Lankale ja Maldiividele, aga kuna viimane on niikuinii lihtsalt turistikas ja lebotamise koht, siis peale väikest eeltööd sain aru, et jääks ainult Sri Lanka.

Seejärel olin täiesti kindel, et lähen Lapimaale..

Lõpuks tuli mängu hoopis juhus, sest ühel hetkel tuli hea pakkumine lennukipiletite näol Vietnamisse. Otselend Vaantast Phu Quocile!
Kuna Vietnami kõrval asub kohe ka Kambodža, millele ma olen juba aastaid silma peale visanud, kuid olen seda alati liiga kaugeks sihtkohaks pidanud, siis ei olnudki pikalt mõelda. Viis minutit ja lennukipiletid olid ostetud.
Niipalju siis reiside planeerimisest.

Otselend Vaantast, 11 tundi lendamist. Hea õnne korral samapalju ka tagasi. Sealjuures mulle lendamine kohe üldse ei istu, nii et see saab paras eneseületus olema.

Aga.. Mulle meeldivad otselennud, sellepärast sai ka see lend ostetud. Muidugi Vietnam. Lennuk on ju samuti väga hea, Dreamliner. Ja TUI-ga olen ma ka varem lennanud, Tenerifele. Vast ei ole väga hull?

Nagu ikka, reisin ma ainult seljakotiga. Ma ei kannata mingit suure kohvri kaasavedamist, kus sees on viigipüksid, triiksärgid, kaks lipsu ja kaheksa paari sokke.
Mina üheski hotellis üle paari-kolme päeva kohal ei püsi. Ega isegi mitte samas linnas. Ega alati isegi mitte samas riigis.

TUI puhul on eriliseks väljakutseks veel see, et käsipagasi ehk siis seljakoti kaal ei tohi ületada viit kilo ja see annab hea võimaluse targalt oma seljakotti pakkida.
No see on paras nuputamine. Selle jätan välja, selle jätan välja. Selle ka. Selle samuti.  Mingil hetkel hakkan mõistma, et inimestel ongi liiga palju kaupa reisidel kaasas. Ja üldse vist igapäevases elus.
Pakkisin oma seljakoti ära ja saingi 5 kilo. Täiesti piisav, et reisida 9500 km kaugusele, kaheks nädalaks.

Ostsin ära Tallinki laevapiletid Helsingisse. Üks ots 32€, edasi-tagasi 24€. Nagu lennukipiletitega, omapärane hinnapoliitika.  Võtsin edasi-tagasi reisi, Megastariga. Minu arvates parim laev Tallinn-Helsingi liinil.20190207_213406

Kindlustus If-ist, millisega mul on ainult väga head kogemused. 60€, mis polegi väga vähe. Aga mitte ka palju. Sest seal on “kõik hinnas” – tervisekindlustus, kõrgendatud riskiga tegevused, reisitõrge, pagas jms. Täispakett.

Vietnami e-viisa tellisin internetist. Ja ega rohkem ei olnudki väga midagi. Hotellibroneeringud esimesteks päevadeks ka veel muidugi. Edaspidi vaatab jooksvalt.

Päev 1

Õhtuse laevaga siis Helsingi poole. Helsingis sadamast jalgsi raudteejaama, suvised riided seljas, õues paar kraadi külma. Väheke kiirema tempoga liikuda, pole hullu. Sealt edasi Finnairi bussi peale, pilet 6.90€. Saaks vist ka odavamalt teise bussiga, aga Finnairi buss oli just sobivalt ees. Kergemad riided ka seljas, ei viitsinud seal väga otsida. Ja see on väga mugav buss. Paar inimest ainult bussis ja sõitsimegi kohe välja.

Kell 22 lennujaamas, väljalennuni kolm tundi.

Või siis mitte. Sest TUI suvatses lennu paar tundi edasi lükata. Minu lend oli ainuke, mis tol õhtul  edasi lükkus. No ei meeldi mulle selline asi. Mõtlesin, et läheks ehk koju tagasi.. Veel oleks võimalus.20190207_225519

Viis tundi hiljem enam seda võimalust enam ei olnud, sest istusin juba lennukis. Lennuki õhkutõusmine on maruäge kogemus, justkui minek kuhugi tundmatusse, mida ta ju tegelikult ongi.

Lend ise on muidugi üliigav, sest mida huvitavat on 11-tunnise lennu juures? Terve lennukitäis tõbiseid turiste – üksteisevõidu käis köhimine, aevastamine ja ninanuuskamine. Kuhugi minna ka ei ole. Magada ka ei õnnestunud, sest ma ei ole harjunud vertikaalselt magama. Vaatasin mingeid mõttetuid filme ja aeg-ajalt lennuinfot, mis ütles, et me oleme 12 km kõrgusel, lendame kiirusega 1048 km/h (!) ja et väljas on ei vähem ega rohkem kui 67 kraadi külma. Celsiuse järgi ikka.

Lennuk ise oli küll korralik, Boeing 787-8, mis on hea lennuk selle poolest, et tema lennulagi on muljetavaldav ja sellisel kõrgusel esineb vähe turbulentsi. Turbulents on minu jaoks ainus asi lennureisil, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Kui ma Tenerifel käisin ja seal maandusin, siis oli maandudes selline turbulents ja tiibade laperdamine veel lisaks (tugev külgtuul ookeanilt), et ma olin täiesti kindel, et ma ei lenda enam mitte kunagi.
Ja siis mõtlesin sama asja kolm kuud hiljem, kui ma Islandile lendasin – see on nüüd küll viimane kord lennata!
Ja siin ma nüüd siis lendan, 11 tunnist reisi.

Toitlustus, päris asjalik soe toit. Kuum kartulipüree, kotletid, salat. Kohvi, teed, küpsist ja vahvlit pakuti ka. Pileti hinna sees muidugi.

Maandumine oli seekord väga sujuv ja tegelikult ka kogu lennureis.

Ja siis.. Jõuad lennukiuksele ning sulle lööb pimedusest ja ritsikate sirinast vastu umbes 30 kraadi õhusoojust. Troopiline – niiske ja soe. See oli esimene moment, kus ma tundsin, et see lendamine oli seda väärt.20190208_133233

Lennujaamas läksin esimese tegevusena kohaliku immigratsioonibüroo kontori ukse taha ehk lihtsamalt öeldes e-viisat pärisviisaks vormistama. Olin selle internetis umbes  $20 eest ära täitnud ja saanud vastuse, et ma olen täiesti viisakõlbulik. Phu Quoc ise on viisavaba, mingit viisat eestlasele vaja ei ole, aga minu kindel plaan oli saarelt edasi liikuda, nii et mulle siiski vajalik.

Toimekas vietnamlane, kes inglise keelt väga ei osanud, tegi mulle kuidagi selgeks, et viisa maksab $25. Noh, väga hea, kui nii vähe maksab.
Viie minuti pärast tuleb tagasi ja teatab, et mul on siiski multiple viisa, mis maksab kahjuks $50. No mis teha. Maksab siis maksab. Ilus viisa (üks kaunimaid) passis ja templid peal, annan ametnikule $55, sest ta oli väga asjalik ja püüdlik. Ametnik teeb kraapsu ja veelkord kraapsu ja tänab jootraha eest. Maksin vist üle.
Dollar on Vietnamis ja Kambodžas kõva valuuta, aga tasub arvestada, et nad konverteerivad  seda sinu kahjuks ümber. Soodsam on arveldada Vietnamis dongides ja Kambodžas riaalides.

Seejärel tuleb läbida piirivalveametnike kadalipp, mis läheb ülilihtsalt ja kiirelt. Vaatab sulle korra näkku, vaatab passis viisat ja lööb templi sisse.

Ma olen Vietnamis!

Lennujaamaväravas sagivad paarkümmend taksojuhti üksteise võidu, et mind endale kaubelda. Õnneks keegi varrukast ei tiri ja külje alla ei poe.
Pealegi on mul hotellist autojuht ees ootamas, nii et seekord jääb ära.

Varsti märkangi ühte paberile sirgeldatud nime, mis väga sarnane minu nimele on. Ongi minu autojuht hotellist.

Terve tee käib äge signaalitamine, igale mopeedijuhile antakse signaali. Ja jalakäijale. Ja üldse, kogu aeg. Isegi, kui kedagi ei ole. Äkki kuskil nurga taga ikka keegi on. Vietnamlasi lihtsalt jätkub igale poole.
Iga viie sekundi tagant “tuut-tuut”, “tuut-tuut”. Alguses olen ma hämmelduses ja isegi filmin seda nähtust, aga paar päeva hiljem kustutan selle oma telefonist kui liiga tavalise, sest mõistan, et see on seal normaalne tegevus. Üldsegi mitte pahatahtlik.

Jõuame hotelli. Päris kena hotell. “Seaside Village”. Lihtne. Ja soodne, vähemasti eurooplase jaoks. Paarkümmend eurot öö, kahese toa eest.
Toal pole viga – dušš, wc, TV, A/C, külmik, kaks pudelit mineraalvett laual. Korralik voodi, voodipesu. Rätikud. Hügieenitarbed. Isegi hambahari – pakendis muidugi. Mitte ühtegi putukat toas. Konditsioneer töötas laitmatult. Uus hotell.
Ainult vaade aknast pole suurem asi ja asukoht on samuti muidugi linnaservas, aga minu jaoks ei mängi see rolli. Ja kuna on niikuinii pime, siis see polegi oluline, milline on ümbrus või kus ma olen..  Väga hea hinna-kvaliteedi suhe sellel hotellil.20190220_105635

Jätan oma asjad tuppa ja lähen alla vastuvõttu. Vastuvõtuletis töötav poiss on lahkesti nõus mind viima kuhugi söögikohta. Ja linna näitama. Võrriga muidugi.
Ütlen talle, et lähme kuhugi sööma, et sa vii meid kohale, mina maksan.

Sõidame siis kahekesi tont teab kuhu, minu jaoks on kõik uus ja ootamatu. Poiss kihutab nagu ralliäss võrride vahel ringi, ma olen sukeldunud (kuri)kuulsasse Aasia liikluskaosesse. Väga äge, mulle tegelikult meeldib.

Saabume kuhugi kohalikku restorani, soliidne kohake. Grillkana, joogid ja riis ning pudel kohalikku veini kaasa, maksavad kokku 930 000 VND, millest mul ei ole veel õrna aimugi, kas see on palju või vähe. Maksan kaardiga.
Aga ilm on lihtsalt vapustav – pime, aga sooja on umbes 30 kraadi, ritsikad siristavad, linnud sädistavad.. Idüll.
Ma olen nüüdseks magamata vähemalt kaks ööpäeva, aga mingit unevajadust ei ole. Mingi tohutu energia on sees. Ei viitsi mõelda ka, mis kell Eestis on – ilmselt päev ja võib olla see ongi hea, et ei mõtle, sest harjutan ennast kiiresti kohalikku aega ega tekita endale stressi ajavahega.

Sõidame tagasi hotelli. Pudel kohalikku, kaasaostetud veini vajab toas avamist. Saabumise puhul, või nii..

Veinipudeliavajat toas ei ole. Lähen alla vastuvõttu, kus seesama poiss ütleb, et neil ka kahjuks ei ole. Mõtleb hetke ja leiab lahenduse. Võtab kapist akutrelli, näpitsad ja ühe kipsikruvi. Keerab kruvi akutrelliga pudelikorgi sisse ja tõmbab näpitsatega. Kruvi tuleb korgi seest välja, aga kork mitte. Liiga lühike kruvi. Otsib-otsib, ei leia pikemat kruvi.
Mõtleb natuke.. Läheb lobby WC-ukse juurde ja keerab uksehinge seest välja ühe pikemat sorti kruvi. Keerab siis selle jällegi omakorda korgi sisse ja sikutab. Sikutab, sikutab, järsku tuleb kruvi koos poole korgiga välja. Pool korki jääb ikka pudelisse.
Mõtleb natuke. Võtab siis kaks söögipulka restoranist kaasaostetud kanaprae kõrvalt, paneb pudeli põrandale, ise põlvitab samuti põrandale, paneb pudeli kahe põlve vahele ja surub söögipulkadega korki pudeli sisse. No ei lähe.. Surub kõvemini, surub rinnaga peale. Pingutab. Surub kogu jõust!
Mina taganen igaks juhuks natukene kaugemale.

Järsku käib hele plaks, kork kaob koos söögipulkadega pudelisse ja kõik kohad on hetkega punast veini täis. Poisi nägu, valge särk, püksid, pool fuajeed.
Ulatab mulle pudeli ja ise on üliõnnelik! Lai naeratus näol. Ära tegin!
Mitte kuskil Euroopas, mitte keegi, mitte midagi sellist sulle ei teeks. Naeratusega.

Vein ise kahjuks juua ei kõlvanud ja rohkem ma alkoholi Vietnamis ei tarbinudki, kui see lonks veini välja arvata. Vesi ja naturaalne mahl on siiski ainukesed joogid, kui sa tahad aktiivne olla.

Päev 2

Järgmisel hommikul ärkan kell kell kaheksa hommikul ja ei tunne ei sel hommikul ega ka edaspidi mingit ajavahest tingitud stressi. Ma ei tunne üldse mingit stressi! Mõnus on kuidagi see olemine.

Lähen alla vastuvõttu.
Poiss töötab seal vist ööpäevaringselt, sest kahe päeva jooksul oli ta seal kogu aeg letis, ükskõik mis kell siis parajasjagu oli.
Küsin, et kas võrri saab laenutada. Mis iganes nimi sellel kaherattalisel siis on – mootorratas, mopeed vms. Mina nimetasin seda võrriks, sest 125 cm3 mootoriga kaherattalist mootorrattaks nimetada on väheke narr.

Ikka saab! 150 000 VND ööpäev, mis on tavaline taks Vietnamis – see on hea hind.

Viib mu alla garaaži, seal on kaks võrri, üks tuttuus, teine vana ja väsinud. Mõlemad sama hinnaga. Ütleb, et näe, see uus valge on väga hea, eelmine nädal ostsime. Kiledki veel peal.
Aga mulle meeldis see vanem. See oli nii armas – vana, väsinud, natukene kurb. Ilmselt pool Vietnamit läbi sõitnud.  Üks peegel puudu.. Võtsingi vana.20190221_165713

Istun sadulasse, panen kiivri pähe ja alustan sõitu.
Kõik on võõras. Kuhu minna? Mida teha? Konkreetselt plaani esimeseks päevaks ei olnudki, see on kohanemiseks mõeldud.
Sõidan lihtsalt suvalises suunas. Korjan tee pealt peale ühe hääletajast turistineiu ja ta näitab mulle väga osavalt sõidu ajal käemärkidega, kuhu ta tahab minna. Kalaturule. Vana olija juba siin, venelanna. Vahetasime mõned sõnad ja jätsime hüvasti.

Sõidan teadmata suunas edasi. Läbi linna. Kui palju võrre.. Sadu, tuhandeid. Kümneid tuhandeid. Ristmikel keeravad kõik väga osavalt üksteise vahelt läbi, kõik käib väga sujuvalt – seisma ei tohi jääda, hoogu ei ole vaja maha võtta. Siis oskavad teised sinu sõidutrajektooriga arvestada. Puhas matemaatika. Umbes tund aega ja mul on see kõik käpas. Sõidan nagu vana kohalik ja ma naudin seda!
Liiklus tundub esmapilgul täieliku kaosena, sõidetakse vastassuunavööndis, nina eest läbi, risti-rästi igatepidi.. Igaüks pöörab siis kui tekib mõte ja see võib olla vabalt ka sinu nina eest läbisõit. Vastassuunas sõitmine on väga tavaline asi..
Aga mingi aja pärast saad aru, et see kõik töötab, töötab nagu kellavärk! Sina arvestad teistega ja teised arvestavad sinuga. Ei ole mingit “ärapanemist”. Kõik on võrdsed, kõik on sõbralikud. Kiiruse hoiad stabiilsena, pöördeid teed sujuvalt, seisma jäämata. Ei mingeid ummikuid, sa oled pidevas liikumises. Sõidad selles ühtlases liiklusvoos ja ei tee teist nägugi, kui sulle kilomeetri jooksul sada väikest vietnamlast sinu sõidusuunas vastu sõidavad. Neil lihtsalt on vaja kuskile “siiapoole teed” keerata. Ja vietnamlased valivad selleks alati kõige otsema tee. Lõpuks tegin seda isegi.
Raudpoltkindel reegel on – kiiver peab peas olema. Kas see sind kaitseb või mitte, pole oluline, aga kiiver (juhil) on ainus reegel sealses liikluses. Paremakäereegel ka osaliselt.
Kui on vaja teha ristmikul vasakpööret, tasub alati võtta ennast mõne sõiduauto taha või vasakule küljele ja siis tema varjus ristmikku ületada.
Mingeid kiiruspiiranguid Vietnamis muidugi ei ole (Saigoni kohta ei tea), sest kiiruskaamerad loomulikult puuduvad. Ühtegi politseid ei märganud.

Muidugi on Phu Quoc väheke kergem koht algajale kui Hanoi või Saigon, aga alustamiseks just täpselt paras.

Hiljem, Tallinnas autoga sõites, jõuab kohale, et Vietnamis puudub selline asi nagu  liiklusstress. Täiesti stressivaba kulgemine. Kõik on tõepoolest lahked, sõbralikud, ja hoolivad. Kõik sujub. Kahe nädala jooksul ei näinud mitte ühtegi avariid! Mitte kordagi ei sõimatud, karjutud ega näidatud muul moel oma frustratsiooni välja. Neil lihtsalt polegi seda!

Sõitsin paar tundi ringi, niisama, lihtsalt lõbuks. Mõned peatused muidugi tegin ka. Pudel vett näiteks osta. Ilm on soe, umbes +33 kraadi, päike paistab, tuju on.. joovastav. Ma olen õnnelik. Ma olen tõesti õnnelik! Ühtegi muret ei ole.

Vaatan, et kütuseseier liigub nulli poole. Aga tanklaid on saarel õnneks piisavalt. Linnades samuti. KTC oli see firma, mille teenuseid mina kogu aeg kasutasin. Lihtsalt  tegin seal oma esimese tankimise, kõik sujus, kütus probleeme ei tekitanud ja nii jäigi KTC minu valikuks.
Võrriga on nii, et selle kütusekulu on loomulikult väike ja kuskil poole paagi peal, kui tankla ette jäi, keerasin jaama sisse ja ainuke liigutus, mida pead näitama, on “full”. Selleks liigutad kätt horisontaalselt vasakult paremale. Korgi pead ise lahti tegema ja pärast sulgema. Pane 100 000 VND valmis..
Vietnamis kütust ise paaki ei tangita, selleks on inimene, kes selle töö sinu eest ära teeb ja raha maksad kohe sealsamas, võrri kõrval, peo peale. Enamasti kulub kõigeks kokku üks minut. Tšekke ja muud sellist ebaolulist paberimajandust kohtab ainult hotellides ja suuremates kauplustes.
Üldjuhul jääb võrri tankimise hind 50 000 – 70 000 VND piiridesse, mis on umbes 2 – 2,5€ ja sellega sõidab omajagu. Kütus on ikka väga odav, kogu reisi kulu arvestades täiesti olematu väljaminek. Kütusekulu on küll kõige väiksem mure Vietnamis ja Kambodžas.20190209_154534

Phu Quoc`i saare teed ehk siis põhimaantee ümber saare, on rahuldavas seisukorras, üldiselt sama seisukord oli ka mandri-Vietnamis. Alguses võivad ehmatada mõned ootamatud augud, aga paar korda teed läbi sõites, jäävad need kohad meelde. Lisaks võib olla teele pudenenud igasugust kaupa – betooni, telliseid, kiivreid, plätusid jms huvitavat materjali, nii et väga lõdvaks ennast lasta ei saa. Vältida tasub kindlasti teeäärset osa, sest seal on liiva, killustikku jms võrri kitsastele rehvidele mittesobivat materjali. Väga tähelepanelik tasub olla valgete ehk siis turistide suhtes, kes võrridega sõidavad, sest nende sõiduvõtted ja kogemused on pehmelt öeldes mõnikord murettekitavad. Ise pidin esimestel päevadel korduvalt äkkmanöövreid tegema, kui mõni valge turist suvatses tagasipööret teha või lihtsalt kellestki mööda sõites järsult vasakule pööras. Aga mingi kummaline “Vietnami õnnelikus” oli kogu aeg hinges, mitte miski ei ärritanud, ei ajanud endast välja. Selline omapärane,  mõnus vabaduse tunne, mida võrr annab. Võrri võib muuseas parkida pm ükskõik kuhu – kus ruumi on. Sai pargitud ka kohvikusse laudade vahele, hotelli fuajeesse, pitsabaari..

Lisaks mõtlesin ma aeg-ajalt kohaliku võrripargi ohutusele, sest teedel vedeleb sadu polte, mutreid ja seibe, mis kõik on võrride küljest pudenenud.
Aga – ei ühtegi avariid, ei ühtegi tee ääres seisvat rikkis võrri. Ka minu enda võrr pidas vastu. Lõpuni.

Võrr on muidugi leebelt öeldud, sest tegelikult oli selle kubatuur 125 cm3 ja tippkiirus spidomeetri järgi 160 km/h. Ise üle 120 km/h sõita ei riskinud – T-särgiga, paljaste käte ja teksastega. Kiiver oli lihtsalt niikuinii moepärast peas.
Kui nii, päris ametlikult võtta, siis on see illegaalne tegevus, sõita turistil seal üle 50 cm3 kubatuuriga tsikliga – mina aga ühtegi politseid ei näinud ja ühtegi probleemi ei tekkinud, kuigi läbi sai sõidetud ikka väga-väga palju. Võimalik, et isegi kuni tuhat kilomeetrit. Sealhulgas Kambodžas.
Väidetavalt, kui mingi probleem politseiga tekib, siis jääda tagasihoidlikuks ja pakkuda probleemi kiireks ja kohapealseks “lahendamiseks” $20-50. Aga isiklik kogemus, nagu öeldud, puudub.

Teise päeva õhtuks läksin tagasi oma hotelli. Vaatasin kohalikku telekanalit, millestki muidugi peale pildi aru ei saa ja peale kohalike kanalite seal midagi ka polnud. Lääne kanalid on seal tasulised ja odavamad hotellid endale seda luksust lubada ei saa. Tellisin omale tuppa ühe pitsa, värskendav dušš ja siis magama.

Päev 3

Täna oli aeg hüvasti jätta minu Seaside Village hotelli ja sealse ülisõbraliku poisiga, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänudki.. Pigem ma ei küsinudki. Minu jaoks oli ta lihtsalt “sõber”. Saime ülihästi läbi, ma helistasin talle aeg-ajalt ka edaspidi, kui mingit abi oli vaja vms ja eks tema võrr ju oli ka minu käsutuses kõik see aeg. Lisaks, kui ma Kambodžasse läksin, üürisin tema käest toa kolmeks päevaks, et oma asju seal hoiustada.
Tema inglise keel on küll jube vigane, nagu enamikel vietnamlastel, aga kuidagi me suheldud saime.

Liikusin oma vana võrriga põhja poole. Ees oli ootamas Radisson Blu. Mõtlesin, et premeerin ennast  sünnipäeva puhul väheke parema hotelliga.
Umbes 20 km sõitu, mis on seal poole tunni tee. Radisson asub saare põhjapoolses osas.
Seal on muuseas ka saare parim haigla – suuresti ka Vietnami parim haigla regioonis -, sest see on erahaigla ja teenindabki peamiselt välismaalasi. Kohalikele nii kallisse haiglasse asja enamasti ei ole.

Saabumine Radissoni oli omaette kogemus.

Vietnam on üldiselt siiski vaene riik. Et mitte öelda – väga vaene. Elatustase on madal. Radissonile kuulub (või siis rendib) seal saarel aga päris suur maa-ala. Oaas.
Keerad maanteelt vasakule ja sõidad juppjagu maad mööda peegelsiledat asfalti, mis ei ole Vietnamis sugugi tavapärane. Kogu tee, täies pikkuses, on õhtul valgustatud. Palmid, lilled, roheline muru.. Mitmed, isegi kümme aednikku, kastavad seda tohutut ala puhta veega. Lihtsalt, et oleks roheline. Ja see kõik on hotelli territoorium. 20190212_124225

Tuleb esimene putka. Valvur. Vormiriietes, pilotka peas, nimesilt rinnas. Väga soliidne, ma ütleks. Astub tee peale ette ja vehib kätega risti, tehes edasisõitmist keelavaid liigutusi.

Üks asi on sõita sinna hotelli taksoga. Limusiiniga. Bussiga. See oleks normaalne tegevus ja see ei ärataks ka turvamehe tähelepanu.
Aga hoopis teine asi on sinna sõita T-särgiga, seljakoti, igivana võrri ja antiikse kiivriga:

“Vabandage, see tee on siit edasi ainult hotelli külalistele! See on eravaldus”.
“Jah, ma olengi külaline”.
“Kuhu te lähete?”
“Radissoni”.

Kerge umbusklikkusega lastakse mind edasi. 300 meetrit sõitu ja uus putka koos turvamehega teepeal ees.
“Kuhu te lähete?”
“Radissoni”.
Hmmm… Olgu sõitke siit edasi sinna ja sinna ja parkige sinna..
Parkida tuli maja nurga taha, et härrade ja prouade silmi mitte riivata selle koleda võrriga.

Sõidangi siis edasi, pargin oma võrri maja nurga taha.20190214_172122

Kaks turvameest on mulle juba vastu saadetud, ülikonnad seljas, lipsud ees, raadisoaatjad käes, eskordivad viisakalt mu vastuvõtuletini.
Tuuakse puidust kandikul klaas värskelt pressitud apelsinimahla koos niiske rätiku ja värske lilleõiega, kuniks ma oma “sissekirjutust” vormistan.

See on päris luksuslik viietärnihotell. Lobby on oma kümme meetrit kõrge, koridorid 10 meetrit laiad. Kõik on muidugi puhas marmor. Sealjuures, kõik on konditsioneeritud. Mõnusalt jahe.20190211_123056

Suhtumine ja teenindus on muljetavaldav. Paljudes – et mitte öelda enamikes – Euroopa viietärnihotellides, sellist teenindust ei ole.

Mulle pakuti tuba viiendal korrusel, see oli juba mulle valmis seatud. Mina küsin vastu, et kas kuuendale ei saaks – parem vaade..?
Vastuvõtutöötaja teeb ühe kõne ja räägib midagi vietnami keeles. Lõpetab kõne ja ütleb, et kui ma olen nõus 10 minutit ootama, siis mulle tehakse tuba valmis 6. korrusel.

Muidugi ma ootan!

Lähen õue ja vaatan ringi. Klientide sõidutamiseks on ei vähem ega rohkem kui elektrisõidukid – nagu golfikärud – kui tahad minna 500 meetri kaugusele poodi ning uued AMG Mercedesed, kui soovid minna näiteks paari kilomeetri kaugusele lõbustusparki. Ning väikebussid lennujaama viimiseks.  Külalistele tasuta.20190213_164336

Lähen lobbysse tagasi, istun tugitooli. Kogu aeg on ukse juures valves kaks inimest, kes sulle uksi avavad – et turist Euroopast oma käelihaseid ukse avamisega ei vaevaks. Ma ei ole sellise tähelepanuga tegelikult harjunud. Kuidagi ei sobi mulle see. Sealjuures üks nendest veel naisterahvas. Absurdne.

Kaks minutit läheb mööda ja üks teenindaja toob mulle puidust kandikul kaks trühvlit ja veelkord klaasi värskelt pressitud apelsinimahla. Koos niiske käterätiku ja orhideeõiega. Et kliendil ootamine tuju ära ei rikuks. Ja muidugi, kummardused ette ja taha.

Minu tuba, 6016 sai valmis. Uksehoidja  tuleb ja küsib viisakalt, kas ta võib võtta minu kiivri ja seljakoti, et mind tuppa juhatada.
No ma saan ise ka hakkama. Pole vaja. Ulatakse uksekaart, puidust kandikul. Kummardatakse. Ja sa näed, et see pole õpitud kummardamine, vaid südamest.

Sõidan liftiga kuuendale korrusele. Koridorid on sada meetrit pikad. Leian oma toa ja astun tuppa.

Päris piinlik üldise vaesuse taustal sellises kohas ennast sisse seada..No on tõesti piinlik.

Marmoriga plaaditud vannituba, nii põrand kui ka seinad. Vann ja dušinurk – mõlemad. Bidee muidugi. Käterätikutest ja hügieenikomplektidest pole mõtet rääkidagi – neid on seal tervele roodule. Kaks pudelit mineraalvett. Saunakaal. Olen kilo alla võtnud juba.

Toas 55″ teler 60 kanaliga, megasuur voodi; rõdu, vaatega hoovisuurusele basseinile.. Kohvimasin, A/C, seif, külmad joogid, neli erinevat kohvisorti, hommikumantlid, vihmavari, sussid tuppa (puuvillased), plätud vannituppa jms.  Kukun voodisse.. Milline voodi! Voodi on nii suur, et pole vahet, mispidi seal magad. Lesingi lihtsalt voodis.
Wi-fi on suurepärane, kiire. Näpin natukene telefoni, kuigi kõnesid väga teha ei raatsi, sest kõneminut on päris kallis. No mõned kõned ikka, viis eurot minut. Skype aitab lahendada pikemad vestlused ja pildid. DCIM102GOPRO

Ühel hetkel kõlab uksekell. Ukse taga kolm teenindajat. Esimesel on käes kandik, millele on kirjutatud valge kirjaga “Happy Birthday” ning selle kõrval väike tort. Teine teenindaja kannab hotellikaarti õnnitlusega ja mingit maiustust ning kolmas lihtsalt kummardab ja naeratab kogu aeg. Ise on üliõnnelikud, et nad selles osaleda saavad. Siiralt kohe on.20190211_195802

Uskumatu, et hotell minu sünnipäeva pidas vajalikuks tähistada. Väga armas. See on nüüd küll meeldejääv žest. Mina neile ei maininud igatahes midagi.

Päev 4

No see oli lihtsalt olemise päev. Hommikusöök väga rikkalik. Praemuna tehakse sinu silme all pannil, elaval tulel – sulle isiklikult. Spagette samamoodi – lased spagettidele lisada mida soovid ja siis praetakse-küpsetatakse see sinu silme all ära. Mahlad – kümme erinevat, ilmselt värskelt pressitud. Krevetid, praetud kalmaarid, lõhefileed.. Puuviljadest pole mõtet rääkidagi. Kohvi muidugi tuuakse sulle kannuga lauda ja valatakse tassi. Kuidagi harjumatu on mulle see, justkui valgel inimesel ei olekski käsi küljes. Edaspidi valasin omale kohvi ise. Kohviga kobisin ma üles tuppa ja jõin seda rõdul. Käisin duši all.

Seejärel läksin randa. Päike, sooja 33 kraadi. Tundub, et 33 kraadi on siin mingi veebruarikuu standard, väga stabiilselt nii iga päev oligi.
Erarand, puhas hoolitsetud. Rannabaar. Päikesevarjud, toolid, rätikud. Hotellikülalistele loomulikult tasuta. Vesi umbes 28 kraadi soe. Väga palju väljas olla ei saanud, sest päike on ekvaatoril ikka intensiivne.
Mõned võrkkiiged vilusse pandud. Lesid seal ja kuulad, kuidas lained randa sahisevad. Päris “postkaardilik” äraolemine. Jah, see on õnnelik olemine.

20190213_110326

Hotellil on olemas ka päris korralik veepark liutorudega, kahasse kõrvalasuva hotelliga, aga see jäi minust proovimata. Lastele kindlasti huvitav.
Ei viitsinud ma suurt pildistada. Ei viitsinud ka kuhugi kaugemale minna, unevõlg andis ikka vist natuke tunda.
Läksin tuppa, tegin tassi kohvi, viskasin ennast voodisse pikali ja vaatasin telerit. Netflix, Fox ja palju teisi väga häid (filmi)kanaleid. Käisin päevas mitu korda duši all, sest see on lihtsalt erakordselt mõnus, lasta ennast jaheda veega üle ja siis minna kas välja jalutama või vajuda ülimugavasse voodisse puhaste linade vahele, TV-d vaatama.

Vahepeal oli tuba koristatud, uued linad pandud. Kui hästi need lõhnavad! Milline värskus ja puhtus!
Pudelivett lisatud. Uus hambahari (koos hambapastaga). Uued sussid. Rätikud. Uus seep. Kasutatud seebid korjatakse muuseas kokku ja jagatakse kohalikele hügieeniprogrammi tarbeks. Hea ja roheline mõtteviis.IMG_0046

Õhtusöök “Rootsi lauas”. Kohvi tuppa, voodisse. Üks päev võib ka lihtsalt puhkust endale lubada.
Esimene päev, kus puhkasin ennast korralikult välja. Väga, väga mõnus on see olemine.. Õues on päeval alati päike ja soe, toas alati meeldivalt jahe ja mugav. Tasakaalus.

Päev 5

Sõitsin täna linna. Mis iganes see seal Phu Quoci saarel pealinna nime kannab – Duong Dong? Minu jaoks oli ta “linn”. Umbes 20 km sõita, tee hakkas juba tuttavaks saama. Käisin kohalikus supermarketis, ostsin paar särki, vett ja õlest kaabu.
Jalutasin mööda tänavaid ringi ja tutvusin kohaliku (tänava)kaubandusega.20190212_131559.jpg

Lisaks käisin pitsat söömas. Otsisin tükk aega, kus see pitsakoht on, küsin taksojuhi käest – kus on pizza? Pitsa? Taksojuht ei saa aru.
Lõpuks, peale minutilist selgitustööd hüüab rõõmsalt – aaa, bisssa! Nende inglise keel on lihtsalt niivõrd vildakas. Kambodža on sealmaal nimetusega “Gambodia”.
“Pizza Taxi” on eurooplase jaoks seal tõeline äratundmine – see on täpselt samade koostisosadega, mis Euroopas. Kõrvale võtad pudeli cocat ja kõht on mõnusalt ja odavalt täis. Suur pitsa maksab 180 000 VND ja coca-cola 25 000 VND – kallis jah, aga klaaspudel on Vietnamis luksuskaup. Pitsa on väga hea.20190212_170312

Õhtuks tagasi hotelli. Kuna kell kuus läheb pimedaks ja see pimenemine toimub troopikas väga kiiresti, siis kell viis sättisin ennast linnast minekule. Vietnamis maanteedel mingeid valgusteid loomulikult ei ole ja pimedas sõita on seal lihtsalt väsitav, sest teedel on pidevalt mingit rämpsu, auke jms.

Võrr jälle hotelli nurga taha, aga turvamehi enam vastu ei saadetud. Teavad juba, et üks vaene turist käib siin võrriga. Uksehoidja avab mulle ikka ukse, sest näeb mind juba kaugelt tulemas. Vastuvõtuteenindajad rõõmsalt ja siiralt lehvitamas – hello!
Kusjuures, see pole teeseldud viisakus – näiteks mäletas teenindaja mind väga hästi, sest küsis, kas ma olen oma kuuenda korruse toaga rahul. Suurepärane, kliendikeskne mälu!
Sealjuures – olen alati arvanud, et kõik aasialased on ühte nägu ja neil on võimatu vahet teha. Aga ei ole. Nad on ikka väga erinevad. Juba teisel päeval hakkad inimesi nägupidi ära tundma. Lõpuks tundsin ma neid juba seal ka nimepidi.
Ühe teenindaja nimi oli muuseas Valeria, kuigi ise oli vietnamlane mis vietnamlane. Nii isa kui ka ema poolt. Aga isa oli huvitunud Vene kultuurist ja ajaloost jms ning tüdruk oli isegi ära õppinud vene keele! Ja nii me siis suhtlesimegi vene keeles. Eestlane ja vietnamlane ning vene keel. Väga hea klapp oli!

Lisaks kõigele muule positiivsele on vietnamlased kõige sõbralikumad inimesed, keda ma eales olen maailmas reisides kohanud. Nende sõbralikkus ja siirus on absoluutne. Pigem nagu etalon. Seda ei saa kirjeldada, see lihtsalt rabab sind.
Näiteks, vastuvõtuteenindaja nägi, et mul on käeseljad ära põlenud – võrriga sõitmise ja päikese koostööst – ja pakkus kohe abi. Küsisin ta käest lihtsalt infot järgmiseks päevaks, aga tema nägi mu ärapõlenud käsi, palus mu fuajee tugitooli istuma, tõi kuskilt tagaruumist välja apteegivarustuse ja määris ise mu käeseljad mingi vedelikuga kokku. Et see aitab päikesepõletuse vastu. Nagu medõde oleks sinu eest hoolitsenud. Võtab su käed hellalt oma hoole alla – määrib ja seejärel õlitab neid. Nagu spaa. Ja see on hotell – lihtne töötaja, tavaline klient..

Üks asi on seda kirjeldada, teine asi, kui sa ise oled seal kohapeal ja koged. Kogu see atmosfäär ja miljöö seal kõrval – uhke lobby, mugavad tugitoolid, mahe muusika mängimas.. Ja sõbralik teenindaja sinu käsi veerand tundi hooldamas..

Päev 6

Täna sõitsin väidetavalt Phu Quoci ilusaimasse randa, mille nimeks on Sao Beach. Selle rannaga on selline paha lugu, et seal on tohutult rahvast. Rannabaar, päikesevarjud. Toolid raha eest, rätikud raha eest.. On jah, ilus. Puhas vesi. Valge liiv. Aga väga rahvarohke. Selline ehe turistikas – kisa ja kära, kümme usinat vietnamlast käivad ringi ja muudkui müüvad midagi.
Ma kuidagi ei mõista, mis minu ajuehituses teisiti on, aga mulle selline metsik kära ja rahvamass ei sobi.

Aga sealt rannast paremale liikudes, umbes viissada meetrit minna, tulevad vastu suured kivid ja justkui ranna lõpp. No ongi ranna lõpp, isegi sildid on väljas. Et sealt edasi omal vastutusel.
Riided seljast, sumpad vette ja ümber nende suurte kivide veel 300-400 meetrit edasi.

Ja siis, kilomeeter eemal Vietnami lõunapoolse ühest kuulsamaist ja ülerahvastatud rannast, olen ma ühtäkki rannaribal, kus pole ühtegi inimest. Mitte ühtegi. Sinna ei lähe ühtegi teed ega jalgrada. Ainult mõned jalajäljed rannaliival annavad tunnistust, et siin on kunagi käidud.
Seesama valge liiv, seesama lahesopp, sama vesi ja päike. Olgu, lamamistoole pole, aga ma ei oleks neid niikunii rentinud. Igatahes väga eriline kogemus – selline tunne, nagu oleks üksikul saarel – südapäeval, kilomeetrine lõik puhast valget liiva ja selget vett.
Vesi on seal liialdamata, vähemalt +28 kraadi soe. Tegelikult vist rohkemgi. Veetsin seal umbes tunnikese, sest rohkem lihtsalt ei kannatanud päikese tõttu. Aga igatahes väga äge kogemus. Meeldejääv.DCIM102GOPRO

Tagasi Sao Beachi rannal, võtsin ma ka ühe langevarjusõidu kaatri taga. See on küll väheke algelisem kui Euroopas, sest sa maandud kümne meetri sügavusse vette, kuid samas on see just omamoodi huvitav kogemus.
Alguses küsivad nad selle eest 2 inimest 1 200 000 VND ja üks inimene 1 000 000 VND, kuid seal annab kaubelda. Ütled, et “sorry, too much” ja hakkad eemale jalutama. Saad kohe hinnast alla. Ma ei ole küll reisidel suur kaupleja, aga vietnamlase poolt kuupalka see 5 minutit langevarjuga hõljumist ka väärt ei ole. Eks ta pigem adrenaliinilaks ole. Vaated on muidugi suurepärased, kõrgust ehk mingi 100 meetrit.

Sõitsin tagasi hotelli. Nahk oli küpse, siin polnud kahtlustki. Läksin (st. sõidutati hotelli eest “golfikäruga” 500 meetrit eemal asuvasse kaubanduskeskusesse ja tagasi) kohalikule äritänavale ja ostsin omale, vietnamlasest müüjaga nõu pidades, Aloe Vera geeli, mida ma toas siis põlenud nahale peale määrisin. Konditsioneer miinimumi peale ja hakkasin pudelivett sisse kaanima. No umbes selline see järjekord on, kui nahk päikesest põlenud on.
Ning hommikuks oligi tulipunane nahk hoopis pruunika jume tekitanud. Ei koorunudki maha.

Päev 7

Pikkade varrukatega pluus, päikeseprillid, tolmumask, kiiver. Kindad. Teksased.
Aitab päikesest. Esiteks pole päike Vietnamis (UV index Extreme) päris see mis Eestis – või isegi mitte Hispaanias – ja teiseks, mul ei ole mingit omaette eesmärki pruuniks saada. Vähemasti ei tulnud ma selleks siia.
Kusjuures, selline “riietumisstiil” on Vietnamis päris tavaline standardvarustus ka kohalike hulgas, eriti just võrriga sõitjate seas. Nii päikese kui ka tolmu kaitseks. Mitte ühtegi katmata kehaosa.

Vahetasin täna ka hotelli. Vahelduse, ja ka kokkuhoiu mõttes.
Hotell “Sun Sea”, mis tundus Bookingu piltidelt päris kobe olevat. Kaks tärni, $20 tuba.

See oli nüüd üks nendest hotellidest, mille pildid “Bookingus” ja reaalsuses sugugi kokku ei lähe. Üldiselt, minu elus üldse esimene kord, kui ma “Bookingust” tellides hotelliga alt läksin.
Tuba haises rõskuse järele. Kümned punased sipelgad sibavad voodis, erinevad putukad põrandal, vaade aknast olematu, trellid akendel ees. Värvi koorub laest, linad pole enam esimeses nooruses, kõik on kuidagi väsinud ja nukker. Ei teki isegi tunnet, et “käib kah”.
Ma olen ööbinud väga spartalikes tingimustes – maganud madratsita puunaridel,  ühistubades kitsastes ruumides ja talvel ka telgis -, aga siin ei olnud seda tunnet kohe üldse.  Ei oleks jäänud sinna ka tasuta pakkumise puhul. Asi ei olegi rahas, vaid mingis seletamatus sisetundes. Lihtsalt ei suuda seal olla.

Vaatan siis nõutuses sealt hotellitoa aknast välja ja näen üle kila-kola, prügihunnikute ja majakatuste umbes kilomeeter eemal kõrgumas hotelli, nimeks “Praha”. No välja näeb küll päris soliidne.

Võtsin oma seljakoti, läksin alla vastuvõttu, andsin toavõtme tagasi ja sõitsin “Praha” poole.20190210_133659

Hoopis teine asi!  Soliidne fuajee, kena maja. Isegi kaks maja. Töötajad räägivad ka natukene inglise keelt. Bassein hoovis, lamamistoolid, rätikud. Portjee.
Nagu päris. Ja hind, 910 000 VND toa eest, tundus vastuvõetav. Hommikusöök ka veel hinnas.
Igaks juhuks – kerge pettumus veerandtunnitagusest kogemusest värskelt meeles -, küsisin võimalust tuba näha. Seda ka lahkelt pakuti – uksehoidja viis mu “tagumisse” majja, ja näitas mulle tuba. Esimese sekundiga üle lävepaku vaadates oli selge, et selle toa ma võtan. Kahtlemata oli see väga hea hinna-kvaliteedisuhtega hotell.

Asjad tuppa ja läksin linna peale söögikohta otsima. Leidsin sellise koha nagu “Chicken Rice” ja see oli üks päris meeldiv kohake, väga soodsate hindadega (kiir)söögikoht, kust sai toitu ja jooke ka kaasa osta. Kana riisiga maksis 50 000 VND. Täiesti söödav. Minusugusele, rumalale eurooplasele, leiti kuskilt ka plastlusikas, sest üldiselt käib Vietnamis söömine söögipulkadega ja see oli selline päris “kohalik” söögikoht.20190210_174230

Käisin sel päeval veel päris palju jalgsi ringi, uurisin kohalikke kaupluseid, nende sisu ja kaubavalikut, käisin paaris muuseumis ja kolasin lihtsalt ringi. Kuidagi väga mõnus oli, kuigi endiselt oli raske harjuda selle tohutu prügi ja räpakusega, mis seal tänavatel valitseb. Samuti on päris koomiline vaadata, kuidas vietnamlased söövad väljas, istudes plastmassist lastetoolides. Ongi kohe päriselt lastetoolid, ilmselt odavamad osta kui suured toolid. Lauad ka muidugi on lastele mõeldud.
Aga seal toolides istuvad täiskasvanud inimesed ja sealjuures täiesti edukalt. Kui neist mööda lähed, ulatuvad nende peanupud sulle vaevalt nabani.

Õhtul kell kuus, kui päike loojub, läheb poole tunniga pimedaks ning siis näeb ka saare “ööelu”. Ütleme nii, et “ööelu” tähendab seda, et tänavatele jäävad ainult noored ja kõik tänavamüügiplatsid, kauplused ja poekesed pannakse kinni. Ja kuigi see õhtune linnake on samuti huvitav, otsustasin tagasi hotelli kobida. Sääsed ilmusid välja ja nagu väikesed vastikud vampiirid, tunnevad ohjeldamatut vajadust sind hammustada. Sääske oma käevarrel verd imemas nähes meenus mulle millegipärast Hendrik (Relve), kes Uus-Guineal korraga nii malaaria kui Dengue palaviku sai. See viimane on kohati veel hullem kui malaaria. Ja sellele pole ei vaktsiini ega ka ravi olemas.

Läksin tagasi hotelli. Üleolevalt asjatuid riske võtta pole ka mõtet. Õhtune dušš ja pikem telerivaatamine, tellisin veel ühe pizza numbrituppa ning kobisin hilisõhtul magama.

Päev 8

Täna algab teekond Kambodža poole. See on minu jaoks üks huvitavamaid ja salapärasemaid riike. Nii kauge, nii kättesaamatu. Kui sa istud Tallinnas, oma kodus,  tugitoolis ja vaatad neid riike, nagu Kambodža näiteks..Ta on pigem nagu salapärane.
Sellest erilisemad on ehk ainult Bhutan, Amazonase jõgikond ja Paapua Uus-Guinea. Ning muidugi Galapagose saared. No eks neid eksootilisi sihtkohtasid ole veelgi, aga minu jaoks just need on kõige erilisemad ja plaani võetud.

Hommikul siis sadama poole teele. Sinna on oma 30 km võrriga sõitu. Aga see pole keeruline, kuna mulle on tee tuttav ja liiklemine selge.
Tee peal tegin mõned peatused, ostsin pudelivett. Kusjuures pudeliveega meenub mulle selline lugu: kui ma esimest korda poodi läksin vett ostma, tegin algajale turistile omase vea ja küsisin, kui palju pudel vett maksab. Müüja vaatab mind paar sekundit ja ütleb, et 12 000 VND. Hmmm.. see on hea hind ju – võtsin kaks pudelit.
Mõned päevad hiljem, kui ma sinna kauplusesse uuesti läksin ja kaks pudelit vett letti panin ilma midagi küsimata, tuli kahe pudeli hinnaks 16 000 VND. Ja selline hind jäigi olema. Pudeli hind oligi tegelikult 8000 VND.. Aga noh, rumalale turistile võib seda ka väheke kallimalt müüa. Mulle muidugi need mõned sendid probleeme ei tekita aga neile on iga sent raha.

Edaspidi teadsin, et pole mõtet hinda küsidagi, vaid teha enesekindel nägu pähe ja kaup letile tõsta. Hinnasilte seal väljas ei ole, seetõttu on kauba hind lihtsalt selline nagu ta parasjagu on. Näo järgi.
Pudelivesi on Vietnamis eurooplasele ikkagi odav igatepidi, aga tasub jälgida, kust seda osta. Mitte tänavalt, mis päikese käes seisavad, vaid siseruumidest. Päike ja plast ei lähe kuidagi kokku.

Sadamas selgus, et lähim väljumine on Phu Quoc Express 6 laev. Pileti saab ainult passi ja viisaga. 20190216_103337

Võrri jätsin kohaliku kohvikupidaja juurde hoiule, 10 000 VND ööpäev. Lükkadki võrri lihtsalt kuhugi kohvikulaudade vahele. Kus ruumi parasjagu on. Vastu sain paberilehe võrri numbriga.

Ma olen õppinud juba kohalikega suhtlema. Mitte küll vietnami keeles, aga mingil omapärasel, kohaliku vietnamlase ja turisti segakeeles. Kätega. Sõrmedega. Miimikaga. Sobiliku rahatähe näitamisega. Paned selle kõik õiges järjekorras kokku ja süsteem toimib nagu õlitatult. Umbes nagu kurttumm oleks – aga saavad ju nemadki hakkama?
Inglise keelt oskavad väga vähesed, selle keele peale Vietnamis väga loota ei tasu. Isegi hotellides ei pruugi inglise keele oskajaid olla.

Laevapilet maksis 230 000 VND.

Laev oli väga mugav, kiire. Katamaraan. Ei mingit loksumist. Suured TV-d salongis, pakuti tasuta pudelivett. Võimalus tekile minna.20190216_120208

Kaks tundi sõitu ja olingi mandril, Ha Tien`i nimelises linnas. Mingit eeltööd polnud teinud, midagi ei broneerinud, midagi ei uurinud. Lihtsalt läksin, täiesti lampi. Vietnam on ju siiski odav ja kui sul on teadmine, et sa peavarjuta ei jää ja süüa ka saad, siis pole ju küsimust, kus sa ööbid või parasjagu oled.
Või siiski – ühte kohta ma küll teadsin, see oli kohalik baar Oasis, mille omanik on inglane. Asub enam-vähem River hotelli taga.  See oli siis nagu pidepunkt Ha Tienis.20190216_132747

Ha Tien on klassikaline Vietnami linn, kümnete väikeste hotellide, vaesuse ja iseloomuliku räpakusega. Aga nagu ikka, ka väga sõbralike inimestega. Lapsed istuvad tänavatel, toimetavad seal midagi ja kui sa neist möödud, siis nad ülirõõmsalt ja siiralt lehvitavad kätega ja hüüavad – hello! helllooooo! Nad on nii rõõmsad! Näod säravad, valged hambad säravad vastu..No ei käi seal agulites ilmselt just palju valgeid turiste. Läksin sadamast Ha Tieni jala, suvalisi teid pidi, eks ma eksisin seal kohati kuhugi agulisse ikka vahepeal ära. Aga et ma oleks ennast kuidagi tundnud ebaturvaliselt – seda mitte kordagi! Ma ei kardakski pigem nagu kallaletungi, sest ma oskan enda eest seista, vaid pigem nagu “kotijookse” vms. Aga ei, midagi sellist mina Vietnamis ei kohanud.

Astusin kõigepealt sisse River Hotelli, kuid see oli kahjuks täis bookitud. Mis pole ka ime, see oli ainuke korralikum hotell kogu linnas. Vaatega jõele ja üldse, igatepidi korralik. Näiteks erinevate riikide lipud maja ees lehvimas – see on seal juba kõva tase.IMG_0073

Sammusin edasi, käisin kohalikus palvemajas või-mis-iganes-nimi sellel oli ja turgudel, mis peamiselt olid küll kalaturud. Aga müüdi näiteks ka viis minutit tagasi kahekorra väänatud kaelaga kanasid ja kukkesid. Koos sulgedega. Samal ajal hoidsin silma peal ka hotellidel, neid oli seal iga nurga peal.

Astusin sisse järgmisse, täiesti suvalisse hotelli, sest vastuvõtulett oli tänavale avatud.
“Tere. Kas teil tuba on?”.
“Jah, on. 8 dollarit”.
“Palun, kas ma saaksin seda näha?”.
Kogu jutuajamine käib nagu ikka – kurttummade keeles. Inglise keelt ei tunta.

Teenindaja viib mu numbrituba vaatama.

Ma ei ole elus, mitte kunagi, kõikidest võimalikest hotellidest, mägimajakestest ja hostelistest ja öömajadest ja Airbnb majutustest kokku näinud viletsamat, kehvemat – otse öeldes, hullemat – numbrituba kui see. See oli ikka paras vaesuse etalon.
Ma ei ole kunagi luksust ihalenud ega seda taga ajanud, aga teatud minimaalsed ootused on sul ikka.

See oli ilmselt kuuekümnendadest pärit hoone väikeste koridoride ja veel väiksemate tubadega. Ventilaator laes, konditsioneer ei tööta.
Käterätikuid oli ilmselt kasutatud vahepeal ka põrandapesulappidena, sest need olid plekilised ja jubedalt karedad. Sipelgad voodis, putukad laes ja põrandal, ämblikud koos oma võrkudega igas nurgas.. Aken umbes A4 paberilehe suurune, tõsiselt. Ja mitte tavaklaasiga, vaid pleksiklaasist. Mitteavatav. Mitteläbipaistev.
Ainus valgusallikas oli sinakas päevalgustorulamp, mis päris kenasti väreles ja silmadele valus vaadata oli. Üks väike seinalamp oli samuti, aga see ei töötanud.
Ventilaator laes oli pärit ilmselt Vietnami – USA sõja päevilt, linad ja tekikott ilmselt samuti, voodist rääkimata. Külmikul suutsin tuvastada tootmisaasta 1993. See oli tumekollaseks pleekinud. Mitte päikesest – sest päikest ega päevavalgust tuppa ei ole kunagi paistnudki -, vaid päevavalguslambist. 20190216_141558

Selle toa ma võtan! Kahtlemata!

Ma tõesti tahtsin kogeda midagi erilist. Seda, ilmselt kõige odavamat hotelli seal linnas. Võimalik muidugi, et sellest on ka veel odavamaid seal linnas olemas aga ma tahtsin seljakoti juba nurka visata ja enam hullemale toale väga ei lootnud.
Läksin Oasisesse sööma ja kolasin mööda linna veel tükk aega ringi, kuni päris servani välja. See agulielu oli mõnus ja ehe Vietnam, ei midagi ilustatud ega turistidele suunatud.

Ei käinud ma seal hotellis duši all ega kasutanud ka neid käterätikuid, aga magasin siiski riieteta ja lõppude lõpuks, see polnudki väga hull. Suurema osa sipelgaid pühkisin voodist minema ja need mõned allesjäänud põgenesid ise. Paar ämblikku laes, need olid köki-möki.
Vaatasin voodist, kuidas üks putukas põrandal väikest küpsisepurutükki meeleheitlikult kapiserva alla vedada üritas ja kustutasin tule.

Uni oli tegelikult hea ja magasin nagu kott.. Ma olin juba sisse elanud. Mulle tõesti meeldib siin riigis!

Päev 8

Ärkasin suhteliselt vara, nagu Vietnamis ikka. Seal ei olegi võimalik kaua magada. Päike tõuseb kell kuus, hommikul on 30 kraadi sooja. Sa oled kogu aeg “laetud”.
Seadsin sammud jälle Oasis Bar`i poole. Täna oli ka omanik ise kohal, eile teda ei olnud ja kohalike teenindajatega väga pikalt suhelda ei saanud.
Lõpuks ometi! Inglise keel tundub Vietnamis nagu emakeel, selline mõnus kodune tunne. Imeline, kui keegi seda seal riigis puhtalt räägib. Mitte, et ma ise seda nüüd väga puhtalt räägiks, vaid omanik.
Tellisin omale inglise hommikueine (mis tähendab muna, peekonit, saia ja vorsti) ning tassi kohvi. Kohvi, muuseas, on Vietnamis väga haruldane asi. Vietnamlased ei joo kohvi.
Hinnaks kujunes 95 000 VND, kõik kokku. Mandri-Vietnamis on elu ikka kordades odavam, kui Phu Quocil. Ja seda isegi “turistikas”, mida Oasis tegelikult ju on.20190218_120505_HDR.jpg

Nagu eelneva info põhjal mulle teatavaks oli saanud, siis Kambodžasse sõidu organiseerimine käiski nagu kellavärk.
Mulle telliti kohalik vietnamlane, härra “The”, kes minu hommikusöögi ajaks kohale jõudis. Aitas mul sealsamas laua ja söögitaldriku taga korda ajada Kambodža viisapaberid ja kõik muu vajaliku. Pildi kinnitas viisataotlusele klambripüstoliga, neljast nurgast. Kärab küll!

Startisime Kambodža poole. Keb`i linna. Mina võrri tagaistmel, härra “The” mopeedi roolis. Väga tasakaalukas ja rahulik juht. Üritas ilmselgelt turvalise ja korraliku giidi muljet jätta, aga mind on siiski raske ära petta.

Kõik sujus. Jõudsime Vietnami piiripunkti. “The” näitas mulle, kuhu minna, mida teha. Seal on viis ametnikku, kõik toimetavad midagi. Kes lööb pitsateid, kes paneb allkirja, kes annab paberi, et sellega järgmise ametniku juurde minna ja sealt jälle mingi pitsat saada. Siis paarsada meetrit edasi ja Kambodža piiripunkt.

Viisaavaldus letti.

Tasu $35, jälle viis erinevat ametnikku sind kontrollimas, erinevaid templeid passi ja sa oledki Kambodžas! Eestlasele ei ole e-viisat vaja, saab niisama, kohapeal.

Maruäge! No ma ei tea, kas see just eluunistus on olnud, aga olla Kambodžas, see oli minu jaoks midagi väga erilist.

Juba see kliima. Loodus. Pilvitu taevas. Ja selle riigi nimi on kuidagi eriline.. Džunglid.

“The” sõidutas mind edasi, Keb`i linna. Seal oli mul võetud paar ööd bangalosse.

Kogu see reis võrri tagaistmel maksis $12. Kakskümmend kilomeetrit sõitu, kaks piiriületust, kolm tundi..Minu giid tegi kõik ette ja taha ära. No ei saa kuidagi kalliks pidada.

Leppisime kokku, et ta tuleb kolme päeva pärast järele ja viib mu tagasi Ha Tieni. Sama raha eest. Vietnamlastega kokkulepped on muidugi kõik üks suur riskibisnes, sest neil pole telefone. Ja kui ka juhtumisi on, siis pole levi. Nii et kokkulepe jäi,  kolme päeva pärast, kell 10.00 siinsamas. Muuseas, üks vähestest vietnamlastest, kes rääkis väga head inglise keelt.
Üldiselt, unustage oma inglise keele oskus Vietnamis ja Kambodžas ära ja keskenduge rohkem kehakeelele ja hea õnne korral Google Translate programmile. Kui wi-fi on. Või mõnele tõlkeäpile. Internetilevi pole niikuinii – või kui on, siis ajutine ja ainult linnades.
Mina rääkisin enamasti kehakeeles ja sellega sai väga hästi hakkama.

Esimene öö kohalikus bangalos. Inglasest omanik, selle olin ma eelnevalt kindlaks teinud. Väga head söögid, ilusad bangalod. Pasta Bolognese maksis $5. Külmad joogid, otse jääkuubikute vahelt, $1. Pereettevõte, nagu sealmaal suurem osa vist ongi. A/C ei olnud, TV-d ammugi mitte. Hästi lihtne, aga sellevõrra huvitavam. Väga äge kohake.
Ja mis peamine, ma sain sealt jälle võrri rentida. Üle piiri võrriga ei saa, sest võrr ei kuulu sulle ja sul pole omanikupabereid ette näidata.
Võrri rent $7 ööpäev. Mu teine võrr seisis sadamas tasuga $5 ööpäev. See, mis sadamas seisis, oli minu käsutuses kogu reisi aja, kaks nädalat.

Ma ei suuda päevagi seal piirkonnas olla ilma võrrita. See on nagu hapnik. Ma pean liikuma, liikumises olema.
Võtad võrri, käivitad ja sõidad kuhu iganes. Vabadus! Veevalaja, nagu ma ju olen.

Päev 9

Ärkasin hommikul vara. Õhk oli mõnusalt jahe, ehk +28 kraadi.. Päike juba tõusis. Hommikusöök. Seljakott selga ja omanikuga ajutiselt hüvasti jäetud, sest ma tulen siia veel tagasi.
Istusin võrri selga ja panin minema. Kohalikus bensiinijaamas paak täis, ikka sama liigutus mis Vietnamiski – täispaak!
Käsin linna peal. Seal on kuulus krabiturg, mis mulle küll suurt muljet ei avaldanud. Pigem lihtsalt tavaline kalaturg, kus müüdi ka igasugust muud nänni. Grillitakse kala sealsamas, kõik kohad on suitsu, saginat ja jutuvada täis. Omal moel romantiline.
Läksin vaatama ka kalameeste tegemisi, kes õngega kala püüdsid. Iga Eesti kalamees kortsutaks kadedusest kulmu, kui näeks, kuidas seal kala näkkab. Viskab õnge sisse ja viie sekundi pärast tõmbab kalakese välja. Mitte küll mingit suurt imeelukat, pigem väikese särje tüüpi kala. Kümme minutit vaadelnud, sain aru, et seal võib kala püüda ka kinnisilmi – viska lihtsalt söödaga konksu vette ja tõmbad kohe välja. Kala ongi konksu otsas.
Nägin rannapromenaadil ka esimest korda elus “päris” sajajalgset. Vaatad ja mõtled, et kuidas selle ussikese (looma?) aju küll töötab – sa pead pidevalt oma sadat jalga sünkroonis liigutama, et edasi liikuda. Kuidas ta ei koperda oma jalgade otsa?
See oli päris huvitav vaatepilt. Väga toimekas oli muuseas, see sajajalgne. Või mitu jalga tal iganes täpselt oli..20190218_081824

Maps.me abimeheks ja sihiks oli nüüd džungel. Minu eluunistus, minna džunglisse. Ehedasse, reaalsesse džunglisse. Mitte kuskile teemaparki, turistirajale või botaanikaaeda, vaid metsikusse loodusesse. Olen alati kadestanud neid rännumehi, kes džunglites seiklevad. Ja nüüd on see siinsamas, minust kümne kilomeetri kaugusel. Ohud on ainult boonuseks.

Paningi minema sisemaa poole. Alguses mööda suurt maanteed, mis siis natuke väiksemaks muutus, siis kruusateeks ja siis veel väiksemaks ja lõpuks teerajaks muutus.

Kui su eluunistus on olla džunglis ja sõidadki lõpuks mööda teerada, kus looklevad ülevalt alla mitmekümnemeetripikkused väädid, mitmesaja-aasta vanused puud.. Loodus, mida sa pole kunagi nii lähedalt näinud.. Ahvid väätide otsas rippumas. 20190217_155030_Moment(2)Väga palju erinevaid hääli – linnud, ritsikad ja ilmselt ka muud loomad, aga mu bioloogiaalased teadmised ei ole just tugevaim külg. Liblikad, käelaba suurused. Džunglile omane niiskus, soojus, erinevad helid ja hääled. Igasuguseid sisalikke ja muid loomakesi nägin, kelle nimesid ma ei teagi ja keda pildistada alati ei õnnestunudki. Ja ega ma tegelikult ei viitsinudki. Ma reisin siiski endale ja mälupilt on niikuinii hoopis teine kui foto. Ei saa sa fotole neid lõhnasid, helisid, niiskust, soojust ja tundeid.
Ja seal pole ühtegi turisti. Mitte ainsamatki. Oled sina ja džungel. Mingi kipakas teerada..See oli üliäge! Erakordne!20190218_080247

Sõitsin muudkui sügavamale džunglisse sisse,  teerada on juba päris kitsuke. Kuni märkasin ühte väiksemat küla, pigem asurkonda, paarist majakesest koosnevat. Üks maja oli päris kobe. See ei olnud hotell, aga siiski normaalne majake. Peatusin seal. Käte ja jalgade ja kehakeelega küsisin, et kas ma võiksin seal ööbida?
Muidugi! Absoluutne vaesus ja külalislahkus üheskoos. Kanad elavad toas. Maja on nii hõre, et igalt poolt paistab läbi. Katus on kokku pandud mitmekümnest erinevast plekitükist. Magatakse madratsil põrandal, tekiks on lina.
Ja nad on samas õnnelikud inimesed. Nad lihtsalt on õnnelikud. Sa näed seda. Seda ei saa varjata. Nad on palju õnnelikumad oma vaesuses, kui eurooplased oma rikkuses. Nagu ma isegi seal ennast tundsin. Vabana, õnnelikuna.. Raske on seda kirjeldada, see on niivõrd eriline. Sa oled oma unistuste keskkonnas, terve, õnnelik.. On soe, on päike..

Minu elu meeldejäävaim ööbimine suvalises majanurgas, keset džunglit. Sääsed, jah, neid seal on. Hügieen muidugi olematu. Mingit dušši või kraanikaussi muidugi ei ole. Vesi seisab ämbriga õues. TV ja muu selline mõttetus oleks seal lausa kohatu.
Kolasin seal “külas” ringi, natukene kaugemalegi. Kusjuures ma ei tundnud ennast seal üldse võõrkehana ja ega mindki väga erilise pilguga ei vaadatud. Ega nad ikka ju nüüd päris metsinimesed ka ei ole, nagu korowaid näiteks, kes ihualasti mööda džunglit ringi jalutavad.. Ja valge inimene on siin ikka igapäevane nähtus. Toitu tuuakse ikka “all-linnast” ja kaup tuuakse koju ikka kilekotiga.

Magasin riietega, padjapüüriks panin oma särgi. Niivõrd kuivõrd see kuumuses võimalik on, riietega magada.. Malaariale või Dengue`le mõtleme hiljem. Loodetavasti ikka ei tule. Neid väikeseid punne oli ikka kümneid ja kümneid mu kätel. Ja jalgadel. Näol. Igal pool.

Sõin igaks juhuks ainult riisi, mida lahkesti pakuti. Ja sedagi võtsin potist lusikaga, mida ma tükk aega oma särgi sisse puhtaks nühkisin. Igaks juhuks.
Kana jalutab sul voodi kõrval ja nokib putukaid..

Ahvid ronivad õues, sabapidi väätide otsas rippumas. Eks nad on õppinud süüa saama kohalikelt. Pigem nagu koduloomad.
Sisalikud – ilmselt gekod – ronivad mööda majaseinu..Kuked kirevad. Majarahvas on mulle söögi valmistanud, tont teab millest see koosneb ja millest sa hästi viisakalt keeldud, justkui sul ei oleks kõht üldse tühi. Riisist piisab.
Igasugused ritsikad siristavad. Sooja umbes 34-35 kraadi. Sa oledki kuskil Kambodža džunglis..
Jah, see on paradiisilähedane tunne. Üks unistus täitus. Hea, kui on sellised lihtsad unistused.

Päev 10

Kahju on lahkuda. Aga sa ei saa sinna jääda. Jätad neile $10 ja nad on liigutatud. Ja sul on jube piinlik. Piinlik, et me elame niivõrd erineva tasemega elu.
Aga teisalt, nad on palju õnnelikumad, kui mina. Kindlasti kohe on. Nii et me oleme võrdsed.

Sõitsin džunglist tagasi, Keb`i poole. Umbes tunni aja pärast, teadmata hulk maad enne Keb`i, tunnen, et võrr käitub kuidagi imelikult. Vänderdab.
Jään seisma, vaatan võrri.
Tagumine rehv täiesti tühi. Absoluutselt tühi.
Ei teagi, kas lükata käekõrval või sõita. Lükkan käekõrval, aga hoian mootori töös ja annan vaikselt gaasi. Võrr liigub omal jõul. Aga ikkagi pole see kerge. Väljas on oma 35 kraadi sooja, niiske. Higimull on muidugi otsa ees. Aga ma ei ole üldse pahane või muul moel häiritud. Ma tean, et siia ma ei jää. Mingit muret ei tunne. Omapärane, imelik optimism.

Peale paari kilomeetrit jõuan mingi enam-vähem asustuseni. Näitan tee ääres, kohalikule, katkist rehvi ja küsin, kus seda parandada saab. Ikka kurttummade keeles.

No siit mingil “enam-vähem kaugusel” saab. Et sealt keerad paremale ja sealt vasakule ja siis otse ja vasakule ja paremale ja seal vist kuskil midagi on. Ega täpselt ju aru ei saa, mis seal siis on või kus see on..

Lükkan võrri edasi, higi voolamas. Aga meeleolu on ikka hea!

Jõuan umbes 1 kilomeetri pärast “sinna kuhu vaja”.
Tee ääres on mingi käru, kus on võrkkiige. Seal magab üks poiss. Või mees. No ehk 15 aastane. Või 25 aastane. Aga võib olla hoopis 35. Tont seda teab, nende vanusest seal küll sotti ei saa.
Äratan ta viisakalt üles ja näitan tagumisele rehvile.
Poiss/mees väga osavalt võtab välisrehvi maha ja sikutab siselohvi välja. See on täiesti puruks. Lootusetult puruks.

Räägib (kehakeeles muidugi), et see on katki, tuleb uus panna. Mina vastu, et ok. Näen isegi, et siselohv on täiesti puruks. Eks ma sõitsin ju täiesti tühja rehviga ikka mitmeid kilomeetreid.
Kisub terve võrri sealsamas juppideks, sest muidu ratast kätte ei saa. Summuti, amordid, kümme muud juppi.. No ikka suur töö. Aga väga osavalt tegutseb. Paneb uue siselohvi. Siis kõik tagasi – summuti, amordid jms.20190217_161940

Mina arvutan juba enam-vähem peast kokku, palju arve tuleb – 20 või 30 dollarit?

Lõpetab töö, pumpab rehvi täis. Kontrollib. Jäi pidama. Korras.
Arve – $4. Nii ongi, neli dollarit. Kõik kokku. Töö ja uus siselohv. Ma olen päris sõnatu.

Annan viis, rehvimees on ülirõõmus ja ma tunnen ennast halvasti. Mul on temast kahju. See pole reaalne – pool tundi tööd, tuttuus siselohv ja $4 kõik kokku.. Kolm eurot. Oleks pidanud $10 andma. Aga tagasi ka enam ei lähe.

Sõidan tagasi oma “ametlikku” hotelli ehk bangalosse, maksan lõunasöögi eest $5 ja saan jälle väga korraliku Pasta Bolognese. Ilm on superilus, pole olnud ühtegi vihmast päeva. Ja temperatuuri alla 30 kraadi samuti mitte. Päeval muidugi. Ma olen tunnen ennast..õnnelikuna.. Rahulolevana..Ma olen paradiisis.

Mind on nüüdseks hammustanud juba sajad sääsed. Ma ei ole teinud ühtegi vaktsiini ega võtnud malaariaravimit. Ma olen ilmselt idioot, aga jah, ma ei vaktsineerinud ennast mitte millegi vastu ega võta ka maalariatablette. Ma ei muretse üleliia. Mul ei ole ühtegi ravimit kaasas, isegi mitte söetablette.
Ma joon ainult vett, söön kohalike juures enamasti ainult riisi ja ma tunnen hetkel ennast väga hästi. Kehakaal kukub kolinal. Ja mu kõht on täiesti korras. Ausalt.

Päev 11

Täna on minek tagasi Ha Tieni ja sealt Phule. Kell on kümme, aga pole minu teejuhti. Pool üksteist, pole kedagi.
Hakkan astuma. Paari kilomeetri kaugusel on tuk-tukid saadaval. Astun mööda noosirget, imetlusväärselt heas korras, tühja teed edasi.IMG_0038

Siis märkan, et härra “The”  sõidab vastu, üks turist peal. Peatab võrri kinni ja ütleb, et viis minutit..
Ma ütlen “okey” ja astun edasi. No kui vietnamlane ütleb 5, siis see on 20. Aga ei olnudki! Oligi viie-kuue minuti pärast minu juures ja korjas mu tee äärest peale.
Panime minema. Kuna ma olin praamile hilinemas, siis käis kogu see teekond täie vilega. 70-80  km/h, kahekesi mingi kipaka võrri peal, mina tagaistmel ja ma samal ajal üritasin isegi filmida midagi.. Maanteed on seal ju sellised nagu parasjagu on – augulised, laines, igasugust sodi tee peal.. Kohati isegi mitte maanteed, vaid pigem muldteed.

Kambodža piir, ma juba seal nagu vana kala, kõik viis ametnikku läks ludinal. Siis Vietnami piir ja viis  ametnikku, kõik sama ludinal. Respect!
Jälle “sajaga” edasi, sadamasse. Jõudsime kenasti laeva peale. Seekord “Superdong VI” laevaga. No polnud viga, laev oli päris korralik, kuigi “PhuQuoc 6 Express” oli siiski parem.

Mis värk neil selle “kuuega” on? Õnnenumber?IMG_0083

Ööbimine oli täna Seaside Village`s, kus ma oma asju hoiustasin. Arveldasin vahepeal ka võrri eest, olin seda juba päris pikalt rentinud. Arve tuli poolteist miljonit.

Päev 12

Täna läksin sõitma maailma pikima köisraudteega, mis sõidab üle mitme Vietnami saare.  See köisraudtee on oma pikkusega väidetavalt isegi Guinnessi Rekordite raamatus sees. Ligi 8 km vist oli selle pikkus.
Pilet maksis edasi-tagasi 250 000 VND, kuigi võin ka eksida. No sinnakanti. Ja jällegi – millised sõbralikud vietnamlased! Vahetad töötajaga paar lauset ja ta on juba siiralt sõbralik sinuga. Lehvitab sulle nagu parimale sõbrale, kui kabiini astud. Ja see on ehe, siiras! Kuidas ma kadestan nende õnnelikuks olemist. Aga.. ma olen seda siin isegi!IMG_0287

Sõit on muljetavaldav, eriti see kõrgus, kus sa maa ja taeva vahel ripud ühe konksu otsas.. Vaated on suurepärased.
Sihtpunkt ehk Hon Thomi saar ise on puhas turistikas, aga mulle seal sobis üks asi – lainetus oli väike ja skuutrisõit seega ideaalne. Rentisingi skuutri kümneks minutiks 600 000 VND eest ja noh, see oli mõnus kaif. Kümne minuti asemel annavad nad sulle veerand tundi või rohkemgi ja saad seal just parasjagu mõnusa lainetuse peal, täiskiirusel sõita – see on päris hea adrenaliinilaks. Igatahes, gaas põhjas, sõitsin kuni kilomeetri kauguseni kaldast, kuniks juba liiga suured lained vastu tulema hakkasid.
Sao Beach rannas pakutakse samuti skuutriga sõitmise võimalust sama hinna eest, aga seal on lainetus palju rängem ning sõidumõnu ei ole päris see. Skuutriga saad sõidumõnu just selle “õige” lainetuse korral See raha oli seda sõitu väärt. Täiega!

Kohapeal on ka kohvik, suveniiripood ja muu sihuke ninn-nänn, aga adrenaliinilaksu andis muidugi ainult skuuter ja korraliku elamuse köisraudtee. Vägeva elamuse!
See väike kabiinike kõigub seal üleval tuule käes ikka päris korralikult ja noh.. kui ikka allapoole vaatad, siis  vabalangemist on tükk maad. Aga mingit suurt hirmu või ahastust seal kabiinis peale siiski ei tule. Igal juhul soovitaksin selle ära proovida. See võiks olla üks nendest “must see” tegevustest.20190220_154010

Täna vahetasin viimast korda ka hotelli ja sõitsin tagasi “põhja”, Radissoni. Mõtlesin, et paar viimast päeva lebotan lihtsalt niisama. Nähtud ja tehtud ja käidud ka juba.

See oli nii kodune tunne, sõita turvaputkadest mööda ja turvatöötaja enam ei peatanud  mind, hotelli turvamehed tundsid mu samuti ära ning letiteenidaja lehvitas juba kaugelt. Neil on seal sadu kliente, ei tea, kas neil oli lihtsalt hea mälu või ma jäin neile ikka eriliselt silma oma totaka kiivri ja võrriga. Või ehk oma suhtlemisega. Ma olen nimelt väga sõbralik kõikidega ja igal pool. Näiteks pean ma koristajast ja direktorist ühtmoodi lugu, minu jaoks on nad mõlemad võrdsed. Olenemata nende positsioonist. Ma austan vist koristajat isegi rohkem.

Viskasin asjad tuppa ja läksin duši alla. Seejärel tegin tassi kohvi, läksin rõdule ja vaatlesin merd.

Juba esimesel korral siin hotellis viibides jäi mul pilk peatuma ühel kauguses asuval saarel, mis keset seda Tai lahte asus. Ilm oli ilus ja soe, võiks selle ju ette võtta?

Läksin alla vastuvõttu ja küsisin, kuidas sinna saarele saaks. Näitasin rõdult tehtud fotot saarest. Umbes viis kilomeetrit sinnani võis olla..Hòn Bàn oli saare nimeks.

“Ei-ei-ei, sinna ei saagi. Sinna transporti ei käi ja eksursioone ei tehta. Asustamata saar”.

Jõudsin hetkeks nõutuks muutuda, aga jonni ka ei jätnud. Kui sinna ei saa, siis järelikult ma tahan sinna minna. Igasugune “ei” tekitab minus elavat hasarti.

Üks teine letiteenindaja, kes minuga alati väga sõbralik oli ja mu käsi hooldas, tundis kõrvalt huvi, kas ta saab mind aidata. Hakkasin talle tõlkeäpiga selgeks tegema, et mul on sinna saarele väga-väga-väga vaja saada. Ehk mõni kohalik kalur viiks mu ära?

Viis minutit kõnesid ja vietnamikeelset vadistamist, leitigi lahendus.

Lühidalt nägi asi välja nii – mulle telliti linnast taksojuht, kes tundis üht kohalikku kalurit. Taksojuht tühja taksoga ees, mina võrriga järel, panime kaluriküla poole teele.20190221_125013

Taksojuht sõitis päris ranna äärde välja, ühe väiksema külani, kus kohalik kalur ootas juba ees. Selgitati siis kalurile asi veelkord vietnami keeles ära ja maksin taksojuhile tema tasu.

Seejärel oli kohe ka paadimees käsi ettesirutatult, ühemõtteliselt, küsimas mu käest miljon dongi. No see oli päris suur raha Vietnami mõistes. Isegi kahtlesin sekundiks –  mitte raha pärast, vaid et kas see natuke liiga aferistlik ei ole. Ja mäletan, et mulle öeldi enne reisi – ära kunagi maksa kusagil raha ette!
Aga kuna ma kartsin, et pikalt kõheldes – rääkimata kauplemisest – jään sellest kogemusest hoopis ilma, maksin talle raha ära.

Ja õige varsti sain aru, et see oli täiesti aus hind selle reisi eest. Täie raha eest!

Paat oli ürgvana, selline ehe kaluripaat, aga seda enam mulle see meeldis. Väike ja kipakas, päevinäinud, puidust paat, taga pika varre otsas sõukruvi, mida käitas plärisev bensiinimootor. Jalanõud jalast ja sumpad paati. Vesi on ikka mõnusalt soe siin! Puhas!20190221_140524

Paadimees ise ahtris, seisis püsti ja navigeeris kindlameelselt paati.

Algus oli nagu ikka, selline tavaline paadisõit. Ilus. Romantiline. Phu muudkui kaugenes ja Hon Ban hakkas lähemale tulema. Aga ikka visalt, väga visalt.

Ja siis, veel pisut aja pärast saingi ma aru, miks see reis miljoni maksis.

Lained.. Need olid ikka korralikud lained, võisid isegi kuni paari-kolmemeetrised olla – väga raske on laine kõrgust merel hinnata –  ja nad ei ole sellised pikad ja sujuvad nagu ookeanil, vaid tulevad ikka väga kiiresti peale, tiheda intervalliga. Sa näed, kuidas tuleb sulle laine külje pealt vastu, laine on nii kõrge, et varjab suure saare, paadimees teeb osava manöövri ja me “künname” õige nurga all üle selle laine. Aga osa lainest tuleb ikka paati üle serva sisse. Kõik kohad on hetkega vett täis, mina läbimärg. Siis tuleb kohe teine laine ja kolmas jne jne. Võitlen tasakaalu ja tehnika säilitamisega, et seda vee eest hoida.
Paadimees väga osavalt laveerib lainete vahel, et õige nurga all laine “vastu” võetaks. Lained muudkui laksavad  vastu paadi külge, vesi pritsib ja vahutab. Vesi muutub aina süngemaks, mustemaks, meri sügavamaks ja lained järjest suuremaks. Pilt, kirjeldus või foto ei anna seda mõtet päris hästi edasi ja ega seal pildistamiseks suurt võimalust polnudki. Vaata, et ise vette ei kuku ja tehnika sai veekartuses lihtsalt kotti peidetud. Aga emotsioon oli võimas!
Antud foto on tehtud päris kalda ääres, siin pole lainetust veel ollagi.20190221_134859

Enam-vähem kahe saarel vahel oli lainetus kõige suurem ja mul käis peast läbi mõte, et jube tobe lõpp reisile. Kuskile Tai lahte ära uppuda. Keegi ei saagi teada, kuhu ma jäin. Hoiad kahe käega paadiservadest kinni, paat kõigub nagu pähklikooreke.
Aga paadimees oli väga enesekindel, kuigi ka temal oli suuri raskusi püstiseismisega, ühe korra kukkus temagi uppi seal..
Aga kuna ma ise olen loomult väga sihi- ja põhimõttekindel, siis pigem upun, aga alla ka ei anna. Jah, tõsiselt. Allaandmine on uppumise kõrval haledam.

Mingil hetkel, kui ma paadimeest “omas elemendis” nägin, osavalt laineid pareerides, mõistsin, et see on ilmselt ainult maarotile hirmutav kogemus, et ju see asi on ikka kontrolli all ja midagi hullu ei juhtu. Inimene vist harjub tõesti kõigega.

Saar ise asub umbes kolme kilomeetri kaugusel “rannikust”, nii et sinna oli oma pool tundi sõitu, aga kohale me jõudsime.
Ütlesin paadimehele, et anna mulle pool tundi aega (näitasin kella) ja kolasin mööda saart ringi. Ronisin saare kõige kõrgema künka otsa ja istusin sinna maha. Kambodža paistab siit ilusasti kätte. Phu Quoc ka muidugi. Ilm oli super, soe ja päikesepaisteline. Ma võiksin siin istuda tundide kaupa ja lihtsalt merd vaadata.IMG_0043 (1)

Kui paadimees välja arvata, siis sa istud ihuüksi asustamata saarel keset Tai lahte ja sa näed nii kaugele igas suunas, kui silm vähegi seletab. See oli väga mõnus kogemus. See oli kohe päris kindlasti seda raha väärt. Kahtlemata!
Minu üks parimaid ja meeldejäävamaid emotsioone Vietnamis!

Tagasisõit polnud enam pooltki nii hull – lained olid küll sama suured, aga ma olin nüüdseks juba täiesti kindel, et küllap vietnamlased teavad, kuidas paate ehitada ja neid merel käsitleda. Nad ju elupõlised kalurid. Ja mis veel hullem – ma isegi nautisin seda! Kuidas mulle meeldib adrenaliin!

Päev 13

Lubasin endale täna lihtsalt ühe puhkepäeva. Ei viitsinud väga kuhugi minna ega midagi teha. Võtsin lihtsalt vaba päeva ja nautisin kõiki hotelli poolt pakutavaid hüvesid. Puhkasin umbes nii, nagu seda vist tavaliselt tehaksegi. Tunnike lamamistoolis basseini ääres, jäätisekokteil baarist, siis võtsin laenutusest allkirja ja toanumbri vastu ratta ja väntasin sellega ostukeskusesse.
1550221959454

Ostsin jäätist. Šokolaadi. Jäätise jõudsin enne lõplikku ülesulamist ära süüa, aga šokolaadi ei õnnestunudki päästa – see sulas taskus kokku.  Nii kuum on seal lihtsalt. Mõned suveniirid ostsin.
Vaatasin pool päeva telekat. Ja pool ööd. Nii palju häid filme – mul kodus ei ole kunagi aega telerit vaadata. Kummaline, et telerivaatamiseks tuleb Vietnamisse sõita.
Kell kaks öösel käisin veel mere ääres jalutamas. Mõnusalt sume. Kell kolm magama.

Päev 14

Täna oli juba selline natukene kurvema alatooniga päev, sest homme peale lõunat tuleb juba lennukile hakata minema ja täna on justkui koolivaheaja eelviimane päev, kus sa paratamatult mõtled juba koolile.
Väga ruttu need kaks nädalat läksid. Ma küll ei arva, et midagi jäi väga tegemata või nägemata, aga kaks nädalat Vietnamis on siiski lühike aeg. Muidugi käisin ja tegin ja nägin palju rohkem, kui siia kirja jõuab panna, aga ikkagi, teeks veelgi rohkem.
Täiesti võimalik, et see on minu elus esimene ja viimane kord Vietnamis olla – nii kaugel, nii eksootilises riigis. Ja ma nägin ainult murdosa sellest riigist, nendest inimestest, loodusest. Siin on palju sellist, mida tahaks uuesti ja uuesti kogeda. Isegi võrriga sõitmine, igapäevane poes käimine või kütuse ostmine – see kõik on omamoodi huvitav. Seiklus.
Viisingi täna võrri selle omanikule tagasi, maksin lõplikud arved ja sõitsin taksoga tagasi hotelli. Muuseas, takso ei ole seal sugugi nii odav, kui arvata võiks. 19 km ots maksis 12 eurot, mis on peaaegu, et võrreldav Tallinna taksohinnaga. Kui mitte ei olegi sama.20190221_174159

Kõige odavam, kiirem ja omal moel ka mugavaim – saad sõita kuhu iganes, ka mööda jalgradasid, poe ukse ette; parkida igale poole, näiteks hotelli vastuvõtuleti ette jms – liiklusvahend on Vietnamis kahtlemata võrr.
Võrrist oli muidugi kahju lahkuda. Kuidagi armsaks sai see kahe nädalaga.

Ja üldse, kogu see Vietnam.

Võib olla on mõnedel teistsugused kogemused Vietnamist, aga mina kohtusin Vietnamis eranditult ainult lahkete, rõõmsate, sõbralike inimestega. Heatahtlikud, alati valmis aitama. Ma ei tundnud ennast mitte kordagi kuidagi ohustatuna või ebamugavalt. Käisin kohalikes slummides, kõrvaltänavatel, väljaspool “turismipiirkonda”. Ma ei pidanud kordagi mõtlema, et sinna ei julge minna või pimedas tänaval liikuda ei ole ehk turvaline. Või et midagi oleks tahetud varastada.
Kui ma sõitsin võrriga, unustasin ma alailma oma telefoni mopeedi avatud laekasse, kus see oli alati kõrvalseisjatele nähtaval. Ma hoidsin seda seal, kuna ma kasutasin uutesse kohtadesse sõitmiseks pidevalt Maps.me rakendust ja seega kasutasin telefoni kogu aeg. Käisin söömas, poodides, isegi ööbisin hotellis – oops, unustasin telefoni õue. Lähed õue, inimesed sebivad su võrri ümber.. kas on veel alles? Muidugi oli.
Rohkem ei unusta! Ja ikka ja jälle unustasin. Ja ikka oli alles.

Kord unustasin päikeseprillid pitsamüügiletile. Toodi joostes prillid järele, ise nii õnnelikud! Loomulikult ei varasta seal keegi su võrri ega kiivrit selle istme pealt. Ja nii mõneski kohas võetakse välisjalatsid jalast ja minnakse ruumi sisse.  Ei ihaldanud keegi ka mu jalatseid. Ei kadunud loomulikult midagi ka mu hotellitoast, kuigi nii mõnigi kord unustasin ma lauale ka raha, peegelkaamera või GoPro.
(GoPro kaamera on muuseas Vietnamis väga hinnatud kaup, seda seal kohalikus poes ei müüda, vähemasti Phu Quocil mitte. Nii mitmeski kohas taheti mul kaamera ära osta, just randades, kus skuutrit ja langevarjusõitu pakuti. Hinnaks pakuti 4-5 miljonit dongi. Ei olegi väga paha hind kasutatud GoPro eest, aga ma ei näe põhjust oma asju müüa).

Ainus asi mind vaevama jäi, oli see, et mul jäi käimata Fansipanil, Vietnami kõrgeimas tipus. Aga teisest küljest, on mul Euroopaski ju veel 28 tippu võtta. Igale poole ei saagi jõuda.

Päev 15

Täna siis hommikul asjad seljakotti ja tuba korda. Kõik mis vähegi ebavajalik tundus kaasa võtta, jätsin hotellituppa prügikasti kõrvale – mida ei näinud mõtet Eestisse kaasa vedada. 5 kg seljakoti kaal piiranguid seadmas. Igasuguseid meeneid sai ju kaasa ostetud ja seljakoti kaal kippus vägisi üle viie kilo minema.IMG_0072 (1)

Hommikusöök, dušš ja rõdul kohvi joomine. Esimene hommik, kus nägin taevas pilvi, mis päikest varjutasid. Esimest korda!
Kuidagi nukker oli meeleolu. Kahju lahkuda siit. Inimesed juba tuttavad, teretad hotellitöötajaid nagu vanu sõpru. Lähed hommikul läbi fuajee ja tervitad uksehoidjat, autojuhti, vastuvõtutöötajaid. Ja nemad muidugi kõik vastu, ikka kummarduse saatel. Ja väga siira naeratusega. No tõesti siiralt.

Päris esimesel päeval siin hotellis, hommikusöögil, küsiti lauda juhatades toa numbrit ja siis uuriti hoolikalt oma lehelt, kas hommikusöök ikka on toa hinnas. Või siis hiljem õhtusöök.
Nüüd aga tehakse juba kaugelt silmates sulle kummardus ja teenindaja sinu ees liigub laua poole, mille ta sulle kätte näitab. Isegi kohvi ei valatud enam mulle tassi, sest ma olin selle viisakalt ära keelanud. Vietnamlastel on kas loomu poolest väga hea mälu või on hotellitöötajaid seal lihtsalt treenitud igat klienti ja tema soove mäletama.
Suuresti just selle suhtumise pärast ma viimasteks päevadeks siia tagasi tegelikult tulingi.

Arve pandi kenasti ümbrikusse, kaasa veel tänukiri, et ma nende hotelli suvatsesin külastada.

Kella kolmeks oli hotelli poolt lennujaamabuss. Korralik buss, nahksisu, konditsioneeri ja külmade jookidega. 20190215_163902

Päris kurb oli sõita mööda seda teed viimast korda, mida igapäevaselt kasutasin linna, randa ja igale poole mujale sõiduks. Need putkad seal tee ääres, müüjad.. Kui mitu korda ma seal ja seal ja seal olin käinud vett või jäätist ostmas.. Kogu tee oli tuttav, linnani välja, kõik need 20 kilomeetrit. Kõik augud, kühmud, kurvid, ristmikud..

Imelik, mu enda mälu tundub ka siin kuidagi palju parem kui Eestis. Kõik jääb kuidagi iseenesest meelde – iga detail, inimene, tegevus.
Alles hiljem, Tallinnasse jõudes, jõuab mulle selle põhjus kohale. See on stressi puudumine!                                                                                                                                    Mulle ei meenu, et ma oleks kordagi Vietnamis kogenud stressi! Ei mingeid pingeid, närvilisust, tempokat elu vms. Kõik kulgeb kuidagi loomulikult, rahulikult, iseenesest.  On soe, on päike, on lihtsalt äraolemine, rahulolu. Rõõmsad, rahulikud, õnnelikud inimesed. Jah, täiesti pingevaba olemine. Puhkus. Õnnelikus.

Kell neli lennujaamas. Otsin üles TUI leti ja..
Kahju küll, aga lend on edasi lükatud teadmata ajaks. Tehniline rike. Majutus ööseks hotelli.
Vot sulle stressivaba elu. Aga.. see ongi juba killuke Euroopat! TUI on ju Euroopa lennufirma.

Peab küll tunnistama, et TUI poolt organiseeritud hotell oli korralik. Premier Residence, viietärnihotell. Mulle, kes ma olin just Radissonist tulnud, see küll erilist muljet ei avaldanud – sest Radisson oli pigem kuus tärni – ja minu väikest pettumust tagasilennu edasilükkamisest see ei korvanud, aga õhtu- ja hommikusöök oli hinnas ning tuba väga korralik. Terrassiga tuba, trepp otse basseini.20190223_072058_HDR

Õhtusöök rikkalik, millestki puudust küll ei tundnud. Kui kohvile koort küsisin, siis soojendati ja vahustati see kannus üles ning valati armsasse, eelnevalt ülessoojendatud kannukesse. Sellised pisiasjad, aga sa märkad seda, sest see on hooliv. Soliidne, väga kõrgel tasemel teenindus.
Muidugi oli ka toas ja õues kõik olemas, mis viietärnihotellides ikka on. Suur TV ja väga hea konditsioneer, mugav suur voodi ja avar duširuum koos kahe valamuga. Väga puhas ja hoolitsetud tuba, näiteks dušiklaasidel ei olnud kuivanud veepritsmeid. Klaasid poleeritakse iga päev üle ja see pole sugugi kerge töö tegelikult. Nii oli see ka Radissonis.IMG_0087 (1)

Ilusad välibasseinid baari, rätikute ja lamamistoolidega jms. Privaatrand ja päikeseloojang 100 meetri kaugusel toast.
Õhtul oli seal veel eriliselt romantiline, basseinide ja kõnniteede valgustus oli väga efektselt lahendatud. Veetsin tunnikese hilisõhtul veel basseinides.
Väga ilus ja mõnus koht – puhkamiseks loodud.

Lähedastega õhtul telefoni teel suheldes sai nalja visatud, et natuke MacGyveri teipi ja lennuk on homseks loodetavasti korras.
Hilisõhtul tuligi info, et lennuk on kokku teibitud ja järgmisel päeval millalgi peale kella 11 peaks välja lendama. Kõik puhkajad viiakse hommikul  bussidega hotellist lennujaama.

Päev 16

Kell 6.00 äratus. Teed rõduukse lahti, mõnus soojus hoovab tuppa. Lähed välja, jalutad rannas. See on täiesti inimtühi. Lained sahisevad randa, päike on juba päris kõrgel. Viimased sõõmud idülli ja soojust. Mul on kohutavalt kahju siit lahkuda. Vietnamist.

Tuppa tagasi, dušš. Siis hommikusöögile. Päris korralik hommikusöök, kõik vajalik olemas. Natukene ka eksootilisemat menüüd. Ise eksootikaga ei riskinud, sest tahtsin oma korras kõhule lõpuni kindlaks jääda. Kõht isegi mitte ei korisenud selle kahe nädala jooksul. Saab küll, kui elementaarset hügieeni pidada ja mõistlikuid toiduvalikuid teha.

Varsti tulidki bussid ette, samuti väga korralikud. Organiseerimise poole pealt ei saa TUI-le küll midagi ette heita, kõik sujus kohapeal operatiivselt ja sujuvalt ja kvaliteedi pealt ei koonerdatud.

Lennujaamas ootasin, kuniks järjekord lahtus, jalutasin lihtsalt lennujaama ees. IMG_0144

Kümme taksojuhti jõudis mulle selle ajaga “odavat” linnasõitu pakkuda. Ohjah..heameelega läheks tagasi ja alustaks oma Vietnami seiklust otsast peale. Mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaks juba koju tagasi..

Sain oma piletid kassast kätte, turvakontroll ja lennujaama ootesaali. Ootesaali aknast oli näha ka meie lennuk, ikka seesama Dreamliner.  Ja loomulikult, “tehniline rike” – pigem selle tehniline poolik lahendus -, kriipis häirivalt nii silma kui ka hinge. Lennuki esiklaas oligi teibiga servadest kinni kleebitud. 20190223_110512 (2)

No ei ole väga julgustav vaatepilt, 9500 kilomeetrist lendu silmas pidades. Võib olla jääks siiski Vietnamisse?

Aga Vietnamisse ma siiski ei jäänud ja ka teip koos esiklaasiga pidas lennureisile vastu. Võib olla ainult selleks, et mul oleks kunagi veelkord võimalus Vietnamisse tagasi minna. Kahtlemata on see üks maailma imelisemaid riike oma looduse, inimeste ja külalislahkusega. See riik on õnnelikuks olemiseks loodud. Nii on!

 

Advertisements

Mina ja Deržinskaja (Valgevene)

Valgevene mõte tekkis mul novembris. Vist sellepärast, et tegemist võiks olla ühtviisi nii puhkusega kui ka järjekordse nööpnõela torkamisega järgmise Euroopa riigi mäetipule. Puhkus seetõttu, et “mägi” polegi ju mingi mägi, ainult 345 meetrit üle merepinna ja mingit vaeva see ei nõua. Puhkus aga selles mõttes, et Valgevene on huvitav ja omamoodi eristuv – küll keset Euroopat, aga siiski erinev.
Kuna jaanuaris on sobiv hetk võtta nädalajagu puhkust jõulu- ja aastavahetuse melust, tuligi plaan teoks teha.

***

Et ennast Valgevene peensustega kurssi viia, tegin paar päeva kodutööd Google abiga. Foorumid, reisikirjeldused. Üldiselt, ei ole palju infot Valgevene kohta.
Aga ei tundunud ka väga keeruline olevat, see Valgevene viisa saamine.

Kuna mu pass ununes maha sõbralikule Islandile, siis tuli alustuseks teha uus pass. See oli kõige lihtsam osa. Kuna tavapassi tegemine võib võtta kuni ühe kuu, sai tehtud see kiirkorras – 58 eurot ja pass järgmine päev käes. Kaks korda tuli muidugi politseiametis käia ja järjekorda kannatada.

Siis läksin tegema rahvusvahelist juhiluba. See oli veel lihtsam. Isegi pilti ega allkirja ei olnud vaja anda, see võeti kuskilt politseiameti registrist. E-riik ikkagi. Minu asi oli ainult toolil jalgu kõlgutada ja õigel hetkel 25 eurone kaardimakse teha. Ilus ja kena, eriti minu foto seal. Kehtib kolm aastat, kogu maailmas.
Mulle meeldib see e-riik, kus kõik käib hiireklõpsuga ja ühe minutiga. See ei ole mujal maailmas muuseas üldsegi nii iseenesestmõistetav, kui meile siin tundub.

Siis läksin tegema rohelist kaarti ehk rahvusvahelist kindlustuspoliisi autole. Seda ei saa muudmoodi kätte, kui tuleb kontorisse kohale sõita. BTA kindlustus, kuskil Suur-Sõjamäe kandis. Leidsin üles, tellisin ära. Anti kohe kätte ja seda täiesti tasuta. Isegi ühe kommi sain.
Sõitsin koju ja lihtsalt niisama, huvi pärast, viskasin pilgu sellele rohelisele paberile peale. Millegipärast oli seal hoopis teise inimese nimi ja aadress ning muidugi ka automark ja reg. number.
Ei ärritunud karvavõrdki, vaid panin saapad jalga, riided selga ning sõitsin jälle läbi kesklinna ummikute BTA kontorisse, kus mulle uus “roheline kaart” anti. Minu nimele. Vaatasin seekord väga põhjalikult andmed üle, sest kolmas kord ma siia enam tagasi ei tule.

Edasi bookisin ära hotellid Minskis ja ühtlasi ka Riias, kus ma kavatsesin vahepeatused teha. Tallinnast Minskisse on siiski üle 800 km sõitu ja talvel seda autoga, ühe jutiga maha sõita, ei oleks enam puhkus, vaid töö.

Hotelle on Minskis muidugi kõvasti, aga kui natukene rohkem süüvima hakkad, arvustusi lugema ja pilte vaatama, siis jäävad sõelale ikkagi põhiliselt kesklinna hotellid. Minu kindel veendumus on, et kui üks kord elus kuskil riigis käid, siis ööbimise pealt paarkümmend eurot kokku hoida ei ole väga mõistlik. Kui tegemist pole mägedega või maapiirkonnaga – kus on hoopis teised tingimused ja võimalused – vaid linnaga, siis hotell peaks olema ikkagi puhkuseks, mitte säästmiseks. Emotsioonid, mälestused, meeleolu – see annab veel päris mitu kuud tunda. Igatahes ei ole ma küll kordagi, rahalises mõttes, oma valikuid hiljem kahetsenud, kui kallima, kuid oluliselt parema hotelli kasuks olen valikuid teinud.

Kui sinna juurde liita veel privaatne autoparkla, siis kahaneb hotellide valik veelgi. Lõpuks sai kaks hotelli välja valitud, mõlemad kesklinnas, üks lausa vanalinnas – mis osutuks hiljem tõeliseks pärliks. Vähemalt minu jaoks.
Maksin ära, printisin Bookingust kinnitused välja ja panin kausta, millega siis Valgevene saatkonda minna viisat taotlema.

Tegin veel Salva e-kindlustuses ära Valgevene reisikindlustuse. Mitte iga kindlustusfirma Eestis ei paku Valgevene reisikindlustust. Kuna Salva pakkus, siis sai see seal ka tehtud. Viieks päevaks – väikese varuga – ja maksis see umbes 5 eurot või alla selle. Igatahes väga odav. Printisin välja ja panin kausta.

Kuna aga Valgevene kindlustus on täiesti omaette kindlustusliik, siis tuli teha ka ülejäänud reisi jaoks reisikindlustus. Selle tegin siis omakorda “enda” If-is ja see oli juba väheke krõbedam hind, kuigi muidugi ka kindlustuskaitseid on seal oluliselt rohkem. Paned aga linnukese kõikidesse kastidesse ja arve, summas 27.40 €, tuleb ära maksta.

Siis läksin veel läbi Photopointist ja tegin viisapildid. Valgevene viisale peavad pildid olema tehtud kindlasti valgel taustal ja värsked, ehk sinu praeguse soengu ja väljanägemisega klappima. Viis minutit ja üheksa eurot hiljem olid pildid käes.

Phew.. Kas veel midagi? Ega ma midagi ei unustanud?

Valgevene saatkond asub Tallinnas. Vastuvõtuajad on küll pärit veel nõukogude ajast. Lõuna näiteks, üks tund.

Olingi siis ühel päeval nende saatkonnas ja ulatasin üle leti kogu oma suure vaevaga kokkukorjatud paberimajanduse.
Ametniku kiirpilk minu paberitele ja esimene külm dušš – “aga küllakutse”?
“Izvenite, a kakoi küllakutse”? Siin on ju hotelli broneeringud? Need on ju makstud? Ma ju ööbin seal?
“Ne-ne, nado objazatelno küllakutse”!

Natukene murelikuna läksin koju ja saatsin hotellidele e-mailid, et mul on küllakutset vaja. Kiireks hakkab juba minema.

Kaks päeva hiljem see ühest hotellist saabuski. Väga soliidne kiri, et see hotell on minu võõrustaja ja see hotell siis kutsub mind Valgevenesse külla. Templid peal ja puha. Seesama hotell, mis mind ülipositiivselt üllatas.

Läksin siis uuesti saatkonda tagasi, andsin paberid uuesti sisse. Küllakutse sobis, maksin 25€ ja lubati nädala jooksul viisa kätte anda.

Saingi viisa kolme päeva pärast kätte ja seda oli päris kena uues passis vaadata.

Peale kõike seda, kogu seda paberimajandust, sehkendamist ja ringisõitmist kulub nüüd mulle tõesti see väike kiirpuhkus marjaks ära.

Päev 1

Autoks sai siis seekord jälle Mazda. See lihtsalt on nii heas korras auto, et patt oleks tal lasta nurgas norutada.
Asjad autosse, paak kütust täis ja minek Riia poole. Riiani on Tallinnast 300 km, seda teab vist küll igaüks.
Tallinn-Riia teekond on muidugi igav ning ainuke vaheldus seal on mõned kabanossi- ja kohvipeatused.
Õhtupimeduses jõudsin Riiga ja kuna mu esimene hotell asus kesklinnas (Monte Kristo), siis oli tõsine peavalu parkimiskoha leidmisega. Esiteks sellepärast, et vabu parkimiskohti lihtsalt ei ole, aga teisalt on mõistmatu ka viieeruone tunnihind parkimise eest. 12 tundi parkimist 60 euro eest?
Kuna mulle tundub 60 eurot ühe öö parkimise eest vastuvõetamatu, parkisin auto hotellist kaugemale ja sain autole koha 15 euro eest. See oli juba vastuvõetav hind, kuigi kilomeeter tuli nüüd hotellini jalutada.
Hotell ise asub vanalinnas, tegelikult päris kenas kohas ja hotell on väga hubane. Butiikhotell – ja seda nime väärt. Ei ole mingit odavat kipsi ega pestavat vakstut seintel, vaid ikka puitu ja krohvi ja pahtlit ja värvi. Väga mõnus interjöör. Ööpäevaringne vastuvõtt. Tuba oli samuti hubane, kõik vajalik olemas – seebid, shampoonid, rätikud, voodipesu jms elementaarne. Isegi raadio. Soe. Vaikne.
Dušš, TV-vaatamine ja magama.

Päev 2

Hommikune äratus kell 7, veeprotseduurid, asjade kokkupakkimine.
Hommikusööki pakuti allkorrusel, stiilses võlvlagedega keldris. Päris suur valik sööke-jooke ja väga hea kohv. Sai kaks tassi võetud.
Väljakirjutamine sujus. Minu arvates väga hea hinna-kvaliteedisuhtega hotell.

Kilomeeter autoni jalutatud ja siis suund Valgevene piirile võetud.

Teekond Riiast Medininkaini oli suhteliselt igav, paar kabanossipeatust.  Leedus härib mind autojuhina kõige rohkem see, et seal selline asi, nagu kiirusepiirangute lõpp, on tundmatu asi. Kohalikud ilmselt teavad, et mingi puu, post, pink või oja lõpetab kiirusepiirangu, aga minu jaoks on see siiski keeruline aimamine. Kõige targem on lihtsalt kohalikele sappa haakida, aga nendega on jälle see mure, et neil on kogu aeg kiire.  Lund sajab, tee on sigalibe, sul on kiirus juba 140 km/h aga eessõitev auto kaugeneb ikkagi.. Väike adrenaliin muidugi on ainult boonuseks, aga enese alalhoiuinstinkt lööb ikka lõpuks välja. Lasen kiirust alla ja 100 km/h tundub juba väga venimise moodi.

Leedu – Valgevene piir. Põnev.
Leedu poole peal läks suhteliselt ruttu, vast mingi 15 minutit. Lihtne kontroll. Ja siis vurasingi Valgevene piiripunkti poole. Kontrollisin, et kõik see patakas pabereid ikka  alles oleks. Olid.

Piirivalve. Tõkkepuud ja muu selline, nagu ikka. Maa seest turritavad välja poole meetri jämedused teraspostid. Ega ikka ei sõida, kui ei lubata..
Ulatan ametnikule passi. Uurib väga hoolikalt mu nägu, vaatab passi. Uurib mingi okulaariga viisat, ilmselt turvaelemente. Küsib, kuhu sõidan, miks sõidan. Ütlesin, et Valgevenesse sõidan.
Annab mingi talongi ja ütleb “head reisi”. Suhtlus käib vene keeles, sest see tundub mulle lihtsalt loogilisem. Ja sõbralikum. Kusjuures ametnikud ongi väga sõbralikud.

Poolemeetrine terastoru vajub maa sisse ja tõkkepuu avaneb. Phew, nii lihtne siis oligi..

Sõidan sada meetrit ja.. uus putka. Ja uus ametnik. Poolemeetrise läbimõõduga toru ka muidugi. Kontrollitakse auto läbi, päris põhjalikult. Taskulambiga vaadatakse istmete alla ja pagasiruumi, isegi varuratta kate palutakse üles tõsta.  Tuleb täita sõiduki tollideklaratsioon ja see tuleb kindlasti riigist väljumiseni alles hoida. Seda saab teha nii vene kui inglise keeles.
Veel midagi, ei mäleta enam täpselt, sest järjekord kipub segi minema, kes mida ja millal ja kuidas kontrollis. Antakse uus “propusk” ja olge lahked, võite sõita..

Sõidan sada meetrit ja.. uus putka. Ja uus ametnik. Poolemeetrise läbimõõduga toru muidugi ka.
Tuleb ulatada propusk. Kontrollitakse jälle autot – äkki olen vahepeal midagi autosse sokutanud. Veel midagi, aga nüüdseks olen ma juba pisut hämmelduses ja midagi ei meenu. Antakse uus propusk ja olge lahked, võite sõita..

Sõidan sada meetrit.. Aga enam ei tule ühtegi putkat. Ma olengi Valgevenes!

Aga see pole veel kõik. Valgevenesse Vilniuse poolt saabudes on sul vajalik autole saada külge mingi aparaat, mis väidetavalt on vajalik kiirteede eest tasumiseks. Selle aparaadi saab lähimast bensiijaamast, mis on umbes 600 meetrit peale piiripunkti, paremat kätt.
Selle nimi on BelToll ja ilma selleta sõitmise eest on trahvid kõrged.

Et see piiksuv aparaat enda autole külge saada, tuleb toimida alljärgnevalt. Lähed bensiinijaama, otsid üles BelToll`i leti. Seal istub üks näitsik, kes sulle lahkesti selgitab, kuidas seda kasutada ja paigaldada. Siis küsib su käest allkirja, siia ja siia ja siia.. Ja siia ka palun. Ja siia. Ja siia. Siia ka, palun. Siia. Ja siia. Siia, siia, ja siia, siis on kõik. Kaksteist allkirja. Tõsiselt.

Ostan ühe jäätise, istun autosse.. Ja tegelikult mind ei üllata mitte miski. Ma olen kuidagi flegmaatiliselt rahulik ja tegelikult kogu see suhtlemine on ju olnud sõbralik ja heatahtlik. Pole ju ametnike süü, et sellised reeglid on kehtestatud ja et seal elektroonilised kanalid tundmatud asjad on. Kõik käib paberite ja allkirjadega ja propuskitega.
Ja ma sõidan edasi oma eesmärgi poole, milleks on Deržinskaja mägi. Kõrgeim punkt Valgevenes.

Lumesadu on päris tihe, maanteed on täis soolasegust plöga, aga teehooldus on siiski tasemel, sest sahkasid on näha ja midagi ületamatut ei ole. Kohati on kiirused isegi ebaloogiliselt kõrged, arvestades ilmastikuolusid..
Hooldussahkadega muidugi saad seal päris valusa õppetunni, sest kui mulle üks hooldussahk vastu sõitis, siis liivatamisel lendas sealt koos liivaga vastu autot ka korralikke kivikesi, mis rõõmsalt vastu autot ja tuuleklaasi heledaid plakse tekitasid. Hea, ma siia uue autoga ei tulnud, see oli ikka päris valus kogemus. Autole. Paar väikest täket esiklaasi jäidki mälestuseks. Ilmselt kapotile ja stangele ka, aga ma väga uurida ei viitsinud.
Edaspidi teadsin ma sahkasid juba vältida ja tee äärde tõmmata. Ja neid kivikesi lendas seal ikka aeg-ajalt ka sõidu ajal, eessõitvate ja vastutulevate autode rataste alt.

Panin telefoni otsingusse mäetipu asukoha sisse ja punane ikoon paistis kenasti kätte. Veel natuke maad minna. Keerasin auto kuhugi metsateele, lund vist oma pool meetrit, lahtilükkamata, ühtegi sõidukijälge näha ei olnud.  No ikka tegu, et autoga läbi murda. Jätsingi igaks juhuks auto seisma keset teed ja panin jala edasi. Lähen ja lähen, aga no ei näe seda tippu. Lund sajab, nähtavust pole suurt ollagi. Panen suvaliselt kuskilt üle põllu, käin vist juba ringiratast, jalad vajuvad põlvedeni lumme.
Ühel hetkel saan aru, et see kaart paneb pange ja siin seda mäetippu küll pole.
Kes pagan see idioot on, kes neid lipukesi märgistusena sinna Googlesse suvalisse kohta paneb? Et siin on see koht ja siin on see koht? Aga tegelikult on kümme kilomeetrit eemal.

Ei leidnudki üles. Pettunud muidugi. Hakkab juba hämaraks kiskuma, tipp on kuskil siinsamas, aga üles ei leia. Istusin autosse ja sõitsin maanteele. Eemal paistis üks küla olevat.
Sõidan, sõidan vaikselt mööda külavaheteed ja otsin inimesi. Lõpuks märkan ühte taati tee ääres vantsimas. Peatan auto kinni, lähen välja ja kõnetan taati. Et oleks maru kena, kui ta mulle mäetipu kätte näitaks. Taat ajab sõrad vastu, et tal babulja kodus ootab ja et kuidas ta koju siis tagasi saab. Pimedaks ka kisub juba..
Niisiis, taat autosse sujuvalt sisse surutud ja juhatab mind hoopis teise kohta, kui Google Maps. Juba kahtlen, kas taat ikka üldse aru sai, mis mu soov on, aga just siis palus ta mul auto tee ääres kinni pidada ja sumpasime läbi poolemeetrise lume tipu poole. Taat väga abivalmis, tambib oma suurte kirsadega lume sisse jälgi. Kui ei teaks, arvaks, et tegemist on lumeinimesega – kirsanumber võis küll vabalt 50 olla.
Kuna Valgevene kõrgeim tipp on kõigest 345 meetrit kõrge, siis on tegemist pigem jalutuskäigu, kui millegi tõsisemaga ja sinna jõudmine võttis vaevalt viis minutit.

Ühel hetkel seisime koos taadiga seal mäe “tipus”. Pistsin väikese sinimustvalge lipukese sinna lumme ja klõpsisin paar pilti. Taat oli maruõnnelik, et ta sai abiks olla nii tähtsa, rahvusvahelise mäeteadlaste ekspeditsiooni juures ja ütles, et selliseid tähtsaid külalisi tema külla kunagi varem sattunud ei ole.

Tagasiteel muljetas taat oma elust ja olust. Töötab kohalikus ettevõttes ja saab palka 300 rubla kuus (125 eurot). Parimad töömehed külas teenivad 500 rubla kätte (208 eurot).
Mul on alati sellistel hetkedel jube piinlik. Ja kuidagi kahju inimestest. Peaks laskma empaatiasoolika endal välja ravida. Ilmselt mõni antidepressant teeks selle töö ära. Ei olekski enam tundeid.

Viisin härra kodumaja ukse ette. Andsin talle sellesama väikese sinimustvalge lipu, mille taustal ma tipus pilti tegin, mälestuseks. Ja 20 eurot, tänutäheks abi ja lahkuse eest.
Taadil läksid silmad märjaks, ta võttis mu käe oma pihku ja surus seda mitu minutit. Luges mulle kõik issameie ja meieisa palved ära. Palju õnnistusi ja tervist ja kõike muud.
Ja lisas, et tal on majas mitu vaba tuba, tulgu ja olgu ma talle külaliseks, naine teeb häid pliine jms.

Kahjuks ei saanud ma seda pakkumist vastu võtta, lubasin viisakalt kunagi taadile külla minna ja sõitsin minema. Ilus mälestus jäi Stepanist.

***

“Mägi” võetud ehk eesmärk täidetud, sai võetud suund Minski peale.

Minsk üllatas oma laiade, kolmerealiste sõiduteedega. Ei mingeid ummikuid. Mitte kõige väiksematki. Väga puhas linn. Lihtne navigeerida, loogiline tänavatevõrgustik.

Oma hotelli ma küll esimese hooga üles ei leidnud, sest see asus ajaloolises vanalinnas ja seal oli palju piiranguid autoga reisijatele. Tõkkepuud, edasisõidukeelud jms. Parkisin oma auto kohaliku kultuuripalee parklasse ja läksin jala hotellini.
Hotell, mis asub endise kloostri ruumides, oli väga stiilne. Monastyrskaja.

Läksin vastuvõtuletti ja kurtsin oma muret. Et mu auto on siit kilomeetri kaugusel ja ma ei oska siia hotelli navigeerida.
Vastuvõtutöötaja kutsus telefoni teel kohale ühe noormehe ja ütles talle, et mine aita auto ära parkida. Läksime koos – tema palja pea ja tuulejopega viiekraadises külmas –  minu autoni, istus auto kõrvalistmele ja juhatas mu mingeid imekäänulisi teid pidi ja tõkkepuude alt läbi, hotelli maa-alusesse parklasse. Milline teenindus!
Pakkusin talle raha aga ta keeldus sellest. Et ta ju töötab seal ja et see pole teenus, vaid lihtsalt abi. No ikka väga viisakas hotell. Suhtumine on lihtsalt esmaklassiline.
Inimeste puhul ma juba hakkasin mõistma, et nad ongi sellised. Lahked ja abivalmis. Kuulus vene külalislahkus.

Hotell ise on vana klooster. Meetripaksused seinad. Võlvlaed. Massiivsed  koridorid. Ei mingit kipsi, laminaatparketti, plastikaknaid või mingit muud odavat tilu-lilu. Kõik puhas klassika ja autentne, osaliselt ilmselt sajandeid vana..

Minu sviit koosnes kolmest toast ja kahest vannitoast. Ma nautisin neid võlvlagesid, puidust raamidega aknaid, mis käisid kinni haakide ja riividega.. Täispuit parkett, vaibad, nahkmööbel. Meetripaksused, krohvitud seinad. Ilus!

Uni oli hea, sest miks ta ei peakski olema. Voodi suur ja mugav, toad soojad ja vaiksed.. Pesemisvõimalused võtavad hetkeks isegi nõutuks, sest on kaks vannituba, kus on duššid, aga lisaks ühes veel ka mullivann. Iseenesestmõistetavalt ka hommikumantlid, sussid, pesemisvahendid, rätikud ja kõik muu selline. Kloostris!
Hommikusöök oli keskpärane – ei olnud mingit suurt luksust ega valikut, aga elementaarne ja vajalik oli kõik olemas. Pigem nagu kontinentaalne hommikusöök.

Kui keegi peaks Minskis soovima restorani külastada, siis vähemalt meie keskmise palga puhul sealse restoraniarve nägemise pärast küll muretsema ei pea. Näiteks selle suurepärase hotelli restorani menüüs maksis väga korralik praad ca 7 eurot ja pits viina 40 senti. Nelikümmend senti! Supi, ehk korraliku seljanka, sai kätte umbes paari euroga.
Viina ma ei joo, nii et 40 senti oli nagu maast leitud.
Õhtusöögi arveks kujunes umbes 12 eurot ja see oli ikka korralik, mitmekäiguline ja desserdiga õhtusöök. Restoranis!

Suurepärane kogemus selle hotelliga seljataga, pidin ennast kell 12 välja kirjutama. Järgmine hotell ei asunud sealt väga kaugel, ehk umbes paar kilomeetrit. Hotell Buta.

Väike kahtluseuss närimas, jõudsin mõni minut peale 12 Buta hotelli ette. Hotelli reeglite järgi algab sissekirjutus kella kahest.
Läksin siiski vastuvõtuleti juurde ja küsisin võimalikult viisakalt, kas ehk mu tuba juba valmis ei ole.
Ja muidugi, milles küsimus! Teie tuba on juba valmis ja ootab teid..

(Jah..Peab tunnistama, et minu arusaamine Valgevenest võis olla väheke vildakas. See on tegelikult ilus, puhas ja hoolitsetud riik. Seal elavad sõbralikud inimesed – absoluutselt kõik, eranditult kõik, kellega ma suhtlesin, olid sõbralikud. Ja see polnud  mingi “keep smiling”, sest enamik ei saanud arugi, et ma olen turist. Mu vene keel on päris hea ja enamik kohalikest suhtleski minuga nagu kohalikuga. Ühes bensiinijaamas näiteks pakuti mulle kohvi ja hamburgeri ostmise ning sõbraliku vestluse järel ka kütusefirma sooduskaarti, millega ma saaksin bensiiniliitri edaspidi 5 kopikat odavamalt. Kliendikaardi oleks saanud tasuta. Kui ma ütlesin, et kahjuks olen ma turist ja pean ära sõitma, siis küsiti, et millisest Venemaa linnast ma tulen)..

Hotell ise on muidugi suursugune, nagu sellise klassiga viietärnihotell peakski olema. Kõik teretavad ette ja taha. Isegi natuke piinlik on. Käin seal oma T-särgi ja teksaste ning tossudega ülikonnastatud ja lipsudega turvameestest mööda. Suured nagu kapid, noogutavad iga kord, kui neist möödun..”Tere” ja “head aega” muidugi käib sellega kaasas.

Väike jõusaal, bassein, saun jms muidugi kõik hinna sees. Parkimine autole maja ees, tõkkepuuga eraldatud privaatsel parkimiskohal. Tuba on väga maitsekas, väga mugav. Kõik, mis vaja, on olemas. Vaip põrandal, luksuslik täispuitmööbel. Wi-fi. Suur TV.

Hotelli interjöörist õhkub samuti luksust, väga kaunilt kujundatud korrused ja koridorid – maalid seintel, antiikne mööbel, väikesed kristalllühtrid. Läbi kuue korruse kõrgub fenomenaalne kristalllühter, mis on minu arvates võiks pretendeerida maailma suurimale lühtrile. Ma pole elus näinud midagi sarnast. Ja see pole ju mingi maailmaimede muuseum, vaid kõigest hotell. Sõidad klaasseintega liftiga fuajeest üles, kuuendale korrusele ja kõik see aeg saadab sind üks lühter kogu oma ilus ja suuruses.

Hotellis on palju igasuguseid lisateenuseid, millest üks mulle huvi pakkus. Massaaž. Massöör tuleb sulle numbrituppa, laotab oma laua sinna, kõik puhas ja steriilne. Puhtad rätikud, turvakleepsuga õlipudel, lina lauale.
Noormees, hoolitsetud välimusega ja ideaalses füüsilises vormis, küsib luba vannitoa kasutamiseks, peseb seal hoolikalt oma käed ning vahetab riided!
Tund aega massaaži maksab 15 eurot ja see oli parim lõõgastav massaaž, mida ma olen kogenud. Täielik zen. Juba kümnendal minutil jäin lihtsalt magama..Ühel hetkel patsutati mulle väga delikaatselt õlale ja küsiti, kas ma jäin massaažiga rahule..

Õhtusöök restoranis oli lihtne, tegin valiku kõige “valgevenelikuma” rahvusroa kasuks, milleks olid kartulipannkoogid hapukoorega. Lihtsalt kogemuse mõttes tahtsin Valgevene ehedat kööki maitsta. Oli päris maitsev.
Lisaks käisin veel saunas, mis oli seal hotellis sisuliselt ideaalses ja luksuslikus seisukorras soome saun, koos väikese basseiniga. Saunas oli kasutatud puiduna eksklusiivset puitu, ilmselt termoabach ja seeder, mis oli veel lisaks mustrisse lõigatud. Sauna ukse eest said võtta endale rätiku istumise alla ja plätud jalga. Teler seinal, muusika mängimas..

Töötajad kõik abivalmis, viisakad, lahked. Väga, väga positiivne kogemus sellest hotellist. Ja üldse kogu Valgevenest. Ei meenu ühtegi negatiivset kogemust, kui liivapuisturid välja arvata. Aga see on pigem nagu tööõnnetus, nii et see mu tuju küll kuidagi ei rikkunud. Paar täket autol on pigem nagu mälestus reisist, kui tujurikkuv emotsioon.

Sõitsin veel ehedama kogemuse mõttes Minskis metrooga (maksis mõned kopikad), bussiga, trolliga.. Käisin kohalikes kauplustes, ostsin pizzat, uudistasin Minski peakirikus ning lihtsalt tänavatel ringi ja nautisin kõike seda mida Minsk pakkus.
Kohvikuid, kaubanduskeskuseid. Kohalik kraam väga odav, Euroopast toodud kraam – näiteks margiveinid – aga peaaegu sama kallid kui meil. Kohalikule ilmselt siis roppkallis.

See on puhas, hoolitsetud ja turvaline linn, nagu ka ülejäänud riik. Ei tundnud seal kordagi ennast ebamugavalt või ohustatuna. Isegi mõtet ei tekkinud, et peaks kuidagi oma rahakotil silma peal hoidma või mobiiltelefoni sügavale põuetaskusse peitma. Inimesed on jutukad, lahked, abivalmis.

Maanteed päris heas korras, hooldatud, sealhulgas on Valgevenes ka kiirteed – küll tasulised, aga need summad on eurooplase jaoks ikka suhteliselt väikesed.

Piiriületusel tagasiteel küsitakse näha tervisekindlustust, rahvusvahelist juhiluba ja rohelist kaarti – mis natuke hämmastust küll tekitas, sest kas neid mitte riiki sissesõidul ei peaks kontrollima – ning auto tollideklaratsiooni, kontrollitakse auto salong ja pagasiruum veelkord üle, aga ei mingit kiuslikku, üleolevat või pahatahtlikku ajakulutamist. Veerand tundi ja ma olin juba Leedus.

Kahtluseta, siia riiki võiks näiteks suvel, uuesti tagasi tulla.

***

Vajalikud dokumendid autoga Valgevenesse reisimiseks ja viisa saamiseks:
pass, kehtivusega vähemalt kuus kuud;  eeltäidetud viisataotlus (leiab internetist ja saab välja printida),  kaks värvilist fotot viisataotlusele, küllakutse ametlikus vormis, tervisekindlustus. Viisa maksab 25 eurot, tasutakse kohapeal, kaardimaksega.

Piiril kontrollitakse või võidakse kontrollida: pass, viisa kehtivus, tervisekindlustus, auto tehniline pass (omanik roolis), auto tehnilise ülevaatuse kehtivus, “roheline kaart”, rahvusvaheline juhiluba (koos EU juhiloaga). Kontrollitakse sõidukeid, olge valmis kontrollimise ajaks sõidukist väljuma ja kõike ette näitama.

Kohapeal, piiripunktis, tuleb täita auto tollideklaratsioon, millest üks koopia jääb autojuhi kätte ja see tuleb tagasi sõites uuesti esitada.
Lisaks tuleb varsti peale piiripunkti, paremat kätt, minna läbi BellTolli teenindusest (kütusetankla), kus tuleb täita avaldus, saada umbes 40€ euro eest piiksuv aparaat (sest ta piiksub iga kord, kui algab või lõpeb tasuline tee). See tuleb paigaldada auto salongi, paremale poole tuuleklaasi ülaserva (kinnitub kleepekaga, mis on aparaadiga kaasas). Selle summa sees on juba ka kiirteetasud ja aparaadi tagastamisel saab 20€ tagasi, kantakse tagasi maksja pangakontole. Maksmiseks saab kasutada krediitkaarti, pangakaarti. Piiksuaparaati võib ka mitte tagastada, siis jääb see endale 20 euro eest mälestuseks.
Kõik dokumendid ja tšekid – hotelliarved, BellToll, auto tollideklaratsioon, piiril saadavad paberid, propuskid jms – alles hoida kuni Valgevenest väljumiseni! Kõikides hotellides ja majutusasutustes on sisseregistreerimiseks vajalik esitada pass. ID-kaart Valgevenes ei kehti. Eesti juhiluba kehtib ainult koos rahvusvahelise juhiloaga.

Käibel on kohalik valuuta, Valgevene rubla. Valuutat saab vahetada suuremates linnades pea igal pool, rublasid saab välja võtta ka pangaautomaatidest, neid on seal samuti piisavalt. Metroo, trollid ja bussid maksavad kopikaid, taksohinnad on võrreldavad Eesti kõige odavamate taksohindadega või isegi alla selle.

 

Mina ja Zugspitze (Saksamaa)

Selle reisi olin ma oma mõtetes ammu paika pannud. Täpsemalt detsembris. Esimese majutusbroneeringu tegin detsembri lõpus – 1. juuniks. Jaanuari alguses panin ülejäänud plaani paika.

Plaan ise oli lihtne, vähemasti paberil. Mõtetes planeerisin isegi varianti “10 päeva, 10 riiki, 10 tippu”, kuid realistina oli kindel plaan poole vähemaga leppida. Mul on vaja karuandresele ju järgi jõuda ja Euroopa 45 tipu tegemiseks ei jätku mul lihtsalt aega, kui aastas ainult 2-3 tipuga piirduda.

Seega saigi pandud marsruut paika Zugspitzeni. Vast piisab selleks korraks. Ikkagi viis riiki juures. Mis sest, et üks siinsamas kodumaal asub.

“Ametlikult” oli mul ju võtmata ka Eesti kõrgeim tipp, Suur-Munamägi. Kunagi lapsena sai vist bussiekskursiooniga seal käidud, aga “teadlikus” elus ei mäleta sellest midagi.
Kui sa tahad 45 Euroopa tippu ära teha, siis oleks kena, kui need on kõik dokumenteeritud.  Eks ta muigega “saavutus” ju ole, see Munamägi, aga mingis mõttes ka tegelikult tore algus reisile.

Päev 1

Saigi siis 1. juuni õhtul Tallinnast Lõuna-Eestisse sõitu alustatud. Mazdaga. Nagu ikka.

Esimene öömaja oli planeeritud Lõuna-Eestisse. Mitte, et see teab mis hädavajalik oleks olnud, aga mulle on Lõuna-Eesti alati meeldinud ja miks mitte veeta üks öö puhketalus ka Eestis. Koha nimi oli Suhka ja asub ta Võrumaal. Pidavat olema väga idülliline kohake.
Minekuga oli, nagu ikka, viimasel hetkel. Kell kuus õhtul Tallinnast minema ja GPS juhatas mu kenasti Suhka puhkemajani. Paar kabanossipeatust ja kohvi.

Esmalt ehmatas kohale jõudes see kohake natuke ära, sest ühel pool teel asus vägagi kaasaegne  elumaja koos kohaliku tuletõrjedepooga ja suure parklaga ning teisel pool välimuselt lihtne maamaja. Tundus väike pettumus idüllilisest puhkemajast.

Parkisin siiski auto ära ja maja poole liikudes tuli perenaine uksele vastu. Aeg oli juba päris hiline, aga perenaine oli siiski rõõmsameelne. Väga pikka juttu ei teinudki, aga ütles, et minu tuba on teises majas. Tuletõrjedepoos või?

Õnneks mitte. Maja taga üle väikese lagendiku minnes oli metsa servas veel üks maja. Ja see oli tõeliselt kaunis maja! Vana ja väärikas, tunda oli meistri kätt, loomulikult kõik puit ja kivi. Millised puunikerdused räästa all!
Ja kui ma toaukse lukust lahti tegin ning tuba nägin, siis ma vist isegi ütlesin midagi. See võis olla “wow!.. Jah, nii see vist oligi. Nagu lubatud, see oligi imeilus!

Kuna aeg oli hiline, siis väga pikalt seda ilu ei imetlenud, käisin duši all ja kukkusin voodisse. Pikk töönädal – pigem kuu – oli ju seljataga.
Voodi oli kuninglikult mugav, padjapüürid ja voodilinad lõhnasid värskuse järele. Üle minuti magamajäämiseks küll ei kulunud.

Päev 2

Kuna perenaine oli õhtul üle küsinud, mis kellaks hommikusöök valmistada, siis kell 7 tundus optimaalne olevat. Nii siis saigi kokku lepitud. Kell 6.30 äratus, vee- ja seebimõnud ning asjad kokku. Kuidas mulle meeldib varahommikune dušš! Värskus!

Söögilaud oli kaetud teise majja ja tegelikult oli seegi maja seest väga ilus. Ei midagi mõttetult moodsat ega kaasaegset. Söök oli serveeritud savist taldrikutel, kohvitassid ja isegi kohvikann oli savist. Väga lahe. Hubane.
Hommikusöök ise oli lihtsapoolne, aga piisav selleks, et kõht täis saaks. Praemuna oli ka, seda olin ma hommikuks palunud teha. Konservhernestega.
Perenaisega veel veerand tundi juttu aetud, oli aeg tänase esimese “tipu” poole sõita. Hommik oli väga ilus. Päike paistis ja oli soe. Kaunis hommik. Meeleolu hea. Ilus!

Kuna Suur-Munamägi jääb Suhkast ainult 7 kilomeetri kaugusele, siis olingi 5 minutit hiljem seal kohal. Katsusin võimalikult väärikalt ja austusväärselt võtta need 400 meetrit jalutamist, mis autoparklast tippu jõudmiseks käia tuleb.

Kell 8 sai siis võetud “ametlikult” Eesti kõrgeim tipp, Suur-Munamägi, 318 meetrit.

Torn oli kinni, ühtegi inimest ei olnud, täielik vaikus. Kui linnulaul välja arvata. Tagasi alla parklasse ja suund Läti poole.

Esimene emotsioon, mida Läti piiri ületamisest mäletan, on kehvas seisukorras maantee. See oli esimene kord, kui tekkis mõte, kas mu auto ikka peab sellele reisile vastu.. Auto on siiski 17 aastat vana ja sõitnud pool miljonit kilomeetrit läbi. Aga ta on mulle väga armas. Sõber.

Lätis midagi muud plaanis polnudki, kui ainult tipp ära võtta. “Tipp” on Läti kõrgeima mäekünka kohta muidugi veel suurema liialdusega öeldud, kui Suur-Munamäe kohta, sest see on madalamgi, kui Eesti kõrgeim punkt. Täpsemini siis 312 meetrit, veel täpsemini aga 311,94 meetrit. Nii targad inimesed väidavad, ise pole küll üle mõõtnud.
Inimene muidugi sellest sentimeetrite mängust midagi aru ei saa ja teerada tipuni on kerge jalutuskäik päris ilusas kohakeses. Ilm oli päikesepaisteline ja väga soe, temperatuur oli +28 kraadi. Võttis isegi naha märjaks, see “tippu” jõudmine.

Aga võetud ta sai ja Läti, kõige oma 311,94 meetriga oli alistatud. Lätlastel on samuti Suur-Munamäe vaatetorniga sarnane ehitis püsti pandud, aga muidugi selle odav, puidust  koopia. Eestil on kõrgem mägi ja uhkem torn!

Edasi kurss Leedu peale. Leeduga on mul kahjuks sellised kogemused – et ei midagi head. Võib olla elavad seal väga toredad ja lahked inimesed ja see on igatepidi kena ja ilus riik, aga autojuhina seal riigis.. No see on ikka jube väsitav. Kurnav.
Kõrvalmaanteed on paiguti nagu kohaliku kolhoosi tee silohoidlani – lipp-lipi peal, lapp-lapi peal.. Auke on maanteedel parandatud vist nii, et auku on visatud labidatäis asfalti ja siis labidaga korra peale patsutatud. Muhk. Ja neid muhke ja lohke on seal tuhandeid. Miljoneid. Ja see ei mõju auto vedrustusele kindlasti mitte hästi. Närvidele ka muidugi.

Lisaks õnnestus mul saada Leedus ka ilmselt elu suurim kiiruskaamera trahv, sest kuna Leedus teavad ainult kohalikud kus mõne märgi mõjupiirkond lõpeb ja kus algab, siis võõral seal orienteeruda on keeruline. Seetõttu oli paras üllatus, kui ma mingil hetkel kiiruskaamerat märkasin ja selle alt umbes 90 km tunnikiirusega läbi tuhisesin ning seejärel veel 100 meetrit hiljem asula lõppu tähistavat märki nägin. “Asula” ise koosnes vist ühest majast kilomeetrisel, sirgel teelõigul. Asulas on lubatud piirkiirus 50 km/h, mõnes väiksemas vist isegi 40 km/h. Jube segane lugu.
Trahvi pole koju saadetud, aga loodetavasti ta ikka tuleb. Väga huvitaks, kui suur see summa on.

Ühesõnaga, Leedust on targem lihtsam kõige otsemat teed läbi sõita, et säästa ennast, autot ja rahakotti. Aga kahjuks asub Leedu kõrgeim tipp sellises kohas, et sa pead Poolasse sõites ikka korraliku ringi tegema. Lausa Valgevene piiri ääres asub.

Aukštojas. Leedu kõrgeim tipp. 293,84 meetrit. Balti riigid on ikka kole lamedad. See pole enam üldse huvitav, kui sa võtad ühe päevaga kolm tippu, mis pole üldse tipu moodigi. Mingi suvaline küngas. Tavaline maastik ümberringi.
Aga võetud ta sai ja igaks juhuks käisin ära ka Jouzapine otsas, sest veel mõned aastad tagasi peeti just seda tippu Leedu kõrgeimaks (293,6 m). Paar kilomeetrit kulus selleks käimist. Aga selle eest nägin ma ilusaid loomi, kellukesed kaelas. Lambad vist.

Igatahes, edasi, seltsimehed! Kolm “tippu” võetud. Ees ootab Poola.

Poolasse sisenedes tunned kohe erinevust Leeduga. Maanteed on paremas seisus, liiklusmärgid on väga selged ja informatiivsed. Iga asula ees on konkreetne asula märk ja seda on võimatu mitte tähele panna (erinevalt Leedust). Ja Poolal on oma raha. Seegi on päris huvitav kogemus, arveldada zlottides. Ja kui odav seal kõik on! See on kohati absurdne, millised hinnad seal on.

Lihtsaima näitena – Poola zlott on neli korda odavam kui euro, aga hinnad on zlottides samad, mis Eestis eurodes. Kui näiteks Eestis maksab liiter pudelivett 1 eurot, siis Poolas 1 zlott. Mis teeb siis 25 eurosenti.
Minu öömaja, mis oli muuseas väga ilusas kohas ja mis tegelikult on pigem kodumajutus (Poolas on see väga populaarne majutusviis, muuta oma suur maja hotelliks), maksis 9 eurot. Selle raha eest saab: järvevaate ja rõduga kaheinimese toa maja teisel korrusel, TV, Wi-fi, WC, dušš+vann (šampoonid-seebid-dušigeelid hinnas), käterätikud, puhas voodipesu, pesumasina kasutamise võimalus, köök ja privaatne parkimine autole aias. Üheksa eurot!

Peremees oli ülisõbralik. Pursib rääkida vene keelt, ja sellega saime asjad aetud. Inglise keelt oskab mõned sõnad samuti.
Kuna ma olin 830 km ühe päevaga maha sõitnud ja polnud korralikult süüagi jõudnud, mainisin seda ka võõrustajale.
Kümne minuti pärast koputati mu toauksele ja paluti lahkesti alla õhtust sööma. Laud oli kaetud pererahva enda kööki ja perenaine oli mulle kõike head-paremat lauale kokku kuhjanud. Istuks nagu sugulaste juures lauda. Peremees istus ka ise lauda ja võttis kapist välja omatehtud viinamarjaveini. Kasvatabki ise viinamarju ja teeb sellest veini. Oli väga hea ja magus vein. Kõrvale siis praemuna singiga, juust, vorst, seened ja enam-vähem kogu ülejäänud külmiku sisu. Raha küsiti õhtusöögi eest täpselt nii palju, kui ise annad!

Sõnatuks võtab. Üheksa euro eest selline teenindus. Hommikusöök on samuti muuseas selle 9-eurose hinna sees.

Kõrvalepõikena võib lisada, et ka tagasiteel ööbisin ma Poolas hotellis, mis asus mitme sajandi vanuses lossis. Ja see oli üks ilusamaid lossihotelle, milles ma kunagi ööbinud olen. Tõeline ilu ja luksus ja ainuke hotell, kus ma oleks äärepealt võtnud veel üheks ööks toa ainult sellepärast, et see mulle nii meeldis. See polnud küll enam 9-eurone tuba, aga mitte ka nii kallis, kui viietärnihotellist eeldada võiks.

Päev 3

Hommikul oli ärkamine kerge, meeleolu oli kuidagi optimistlik. Veeprotseduurid ja seejärel alla hommikusöögilauda. Kohv, saiakesed, võileivad ja peremehe endapüütud kala. Selline lihtne kontinentaalne hommikusöök, aga see-eest koos peremehega. Ja see loob väga hea tunde, kui peremees isiklikult igat klienti nagu oma kõige kallimat külalist teenindab. Ülipositiivne kogemus ja hea päeva algus. Jätsin tuppa kapiservale peremehele ka arvestatava jootraha, sest 9 eurot ei ole mõistlik summa sellise täisteenindusega majutuse  eest. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline.

Hoovist välja sõites tuli peremees veel värava pealegi ning saatis mind käeviipega teele. Ma tunnen ennast õnnelikuna.

Tänane plaan oli tegelikult väga lihtne – natukene üle 800 km sõitu, otse Tšehhisse välja. Sest täna peaksin ma plaani järgi ööbima hotellis “Veronika”, mis asub Pec pod Sneškou nimelises linnakeses.  Et siis järgmisel hommikul Snežka tippu minna võtma.

Et mul juba eilsest oli üle 800 km seljataga, ei tundunud muidugi järjekordsed 800 km üldse lõbusad. Sai küll planeeritud pühapäevane päev Poola läbimiseks, aga eks ta ole tüütu ikka.

Ja nagu arvata oligi, siis poolakate lemmiktegevus on ehitada. Peamiselt maanteedel ja püstitada sealjuures kõikvõimalikke tõkkeid, estakaade, liiklusmärke, kiirusepiiranguid, ajutisi valgusfoore ja ümbersõite. See on vist kestnud neil juba sada aastat ja see ei paista mitte kunagi lõppevat.
Pühapäev, aga maanteedel on ikka kilomeetrite pikkused ummikud, seisakud ja teetööd. Päike paistab, õues on 28 kraadi sooja, õhk ei liigu. Ja minu autos sellist asja nagu konditsioneer, ei ole. Mitte, et ta ei töötaks, aga pole olnudki.
Aga mis see väike higistamine ikka teeb. Vett oli autos piisavalt varutud ja mingit suuremat ohtu, kui kuumarabandus, ei olnud ette näha.

Poolas kogesin ma seoses teetöödega ka üht kõige kummalisemat nähtust kogu oma reisi vältel.

Järjekordses ummikus passides, kuskil keset Poolat, vaatasin igavusest Google Mapsist, et kui ma nüüd veel pool kilomeetrit edasi saan, siis keerab üks tee metsa vahele ja sealt nii- ja naapidi edasi minnes jõuan 3-4 kilomeetrit eespool samale maanteele välja. Et pääseks ummikust välja ja mis see kõrvaltee ikka hullu saab olla. Noh – et olen kaval. No ei viitsi enam tunniga ühte kilomeetrit venida. Hotelli broneering jookseb ka peale.

Poole tunni jooksul olingi pool kilomeetrit edasi liikunud ja keerasin sinna kõrvalteele.

See oli üks tähtsusetu, täiesti mõttetu metsatee. Polnud seal maju, polnud seal asustust. Aga kogu see tee, absoluutselt kogu see teelõik, vist mingi 3-4 kilomeetrit, oli munakivitee! Ja mitte sellised suured kivid, nagu Tallinna vanalinnas, vaid palju pisemad, umbes Rubiku-Kubiku suurused.
See oli lihtsalt täiesti ebareaalne. Kivi kivi kõrval, terve autotee laiuselt, kilomeetrite pikkuselt. Väga hoolikalt laotud, muuseas. Ilus töö! Miljonid kivid üksteise kõrval..

Kuna ma lootsin kogu aeg, et see unenägu kohe-kohe lõpeb, sõitsin ikka edasi. Auto lihtsalt ägises selle vibratsiooni käes ja mina vist ka. Hiljem mõtlesin, et ehk oli see mingi kunagine kohalik maantee, mida mööda hobuvankritega sõideti. Sest midagi targemat ma välja ei suutnud mõelda.

Lõpuks pääsesin mina – aga palju rohkem siiski auto -, sellest imetabasest õudusest ja saime maanteele tagasi. Ummikuid enam ei olnud ja varsti olid algamas ka kiirteed. Tšehhini aga oli ikka veel üksjagu maad sõita.

Vahepeal jõudis mulle mitu korda helistada ka murelik hotelli peremees, sest minu planeeritud kohalejõudmise aeg lükkus edasi. Peamiselt ummikute tõttu, kuhu ma kaotasin mitmeid tunde. Ilm oli ilus ja loodus samuti. Soe ja päikesepaisteline.

Tšehhisse jõudes juhatas GPS veel mind ka vale “Veronika” juurde, mis küll õnneks ainult 100 kilomeetrist ringi tähendas. Lõpuks kujunes päevaseks läbisõiduks 14 tundi ja 910 km. Päris ropp, jalad olid väheke kanged juba.

Sellepärast oli väga mõnus tunne, kui lõpuks hotelli ette jõudsin. Hilisõhtul. Heaolutunne seisnebki tegelikult sageli pisiasjades, seda tuleb ainult osata kogeda.

Hotell ise on küllalt tagasihoidlik, kuid siiski puhas ja viisakas. Lihtne sisustus, väike TV, duširuum, WC ja wi-fi. Rätikud, puhas voodipesu. Kusjuures wi-fi oli selles hotellis parim, mida ma reisil üldse kogesin. Ülikiire.
Paljudes Euroopa riikides on alati kättesaadav kvaliteetne mobiilne internet ja wi-fi tegelikult harvaesinev nähtus. Eestis olen ma harjunud, et mobiilne internet on absoluutselt igal pool ja igal ajal kättesaadav, seepärast tuli üllatusena, kui mul Poolas ja Tšehhis sageli ei õnnestunud isegi alevikus mobiilset netti kasutada. Isegi mitte helistada ei õnnestunud igal pool. Leviaugud olid kümnete kilomeetrite ulatuses.

Kuna kellaaeg oli juba hiline ja lõuna pool läheb ka varakult pimedaks, polnudki palju muud teha, kui magama minna. Vist jõudsin küll enne ka ühe filmi ära vaadata, mida väike TV-ekraan pakkus. Tšehhi keeles muidugi. TV kinni ja vajusin minutiga unne.

Päev 4

Hommikul oli äratus kell 8. Täna oli juba natuke põnevamat päeva oodata, sest Snežka on päris korralik mägi. Hommikusöök oli hotelli restoranis, kontinentaalne. Lihtne.
Hotellikoer oli väga armas ja sõbralik, nime kahjuks enam ei mäleta. Istus ustavalt kogu aeg peremehe kõrval, talle oli selleks oma koht ette nähtud.
Hotelli omanik muuseas ei räägi inglise keelt ja suurem osa suhtlusest toimus käemärkidega. Inglise keele oskus on üldse pigem nagu väikeriikide – näiteks Eesti – privileeg. Suuremad riigid ennast selle keele õppimisega ei vaeva.
Näiteks kui ma küsisin, kui kaua Snežka tippu minek aega võtab, siis näitas ta alguses kümmet sõrme ja lisas juurde, et “minute”. Sain aru, et ta mõtles köisraudteed, mis linnast tipuni sõidutab.
Kui ma raputasin pead ja tegin paar kõndimisliigutust, sai ta sellest aru ja arvas, et “neli sõrme”  oleks piisav aeg tippu jõudmiseks.

Suutsin veel kuidagi kätega küsida, kas ma võin oma auto hotelli parklasse jätta – mida ka lubati -, võtsin seljakoti selga ja hakkasin tipu poole minema. Ilm oli ilus ja soe, kõht täis ja meeleolu hea. Mul on ilmadega ropult vedanud.

Üllatusena tuli, et kogu linnake alles magas, kuigi kell oli juba üheksa. Poed kõik kinni, turismiputkad kinni, liiklus olematu. Vähemalt üks pagaritöökoda oli lahti, sealt sai kaasa võetud paar liitrit vett ja suund Snežkale.
Tšehhi tundub väga odav riik olevat. Täpselt hindasid ei tea, sest seal on Tšehhi kroonid käibel ja ma ei vaeva oma pead valuuta konverteerimisega, aga vist ei kulunud neid kroone väga palju.

Esimesed paarsada meetrit olid lihtsad. Mööda asfaltteed edasi. Siis ühel hetkel tuli keerata metsa, kus nö ametlik teerada ülespoole hakkas kerima. Mina aga vaatasin, et miks minna ringiga kui saab ka otse ehk teisisõnu köisraudtee all tundus olevat päris käidav maastik. Noolsirge tee tippu. Järsk, aga tehtav. Paningi teelt kõrvale ja otse köisraudtee alla.
Algus polnudki hull ja tempo oli päris kiire, kuigi tõus on korralik. Mingil hetkel aga muutus see maastik seal liiga raskeks – põõsastik, kiviklibu ja õnnetuseks ka vesine pinnas, mis kippus jalad märjaks tegema.
Pöörasin ära metsa. Ja see tundus tol hetkel olevat üks suur-suur viga, aga tagantjärele mõeldes – kõik on millekski hea.

Mets ise oli nagu mets ikka, aga ainult selle eripäraga, et selle metsaaluse kalle oli vähemalt 45 kraadi. Ainult varvaste peal seal edasi saigi. Ilmselgelt oli see väga otsene tee tippu, aga see oli meeletult raske, kuna tõusunurk oli lihtsalt ropp. Iga sammuga tõusid pool meetrit.
Ühel hetkel astusin ma mingi mahalangenud puu peale, see oli pehkinud, murdus mu jala all ning ma veeresin – või pigem kukkusin – umbes paarkümmend meetrit allapoole. Õnneks hoidsid saapad kõõlused paigas ja peale mõnede kriimude kätele midagi hullu ei juhtunud. Kui ehmatus välja arvata.

Aga ma leidsin seal ka midagi ilusat. Ühe vapustavalt kauni mägioja. Justkui photoshopitud pilt. Maagiline. Kivine, rohelise ja sinaka samblaga kaetud. Kuna see oli tihe ürgmets, kust ainult mõned üksikud päikesekiired läbi tungisid, siis võttis see violetsetes värvides sammal ja oja seal hämara metsa all väga huvitavaid ja ebamaiseid  toone. Müstiline! Oja vaikne sulin, kargelt puhas vesi – kui hea vee maitse! Lihtsalt nautisin seal veerand tundi seda ilu. Mobiilikaamera kahjuks seda ilu ei suutnud tõetruult salvestada, kuna oli liiga hämar.

Mingil hetkel jõudsin ka väiksemale lagendikule ja vaevalt viie-kuue meetri kauguselt jooksis minu eest läbi metshirv. Ilus ja graatsiline.
Üldse oli loodus seal väga ilus, üks ilusamaid, mida olen näinud. Puutumatu, ürgne. Ma ei käinud ju matkarajal, vaid mööda mingit täiesti suvalist rägastikku. Oli raske, aga sellevõrra oligi huvitavam. Mulle meeldivadki kohad, kus keegi käinud ei ole. Seal oled ainult sina ja loodus.
(Hiljem, tipust tagasi tulles, olin ma isegi õnnelik, et ma ära eksisin ja seal rägastikus seiklesin, sest nö ametlik jalgrada mäetippu ja tagasi osutus üliigavaks asfaltkattega teeks). Moodne elu.

Mingil hetkel sain metsast välja ja nagu juba öeldud, jõudsin seejärel  igavale teerajale, mis siis lihtsalt läbi kõndides tippu viis. Viimased paarsada meetrit tõusu on küll päris väsitavad, sest tõus on küllalt järsk, aga midagi ekstreemselt hullu ei ole. Jõukohane igale vähegi sportlikumale inimesele.

Umbes “neli sõrme” pärast hotellist lahkumist jõudsingi tippu. 1602 meetrit. Tehtud!

Tipp ise oli korralik turistilõks, tundub, et iga tšehh peab auasjaks seal tipus ära käia. Seal võis olla isegi sadu inimesi, aga kõik nad olid sinna läinud köisraudteega, sest reaalselt ei tulnud mulle matkarajal vastu ühtegi inimest. Alla minnes vist siiski paar inimest tuli.
Tipus on nii muuseum, kirik kui ka kohvik, müüakse igasugust pudi-padi, jube sagimine ja trügimine  ja üldse tekib tahtmine sealt kähku jalga lasta. Mida ma tegingi. Mingit adrenaliinilaksu sellelt mäelt kahjuks ei saa, kuigi teatav rahulolu siiski.

Tagasitee on sisuliselt jalutuskäik allamäge mööda mägirada ja seejärel asfaltteed ning  võtab paar tundi. Hotelli ette jõudes tundsin küll juba päris korraliku väsimust, sest ülesminek võttis ikka võhmale. Kuus tundi siiski pidevat liikumist, nendest neli ülesmäge. 2000 kilomeetrit autosõitu samuti seljataga. Väsimus hakkab kohale jõudma. Aga Zugspitze on alles ees.

Enne Zugspitzet aga veel üks vahepeatus Münchenis. Hotellis, mille ma broneerisin viis kuud varem. Asukoht väga hea, kiirtee lähedal, mugav mahasõit kiirteelt. Piltide põhjal hubane ja tore hotell. Ja soodne, kuna broneerisin varakult. Broneerimisel täitsin ka erisoovide lahtri, kus teatasin saabumisajaks 20.00-21.00.

Kell pool üheksa jõudsingi hotelli ette. Kui sa oled terve päeva autoga sõitnud, sealjuures juba kolmandat päeva järjest ja võtnud ka paar mäge vahelduseks, siis on päris hea tunne olla kuskil kohal. Et saad jalad sirgeks lasta ja lihtsalt horisontaalasendis olla. Voodis näiteks.

Aga ei saanud jalga sirgeks lasta.

Vastuvõtuletini jõudes ei olnud seal kedagi. Ootad viis minutit, ikka pole kedagi. Kümne minuti pärast loivas üks mees ruumi ja istus leti taha. Rääkis vigast saksa keelt ja natuke ka inglise keelt.

“Mis teil oli”?
“Mul oli tänaseks tuba broneeritud” (ulatan broneeringu kinnituse).
Mees vaatab paberit, uurib midagi arvutist ja ütleb, et vabu tube pole. Üks tuba vist isegi nagu oleks, aga mitte selle raha eest. Nii odavalt me tube välja ei müü, meil on hooaeg! Pead juurde maksma!
Mina vastu, et mis mõttes nagu, “nii odavalt me tube välja ei müü ja maksa juurde?”. Mul on ju broneering bookingus tehtud, kokkulepitud hinnaga, makstud! Kõik paberil kirjas.

Mõttetu oli selle aferistiga seal vaielda, tema oli kindel, et ma peaksin maksma kolm korda rohkem kui broneeringus ettenähtud. Kui ei maksa, siis tuba ei saa.

Loomulikult ei kavatsenudki ma sinna hotelli jääda. Ei algse hinnaga ega ka juurdemaksmisega. Põhimõtteliselt ja vist ka iseenesestmõistetavalt.

Istusin autosse ja helistasin booking.com telefonil. Kuna aeg oli juba hiline, siis rahvusvahelisele numbrile. Pool tundi kulus igasugustele asjaajamistele ja kokkulepetele ning mulle leiti uus hotell Müncheni kesklinnas.
Ja nagu ma alati olen arvanud, et iga asi on millekski hea, oli see nii ka seekord. Hotell oli väga korralik – et mitte öelda, soliidne. Näiteks autole turvaline koht valvega maa-aluses garaažis, jõusaal, saunad. Ilus ja puhas. Kõik pesemisvahendid, rätikud, loomulikult ka voodilinad jms olemas. Korralik voodi, puhas tuba. Väga moderne. Hommikusöök. Loomulikult wifi ja muu elementaarne.
Siinjuures annaksin “Bookingule” väga kõrge hinnangu, kuna nad leidsid mulle kiiresti uue hotelli ja lubasid enammakstud raha tagasi maksta, kuna see uus hotell oli muidugi ka kordades kallim. Väga professionaalne teenindus.
Lõpuks küll jäigi mul see raha bookingult puhtast laiskusest tagasi küsimata, aga see ei ole enam nende süü.

Päev 5

Õnneks koitis täna uus päev ja ma võisin selle vahejuhtumi unustada. Hommikusöök, liftiga alla garaaži ja sihiks Garmich-Partenkirchen. Väike saksa linn, kus kunagi  taliolümpiamänge peeti.

Kuna ajagraafik oli paigas, siis peale paari väiksema peatuse linnas palju aega polnud. Siiski sai tehtud üks peatus ka kohalikus Burger Kingis ja sealt jällegi üks meeldejääv kogemus endale hankida.

Nimelt ostsin ma omale tavalise eine, nagu seda “burgerirestoranides” ikka pakutakse. Burger, friikad, coca, ketšup, majonees. Panin toidu kandikuga lauale ja läksin käsi pesema. Elementaarne.
Kui ma maksimaalselt kahe minuti pärast, laua juurde tagasi jõudsin, istus minu eine taga üks vanem, kodutu välimusega proua ja kugistas kahe suupoolega minu toitu. Igaks juhuks oli ta hammustanud nii burgerit, loopinud laiali friikartulid ja rüübanud ka cocat, et mul vist mingil juhul ei tekiks tahtmist midagi endale nõuda. Pakkus mulle siiski viisakusest saksa keeles rääkides, et kas ma tahan friikartuleid endale? Ja et jooki on ka veel üle poole topsi alles.. Ja et ta väga vabandab. Ja et tal on kahju, aga tal oli kõht tühi.

Ma vaatasin umbes kümme sekundit, natuke nõutult, seda kõike pealt ja ma mõtlesin, et Eesti on ikka maailma parim riik elamiseks. Tõesti on!

Istusin autosse ja sõitsin edasi, minu senine positiivne hinnang Saksamaast kui suurest heaoluriigist hakkas murenema.

Autoga olümpiastaadioni parklasse, kus kõigepealt 5 euro eest sai igaks juhuks kolmeks päevaks parkimispilet ostetud. Auto ära pargitud, riideid vahetama ja seljakotti pakkima.
Täpselt kell 12 Zugspitze poole teele.

Plaan nägi ette Knorrhütteni jõudmist. Mul oli seal koht broneeritud  ja kell 7 õhtul peaksin idee järgi kohal olema. 18 km, 1450 meetrit tõusu.
Kilomeetritega on matkates selline lugu, et matkates tundub see tühiasi, vähemasti paberil. No mis see 18 km ära ei ole. Aga kui hiljem näiteks linnas autoga 18 km maha sõidad, siis alles jõuab sulle see teekonna pikkus kohale. Ülesmäge. Seljakotiga.

Teeraja algus oli lihtne ja isegi nauditav. Ilus loodus, kuiv ilm. Samm oli igatahes reibas, sest esimesel kilomeetril oli tee ääres ka post, kust sai näha liikumiskiirust – minul oli see tol hetkel 6 km/h. Aga seda ainult seetõttu, et tõus polnud veel alanud.

Läbitud sai väike turistilõks, kanjonitaoline org, Partnachklamm. Päris ilus.
Aga järjekordne pettumus tabas mind just seal, kuna otsetee jaoks pidi maksma mõned eurod raha. Ja järjekordseks üllatuseks Saksamaal, ei olnud kohas, kus päevas liigub sadu ja tuhandeid turiste, kaardimakse võimalust. Sularaha mul kaasas ei olnud ja pidin seetõttu päris suure ringi tegema, et edasi pääseda.
Kui kanjon lõppes, hakkas teerada kulgema mägijõe kõrval. Tohutu hulk vett, mis mägedest alla tuli. Mis pani mind esimest korda mõtlema, kui palju lund üleval võib olla. On ju juuni varajane algus ja mägedes veel väga lumine.. Mina igatahes “kasse” ega kirkat üles kaasa ei võtnud, kuigi autos olid nad täiesti olemas. Aga kuna mulle on alati meeldinud ka väike riskimoment, siis otsustasin nad maha jätta ja ilma hakkama saada. Ongi põnevam.

Et aeg mägede jaoks veel liiga kevadine oli, andis märku ka see, et ma ei näinud peale Partnachklammi teekonnal Knorrhütteni mitte ühtegi inimest. Aga pikalt ei viitsinud ma selle üle arutleda.

Teekond orus oli täiesti talutav ja ilmal polnud ka viga, kuigi vahepeal sadas ka vihma. Siis sai natukene aega suurema kuuse all istutud, mõni võileib tehtud ning lihtsalt puhatud. Paar pilti ka.

Esimene väiksem üllatus tabas mind Reintalangerhütte juures. Ma võin natukene mõne numbriga eksida, aga kui ma olin käinud umbes 14 km ja arvasin juba peaaegu Knorrhütte juurde ennast jõudvat, siis Reintalangerhütte majal rippus silt, mis andis teada, et see hütt asub 1366 meetri kõrgusel.
Kuna Knorrhütte asub teatavasti 2052 meetri peal, siis lihtne arvutus näitas, et mul on järelejäänud kolme kilomeetriga 686 meetrit tõusu veel ees.. No see oli ootamatu.

Tekkis hetkeks mõte võtta tuba seal Reintali hütis. Päris ilus hütt oli, pigem isegi nagu hotellimõõtu. Paar inimest paistis seal liikuvat, kuigi sisse ma ei hakanud minema. Söök ja jook oli mul kaasas ja ei tahtnud väga rütmi segamini ajada.

Seljakott jälle selga ja edasi. Umbes pool kilomeetrit veel minna ja siis tuli sein vastu. Org lõppes ja vaatepilt, mis avanes, ei olnud just optimismi sisendav. Oli küll muljetavaldav, aga mitte lõbus. Kolmesajameetrised mäed otse ees. Tõusunurk päris järsk, pinnaseks kiviklibu.

Jalad annavad kiviklibul kogu aeg tagasi, tõus on nii järsk, et iga paari sammuga võtad pool meetrit tõusu. Astud sada sammu ja kui tagasi vaatad, oled juba mitukümmend meetrit tõusnud. Loomulikult tähendab see tohutut energiakulu, mis inimese puhul väljendub kõrges pulsis ja higi voolamises.

See oli esimene mägi elus, kus ma sain päris korraliku “haamri”. Ilmselt suuresti ka seetõttu, et ma olin siiski nelja eelneva päevaga sõitnud üle 2200 km, võtnud paar päeva tagasi ka Snežka ja ning ka täna juba 16 km jala läbinud, 15-kilose seljakotiga. Vist jõudis väsimus kohale.

Väike puhkus. Vahetasin särgi ja sokid, võtsin müslibatooni ja vaatasin GPS-i pealt, palju veel minna on. Vahemaa minu asukohast Knorrhütteni 1200 meetrit. Mingil huvitaval kombel annab see mulle energiat juurde, kui ma tean, palju maad sihtkohani veel minna on. 1200 meetrit, see on kolm staadioniringi. Aga muidugi ainult puhast tõusu.
Mäe peale ju ei jää ja tagasi ka ma ei lähe. Põhimõtteliselt. Tuleb edasi minna.

Väike mõttepaus, paar minutit enesekindluse taastamist ning liikusin edasi. Vahepeal sai paarsada meetrit isegi täiesti talutavalt tõusu edasi ronitud ja paistma hakkasid ka esimesed lumeväljad. Lumi oli vastikult libe ja samas pehme, kohati ka väga sügav. Aeg-ajalt vajusid jalad puusadeni sisse, jälle lisaenergia kulutamine, et sealt välja rabeleda.
Vahepeal jälle natukene laugemat maad ja siis, kui hütini oli jäänud veel umbes 500 meetrit minna, tuli vastu veel üks järsem tõus. Ühtlasi hakkas ka vihma ja lörtsi sadama, mis meeleolule ja füüsisele kuidagi kasuks ei tulnud. Sellistel hetkedel annad endale lubaduse, et “viimane kord, kui ma kuhugi mägedesse veel ronin!”. Paraku ununeb see lubadus paar kuud hiljem ära. Alati.

Vaated allapoole olid igatahes muljetavaldavad, tõustud oli juba päris korralikult. Minna veel paarsada meetrit, aga hütti ei paistnud. Kusjuures paarsada meetrit on näiteks siledal maal paar minutit minna – mägedes aga võid selle vabalt korrutada kümnega. Või  kahekümnega.

Lõpuks ometi! Kohal!

Knorrhütte on päris kena mägimajake kaljusel pinnal, kus on olemas kõik eluks vajalik, välja arvatud mobiilne side ja internet. Aga see polegi ju eluks vajalik. Mõnele muidugi ehk on.
Mobiililevi seal tõepoolest enamiku ajast ei ole, kuigi teatud kivi peal seistes ja õiges suunas telefoni hoides saab mõnikord ka levi kätte. Täiesti tõsiselt – levi sõltubki sellest, millises suunas kivi peal seisad ja kustpoolt tuul puhub. Tasub arvestada sellega.
Ise sain mõned kõned ka tehtud ning isegi netti kasutada, et enda asukohast teada anda. Ja natuke aega hiljem enam mitte kuidagi.

Toitlustus on seal väga heal tasemel – soojad söögid, joogid. Pastaroad, praed, supid. Kohv, tee, mahlad jms. Vist oli ka õlu olemas. Hinnad täiesti adekvaatsed Saksamaa ja mägihüti kohta, näiteks mina proovisin Pasta Bologneset, mis maksis 12 eurot.
On olemas ka dushiruum, pesumasin, WC.  Dushiruum on külm ja kõle, kuna küte puuudub, aga saab hakkama. Loomulikult ei käida majas välisjalanõudega, nagu hüttides ikka, aga maja poolt on sussid täiesti olemas, nii et sokke võid säästa.
Magamiseks on kuuesed toad (Mehrbettzimmer), naridega. Madrats, padi ja tekk on olemas, aga linasid minu mäletamist mööda ei olnud.  Mina igatahes magasin riietega.
Rahvast oli umbes paarkümmend inimest, enamasti sakslased. Hütti majandavad kaks austerlast ja nende elukaaslased, väga toredad ja abivalmis inimesed. Ei puudu ka majakoer, milleks on väga ilusa karvaga saksa lambakoer.

Päev 6

Hommikul planeerisin tõusta kell 8, aga umbes kell kuus hommikul äratas mind mingi vastik surin. No ei saa magada, midagi muudkui suriseb ja mingi jutukõmin ka veel. Tõusen siis üles ja vaatan – mees ajab pardliga habet, naine raseerib pardliga jalgu ja ajavad üle pardlimüra veel juttu. Magamisruumis, kus ülejäänud neli inimest veel magavad. Kell kuus hommikul. Kui nemad ärkasid, siis on kõikidel aeg ärgata.  Mis sest, et nemad läksid kell 9 õhtul magama ja meie käisime siis kõik kikivarvul seal toas. Et inimesed magada saaksid. Kui palju rumalam, ülbem ja hoolimatum saab veel olla?

Uni oli muidugi rikutud, meeleolu mitte just kõige optimistlikum. Pakkisin seljakoti kokku, täitsin pudelid veega ja lasin sealt hütist jalga. Muidugi ei olnud see kuidagi hüti peremeeste süü, et sellised enesekesksed edevad snoobid ja rumalad linnavurled kuskile mägihütti ära eksivad, aga ega seal midagi väga teha ka enam ei ole, kui kord juba üles oled tõusnud. Mägihütis jalgu raseerida – selle peale ikka annab tulla! Pardlit mäkke kaasa vedada, et üleliigset karvakest jalal ei oleks..

Minu õnneks oli samal ajal lahkujaid teisigi, nii et moodustasime väikese grupi ja liikusime koos edasi. Kuidagi reipamalt justkui edeneb see minemine grupiga.
Ilm oli väga ilus, päike juba paistis, taevas oli enamjaolt selge.  Vaated muutusid järjest ilusamaks ja enesetunne paranes märgatavalt.

Knorrhüttest Zugspitzeni on muidugi põhimõtteliselt ainult puhas tõus, väikeste tasandikega. Kokku umbes 950 meetrit tõusu. Seda ei olegi nii vähe, arvestades, et eelmise päeva “haamer” on veel kontides ja uni jäi ka poolikuks.

Järjest enam tuli ette ka lund, millel siis sai käidud või siis ka ring sisse tehtud, kui see ohtlik tundus. Mõnes kohas oleks ikka paarsada meetrit libisemist allapoole garanteeritud olnud. Üldjoontes olid aga lumeolud rahuldavad ja kasside ning kirka mahajätmine osutus õigeks otsuseks.

Peale paaritunnist käimist paistis kätte Zugspitze köisraudtee vahejaam, kust liiguvad juba ka rongid all-linna. Kaljude sisse uuristatud tunnelites.

Sealt paistis Zugspitze tipp juba kenasti kätte, ainult et sinna oli veel tubli 300-400 meetrit tõusu. Pikalt passima ei hakanud, liikusime edasi.
Viimane tõus osutus aga nii järsuks, et seltskond pudenes laiali. Osa läks alla tagasi ja sõitsid üles köisraudteega. Mõistlik, kui tipuvõtmine pole eesmärk omaette.
Mina endale sellist luksust lubada ei saanud ja liikusin vaikselt edasi. Minuga koos veel paar inimest ehk siis väike grupp siiski jäi. Aeglaselt see tipp ikka lähemale tuli, aga siiski tuli. Vahepeal sai muidugi ka vaateid nauditud ja vett rüübatud. Kiiret ju tegelikult pole.

Mäeharjal on ka trossid täiesti olemas, aga oht tundus väike. Paar momenti, kus tõesti ohtlik oli (paarsada meetrit enne tippu, mäeharja serval), ei olnud jällegi trosse. Seal oli  paar kohta, kus kogu teerada oli vaevalt meetrilaiune, lumise ja 45 kraadise nurga all, toetuspunkti polnud, aga kukkumist (mitte libisemist) oma 100 meetrit oleks kindel olnud.
Need ärevad momendid üle elatud, oli lõpp juba käega katsuda. Veel viimased sada meetrit tõusu ja kohal ma olingi. Läksin ikka päris tippu välja. Sinna teise tipuni. Ristini.

Ei mingeid suuri emotsioone. Mitte midagi. Lihtsalt tehtud.

Ehk sellepärast, et ma olin lihtsalt väsinud. Aga enamjaolt ja peamiselt siiski sellepärast, mis seal mäetipus toimub.

Meeletu rahvamass. Seal ei teki tunnet, et sa oled midagi saavutanud. Sajad inimesed, saksa ja jaapani turistid, kes sinna köisraudteega mugavalt üles sõitnud. Fotokad kaelas rippumas, jutuvada ja trügimine. Restoranid, kohvikud, meenemüüjad. Grillvorstid, grillisuits, muusika mürtsub, õlu voolab laudades ojadena. Paljud on purjus. Turistid klõpsivad ennastunustavalt treppidel pilte teha ja seal on võimatu liikuda.
Lisaks käivad seal hetkel suured ehitustööd – ehitusmehed, kraanad, tõstukid, puurmasinate müra jms. Igal pool sildid, et siia ei tohi ja sinna ei tohi..
Ja lõpetuseks rebib mul üks kohalik tüse ja ärritunud sakslane käest sini-must-valge lipukese ja küsib, et miks ma kavatsen Saksamaa kõrgeimat tippu pildistada Eesti riigilipu taustal? Ja viskas lipu üleolevalt maha.
Mis ma siis pean sinna viima, Saksamaa lipu või? Ausalt, kui rumal saab olla? Mul  oli sellest mehest tegelikult isegi kahju, et ta oma rumalat pead peab igale poole kaasa vedama.

No see pole päris see, mida sa ootad selliselt tipult, kuhu sa oled nii suure vaevaga jõudnud. Kus on mitusada turisti, kes ei mõista, mida teeb seal mingi higine tüüp suure seljakotiga, kellel on tolmused riided seljas, märjad saapad jalas ja Eesti lipp käes. Ainult tülinaks ja nuhtluseks neile seal. Väga, väga kitsas on seal. Nühid seal kõiki oma seljakotiga ja üritad sellest rahvamassist läbi trügida. Liigud edasi meetri minutis.
Tuleb sealt kiiresti jalga lasta. Tagasi koju!

Õnneks on teekond allapoole kerge, ilm ilus ja meeleolu tõuseb vastavalt sellele, mida madalamale ma laskun. Mingil hetkel jõuavad ka adrenaliin ning emotsioonid siiski kohale ja ma tunnen ennast jälle õnnelikuna. Ma tegin selle ära!

P.S. Sel hetkel, kui ületad autoga maismaapiiri Iklas ja jõuad Eestisse, mõistad, et maailmas ei ole paremat kohta elamiseks, kui Eesti. Just nii ma tunnen.

 

 

 

Mina ja El Teide (Hispaania)

Mingil põhjusel sattusin lugema artiklit Tenerifest – pidavat olema saksa pensionäride lemmiksuvituspaiku ja üldse üks väga igav ja mõttetu kolgas.
Mulle pakkus see, otsapidi peaaegu Aafrikas asuv saareke, aga hoopis muul põhjusel huvi – nimelt asub just sellel saarel Hispaania kõrgeim tipp. Vulkaanilist päritolu Teide, 3718 meetrit. Millegipärast hakkas see mõte mulle kohe meeldima. Aprillis on seal juba mõnusalt soe, päike, Atlandi ookean. Ja Hispaania kõrgeim tipp. Päris korraliku kõrgusega, muuseas. ( http://tenerifesiesta.com/el-teide.php#.Ww-pfUiFOUk ).
Lennupiletite ostmisega muret ei olnud – otselend Vantaast sai kotti pandud viie minutiga. Tagasireis ka muidugi.

Päev 1

16. aprilli õhtul siis Soome poole laevaga minema, ööbimine sugulaste juures. See oli hea ettekääne sugulaste külastamiseks, muidu sinna väga ju ei jõua. Tuldi laeva peale kenasti vastugi. Et linnainimene oma jalgu ei väsitaks.
Kallistamised, muljetamised ja kell 1 magama. Mingit reisiärevust ei olnud ja uni tuli kiirelt.

Päev 2

Äratus kell 5.30. Kohv, võileivad ja asjade pakkimine. Asjade pakkimisega oli nii, et ma olin täiesti kindel, et ma reisin selle Tenerife käsipagasiga ära.
Ainuke nõrk lüli oli seal plaanis TUI, kelle üliranged käsipagasireeglid lubavad käsipagasikaaluks 5 kg. Tegelikult oli pagasit vist oma kaheksa kilo, aga eks kohapeal selgub täpne kaal ja kui range pilguga paarile ülekilole vaadatakse. Kaamera saab kaela riputada, see kaalub juba ise pool kilo.
Läbi varahommikuse Helsingi Vantaa poole läks kiirelt. Andres kangelaslikult roolis, endal mõned tunnid und seljataga ja pikk tööpäev veel ees. 20180417_070356_HDRViisakalt aidati mu väike kohvrike autost välja, surusime kätt ja seal ma siis seisin, kohver näpu otsas, peegelkaamera kaelas rippumas ja ma nägin vägagi turisti moodi välja. Nõme.20180417_072211

Lennujaamas on nagu ikka, igav. Ainuke seiklus oli üles otsida lend Tenerifele ja siis õige lett. Kohver kaalule – 7,8 kilo. 60 eurot, palun.
Oot, üks hetk, ma käin korraks tualetis ära.
Piletikassasse jõudes nägin ma ilmselt palju ümaram välja. Ühtlasi hakkas mul väga palav. Kui ma seal leti ees siis seisin ja kohvri kaaluks leiti ikka veel olevat 5,6 kg ja nii suurt ülekaalu ei saavat lennufirma kuidagi lubada, siis ma jõudsin hetkeks kurvaks muutuda. Taheti ikka 60 eurot selle 600 grammi eest, mis viite kilo ületas. Olin juba valmis maksma, sest rohkem ei kannatanud enam riideid selga toppida ja ega ma ei viitsinud ka, aga just sel hetkel astus teenindaja juurde lennukikapten – kellele ma oma kurbade silmadega mõista andsin, et ma rohkem riideid selga ei kannata panna – ja sosistas talle kõrva, et lase ta läbi. Väärt mees see lennukikapten.
Kähku turvakontrolli.

Siis võtad turvakontrollis oma kaks jopet ja kaks paari pükse jalast, kaamera kaelast,  laod need kõik kohvrisse ja mitte kedagi ei huvita, mitu kilo su kohver tegelikult kaalub. Mitte kedagi. Mind ka tegelikult mitte. Sest ma ise võtsin selleks reisiks viis kilo alla ja sellega olen ma oma pagasi ülekaalu ka lunastanud.
IMG_0102 (2)

TUI kiituseks pean ütlema, et lennuk oli korralik. Tundus päris uus. Kuna ma ostsin 7-tunnist lennureisi silmas pidades 22 euro eest ka suurema jalaruumiga istekoha, siis olin ma selle investeeringu üle väga rahul. Sirutasin oma jalad täiesti välja ja ruumi jäi veel ülegi. Rahvas tundus lennukis samuti kuidagi optimistlik olevat, enamasti soomlased. Minu kõrvalegi sattus üks keskealine abielupaar Helsingist, kusjuures meespool oli vägagi kursis Eesti elu-oluga ja me rääkisime temaga lennureisi kestel põhimõtteliselt kogu Eesti-Soome ühisajaloo selgeks. Tema oli  eriti jutukas, ilmselt sellest veinist, mida lennukipardal korduvalt pakuti ja millest tema samuti ei keeldunud kordagi. Mina ei saanud veini juua, kuna mind ootas loodetavasti Tenerifel ees rendiauto. Loodetavasti sellepärast, et tegemist on “Pluscariga”, mis on odavaim autorendifirma kogu Euroopas.

Maandumine oli raske, kuna tuul oli ookeanilt tugev, tiivad õõtsusid küljelt-küljele ja lennuk rappus ikka päris tugevasti. Salongiteenindajad jooksid “keep smiling” nägudega ringi ja kontrollisid, et kas kõikidel on turvavööd ikka kinni. No olid.
Lennukikapten näitas järjekordselt ennast parimast küljest ja hetke pärast puudutasid lennuki rattad siiski maandumisrada. Kohal! Kokpit2

Tenerife tervitas mõnusa soojusega. Päike. Palmid. Selge taevas. Tuuline, aga väga mõnus ja soe briis.

Esimese asjana otsisin üles Pluscari autorendi “pingiotsa”, kus päevitunud ja natukene väsinud ilmega mees, üks särgiots pükstest väljas, tõepoolest sõna otseses mõttes põlve peal minu autorendilepingut täitma hakkas. Pinginurga otsas. Mees ise oli väga muhe ja asjalik, paberite vormistamine käis kiirelt ja probleemivabalt – anna ainult pass ja juhiluba. Ja krediitkaart. Suhtluskeeleks puhas inglise-hispaania segakeel.
Hispaanias muuseas soovitan ma tingimata kaasa võtta EV passi, sest see on nende silmis ikka päris dokument ja sellega laabuvad asjad väga kiiresti. ID kaart tekitab kohati neis hämmingut, sest see digivärk on vist ainult eestlaste arvates täiesti normaalne asi.
Leping täidetud ja allkiri tont teab mille eest alla kirjutatud, hakkasin oma autot ootama. Teadsin täpselt, millist autot soovin, olin selle kolm kuud varem ära broneerinud.
Ootusärevus natukene kasvas, sest olin Pluscari, kui kõige odavama autorendifirma kohta, lugenud igasuguseid jutte – alates sellest, et soovitud autot sa niikuinii ei saa, mõnikord pead ootama autot pool päeva ja halvimal juhul tuleb sul leida teine teenusepakkuja. Pluscar`i ei valinud ma mitte küll hinna pärast, vaid kuna see on üks väheseid autorendifirmasid, kes pakub võimalust sõita Tenerifelt rendiautoga ka LaGomera saarele ja sellel saarel oli minu plaanides kindel koht. Etteruttavalt võin lisada, et keegi suutis mulle ikkagi kuskil parklas autole kriimu sisse sõita, aga Pluscar ei teinud sellest kriimust autot tagastades väljagi. Wow!
Aeg tiksuski vaikselt edasi ning minu auto pidi “kohe-kohe saabuma”. Pluscaris nimelt ei oota autod sind lennujaama parklas ilusas rivis, vaid need tuuakse nö “a la carte” igale autosoovijale peale lepingu täitmist kontorist kohale. Kontor ise asub lennujaamast kümne kilomeetri kaugusel.

Olin nüüdseks pool tundi oodanud, päikest võtnud ja muretut hispaaniakeelset autorentijate juttu kuulanud. Vahepeal suudeti see ka mulle ümber tõlkida ja selle sisu oli umbes selline, et minu auto “kohe-kohe” tuleb. “No problemo, amigo!”, muretult.
Hispaanias muuseas, ei ole pool tundi üldse mingi aeg. Ka tund pole veel mingi aeg. Kaks tundi juba natuke on. Vist.
Aga kuna mul esimene päev Tenerifel suuri plaane ei olnud, siis polnud mul ka kiiret.

Veerand tundi veel ja minu auto hakkas paistma. Peab tunnistama, et hetkeks tekkis  väike ärevus, ilmselt sellest ootamisest ja loetud arvustustest – kas auto vastab ikka tellitule?
Aga kui auto kohale jõudis, siis haihtus kõik ärevus – läbisõit 7000 km ehk tegemist oli sisuliselt uue autoga. Puhas, poleeritud. Piiramatu läbisõiduga, superkaskoga. Kõik lisad, mis kirjas olid, olid ka tõesti olemas. Luxury varustustasemel.
See oli hea algus reisile. Viskad asjad pagasiruumi, istud “oma” autosse ja sa oled vaba nagu lind! Vajutad “start” nuppu, kliima tööle, raadio muusikakanalile (eestikeelne menüü) ja siin ma olen, Tenerife! Ten points to Pluscar! Super!

IMG_0505

Kuna marsruut oli kodus enam-vähem paika pandud, siis esimese asjana tuli võtta ette retk poodi. Õhtusööki hotell ei paku.

Tenerifel on selleks kauplustekett “Mercadona”. Umbes nagu meie Prisma. Avar ja suure kaubavalikuga. Toidukaupade hinnad on Tenerifel Eestiga enam-vähem samas suurusjärgus, mingit suurt vahet küll ei märganud, ei ühele ega teisele poole. Vein on muidugi naeruväärselt odav ja rabaks jalust ilmselt isegi kõikenäinud alkoturisti, kes arvab ekslikult, et ta Lätist väga hea hinnaga alkoholi saab.
Kõrvalmärkusena võib lisada, et ka bensiin on odav, umbes 0,93 eurot liitri eest.

Tenerifel tundsin ma ennast kohe algusest peale koduselt, täiesti omas elemendis. Mitte mingisugust turisti tunnet ei tekkinudki kuni reisi lõpuni. Mingil hetkel ma isegi unustasin ära, et ma olen Hispaanias ja see on hea märk. Ei mingeid kultuurierinevusi, erinevaid käitumisnorme. Kui palmid välja arvata, siis keskkond on suhteliselt sarnane Eestiga – ilus ja soe Eesti suveilm. Inglise keel on vähelevinud, seda räägitakse ainult seal, kus turistidega otseselt kokku puututakse. Elementaarsed viisakused saab muidugi ka hispaania keeles öeldud ja sellest piisab. Autoga sõitmine on lihtne, üldiselt viisakas liikluskultuur. Autole parkimiskoha leidmine aga on suuremates linnades ilmvõimatu, sest ilmselt on kõik tenerifelased ostnud omale auto ainult parkimiskoha täitmiseks.

Kaup poest ostetud, liftiga alla parklasse ja sõit esimese ööbimispaiga poole. Maa-alused parklad on ehitatud küll nii pisikesed, et nõrgema närvikava või suurema autoga ei soovita sinna minna – absoluutselt kõik postid parklas on autode kriipimistest värvilised.

Esimeseks peatuspaigaks sai valitud Sansofi hotell. Kodutöö oli tehtud ja hotellis pettuma ei pidanud. Ma ütleks, et see isegi ületas mu ootusi – erakordselt laheda sisekujunduse ja asukohaga hubane perehotell mägikülas. Perenaine ise oli väga südamlik ja tore, ajasime õhtul klaasikese veini taga alumisel terrassil juttugi. Majal on kaks terrassi. Katuseterrassilt avanes vaade mägikülale ja alla linnale ning ookeanile. Kõik vajalik oli olemas, sealhulgas täielikult ja väga maitsekalt sisustatud köök. Wifi. TV. Vann. Dušš. IMG_0119 (2)

Äge keerdtrepp terrassile, kust avaneb suurepärane vaade ookeanile. Palju krohvi ja palki ja marmorit. Ilus. Väga ilus. Tunned, et puhkad.IMG_0114 (2)

Päev 3

Kuna mul oli kindel plaan enne oma peamist reisisihti ka natuke lihtsalt puhata – enne lõbu ja siis töö -, sai kokkulepitud Kristoga ookeanile minna. Kristol on nimelt väike armas jaht ja ma tahtsin ilmtingimata jalgu soolases Atlandi ookeanis sulistada just laeva ahtrist. Ei teagi miks, lihtsalt oli selline mõte. Juba ammu.
Lisaks muidugi ka delfiine ja vaalasid vaadata ning lihtsalt vaba aega nautida.

Kristo helistas mulle murelikult hilisõhtul ja arvas, et just täna oleks parim aeg ja ilm ookeanile minna – tuul on nõrk ja taevas selge. Kuigi see tähendas mulle väikeseid muudatusi plaanis, sai siiski kella kümneks sadamasse kokkulepitud. Või oli see üheteistkümneks? Hispaanias ei ole sellel küll suurt vahet.
Hotellis hommikused veeprotseduurid, perenaise poolt kohv ja saiakesed. Pool tundi terrassil lihtsalt vaadet nautimas. Ilm oli soe ja päikesepaisteline. Kuked kirevad, lambad määgivad, koer haugatab, öökull(?) hõikab. Mägiküla idüll. Ilus!
Asjad autosse, perenaisega kallistus ja minek. Kuna Tenerife on väike, siis jõuab kõikjale poole tunniga, ilmselt ka sadamasse. Nii oligi.

Sadam on nagu sadam ikka. Purjekad, jahid, paadid. Kristo ülesleidmisega läks ruttu, vana merehundi tunneb juba kaugelt ära šokolaadpruuni keha järgi. Särki see mees vist kunagi ei kanna ja pole ka vajadust. Wesipruuli kirjad purjekal ainult kinnitavad veendumust, et koht on õige. Kapten isiklikult annab pardalesaabujale au.20180418_162103.jpg
Asjad paati ja otsad lahti. Sõna “paat”, mis mul kogemata üle huulte lipsas, käis küll natukene Kristo au ja eneseuhkuse pihta, aga ma usun, et see väike keelevääratus ei jätnud tema hinge väga sügavat armi. Edasine suhtlus näitas, et just nii see oligi – väga lahe ja sõbralik mees, mõnusa huumorisoonega ja sai temaga veel järgnevatel päevadelgi suheldud. Rääkis Tenerifest, Calimast ja mereelukatest.
Kui kedagi huvitab privaatne ööbimine jahil ja ookeanilainetel, siis Kristo käest selle võimaluse ilmselt ka saab. Kui viisakalt küsida.

Ookeanilt avanes päris ilus vaade Tenerifele ja Teidele ning kuigi “Calima” ehk kuum kõrbetorm natukene seda vaadet hägustas, olid muljed ikkagi suurepärased. Sealjuures on väikese jahiga ookeanil sõites huvitav, et sõit ise tundub oluliselt pehmem ja sujuvam kui Läänemerel, kuigi lained on ookeanil vabalt isegi kuni kümnemeetrised. Igal juhul mingit merehaigust ma ei kogenud, kuigi kapten Kristo selle kohta nii mõnegi pikantse loo rääkis ja me lõpuks ikkagi pea seitse tundi ookeanil triivisime.

Vana merehundina teadis kapten täpselt, kus me suuri mereelukaid näha saame ja ma arvan, et nii lähedalt nagu meie neid seekord nägime, just igapäevaselt ette ei tule. Kristo jutu järgi on ta saanud neid ka katsuda, kuigi seekord katsumisest meetrijagu puudu jäi.  Istusingi muuseas jahi ahtris, jalad soolases ookeanivees jahile järgi lohisemas. Just nii, nagu ma seda kolm kuud varem ette kujutasin. Huvitav, kas siin haid ka liiguvad?

Kristo pidas vajalikuks mind ka ämbritäie ookeaniveega üle kasta, mis siis  Atlandi ookeani ristimist tähendas. Vesi oli päris soe, umbes 18-19 kraadi ja seda ikka kilomeetrite kaugusel kaldast.
Vahepeal tegi kapten ka kambüüsis lõunat (väga maitsev) ja julgustas veini mekkima, et merehaigus peale ei tuleks. Väga hooliv temast. Vein, õlu ja karastusjoogid olid kapteni poolt piiramatult ja tasuta ning mõnusalt jahedad.
Kuskil lahesopis sai ka ankur vette heidetud, ujutud ja sukeldumist proovitud. Päike paistis lakkamatult, sooja 24-25 kraadi. Idüll.IMG_0151 (2)

See idüll küll sai kahjuks kurva lõpu õhtul Sansofis, kuhu ma peale ookeanilkäiku tagasi pöördusin. Pidin küll minema teise hotelli, aga kuna selle asukoht osutus GPS-i jaoks võimatuks ja omanik inglise keelt ei rääkinud ja juhendada ei osanud, siis helistasin käigupealt Sansofi perenaisele ja ütlesin, et ma olen poole tunni pärast tema juures. Muidugi oli ta lahkesti nõus ja ütles, et ta tundis seda ette ja et “minu tuba” juba ootab mind. Meelitaja selline.

Kasutasin küll kreeme ja mökse (SP 50+), kandsin vahepeal ka särki ja mütsi, aga mis põlenud, see põlenud. Nahk siis. Sai veel öösel “suurde linna” apteeki sõidetud, nahale osutamisega selgitatud probleemi ning küsida lahendust. Kaastundlikult noogutades leiti mulle mingi põletusvastane SOS-salv, mida ma siis hotellis endale usinalt peale määrisin, aga etteruttavalt võib öelda, et magamisest suurt midagi välja ei tulnud.

Päev 4

Vahetasin täna hotelli. Kolisin linnale lähemale. Palm Beach Tenerife, mis lõpuks natuke liiga steriilne tundus mägiküla hotelliga võrreldes. Aga asjad sai tuppa tõsta ja hommikusöögil polnud viga. Asi seegi.
Külastasin mingit kohalikku zooparki ja vaatasin sisalikele silma. Koputasin suure kilpkonna koduuksele ja üritasin aru saada, mida šimpans mulle öelda tahab, kui ta näo vastu klaasi surus ja sügavmõtteliselt mulle silma vaatas. Võib olla oli tal minust kahju, et ma siinpool klaasi olin, selles hullumeelses ja kiires maailmas..
Kanaarilinnud.. Imelik, sa oled Kanaari saartel ja vaatled neid linde ikka puuris. Krokodillid. Ja sajad merisead. Veel midagi, aga mulle tegelikult loomaaiad väga ei istu. IMG_0279

Parklasse jõudes avastasin, et auto rehv on kahtlaselt tühi. Kiire visuaalne vaatus tuvastas rehvis ühe plekikruvi. Ainult see kruvi oligi puudu, et saada endale kogemus Hispaania autoremonditöökojas ära käia.

Esiteks, mitte keegi ei oska väljaspool hotelli, randa või lennujaama – ehk turismipiirkonda – inglise keelt. Proovi kätega selgeks teha, et su auto rehvis on kruvi ja et see vajaks remonti. Kus on töökoda? Kuidas broneerida aega?
Muidugi oleksin ma võinud helistada ka Pluscari ja selle ülesande neile delegeerida, aga millegipärast ei pidanud ma seda vajalikuks. Ühe rehviparanduse suudab igaüks siiski ise ära organiseerida. 20180420_110258

Tuleb siis kasutada leidlikkust. Esimeses bensiinijaamas tegin kruvist ilusa pildi ja näitasin seda seejärel tanklatöötajale. Kiire ja sorava hispaaniakeelse jutu ja käeviibete põhjal sain aru, et töökoda ei saa väga kaugel olla, kindlasti mitte rohkem, kui 15-minutilise autosõidu kaugusel. Nii ka teises bensiinijaamas, misjärel kõige värskema info põhjal autoremonditöökoda on juba väga lähedal. Mingil kummalisel kombel oli ka juba mulle sisse istunud see hispaaniapärane muretu suhtumine. Isegi huvitav tundus. Ja oli ju alles keskpäev. Pumpasin rehvile õhku juurde, ostsin  jäätise ja sõitsin edasi. Päike paistis, ilm oli ilus ja soe, suhtumine muretu. Isegi kruvi rehvis tähendab Tenerifel  puhkust!
Kolmandas bensiinijaamas juhtus ilmaime, sest kohaliku hispaanlase sorava jutu ja käemärkide järgi, mida oli ainult viis või kuus, pidi autoremonditöökoda kuskil siinsamas olema. Katsusin kuidagi neid käemärke meeles pidada ja jõudsingi töökojani.
No see oli ikka päris suur töökoda. Mitmed boksid, kontor, kümned autod ootamas oma teenindusaega. Astusin kontorisse sisse ja küsisin naiivsusest väga rumalalt – vabandage, kas te inglise keeles räägite? Inglise keeles küsisin.
” España, española!” kostis nii kindel vastus, et mul hakkas piinlik, et ma julgesin teisti arvata. Lo siento!
Näitasin siis talle jälle pilti kruvist, “señorita española” sai sellest väga hästi aru ja ma asusin ankeeti täitma. Suhtlus toimus käemärkide, miimika ja žestidega. Pantomiim.

Kui Hispaanias tahad autol ühte väikest rehviauku parandada, siis tuleb selleks täita A4 formaadis “leping”, kuhu tuleb kirja panna kõik, mida sa tead ja mäletad – automark, auto reg. number, rendileandja, rendileandja aadress, kindlustusfirma, rendilevõtja elukoht, sünniaeg, kodune aadress; kohapealne aadress, telefoninumber, passinumber ja veel midagi, mis mul hämmeldusest enam meeles ei ole. Ainuüksi paberite täitmisele kulunud ajaga oleks see töö kaks korda jõutud ära teha.
Töö ise võttis kümme minutit ja maksis 12 eurot, aga et auto kätte saada, tuli täita uuesti üks A4 formaadis leht kõikvõimalike andmetega ja anda allkiri, ilmselt selleks, et mul pole pretensioone vms. Kõik on muidugi hispaaniakeelne, sõnagi aru ei saa.
Phew, justkui oleks notari juures maja maha müünud. Aga ilm oli jätkuvalt ilus, tuju hea  ja peale teist jäätist oli rehviparandus ununenud. Sõitsin hotelli.
20180420_111851

Täna oli mul veel kindel plaan minna ratsutama. Mulle lihtsalt meeldib see vabadus, mida ratsutamine annab. Et sõltumata keelest ja riigist ja riigikorrast saad sa hobustega igal pool ühtmoodi hakkama. Ei ole mingit “España, española”, vaid on hobune, kes saab väga hästi aru ka eesti keelest. Tark loom. Ja kui ilus!

Esimene ja ilmselt ka kõige õigem mõte oli küsida ratsutamisvõimaluste kohta hotellipidajalt. Tema tegigi kohe vajalikud kõned siia ja sinna ning viis minutit hiljem hakati hobuseid valmis panema.
Hobusefarm oli jällegi poole tunni tee sõita – nagu ikka  Tenerifel – ja kohal ma olingi. Ilusad hobused, heas toitumuses, hoolitsetud. “Minu” hobune oli veel erakordselt majesteetlik, turjakõrgus umbes 175 cm. Kui mitte rohkem.

Kammimine, harjamine, saduldamine – hobusele see meeldib. Sadula pinguldamine küll hobusele enam ei meeldi, aga see võtab ainult hetke. Ja selle eest saab ta porgandi. Ja kaelakalli – toimub sõbraks saamine. Need on ilusad hetked.20180419_145005

Sadul oli väga mugav, alati see nii ei ole, et sadul sulle kohe sobib. Väike prooviring hobusega tutvumiseks ja panimegi minema. Omanik perutava täkuga ees ja mina siis oma väheke rahulikuma hobusega järgi.
Ratsutada hobustega kaktuste vahel, siis siirduda üle maantee, kus kõik autojuhid tunnevad rõõmu sellest, et nad saavad peatuda ja hobuseid üle tee lasta; ratsutada edasi ookeanikaldale ja galopeerida ookeani veepiiril. Milline vabadus!20180419_171445

Siis liikuda kerge sörgiga ranna ääres asuvasse rannabaari, lasta hobustel sadulad vabaks, joota neile ämbritäis vett ja ka endale kosutuseks väike tekiila valada.. Ja siis veel üks tekiila. Ja veel üks. Sest kiiret ju ei ole. Hispaanias ei ole kunagi kiiret. Muusika suurtest kõlaritest mängimas – DJ muusikat keerutamas – , päike, kiudpilvedes sinine taevas ja õnnelikud inimesed rannas. Tüüpiline kohalike rand, pisut hipilik – väga energiline ja rõõmus nooremapoolne rahvas. Nooremad oskavad enamasti ka inglise keelt. Tulevad ligi, silitavad hobuseid, küsivad kust pärit oled.. Suhtled iga kohalikuga nagu vana sõbraga. Ja see on nii siiras ja iseenesestmõistetav.

Kolmest tellitud ratsutamistunnist sai sujuvalt viis ja keegi ei näinud selle üle kurvastavat. Tunnike sellest ajast kulus näiteks rannabaaris tekiilaklaasi taga. Kõige vähem paistsid kurvastavat hobused ja omanik ise. Hobuste omanik ehk Walter oli ilmselt kõige lõbusam, joviaalsem ja õnnelikum inimene, kellega ma Tenerifel suhtlesin.
Muusika, palmid, baar, päike, hobused. Ja Walter.
Enam vitaalsem, sõbralikum ja õnnelikum  ei saakski inimene olla. Ta on su hea kamraad juba esimesest minutist. Istud temaga baarileti ääres, paned käe õlale, ajad juttu ja lihtsalt naudid seda aega. Ja see pole teeseldud viisakus ega äri, ta lihtsalt ongi selline.

Päev 5

Kui ma oma hella ja punetava naha hotellivoodist välja vedasin  ja jahedat dušši peale lasin, tuli eluvaim sisse. Päike on tore asi küll, aga kui ta iga päev 12 tundi halastamatult paistab, siis põhjamaa talvest tulnud inimesele võib ta isegi kohati tüütuna tunduda.

Täna oli päev LaGomerale sõita. Ma ei teagi miks, aga see mõte on mulle reisi algusest peale meeldinud. LaGomeeeera. Kõlab ilusasti.
Võib olla sellepärast, et see pole enam nagu päris turismipiirkond. Vähesed on sinna raatsinud Tenerifelt edasi minna. Praamipiletid on autoga turistile ikkagi päris kulukad  ja noh, keskmisele turistile pole seal ka suurt midagi vaadata. Kui ehk unikaalsed loorberimetsad välja arvata. Ja maruägedad serpentiinid, kitsad külavaheteed looklemas kaljustel nõlvadel. Puhas adrenaliin, sest kiiruspiirangud puuduvad. Aga see on rohkem vist nagu minu põnevus.

Olin ööbimise Ave juures juba aegsasti kirja pannud. GPS juhatas mu otse sadamasse, ei mingeid probleeme. Kassast ostsin omale piletid ja olin järjekorras esimene. Mitte et ma väga tahaks esimene olla, vaid nii juhtus. Tund aega varem. 20180420_161751_HDR
Kui praam ette sõitis, siis kõigepealt vuras sealt umbes tuhat autot maha – või nii vähemalt tundus. Tegelikult küll vist sada. Sest hispaanlastel on aega, nad ei kiirusta.
Laevale pealesõit oli lihtne, kõik käib seal käemärkide järgi. Rahvusvaheline standard, millest kõik aru saavad.

Laevas on menüü järgi toidu ja kohvi tellimine samuti lihtne, sa lihtsalt osutad sõrmega menüüs vastavale kohale, kus neandertaallastele ehk välismaalastele nagu mina, on hispaaniakeelse kirja kõrvale joonistatud ka vastavat toitu kujutav märk. Kuidas mulle meeldib see lihtsus!

Lained loksutavad ookeanil  laevukest kõvasti ja mingil hetkel käib peast mõte läbi, et nüüd on mu auto ilmselt küll üle parda vette kadunud, sest praam ikka kaldub küljelt küljele ja õõtsub ette-taha nagu pähklikooreke. Minu auto oli järjekorras esimene ja praami autotekk on otstest avatud. Ookeanil!
Nõrgemanärvilistel ilmselt tuli kasutada ka kotikesi, mis delikaatselt salongides iga istme kõrval on.

Aga kord elusalt ja koos autoga LaGomerale jõudnuna avaneb seal sadamast – pigem küll sadamalinnast välja sõites – ikka lummav ilu. Täiesti hingemattev.
Millised mäed, loodus, vaated, serpentiinid. Seda ei saa ega olegi mõtet fotokaamerasse püüda, see jääb hinge. Lummav vabaduse tunne, puhas nauding. Ürgne loodus, mida ainult õige pisut on inimene kujundanud.

Ave juures potsatasin asjad “oma” tuppa ja peale muljetamist läksin vaatama päikeseloojangut. Ilus. See on lihtsalt nii-nii ilus, vaadelda ookeanisse loojuvat päikest kilomeetrikõrguselt kaljuservalt, jalad üle serva alla rippumas. Paradiis.IMG_0462

Päev 6

Umbes kella kuue paiku hommikuks oli uni kadunud ja ma võtsin teekonna ette jällegi sinna kaljunukile, kust avanes hunnitu vaade ookeanile, seekord siis aga hoopis päikesetõusuks. Kohalik küla vaikselt ärkas – kuked kiresid, paar koera haukus katusel, mõni inimene liikus. Isegi selle lihtsa küla vaated olid imeilusad – stiilsed majad, mitte ühtegi inglisekeelset silti ega muud mõttetut turistividinat – see oli ehe hispaaniapärane küla koos oma inimeste, loomade ja infrastruktuuriga. Kahtlen, et sinna külla üldse mõni turist satub.IMG_0552

Ave on leidnud omale kohakese saare teises otsas, väikeses külakeses. Sellises kohas sa tõesti puhkad. Aeg seisab – pole oluline, mis kell on on, sest tegelikult pole sul kuhugi kindlaks kellaajaks jõuda vaja.
Ma ei viitsinud isegi enam mitte pildistada, ma lihtsalt olin ja jalutasin ja nautisin seda kõike. Päikesetõusu. Kasteloori. Metsjänes jooksis mööda.. Kohaliku kiriku kell lõi ja kuked kiresid. Ave juurde tagasi jõudes oli ka pererahvas ärganud, pudru lauale toonud ning kohvi keetnud. Mõnus on lobiseda LaGomeral eesti keeles ja tunda ennast nii puhanuna. Värskena. 20180420_103329

Pärastlõunal sai võetud Teide soojenduseks ka LaGomera kõrgeim tipp, Alto de Garajanay, 1487 meetrit. Ilm, nagu ikka, ei soosinud väga seda retke ja kogu olemine oli pilve sees. Lausvihm. Aga tipp sai võetud sellegipoolest ja meeleolu oli igati ülev.

Käisin loomulikult ka loorberimetsades, mis on ainsana maailmas vist säilinud veel ainult Tenerifel ja eriti puutumatuna just LaGomeral. Ja ma ei teinud seda mitte mööda “ametlikku” jalgrada, vaid peatasin auto kõige sügavama laane servas, suvalises kohas, ronisin mingist nõlvast üles, siis läbi rägastiku ja sattusin tõesti ürgmetsa, kuhu ilmselt ühegi inimese jalg pole veel astunud. Turisti oma küll mitte. Ragistasin seal läbi tiheda metsa ja istusin siis lihtsalt maha, vaadeldes ruutmeetri suurust ämblikuvõrku kahe puu vahel ja puude otsast meetrite pikkuselt maa poole rippuvaid samblikke. Ilus. Vaikne. Puutumatu loodus. LaGomera on tõesti ilus saar, mille külastamist ma küll soovitada julgen. IMG_0576

 

                                                                            Päev 7

Kell 6 äratus,  6.30 minek, sest tund kulub sõitmiseks mööda kitsaid mägiteid ja laev väljub kell 8.00.  Üllatuslikult tuli ka Ave mind saatma ja see oli temast väga armas.
Hüvasti jäetud ning lahkumine Ave hubasest ja sõbralikust kodust.IMG_0565

Praam loksutas jälle kõvasti, Calima endiselt varjamas kauguses asuvat Teide tippu, kuid näha on ta ometi. 3,7 km kõrgune mägi lihtsalt on näha, ükskõik, kus sa ka Tenerifel ei viibiks.

Tänane plaan oli siis käia ära Masca külas, mis tundub internetist leiduva info põhjal lausa kohustuslik Tenerife külastuse osa olevat.
Võib olla on mul teised huvid või ma ei oska Masca ilu hinnata, aga mina seal midagi sellist ei näinud, mis südame kiiremini tööle paneks. Vaated küll ilusad, aga ei midagi enamat. Võib olla rikkus LaGomera mind natuke oma iluga ära..IMG_0400

Kuigi mulle ei meeldi kohe üldse turistidele mõeldud  tilu-ilu ja mõttetud vidinad, siis seekord õnnestus mul sealt Masca külast endale siiski üks õlgkaabu osta. Kohvi kõrvale. Tass kohvi, kook ja kaabu, palun. Nii juhtub, kui kohvik on ühtlasi ka suveniiripood.
Mitte, et mulle see kaabu nüüd väga meeldinud oleks, aga mulle tundus olevat hea idee seda homsel Teide matkal kasutada, kaitseks päikese eest. Lõpuks jõudis see tolmuse ja räsituna isegi minuga koju kaasa. Mägedes sai teda kasutatud näiteks ka istumisalusena. Väga praktiline asi.
Nüüd on seda kaabut isegi päris tore vaadata – nagu mälestus, või nii. Oma väsinud ja närtsinud olekus isegi natuke armas. Mulle vist meeldivadki ainult ajalooga asjad – natuke vanad ja kulunud.

Ööbimine oli tänaseks planeeritud saare põhjaossa, vahelduse mõttes. Hotell Marte. Õhtu- ja hommikusöögiga. Privaatse parklaga. Loodetavasti ka kõige kõrgema korrusega ja rõduga. Nii ma vähemasti oma soovi hotelli broneerides kirja panin.

Saingi kõige kõrgema korruse, sealjuures lausa 9. korruse, kuigi maja ise on ainult kolmekorruseline. Tundub võimatu aga tegelikult on asi täiesti aus – astud lifti, vajutad 9. korruse nuppu ja sõidadki üheksandale korrusele! See, et majal ainult kolm korrust on, ei ole küll mingi takistus.
20180424_114710

Oli ka tõesti rõdu ja vaade oli päris ilus. Mitte küll nii ilus, nagu see mägedes on, aga ilus ikkagi. Kauplused, tänavakohvikud, jutuvada. Ka mäed paistavad kaugusest kätte. Sume õhtupoolik, sooja umbes 23-24 kraadi. Väga, väga mõnus.

Õhtusöök hotelli välikohvikus – lihtne ja klassikaline. Vein sealhulgas. Söögi sai soovi korral ka tuppa kaasa võtta ja see oli hea boonus. Mõnus õhtune dušš, hispaaniakeelne kohalik talendisaade TV-st ja siis magama.

Päev 8

Esimene öö, kus sai ennast korralikult välja magada. Vist lausa kella üheksani. Hommikusöögilaua ümber käis kõva sebimine. Äkki jääb keegi ilma.. Krabasin oma taldriku samuti kiiresti mis-kätte-juhtub täis ja sõitsin liftiga oma tuppa. Vahepeal käisin veel kohvi lisaks võtmas, et seda rõdul nautida. Seejärel veel hommikused veeprotseduurid – mõnus! Väga mõistliku hinna-kvaliteedi suhtega hotell, sealjuures privaatse parklaga, mis minu jaoks on reisidel alati suur boonus.

Ja siis teele. Tänane plaan on Teide mägihütti jõuda. Pikk päev on tulemas!

Maanteed on Tenerifel väga head, hästi tähistatud, hästi märgistatud.IMG_0077

Kiirteedel kuni 120 km/h lubatud, aga 130-140 km/h tavaline.  Ühtegi politseid ei näinud, ei põõsa taga ega põõsa ees, puhuma keegi ei pannud (Hispaanias on lubatud piirmäär 0,5 promilli). Kuulu järgi ühtegi rendiautot kinni ei peeta, kui just päris ühest teeservast teise ei tuigerda. Kui avarii teed ja üle lubatu joobes oled, siis viiakse otse vanglasse. Õigesti teevad.
Valgusfoorid tundmatu nähtus. Kolm kiiruskaamerat kogu saare peale, aga kuuldavasti rendiautodele ei väljastata ka neid trahve. Turist on Tenerifel vist samas staatuses, nagu lehm Indias.
Ise igatahes ühtegi liiklustrahvi ei saanud, kuigi mu parem jalg kipub kogu aeg gaasipedaalil sirgeks minema. Jalg väsib lihtsalt ära, kui kõveras on.
Mägiteed on turvalised ja rajapiirded olemas. Minu jaoks serpentiinid küll kuidagi ohtlikud ei tundunud ja tegelikult nad ei olegi. Miks neid niiväga üle on dramatiseeritud, ei oskagi öelda. Ühtegi avariid ei näinud ja ühtegi avariiohtlikku olukorda ka ei tekkinud, kuigi iga päev sai 3-4 tundi sõidetud. Liikluskultuur on hea, kuigi kriipsud-kraapsud on seal küll vist kõikidel autodel küljes.

Sõit Teide alla on nauditav, ilm on ilus, vaated suurepärased. Meeleolu optimistlik. Tabasin ennast mõttelt, et mul on siiani ainult väga positiivsed tunded sellest ilusast saarest. Mitte ühtegi negatiivset kogemust.

Teide

Pico El Teide. Massiivne ja majesteetlik mägi, täpsemini siis magav vulkaan. Suurepärased vaated, kui sinna autoga sõita – pikad, sirged, üliheas korras maanteed, kõrval suured orud ja kõrbemaastik.
Mäe alla jõudes tundub, et selle tipu võtmine on poole päeva töö. No mida rasket saab olla vulkaanilise mäe vallutamises. Lapsemäng.
Auto sai jäetud köisraudtee alla parklasse. Kiire kehakinnitus röögatute turistihindadega ja olematu toiduvalikuga kohvikus ja siis jala minema. Kaaslaseks ainult seljakott vee ja snäkkidega. Kaamera. Pealamp. Akupatarei. Midagi vist veel.

Et Teide rajaotsale saada, on vaja kõigepealt 3 km jala käia mööda maanteed. See on kõige lihtsam osa. Kui 27-28 kraadi sooja, pilvitu taevas, hõõguv asfalt ja päike sulle muret ei tee. Kõrb. Teekond kulgeb orus, sellepärast pole seal tuult ega õhku. Palav on. Millegipärast meenub mulle mööda teed lonkides korduvalt Atacama ja ma mõtlen, et siin ei elutse vist samuti mitte ükski bakter.20180422_114932

Esimene liiter vett juba kulus ja see tegi murelikuks.
Edasi algab nn. Teide matkarada, täiesti talutav jalgrada, muidugi ikka tõusvas joones. Tuul keerutab tolmu maast üles ja vaatamata päikeseprillidele, on su silmad tolmu täis. Suu ka muidugi. Seda tolmu ja janu tuleb veega loputada. Poolteist liitrit juba kulunud.
Edasi tõuseb teerada loomulikult kõrgemale, tuul muutub tugevamaks. Tolmu keerutab ringi, päike kõrvetab.  Aga vaated muutuvad ilusamaks, sest sa näed kaugemale. Ma olen umbes 2,5 kilomeetri kõrgusel. Silma järgi hinnates.20180422_150636

Siis, kui ma olen kaks liitrit vett kolmest ära kulutanud ja umbes 7 kilomeetrit ja 500 tõusumeetrit astunud, näen ma ees terendamas silte. Need helgivad päikeses vastu. Astud mis sa astud, aga sinna on ikka tubli kilomeeter maad.
Jõuan siltideni, võtan koti seljast ja loen: hütini 2,5 km. See 2,5 kilomeetrit polekski ju väga midagi, kui sulle ei paistaks kätte see rada, mida mööda see üles käia tuleb. See on päris järsk tõus, mööda kivi- ja laavaklibu. Umbes 600 meetrit puhast tõusu korralikus kuumuses ootab veel ees. Tehniliselt ei ole mägi keeruline, aga palav on, õhk ei liigu enam ja tõusumeetreid on kõvasti. Varustus ju ka veel seljas. Veerand tundi puhkust ja edasi.20180422_144026

Lihtsalt tuima näoga lähed siis mööda seda tuhkkuiva tolmust teerada edasi ja sa ei mõtlegi enam väga millelegi. Keel on suulae küljes kinni, päikese käes võib temperatuur vabalt ilmselt 50 kraadi olla. Ilmselt enamgi. Samm sammu järel.
Viimased pool liitrit vett on järel, vast veab välja. Silt on jäänud kaugele alla, see on muutunud imepisikeseks. Paar inimest paistab seal. Hea, et ma juba siin olen.

Umbes peale pooleteisttunnist pingutust, sildist arvates, kui ma arvan ennast juba peaaegu kohal olevat, tuleb mulle üks matkaja ülevalt vastu. Tervitame, nagu ikka ja ma küsin, kaugel see hütt on. Ta pakub, et umbes tund aega astuda. Võib olla poolteist.
Esimene kord, kui käis peast läbi mõte, et ma rohkem ei jaksa. Lihtsalt tekib selline hetk. Istusingi sinnasamasse maha – kaabu peale -, ja avan oma viimase veepudeli. Mingis meeltesegaduses kaanisin selle täiesti tühjaks, sest janu oli lihtsalt nii suur. Vist mõtlesin, et nüüd jooksen üles ühe jutiga. Vesi oligi otsas. Nagu kuumale kerisele valaks – kivid on ikka kuivad.
Seljakott selga ja edasi. Hapniku osarõhk väheneb ja 3000 meetri peal annab see juba tunda – hapniku omastamine  väheneb.
Väga järsk tõusunurk, iga paarissammuga võtad pool meetrit tõusu. Higi voolab.

Vahepeal jõudsin ma ühelt vastutulijalt vett lunida – lahke inimene andiski mulle paar lonksu. Abiks seegi, hea inimene. Siis tegin otsa peale kahele apelsinile, mis mul kotis ballastiks olid. Vedelik seegi. Kergem ka. Ikkagi oma kolmsada grammi.

Ja siis raiusin lihtsalt tuima näoga hütini välja. Kohal! 3260 meetrit.20180422_182955

***

Õnn on lihtsalt olla. Et sa ei pea kuhugi minema. Et sa ei pea käima. Et sa saad istuda pingile, võtta oma rasked, tolmused saapad jalast ja tõmmata kümme minutit värsket õhku kopsudesse. Kloppida oma tolmused riided puhtamaks. Astuda veeautomaadi juurde ja lunastada endale 3 euro eest pool liitrit jahedat mineraalvett. Kui odav! Seal olles sa just nii mõtledki. Et 9 eurot poolteistliitrise pudelivee eest on odav hind. Puhas vesi, peaaegu tasuta käes! Vedelikupuudus on nii suur, et iga hind on vastuvõetav.

Need hetked ja raskused vormivad sinust teistsugust inimest – sa tunned rõõmu ja sind teevad õnnelikuks pisiasjad igapäevases elus. Sest sa õpid hindama ka kõige lihtsamate asjade väärtust elus. Igasugused olmemured – see on ju kõik tühine! Sa oled elus, terve, sa saad reisida, tunda rõõmu, täita oma unistusi. Ja veel mitu-mitu kuud hiljem püsib see tunne sinu sees. Õnnetunne lihtsatest, igapäevastest asjadest. Inimestest. Loodusest.

Aeg uurida ka “hütti” lähemalt.

Refugio de Altavista. Et sinna majutust saada, tuleb see kaks-kolm kuud ette broneerida. Hüti broneerimisega kaasneb minu silmis ülivajalik boonus – luba ronida El Teide tippu. Tegemist on loodukaitse all oleva vulkaaniga ja selle säilitamise huvides piirati tuntavalt selle tipu külastamist (enamik turiste sõidab sinna köisraudteega, mis peatub paarsada meetrit allpool tippu). Tippu võib päevas külastada kuni 200 inimest (võin ka eksida) ja Refugio külalised on sinna samuti juba sisse arvestatud.

Tegemist on väga viisaka mägihütiga 3260 meetri kõrgusel, mida majandavad hispaanlased. Nende inglise keel on laitmatu ja nad annavad sulle nõu ja abi, kui sa seda vajad. Vahetavad münte vee- ja snäkiautomaadi jaoks. Wi-fi. Elekter 230V. Köök kõige vajalikuga. Magamistoad naridega ja puhta voodipesuga. WC-d.
WC-d ja köök avatakse kell 17, toad aga kell 19, nii et väga vara ei ole mõtet sinna ronida. Dušši ehk pesemisvõimalust ei ole,  aga selline tühiasi ei heiduta. Käsi saab hädapärast pesta, väike kraanikauss on olemas. Joomiseks sealne kraanivesi ei kõlba, kuna vesi seisab õuetünnis – seega seisev vesi. Keedetult ehk isegi võib proovida, ise igatahes sellega ei riskinud.

Kellaaegadest peetakse väga rangelt kinni, sisuliselt minutipealt – see on Hispaanias küll paras imelugu. Joogipudeliautomaat on eesruumis ja raha eest mõni jook ja snäkk alati  kättesaadav. Ei tasu unustada münte kaasa võtmast, sest münte saab vahetada ainult õhtul (sularaha vastu) ja sedagi ainult esimesed kiiremad. Münte kulub tublisti.

Öörahu algab 22.30, äratus 5.00. Kell 5.30-6.00 on aeg lahkuda. Hiljemalt kell 8.00 lüüakse kõik majast välja ja pannakse uksed lukku. Väga spartalik, aga arusaadav. Tegemist ei ole hotelliga, vaid tipuvallutuse vahepeatusega. Parem ikka, kui telk.

Magamine 10-kohalistes tubades, kahekordsed narivoodid. Õhku jätkub, kuigi ruumi on muidugi kasinalt. Mängitakse kaarte, võetakse napsu, aetakse juttu, vahetatakse kontakte – väga mõnus õhkkond ja ka seltskond. Ma tunnen ennast seal seltskonnas, kus tolmused riided, kulunud saapad ja askeetlikkus on tavapärane, palju paremini, kui viietärnihotellis. Täiesti tõsiselt. Elujaatav, füüsiliselt heas vormis, optimistlik ja aktiivne seltskond. Inimesed, kes ilmselt väga harva nurisevad, kiruvad või rahulolematud on.20180422_212114

Ärkamisega suuri probleeme polnud, kuna ma polnud magama vist jäänudki. Ülemine voodinaaber tundis ilmselt ennast väga halvasti ja kuna ta kaalus oma sadakakskümmend kilo, siis avaldas see vedruvoodile suurt mõju, eriti, kui ta sealt kogu aeg üles-alla ronis. Võimalik, et tal oli mäestikuhaigus kallal, sest pidevalt ta igatahes WC vahet käis. Kella nelja ajal hommikul pakkis ta oma asjad kokku ja läinud ta oligi. Kuna mäe peal ta meile vastu ei tulnud, siis ilmselt ikka allapoole. Mäestikuhaigust küll ise kogeda ei tahaks.

Äratus kell 5. Korralik sagimine. Mina täiesti magamata, aga mingil kummalisel moel ei avaldanud see mulle mingit mõju väsimuse näol. Adrenaliin vist juba oli sees.

Joogiveeautomaadist sai ostetud veel paar liitrit pudelivett, käia tualetis ennast kasimas  (väga korralikud WC-d, meeste ja naiste omad eraldi, soe vesi) ja vaadata eeskojas online ilmainfot.
Kuna ma olen juba harjunud sellega, et minu tipupäeval sajab paduvihma, tuiskab lund, peksab rahet, lööb välku või on muul moel lihtsalt hull ilm, siis mind ei üllatanud üldse, et tipus oli sel hommikul – 5 kraadi ja tuule kiirus 75 km/h. Tuulekülma arvutada ei viitsinud.
20180423_051701

Minu suurim mure oli hoopis avastuses, et mu seljakotist puudub soe pesu. Mul on mägede jaoks ostetud spetsiaalne, kõrge kaelusega tuult mitteläbilaskev soe pikk pesu, mis kannatab päris korralikku külma ja tuult. No mida pekki.. See oli nüüd küll paras üllatus..
Mul oli seljas kõige tavalisem, sünteetiline T-särk ja igapäevane, odav tuulejope, millega lihtsalt ringi liikuda. Kõik. Ei kindaid, ei mütsi. Salli ka muidugi mitte.
Ma lihtsalt suutsin kuidagi unustada sooja pesu kaasa panna. Ilmselt seetõttu, et “all” parklas oli 28 kraadi sooja ja sa ei mõtle kõigele selge peaga. No juhtub.
Refugio peremees oli seda küll õnneks ette näinud ning vähemalt kindad ning müts olid täiesti müüdav kaup. Muidugi mitte mingid profitooted, vaid pigem selline igapäevane kaup. Vahetanud mõistliku koguse sularaha mütsi ja kinnaste vastu – väheke piinlik “idioodist turisti” hetk – tekkis mul isegi lootus, et ehk õnnestub ikka tipp ära võtta. Või mis õnnestub – tuleb ära võtta.

Natuke piinlik oli mõelda enda peatsele ärakülmumisele ja jäämees Ötzi saatusele, kui teised seltskonnaliikmed mähkisid ennast samal ajal viiekordsetesse riietesse ja suusamaskidesse, nii et ainult kaks silma napilt välja paistsid. Sinna panid nad veel siis prillid ette. Mõistlik.
Mina kohendasin oma T-särki, tõmbasin jopeluku kurguni kinni ja astusin uksest välja. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Mis see ootamine ikka annab. Alla ma ka ei anna.

Esimene tund-poolteist minekut oli kottpimedas, ainuke valgusallikas pealamp. Tuul ulus, rahe ja uduvihma jääkristallid peksid vastu nägu. Rahet sajab seal muidugi horisontaalselt, nagu mägedes ikka. Siin-seal paistsid hetkeks pealampide valgusvihud, kuigi üle 10-15 meetri nähtavust polnud.
Veerand tundi mindud vastutuult, ja siis tundsin, et hakkab jahe. Külm. Tuul pressis ikka vägisi läbi jope. Särk oli niikuinii lihtsalt moepärast seljas.
Kohati oli raske hingata, pigem nagu tuule tõttu. Võib olla, et väheke hõredam õhk ka. Umbes 3500 meetrit kõrgust. Prillideta ei teeks seal üldse midagi, rahe peksaks silmad peast. Rahe ja jääkristallid lihvisid nägu justkui kareda liivapaberiga. Suusamaski ju polnud.

Veel natuke maad edasi ja siis mingil hetkel olin kuskil harja peal. Tuul tahtis vägisi lendu tõsta – kottpimedas tunnetad mäeharjal seda ookeanilt tulevat tuult ja looduse võimsust kuidagi eriti eredalt.
Kõik riided olid jääs, püksid kanged nagu pulgad, nägu samuti jääga kaetud. Sadas uduvihma – või siis pigem olime lihtsalt pilve sees – mille tuul ja miinuskraadid siis riiete ja näo külge paari sekundiga ära jäätas. Mingis mõttes see jäätumine päästis mind hullemast, sest tegi jope tihedamaks. Isegi vist nägu säästis, sest näonahk oli jääkoorikuga kaetud. Oli küll külm ja tuul tõmbas läbi, aga see oli piiri peal, talutav. Pidev ülesmäge liikumine andis sooja.
Ühel hetkel hakkas ka valgemaks minema, tõusu oli veel paarsada meetrit. Rahe ja vihm lõppesid, sest tõusime pilvepiirist kõrgemale.
Lõpumeetrid olid päris rasked – võib olla eelmise päeva väsimusest, magamata ööst, võib olla aga ka lihtsalt järsust mäeharjast. Tehniliselt küll lihtsalt kõndimine, kuigi iga sammuga võis ka pool meetrit tõusu olla. Kivid olid sigalibedad, kõik oli sõna otseses mõttes õhukese jääga kaetud. Vaikselt liikusin  edasi, seisma ei tahtnud jääda, sest keha oli ikka juba täiesti maha jahtunud. Tuul on tipus eriti tugev ja liikumine aeglane libeduse tõttu – ettevaatlikkus ennekõike.

Lõpuks ometi, viimased meetrid, viimased sammud ja ma olin tipus. 3718 meetrit. Hiljem vaatasin, et kõrguselt Euroopa kuues. Seekord siis T-särgi ja tuulejopega.20180423_081621

***

Mõnus adrenaliinitulv. Sa oled justkui püramiidi tipus – ilmselgelt kõrgeimas punktis kogu lähiümbruse alal. Näha esimesena päikest üle Hispaania tõusmas.
Õnnetunne. Sa unustad ära, sa ei märkagi, et oled täiesti läbikülmunud, jääs ja kange – aga sa oled ikkagi nii õnnelik! Sa teed pilte ja su sõrmed kangestuvad poole minutiga, sest seal on nii pagana külm ja tuuline. Aga sa ei hooli sellest. Elu tundub nii ilus ja muresid ei ole üldse! Mis sest, et ma olin magamata ja kurnatud ja väsinud – see ei olnud enam üldse oluline. Eesmärk oli täidetud. Õnn oli kinni püütud. Ja ainult sellel on elus väärtust. Olla õnnelik.

IMG_0024

 

Mina ja Kebnekaise (Rootsi)

Kebnekaise on kahtlemata minu mällu sööbinud kõige eredamalt. Mitte, et ta nüüd teab mis väga eriline mägi oleks olnud või kuidagi muud moodi ilus, aga ühel teisel moel.

Kebnekaise oli iseenesest muidugi lihtsalt osa plaanist. Halti – Kebnekaise – Galdhoppigen. 10 päeva, kolm riiki, kolm tippu. Põhjamaa tippu. Suvi, 2017.

Kuna Halti tipus olen ma juba varemgi käinud, siis mingit suuremat seiklust, kui väike äraeksimine, jalgupidi jääkülmas vees komberdamine ja mööda 15-meetrist püstloodis kaljuseina ilma igasuguse julgestusvarustuseta ülesronimine, seal ei olnud.

Aga sealt edasi sai päris jõudsalt edasi liigutud Kebnekaise suunas. Kebnekaise on Rootsi põhjatipus asuv kõrgeim tipp. Suvel vabalt võetav, kui ainult ilma oleks.

Kebnekaise tippu jalutajatele muidugi teadmiseks, et see nüüd päris jalutuskäik ka ei ole.

Kui sa oled oma auto ära parkinud, siis saad vastu “parkimispileti”, mille eest maksad tagasi jõudes. Võib olla kahe päeva pärast, võib olla nädala pärast. Mõistlik tegelikult.
Parkla juures on moodne asustus, restoran, söökla, suveniiripood ja muu sihuke nännikaup. Aga sealt edasi algab päris tüütu, umbes 19 kilomeetrine rännak.

Et jõuda autoparklast Kebnekaise baaslaagri juurde ehk mäe alla, on vaja sinna kõigepealt jala käia. Google Mapsi peal kodus plaani tehes oli see muidugi jälle imelihtne, ainult 19 km astuda. Mis see siis ära ei ole. Võtad oma 15-kilose koti selga ja lähed.
Aga siis, kui oled reipal sammul 5 kilomeetrit astunud, tunned, et võhma ei jätku. Pead istuma ja puhkama. Rahvast liigub seal murdu, no mägede mõttes ikka väga palju rahvast. Ikka kümneid, kümneid inimesi. Vist sada. Tulevad sulle vastu, on väga rõõmsad ja õnnelikud. Alles hiljem mõistad, miks.
Aga samamoodi on rõõmsad ka need, kes alles Kebnekaise poole liiguvad. Nad ei ole kõike seda valu ja vaeva veel kogenud. Optimistlikud.

Liigun muidugi ise ka edasi, katsun hoida tempot. Aga hingamine on kuidagi “vale” – raske. Ja hapnikupuudus kogu aeg vaevab. Hingeldan. Pulss on üleval.
Panen selle väsimuse arvele, kuna eelmisel õhtul sai võetud Halti tipp ja 14 tundi seigeldud. Hulk kilomeetreid veel lisaks autoga maha sõidetud.

Ja eks seljakott soonib ka õlgu, massi on ikka omajagu. Tee pole ka suurem asi. Kui esimene kilomeeter oli korralik kruusatee, siis nüüd on sellest saanud päris korralik porimülgas. Mudane teerada.

Üks asi, mis mulle matkadel meeldib, on “teretamise” komme. Sulle tulevad vastu võhivõõrad inimesed aga nad kõik teretavad sind ja sina muidugi teretad vastu. On selline kommuuni tunne. Hea tunne. Istud viieks minutiks maha, tuleb kaks inimest sulle vastu. Istuvad sinu kõrvale ja ajate juttu. Mulle see väga meeldib. See on osa õnnelikuks olemisest, kui sa saad inimestega suhelda. Kontakte luua. Võib olla on see ainult Veevalaja rõõm, ei tea.

Tõstad siis jälle oma 15-kilose koti selga ja astud edasi. Umbes kümme kilomeetrit käidud, aga ma tunnen, nagu oleks käinud kakskümmend. Või kolmkümmend. Kuidagi väga väsinud. No ei ole võhma kohe üldse. Ei mõista ka, miks.

Liigun muidugi edasi, sest tagasi ju ei lähe. Elementaarne. Kusagil 15. kilomeetri peal saan telefoni teel infot, et Kebneka poole on tulemas suur sajuala. Mitte, et see mind üllataks, vaid see teeks edasiminemise veel raskemaks. Panin ühe käigu lisaks ja pressisin edasi. Nagu tippu tõuseks, kuigi tegelikult tõusmeetreid ei olnud väga palju.

Kuskil 17. kilomeetril oli mul tunne, et see pole lihtsalt võimalik, et ma pole veel kohale jõudnud. Viimased kaks kilomeetrit tundusid ilmavõimatud edasi minna. Nii läbi olin.
Pulss oli kõrge, hapnikupuudus kogu aeg vaevas. Kaalusin juba mõtet, et Galdhoppigen jääb vist küll ära. Hea, kui Kebnekaisegi ära teen.

Viimased kaks kilomeetrit olid tõeline piin ja vaev, vihma hakkas sadama ja muidugi mitte mingit rõõmsat uduvihma, vaid ikka paduvihma. Tuul lisaks, temperatuur umbes +8 kraadi. Tinahall taevas, pilved suure kiirusega mööda taevalaotust edasi kihutamas. Trööstitu.

Lõpuks ometi! Kümned telgid, kümned ja kümned. Pole kohtagi, kuhu oma telk panna. Vesi juba voolab mööda mudast pinnast, vihma kallab, tuul ulub. Leidsin lõpuks ühe koha kuskil võserikus ja hakkasin vihmas telki püstitama. No see ei ole väga lõbus töö. Mässad seal telgiga, see laperdab tuule käes. Magamiskotiga, varustusega – jalad läbimärjad, riided seljas samuti – isegi kui mitte vihmast, siis higist.

Saad siis lõpuks telki. Võtad oma märjad sokid ja särgid ja püksid jalast, aga neid pole kuhugi kuivama panna. Laotadki lihtsalt telki. Kobid ihualasti suleteki sisse ja mingi aja pärast tunned ennast isegi väheke inimesena. Haukad külma konservi ja suitsuvorsti, sest mingit tahtmist ega viitsimist hakata telgis, priimusel sooja toitu valmistama, ei ole. No ei ole just elu kõige helgemaid õhtuid.

Hommikune ärkamine oli raske. Nagu oleks raske pohmakas olnud, üks elu hullemaid. Pole küll kunagi “pohmakat” olnud, aga kirjelduse järgi võis vist nii olla. Pea küll ei valutanud, aga enesetunne oli jube sant. Nagu poleks maganudki, kuigi oma seitse tundi und oli ikka.
Ilm oli ikka päris jube, kuigi vihma enam ei sadanud. Justkui mingi radikuliidihaige, ajasin ennast püsti ja kobisin telgist välja. Aeg natukene ringi vaadata.
Kümned telgid endiselt ümberringi, rahvast päris palju askeldamas. Lonkisin paarsada meetrit eemal asuva mägibaasi ja ostsin tassi kohvi ja paar saiakest. Kohvitassi võisid täita nii mitu korda, kui soovisid. Võtsin kaks tassi. Kolm. No hakkas juba väheke inimese tunne peale tulema, kuigi seljas oli ikka vastik valu ja enesetunne ei olnud just parimate päevade tasemel. On ikka paremaid päevi olnud. Enamik.

Uurisin väljas natukene kaarti ja radasid. Kell sai üheksa, ega väga ei olnud aega passida ka.  Läksin telgi juurde, panin seljakoti tiputõusuks vajalikku varustust täis ja siis jäin mõttesse, mida teha telgiga. Telk oli korralik. Sulekott veel korralikum. Peegelkaamerast rääkimata. Ja mõtlesin, et mul on täiesti poogen. Jätsin telgi sinna kus ta oli, suleteki, osa varustust kui ka peegelkaamera jätsin telki ja hakkasin astuma.

Esimesed kilomeetrid baasist tipu poole on kerged, põhimõtteliselt jalutuskäik mööda heinamaad, kergelt tõusvas joones. Muidugi oli tee mudane, sest öösel oli ikka kõvasti sadanud, aga kivilt kivile hüpates ja muid nippe kasutades sai suhteliselt kuiva jalga edasi. Või mis kuiva jalaga – saapad olid niikuinii juba eilsest märjad. Rasked ka.

Umbes kaks kilomeetrit käidud, hakkas rada tõusma. Päris korralikult. Hingata oli ikka raske, selg valutas – arvasin, et ehk on tuul läbi tõmmanud. Närvivalu. Sedamoodi tundus. Olin ma ju Halti all paar korda mägijõkke sisse libastunud, vesi vaevalt kraad soe.

Kusjuures, mida kilomeeter edasi, seda väiksemaks valu taandus ja ma tundsin ennast juba päris hästi. Panin aga edasi.

Esimesed inimesed, ilmselt väga varajased minejad, hakkasid juba vastu tulema. Ja nagu mägedes ikka, vahetad paar sõna. No need ei olnud väga rõõmustavad teated. Enamik, kui mitte kõik, tulid tagasi, tipus käimata. Kuskil 2000 meetri peal olevat lumetorm, mis jutu järgi olevat purgaa ja edasiminek suht enesetapp. Kebnekaise tipp peaks olema 2103 meetri peal.

Siin “all” ei olnud veel midagi märgata. Taevas oli küll pilves ja pilved väga madalal suurel kiirusel liikumas, aga otseselt ei sadanud. Kergelt ehk tibutas.

Liikusin edasi. No ikka väga raske oli, ja pulss oli kõrge, 150-180 vahel. Inimesi pudenes mäe otsast järjest rohkem alla, mõned optimistlikumad isegi tossudes ja dressides, mõni ka T-särgiga.. Päris hämmastav.

Üksteise järel kuulsin sõnumeid, et võiksin tagasi minna, sest pole mõtetki üritada. Et see on võimatu.
Mis tegi mind uudishimulikuks. Ma tahtsin seda “võimatut” oma silmaga näha. Kui võimatu asi saab olla võimatu? See oli see eestlaslik jonn – mida enam rahvast vastu tuli ja mulle sõnumi jättis, seda enam ma ülespoole trügisin. Kiusu pärast vist.

Kuskil 1700+ meetri peal tuli juba lumi vastu. Mööda püdelat ja märga lund edasi astuda on tegelikult väga väsitav – jalad libisevad tagasi, kätega pole pidepunkti kuskilt võtta. Jahe ka. Ja märg muidugi. See pole mingi kuiv lumi, see on vihmast läbi vettinud.

Ja siis, kuskil seal, tulebki selline esimene väike tagasilöök, kus sa lihtsalt ei jaksa. Lähed kakskümmend sammu ülespoole, ja puhkad. Siis viisteist sammu ja puhkad. Ja siis kümme. Päris järsk tõus ikkagi, seljakott seljas, ja jalad annavad kogu aeg tagasi. Toksid oma jalgu sinna lume sisse, hoiad ennast ise samal ajal tasakaalus – see kõik väsitab. Sa ei liigu ju mööda tasast maad, vaid ikka tõusunurga all. Iga sammuga võtad arvestava tõusu. Pulss on laes, ma ei imestaks, kui see oli 200.

Vaatad, et paarsada meetrit veel tõusu ja siis on mäehari. Kõrguse poolest võiks ka juba vist tipp seal olla. No ei ole palju jäänud minna. Lumetormi ei paista. Panen edasi.

Võtad siis rutiinselt ikka kümne-kahekümne sammu kaupa, julgematel hetkedel isegi viiskümmend sammu järjest ja puhkad. Jube raske on ja ma ei mõista, miks.

Tõus on muljetavaldav, sisuliselt 40-kraadine tõus. Tuul kisub tormiks, vihma tibutab. Vist juba ka lörtsi. Nagu ikka minu tipupäeval, ei midagi uut.

Mäehari on käega katsuda, ei ole palju minna. Tõusumeetrite järgi peaks tipp ka kohe-kohe nähtavale tulema, sest jõuan ligemale 1900 meetri peale. Juba paistavad inimeste poolt laotud maamärgid, üksteise peale tõstetud kivid. Neid on kümneid, sadu. Mõtlen, et kellel on viitsimist natukene enne tippu laduda maamärke lihtsalt oma lõbuks..

Pingutan, pingutan, higi voolab, pulss peksab oimukohtades, vererõhk on vist sama kõrge kui pulss.. ja jõuan siis sinna mäeharjale.

Jah. Tõsine pettumus. Motivatsioon saab tugeva tagasilöögi.

Sa oled jõudnud mäeharjale. Sa arvasid, et sa oled nüüd enam-vähem kohal.. Aga sealt avaneb selline vaade: sa oled kõigest ühe väiksema mäeharja tipus, kust sa pead laskuma umbes 200 meetrit allapoole, “kaussi”, et siis sealt uuesti mööda järgmist mäeharja tõusma hakata. Needsamad 200 meetrit ja siis sinna lisama veel 200 meetrit, sest sinu vastas on kaks korda kõrgem mägi, kui see, mille harjal sa seisad. Ja see, mis seal vastasmäe nõlval paistab – päris tippu sa ei näegi – ongi lumetorm.

Ja sel hetkel mõistad, miks siia on nii palju maamärke laotud. Siin on paljude motivatsioon otsa saanud.

Võtsin ühe suurema maamärgi varjus istet ja nosisin süüa. Suitsuvorsti, konserve, jõin vett. Tuul oli kõva, lörtsi sadas, nahk märg, keha hakkas jahtuma. Ei saanud väga kauaks siia jääda. Hakkasin laskuma.

Laskumine on muidugi lõbus, see läheb ruttu. 200 meetrit kümne minutiga. Jõuad alla orgu ja siis.. noh siis saab jõud otsa. Lihtsalt. Peamiselt selle tõttu, et sa näed enda ees jõudsalt kerkivat mäge. Kiviklibu. Suuri kaljurahne ja lumetuisku üleval. Sa oled päris võhmal omadega ja tippu sa ei näegi.

Haukasin veel suure tüki suitsuvorsti, kaanisin liitri vett sisse, võtsin ühe pudeli vett näpu otsa ja jätsin seljakoti maha. Kõik, mis kaasas, jäi sinna sisse, ainult telefoni võtsin kaasa.

Hakkasin ülespoole liikuma, samm-sammu haaval. Enam ei mõtle midagi. Tundeid ei ole. Vaatad enda ette ja astud sammu. Ja teise. Kolmanda. Kui keegi vastu tuleb, teretad vaikselt, peaagu et omaette – et mitte energiat raisata. Isegi teretus kulutab energiat. Ikka kuulsin soovitusi tagasi pöörduda, aga mul on sellistel puhkudel totaalne kuulmisvaegus.

Ja siis tuli lumi peale. Mitte selline lumi, nagu jõulude aeg sajab kuskil metsas, lai ja kohev, vaid lumetorm vast oleks juba enam-vähem õigem sõna – ja siis see kahega korrutada.

Kohutavalt libe, kõik on jääs. Õnneks oli mul kaasas suusamask ja prillid, see aitas palju. Riietus oli mul tegelikult väga korralik ja selle peale ma lootsingi. Dressides ja tossudes ei tulnud juba ammu kedagi vastu.

Lumetuisk muutus purgaaks ja enam ühtegi inimest vastu ei tulnud. Hoidsin põues telefoni, mille ekraanilt tippu jälgisin. GPS veel töötas.
Ja siis lakkas töötamast. Olen aru saanud, et telefoni sisseehitatud GPS lakkab töötamast, kui ilmastikuolud väga kehvaks lähevad. Edasi läksin sisuliselt tõesti tunde järgi. Tuule järgi, vastutuult. Lootuses, et tuul puhub üle tipu. Aeg-ajalt paistis ka mõni punane maamärk, aga lõpuks kadusid need kõik lume sisse.

Veel tuli vastu kaks viimast inimest, ja ma sain kindla soovituse – kui näed maasse torgatud musta värvi keppi, ära enam edasi mine. Ohtlik!
Mis mõttes ohtlik? Ei saanud aru. Kuna aga seal tuule ja tormi tõttu just väga sõbralikku vestlust arendada ei saanud, liikusin edasi. Oli päris külm ja ja tuulest ei maksa rääkidagi. Hingamine oli nii raske, et vahepeal oleks tahtnud minestada.  Astud kümme sammu ja pead peatuma, sest hapnikku ei ole. Jälle kümme sammu ja hapnikku ei ole.

Ma pole vist sellist tormi kogenudki – edasi sai liikuda ainult nii, et olid poolviltu vastu tuult, 45-kraadise nurga all. Sirgelt seistes lihtsalt pühkis tuul sind mitu sammu tagasi. Võimatu oli liikuda sirge seljaga edasi.

Aga kuna ma olin juba siiani tulnud, siis tagasi ma ka ei lähe. Adrenaliin oli laes, meeleolu oli super, ma tundsin suurt energialaengut. Ma olin nii lähedal tipule!
Ja tuligi vastu mingi maase torgatud käimiskepp, musta värvi. Nagu mulle oli öeldud. Et ära siit edasi mine..

Aga uudishimu oli suur. Tahtmine muidugi ka. Sammuke edasi. Veel sammuke. Pole ju midagi hullu? Veel samm. Ja kümme sammu.
Ja nii muudkui edasi.

Nähtavust üle meetri ei olnud. Valge lumeväli, lumesadu ja tuul, kiirusega ilmselt 80-90 km/h. Nähtavus oligi sõna otseses mõttes selline, et oma käsi ja saapaid veel nägid, aga sealt ettepoole mitte midagi.

Astusin tuule järgi edasi, sest GPS lakkas ammu töötamast ja ega mul mingit orientiiri ei olnud. Ainult tahtejõud. Hakkas juba jahe, vesi sai otsa.

Ja siis! Siis oli mu ees sein, järsk tõus! Ja kuna ma olin lugenud Kebenekaise kohta karuandrese blogist, et selle tipp tuleb vastu paarikümnemeetrise tõusuna, uskusin ma ennast kohal olevat. Raiusin saabastega lume sisse lihtsalt jälgi, sest mul kasse ega kirkat kaasas ei olnud. Tõus oli põhimõtteliselt vertikaalne, nagu kaljuronimine.
Nii, 20 cm kaupa tippides ja käte – põhiliselt küüntega – lumest haarates ning kehaga hõõrdejõu tekitamiseks lihtsalt vastu lund klammerdudes, muudkui tõusin. Ja tõusin ja tõusin. Adrenaliin oli laes.
Ja tuligi tipp!
Minu ees paistis Rootsi lipp. Ja sinna kõrvale torkasin ma Eesti lipu. Suutsin isegi mobiiliga pilte teha, kuigi tuul ähvardas mind sealt tipust maha lennutada. Surusin varbad lumme ja istusin seal põlvitades, ise maruõnnelik. Uskumatu õnnetunne, korralik adreliinilaks. Ma tegin selle ära!

Alles hiljem, kodus Kebnekaise satelliidipilte ja fotosid vaadates sain ma aru, miks edasiminekut lumetormis ohtlikuks peeti. Nimelt langeb Kebnekaise tipus mägi täiesti püstloodis alla. Tipp asubki mäeserval. Ja lumetormis on täiesti võimatu märgata, millisel hetkel sa lihtsalt üle serva, tühjusesse astud, sest nähtavust ei olnud. No mul oli õnne.

***

Tagasiminek, kuigi see oli ju enamasti laskumine, oli samuti ülemõistuse raske. Pidin kogu aeg puhkepause tegema, taastuma. Kogu aeg oli selline tunne, et hapnik on maailmast otsa saanud. Jõudsin laagrisse tagasi kell üks öösel, üliväsinuna, aga kirjeldamatult õnnelikuna. Tohutu adrenaliin. Telk oli alles, asjad samuti. Magasin läbimärgade riietega sulekotis, lihtsalt ükskõik oli ja ma olin nii väsinud, et ma ei suutnud enam mõeldagi adekvaatselt.
Järgmisel hommikul, baaslaagris, sain ma teada, et tipu vallutas sel päeval kokku neli inimest. Vähemalt nendest, kes selle päevikusse kirja panid – aga enamasti teevad seda kõik.

Ja siis niitis seljavalu mu lõplikult jalust.

Veel üks päev hiljem olin ma juba Tallinnas, Mustamäe PERH-i haigla intensiivravi osakonnas, aparaatide ja arstide hoole all, kus mul raviti kopsembooliat ehk kopsutrombi.
Kopsudest leiti kokku kaheksa trombi ja lisaboonusena ka kopsupõletik. Sonisin mitu päeva ainult mägedest ja nägin lakkamatult unenäolaadses seisundis olles, kuidas ma sinna tippu läksin..Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Mitu päeva järjest. Kõrgest palavikust oli aju lihtsalt küpse.

Ning ainult tänu sellele, et ma ronisin sinna tippu, jäin ma ilmselt elama, sest pidevast liikumisest tingitud (üli)kõrge pulss lükkas trombid kopsu peaarterist allapoole. Nii mulle vähemasti öeldi. Ja et ma olevat õnnesärgis sündinud. Ja et ma ei tohiks enam kunagi mägedesse minna.

Paar kuud hiljem hakkasin vaatama Pico el Teide poole, mille ma tegingi pool aastat hiljem ära. See on raske, krooniline haigus ja  ravimatu sõltuvus, käia mägedes. Aga see on parim sõltuvus, mida ma tean.

Aga Kebnekaise tipp ise – see on seda väärt, et sinna minna!