Mina ja Rootsi (Kebnekaise)

Kebnekaise on kahtlemata minu mällu sööbinud kõige eredamalt. Mitte, et ta nüüd teab mis väga eriline mägi oleks olnud või kuidagi muud moodi ilus, aga ühel teisel moel.

Kebnekaise oli iseenesest muidugi lihtsalt osa plaanist. Halti – Kebnekaise – Galdhoppigen. 10 päeva, kolm riiki, kolm tippu. Põhjamaa tippu. Suvi, 2017.

Kuna Halti tipus olen ma juba varemgi käinud, siis mingit suuremat seiklust, kui väike äraeksimine, jalgupidi jääkülmas vees komberdamine ja mööda 15-meetrist püstloodis kaljuseina ilma igasuguse julgestusvarustuseta ülesronimine, seal ei olnud.

Aga sealt edasi sai päris jõudsalt edasi liigutud Kebnekaise suunas. Kebnekaise on Rootsi põhjatipus asuv kõrgeim tipp. Suvel vabalt võetav, kui ainult ilma oleks.

Kebnekaise tippu jalutajatele muidugi teadmiseks, et see nüüd päris jalutuskäik ka ei ole.

Kui sa oled oma auto ära parkinud, siis saad vastu “parkimispileti”, mille eest maksad tagasi jõudes. Võib olla kahe päeva pärast, võib olla nädala pärast. Mõistlik tegelikult.
Parkla juures on moodne asustus, restoran, söökla, suveniiripood ja muu sihuke nännikaup. Aga sealt edasi algab päris tüütu, umbes 19 kilomeetrine rännak.

Et jõuda autoparklast Kebnekaise baaslaagri juurde ehk mäe alla, on vaja sinna kõigepealt jala käia. Google Mapsi peal kodus plaani tehes oli see muidugi jälle imelihtne, ainult 19 km astuda. Mis see siis ära ei ole. Võtad oma 15-kilose koti selga ja lähed.
Aga siis, kui oled reipal sammul 5 kilomeetrit astunud, tunned, et võhma ei jätku. Pead istuma ja puhkama. Rahvast liigub seal murdu, no mägede mõttes ikka väga palju rahvast. Ikka kümneid, kümneid inimesi. Vist sada. Tulevad sulle vastu, on väga rõõmsad ja õnnelikud. Alles hiljem mõistad, miks.
Aga samamoodi on rõõmsad ka need, kes alles Kebnekaise poole liiguvad. Nad ei ole kõike seda valu ja vaeva veel kogenud. Optimistlikud.

Liigun muidugi ise ka edasi, katsun hoida tempot. Aga hingamine on kuidagi “vale” – raske. Ja hapnikupuudus kogu aeg vaevab. Hingeldan. Pulss on üleval.
Panen selle väsimuse arvele, kuna eelmisel õhtul sai võetud Halti tipp ja 14 tundi seigeldud. Hulk kilomeetreid veel lisaks autoga maha sõidetud.

Ja eks seljakott soonib ka õlgu, massi on ikka omajagu. Tee pole ka suurem asi. Kui esimene kilomeeter oli korralik kruusatee, siis nüüd on sellest saanud päris korralik porimülgas. Mudane teerada.

Üks asi, mis mulle matkadel meeldib, on “teretamise” komme. Sulle tulevad vastu võhivõõrad inimesed aga nad kõik teretavad sind ja sina muidugi teretad vastu. On selline kommuuni tunne. Hea tunne. Istud viieks minutiks maha, tuleb kaks inimest sulle vastu. Istuvad sinu kõrvale ja ajate juttu. Mulle see väga meeldib. See on osa õnnelikuks olemisest, kui sa saad inimestega suhelda. Kontakte luua. Võib olla on see ainult Veevalaja rõõm, ei tea.

Tõstad siis jälle oma 15-kilose koti selga ja astud edasi. Umbes kümme kilomeetrit käidud, aga ma tunnen, nagu oleks käinud kakskümmend. Või kolmkümmend. Kuidagi väga väsinud. No ei ole võhma kohe üldse. Ei mõista ka, miks.

Liigun muidugi edasi, sest tagasi ju ei lähe. Elementaarne. Kusagil 15. kilomeetri peal saan telefoni teel infot, et Kebneka poole on tulemas suur sajuala. Mitte, et see mind üllataks, vaid see teeks edasiminemise veel raskemaks. Panin ühe käigu lisaks ja pressisin edasi. Nagu tippu tõuseks, kuigi tegelikult tõusmeetreid ei olnud väga palju.

Kuskil 17. kilomeetril oli mul tunne, et see pole lihtsalt võimalik, et ma pole veel kohale jõudnud. Viimased kaks kilomeetrit tundusid ilmavõimatud edasi minna. Nii läbi olin.
Pulss oli kõrge, hapnikupuudus kogu aeg vaevas. Kaalusin juba mõtet, et Galdhoppigen jääb vist küll ära. Hea, kui Kebnekaisegi ära teen.

Viimased kaks kilomeetrit olid tõeline piin ja vaev, vihma hakkas sadama ja muidugi mitte mingit rõõmsat uduvihma, vaid ikka paduvihma. Tuul lisaks, temperatuur umbes +8 kraadi. Tinahall taevas, pilved suure kiirusega mööda taevalaotust edasi kihutamas. Trööstitu.

Lõpuks ometi! Kümned telgid, kümned ja kümned. Pole kohtagi, kuhu oma telk panna. Vesi juba voolab mööda mudast pinnast, vihma kallab, tuul ulub. Leidsin lõpuks ühe koha kuskil võserikus ja hakkasin vihmas telki püstitama. No see ei ole väga lõbus töö. Mässad seal telgiga, see laperdab tuule käes. Magamiskotiga, varustusega – jalad läbimärjad, riided seljas samuti – isegi kui mitte vihmast, siis higist.

Saad siis lõpuks telki. Võtad oma märjad sokid ja särgid ja püksid jalast, aga neid pole kuhugi kuivama panna. Laotadki lihtsalt telki. Kobid ihualasti suleteki sisse ja mingi aja pärast tunned ennast isegi väheke inimesena. Haukad külma konservi ja suitsuvorsti, sest mingit tahtmist ega viitsimist hakata telgis, priimusel sooja toitu valmistama, ei ole. No ei ole just elu kõige helgemaid õhtuid.

Hommikune ärkamine oli raske. Nagu oleks raske pohmakas olnud, üks elu hullemaid. Pole küll kunagi “pohmakat” olnud, aga kirjelduse järgi võis vist nii olla. Pea küll ei valutanud, aga enesetunne oli jube sant. Nagu poleks maganudki, kuigi oma seitse tundi und oli ikka.
Ilm oli ikka päris jube, kuigi vihma enam ei sadanud. Justkui mingi radikuliidihaige, ajasin ennast püsti ja kobisin telgist välja. Aeg natukene ringi vaadata.
Kümned telgid endiselt ümberringi, rahvast päris palju askeldamas. Lonkisin paarsada meetrit eemal asuva mägibaasi ja ostsin tassi kohvi ja paar saiakest. Kohvitassi võisid täita nii mitu korda, kui soovisid. Võtsin kaks tassi. Kolm. No hakkas juba väheke inimese tunne peale tulema, kuigi seljas oli ikka vastik valu ja enesetunne ei olnud just parimate päevade tasemel. On ikka paremaid päevi olnud. Enamik.

Uurisin väljas natukene kaarti ja radasid. Kell sai üheksa, ega väga ei olnud aega passida ka.  Läksin telgi juurde, panin seljakoti tiputõusuks vajalikku varustust täis ja siis jäin mõttesse, mida teha telgiga. Telk oli korralik. Sulekott veel korralikum. Peegelkaamerast rääkimata. Ja mõtlesin, et mul on täiesti poogen. Jätsin telgi sinna kus ta oli, suleteki, osa varustust kui ka peegelkaamera jätsin telki ja hakkasin astuma.

Esimesed kilomeetrid baasist tipu poole on kerged, põhimõtteliselt jalutuskäik mööda heinamaad, kergelt tõusvas joones. Muidugi oli tee mudane, sest öösel oli ikka kõvasti sadanud, aga kivilt kivile hüpates ja muid nippe kasutades sai suhteliselt kuiva jalga edasi. Või mis kuiva jalaga – saapad olid niikuinii juba eilsest märjad. Rasked ka.

Umbes kaks kilomeetrit käidud, hakkas rada tõusma. Päris korralikult. Hingata oli ikka raske, selg valutas – arvasin, et ehk on tuul läbi tõmmanud. Närvivalu. Sedamoodi tundus. Olin ma ju Halti all paar korda mägijõkke sisse libastunud, vesi vaevalt kraad soe.

Kusjuures, mida kilomeeter edasi, seda väiksemaks valu taandus ja ma tundsin ennast juba päris hästi. Panin aga edasi.

Esimesed inimesed, ilmselt väga varajased minejad, hakkasid juba vastu tulema. Ja nagu mägedes ikka, vahetad paar sõna. No need ei olnud väga rõõmustavad teated. Enamik, kui mitte kõik, tulid tagasi, tipus käimata. Kuskil 2000 meetri peal olevat lumetorm, mis jutu järgi olevat purgaa ja edasiminek suht enesetapp. Kebnekaise tipp peaks olema 2103 meetri peal.

Siin “all” ei olnud veel midagi märgata. Taevas oli küll pilves ja pilved väga madalal suurel kiirusel liikumas, aga otseselt ei sadanud. Kergelt ehk tibutas.

Liikusin edasi. No ikka väga raske oli, ja pulss oli kõrge, 150-180 vahel. Inimesi pudenes mäe otsast järjest rohkem alla, mõned optimistlikumad isegi tossudes ja dressides, mõni ka T-särgiga.. Päris hämmastav.

Üksteise järel kuulsin sõnumeid, et võiksin tagasi minna, sest pole mõtetki üritada. Et see on võimatu.
Mis tegi mind uudishimulikuks. Ma tahtsin seda “võimatut” oma silmaga näha. Kui võimatu asi saab olla võimatu? See oli see eestlaslik jonn – mida enam rahvast vastu tuli ja mulle sõnumi jättis, seda enam ma ülespoole trügisin. Kiusu pärast vist.

Kuskil 1700+ meetri peal tuli juba lumi vastu. Mööda püdelat ja märga lund edasi astuda on tegelikult väga väsitav – jalad libisevad tagasi, kätega pole pidepunkti kuskilt võtta. Jahe ka. Ja märg muidugi. See pole mingi kuiv lumi, see on vihmast läbi vettinud.

Ja siis, kuskil seal, tulebki selline esimene väike tagasilöök, kus sa lihtsalt ei jaksa. Lähed kakskümmend sammu ülespoole, ja puhkad. Siis viisteist sammu ja puhkad. Ja siis kümme. Päris järsk tõus ikkagi, seljakott seljas, ja jalad annavad kogu aeg tagasi. Toksid oma jalgu sinna lume sisse, hoiad ennast ise samal ajal tasakaalus – see kõik väsitab. Sa ei liigu ju mööda tasast maad, vaid ikka tõusunurga all. Iga sammuga võtad arvestava tõusu. Pulss on laes, ma ei imestaks, kui see oli 200.

Vaatad, et paarsada meetrit veel tõusu ja siis on mäehari. Kõrguse poolest võiks ka juba vist tipp seal olla. No ei ole palju jäänud minna. Lumetormi ei paista. Panen edasi.

Võtad siis rutiinselt ikka kümne-kahekümne sammu kaupa, julgematel hetkedel isegi viiskümmend sammu järjest ja puhkad. Jube raske on ja ma ei mõista, miks.

Tõus on muljetavaldav, sisuliselt 40-kraadine tõus. Tuul kisub tormiks, vihma tibutab. Vist juba ka lörtsi. Nagu ikka minu tipupäeval, ei midagi uut.

Mäehari on käega katsuda, ei ole palju minna. Tõusumeetrite järgi peaks tipp ka kohe-kohe nähtavale tulema, sest jõuan ligemale 1900 meetri peale. Juba paistavad inimeste poolt laotud maamärgid, üksteise peale tõstetud kivid. Neid on kümneid, sadu. Mõtlen, et kellel on viitsimist natukene enne tippu laduda maamärke lihtsalt oma lõbuks..

Pingutan, pingutan, higi voolab, pulss peksab oimukohtades, vererõhk on vist sama kõrge kui pulss.. ja jõuan siis sinna mäeharjale.

Jah. Tõsine pettumus. Motivatsioon saab tugeva tagasilöögi.

Sa oled jõudnud mäeharjale. Sa arvasid, et sa oled nüüd enam-vähem kohal.. Aga sealt avaneb selline vaade: sa oled kõigest ühe väiksema mäeharja tipus, kust sa pead laskuma umbes 200 meetrit allapoole, “kaussi”, et siis sealt uuesti mööda järgmist mäeharja tõusma hakata. Needsamad 200 meetrit ja siis sinna lisama veel 200 meetrit, sest sinu vastas on kaks korda kõrgem mägi, kui see, mille harjal sa seisad. Ja see, mis seal vastasmäe nõlval paistab – päris tippu sa ei näegi – ongi lumetorm.

Ja sel hetkel mõistad, miks siia on nii palju maamärke laotud. Siin on paljude motivatsioon otsa saanud.

Võtsin ühe suurema maamärgi varjus istet ja nosisin süüa. Suitsuvorsti, konserve, jõin vett. Tuul oli kõva, lörtsi sadas, nahk märg, keha hakkas jahtuma. Ei saanud väga kauaks siia jääda. Hakkasin laskuma.

Laskumine on muidugi lõbus, see läheb ruttu. 200 meetrit kümne minutiga. Jõuad alla orgu ja siis.. noh siis saab jõud otsa. Lihtsalt. Peamiselt selle tõttu, et sa näed enda ees jõudsalt kerkivat mäge. Kiviklibu. Suuri kaljurahne ja lumetuisku üleval. Sa oled päris võhmal omadega ja tippu sa ei näegi.

Haukasin veel suure tüki suitsuvorsti, kaanisin liitri vett sisse, võtsin ühe pudeli vett näpu otsa ja jätsin seljakoti maha. Kõik, mis kaasas, jäi sinna sisse, ainult telefoni võtsin kaasa.

Hakkasin ülespoole liikuma, samm-sammu haaval. Enam ei mõtle midagi. Tundeid ei ole. Vaatad enda ette ja astud sammu. Ja teise. Kolmanda. Kui keegi vastu tuleb, teretad vaikselt, peaagu et omaette – et mitte energiat raisata. Isegi teretus kulutab energiat. Ikka kuulsin soovitusi tagasi pöörduda, aga mul on sellistel puhkudel totaalne kuulmisvaegus.

Ja siis tuli lumi peale. Mitte selline lumi, nagu jõulude aeg sajab kuskil metsas, lai ja kohev, vaid lumetorm vast oleks juba enam-vähem õigem sõna – ja siis see kahega korrutada.

Kohutavalt libe, kõik on jääs. Õnneks oli mul kaasas suusamask ja prillid, see aitas palju. Riietus oli mul tegelikult väga korralik ja selle peale ma lootsingi. Dressides ja tossudes ei tulnud juba ammu kedagi vastu.

Lumetuisk muutus purgaaks ja enam ühtegi inimest vastu ei tulnud. Hoidsin põues telefoni, mille ekraanilt tippu jälgisin. GPS veel töötas.
Ja siis lakkas töötamast. Olen aru saanud, et telefoni sisseehitatud GPS lakkab töötamast, kui ilmastikuolud väga kehvaks lähevad. Edasi läksin sisuliselt tõesti tunde järgi. Tuule järgi, vastutuult. Lootuses, et tuul puhub üle tipu. Aeg-ajalt paistis ka mõni punane maamärk, aga lõpuks kadusid need kõik lume sisse.

Veel tuli vastu kaks viimast inimest, ja ma sain kindla soovituse – kui näed maasse torgatud musta värvi keppi, ära enam edasi mine. Ohtlik!
Mis mõttes ohtlik? Ei saanud aru. Kuna aga seal tuule ja tormi tõttu just väga sõbralikku vestlust arendada ei saanud, liikusin edasi. Oli päris külm ja ja tuulest ei maksa rääkidagi. Hingamine oli nii raske, et vahepeal oleks tahtnud minestada.  Astud kümme sammu ja pead peatuma, sest hapnikku ei ole. Jälle kümme sammu ja hapnikku ei ole.

Ma pole vist sellist tormi kogenudki – edasi sai liikuda ainult nii, et olid poolviltu vastu tuult, 45-kraadise nurga all. Sirgelt seistes lihtsalt pühkis tuul sind mitu sammu tagasi. Võimatu oli liikuda sirge seljaga edasi.

Aga kuna ma olin juba siiani tulnud, siis tagasi ma ka ei lähe. Adrenaliin oli laes, meeleolu oli super, ma tundsin suurt energialaengut. Ma olin nii lähedal tipule!
Ja tuligi vastu mingi maase torgatud käimiskepp, musta värvi. Nagu mulle oli öeldud. Et ära siit edasi mine..

Aga uudishimu oli suur. Tahtmine muidugi ka. Sammuke edasi. Veel sammuke. Pole ju midagi hullu? Veel samm. Ja kümme sammu.
Ja nii muudkui edasi.

Nähtavust üle meetri ei olnud. Valge lumeväli, lumesadu ja tuul, kiirusega ilmselt 80-90 km/h. Nähtavus oligi sõna otseses mõttes selline, et oma käsi ja saapaid veel nägid, aga sealt ettepoole mitte midagi.

Astusin tuule järgi edasi, sest GPS lakkas ammu töötamast ja ega mul mingit orientiiri ei olnud. Ainult tahtejõud. Hakkas juba jahe, vesi sai otsa.

Ja siis! Siis oli mu ees sein, järsk tõus! Ja kuna ma olin lugenud Kebenekaise kohta karuandrese blogist, et selle tipp tuleb vastu paarikümnemeetrise tõusuna, uskusin ma ennast kohal olevat. Raiusin saabastega lume sisse lihtsalt jälgi, sest mul kasse ega kirkat kaasas ei olnud. Tõus oli põhimõtteliselt vertikaalne, nagu kaljuronimine.
Nii, 20 cm kaupa tippides ja käte – põhiliselt küüntega – lumest haarates ning kehaga hõõrdejõu tekitamiseks lihtsalt vastu lund klammerdudes, muudkui tõusin. Ja tõusin ja tõusin. Adrenaliin oli laes.
Ja tuligi tipp!
Minu ees paistis Rootsi lipp. Ja sinna kõrvale torkasin ma Eesti lipu. Suutsin isegi mobiiliga pilte teha, kuigi tuul ähvardas mind sealt tipust maha lennutada. Surusin varbad lumme ja istusin seal põlvitades, ise maruõnnelik. Uskumatu õnnetunne, korralik adreliinilaks. Ma tegin selle ära!

Alles hiljem, kodus Kebnekaise satelliidipilte ja fotosid vaadates sain ma aru, miks edasiminekut lumetormis ohtlikuks peeti. Nimelt langeb Kebnekaise tipus mägi täiesti püstloodis alla. Tipp asubki mäeserval. Ja lumetormis on täiesti võimatu märgata, millisel hetkel sa lihtsalt üle serva, tühjusesse astud, sest nähtavust ei olnud. No mul oli õnne.

***

Tagasiminek, kuigi see oli ju enamasti laskumine, oli samuti ülemõistuse raske. Pidin kogu aeg puhkepause tegema, taastuma. Kogu aeg oli selline tunne, et hapnik on maailmast otsa saanud. Jõudsin laagrisse tagasi kell üks öösel, üliväsinuna, aga kirjeldamatult õnnelikuna. Tohutu adrenaliin. Telk oli alles, asjad samuti. Magasin läbimärgade riietega sulekotis, lihtsalt ükskõik oli ja ma olin nii väsinud, et ma ei suutnud enam mõeldagi adekvaatselt.
Järgmisel hommikul, baaslaagris, sain ma teada, et tipu vallutas sel päeval kokku neli inimest. Vähemalt nendest, kes selle päevikusse kirja panid – aga enamasti teevad seda kõik.

Ja siis niitis seljavalu mu lõplikult jalust.

Veel üks päev hiljem olin ma juba Tallinnas, Mustamäe PERH-i haigla intensiivravi osakonnas, aparaatide ja arstide hoole all, kus mul raviti kopsembooliat ehk kopsutrombi.
Kopsudest leiti kokku kaheksa trombi ja lisaboonusena ka kopsupõletik. Sonisin mitu päeva ainult mägedest ja nägin lakkamatult unenäolaadses seisundis olles, kuidas ma sinna tippu läksin..Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Mitu päeva järjest. Kõrgest palavikust oli aju lihtsalt küpse.

Ning ainult tänu sellele, et ma ronisin sinna tippu, jäin ma ilmselt elama, sest pidevast liikumisest tingitud (üli)kõrge pulss lükkas trombid kopsu peaarterist allapoole. Nii mulle vähemasti öeldi. Ja et ma olevat õnnesärgis sündinud. Ja et ma ei tohiks enam kunagi mägedesse minna.

Paar kuud hiljem hakkasin vaatama Pico el Teide poole, mille ma tegingi pool aastat hiljem ära. See on raske, krooniline haigus ja  ravimatu sõltuvus, käia mägedes. Aga see on parim sõltuvus, mida ma tean.

Aga Kebnekaise tipp ise – see on seda väärt, et sinna minna!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s