Mina ja Soome (Halti)

Ühel päeval pakkusin Laurale, et võiks Soome paaripäevasele “lomale” sõita.
Mulle on Soome kogu aeg meeldinud – see on lähedal, kuid ometi kaugel; kultuurne ja arenenud, puhas, turvaline ning hoolitsetud riik. Pole ka keelebarjääri.
Ja muidugi on Soomes ka kõige kõrgem tipp olemas. Halti. Asub see Soome põhjatipus, Barentsi mere vahetus läheduses, sisuliselt maailma lõpus.

Ja kuna mul oli kange tahtmine vahepeal mõne mäe otsa ronida, siis Halti oli selleks sobiv – arvasin, et ka Laurale oleks 1324-meetrine mäetipp jõukohane tegevus.

Mõeldud-tehtud. Nagu ikka, ei olnud minekuga üldse kiiret. Kui laevapiletite broneerimine välja arvata, siis rohkem me vist eeltööd ei teinudki. Ma ise olen väga muretu selliste asjadega. Laura on natukene kohusetundlikum ja tema tahab, et kõik hästi sujuks. Üritas vist isegi midagi pakkida ja paika sättida. Kuniks päev enne minekut arvasime, et nüüd võiks pakkima hakata. Või paar tundi enne minekut. Nagu ikka, läks selle “aega on” suhtumisega väga kiireks. Lõpuks loopisime lihtsalt kõik asjad kottidesse ja saime kell 4 hommikul magama. Äratus oli kell 7 ja see oli päris raske tõusmine.
Laevaks sai seekord Viking Line ja tellitud oli ka hommikusöök laeva sööklas. Buffet siis.
Tegime endast ja üksteisest ka paar pilti, aga kas kolmetunnisest unest tingituna või mõnel muul põhjusel oli fotode kvaliteet väga kehv. Jäid albumisse panemata.

Soomes maabudes vuras meie Mazda maale ja paaripäevane “loma” võis alata.

Kuigi Soome maanteed on väga head, on nad sellevõrra ka igavad. Sa kulged kilomeetrite kaupa, ilma et silmale midagi põnevat näha oleks.Sai tehtud lihtsalt tanklapeatuseid, ostetud kiirtoitu ja 10 euro eest ühe CD-plaadi. Mingi täiesti suvalise.

Kiirtoiduga seoses sai meile küllalt kiiresti selgeks, et parimat (kiir)toitu ehk hamburgeri, friikartuleid ja pepsi kombinatsiooni pakub “Rolls”. Edaspidi saigi vahemaid arvutatud ainult selle järgi, millal järgmine “Rolls” meile ette satub. Nii umbes iga 200 km järel. Või 300 km järel. Vahemaad on tõesti suured.
Üldiselt ma toitun tervislikult, aga igal reisil teen ma toitumisele erandi – puhkusel ei tohiks küll mingisuguseid piiranguid olla. Väike patustamine kuulub reisi juurde.

Mingil hetkel laskus autoraadio lõplikku eetrivaikusesse – kui sahinad välja arvata -, sest nende saja soomlase ja saami jaoks, kes Kesk-Soomest põhja poole ja sealt edasi elavad, pole mõtet raadiomaste püstitada. Vist lihtsalt ei tasu ära.
Seega sai sisse lükatud bensiinijaamast ostetud suvaline CD. Üks meeldejäävamaid laule oli Tequila. Laulu pealkiri oli “Tequila” ja sõna, mis laulus kostus, oli samuti “tekiila”. Reisi lõpuks olime nii seda kui ka ülejäänud paarikümmet laulu kuulanud umbes 100+ korda ja kolmandikku nendest mäletan ma ilmselt elu lõpuni. “Tequilat” kindlasti.

Sõit kulges üldiselt optimistlikus meeleolus, kuulasime “Tequilat”, Laura sirutas muretult oma jalad auto armatuurlauale ja ümises laulu kaasa..Meeleolu oli hea.
Kuna kilomeetrid venisid igaval teel aeglaselt, sai seda protsessi kiirendatud parema jalaga.

Veel üks Rolls, “kohustuslik” kelladeküla ja ületasime ka polaarjoone. Vägev!

Ööbimisega olime nii arvestanud, et kuna on ikkagi suvi, siis telk on see õige matkainimeste hotell. Kui GPS näitas, et siit paremale on üks väike metsarada, siis saigi sinna peateelt sisse keeratud. Ainult kolm tundi magatud ja 700 km seljataga, aitab küll. Eks autogi tahtis juba puhkust saada, kuigi tagasihoidlikkusest ei ütle mulle seda kunagi.
Paarsada meetrit läbi korraliku, paarimeetrise võsa ja üle kändude ning leidsimegi kohakese. Kuna minu töö oli autot juhtida, siis Laura töö oli loomulikult telk üles panna.
Mina tegin veekeetmiseks lõkke üles – tõmbasin tikust tuld ja läitsin gaasipriimuse. Moodne elu.
Pidevalt sääskedega võideldes sai kiirpuder söödud, tee joodud ja telki kobitud. Telgis lesides ja veel väheke lobisedes oli tegelikult päris idüll tunne. Suvi on ikka ilus aeg!

Hommikul tuli igatahes tegutseda kiiresti. Tundub, et meie väljahingatud süsihappegaas oli kõik ümberkaudsed sääsed kokku meelitanud – meist osa saama. Ilmselt ootasid need õnnetud miljon sääske öö läbi kannatlikult telgi kõrval.
Kuigi Laura üritas alguses korralik ja kindlameelne olla – nagu ta ikka kogu aeg on olnud -, telki püüdlikult kokku pakkides, siis vandus lõpuks temagi sääskedele alla ja asjad sai lihtsalt autosse loobitud. Kuna ma aga õnnetul kombel suutsin selles korralikkus võsas auto ühe nähtamatu kännu otsa tagurdada, võttis põgenemine veel väheke aega ja kindlast surmasuust pääsemiseks pidi Laura veel korraks autost välja minema. Et autol kergem oleks. Polnud küll kahtlustki, et minu autot juba mingi vana känd maha ei murra.
Laura pani ka ise käed autole külge ja katsus teda hellalt lükata.
Võitlus kännuga lõppes Mazda võiduga ning see oli kindel pääsemine. Kaaslaseks autos ka umbes paarkümmend sääske, kellega Laura võitlusesse asus. Mina natukene ka.

Vahepeal jälle igavat tundramaastikku jälgides ja “Tequilat” kuulates  ning põhjapõtradega sõbralikult maanteed jagades jõudsime Kilpisjärvini.

Kilpisjärvi on ilus kohake natuke maad enne maailma lõppu, st enne Haltit. Päris ilusad mäed, järved ja vaated ning eelviimane võimalus tsivilisatsiooni hüvedest osa saada.
Autol paak kütust täis ja peale väikest peatust edasi.
Vastu tuli Norra. Olime jõudnud Soome põhjatippu ja edasi kulges teekond juba Norra poolel, Norra mere rannikul. Jahe ja tuuline. Vaevalt 10 kraadi sooja. Südasuvel.
Fjordide vaated on muidugi imeilusad, puhas ja karge Põhja-Jäämere vesi ebamaiselt sinakas-roheline.
Käänulised teed, mis on tegelikult väga heas seisukorras – lausa ideaalsed -, viisid meid lõpuks Birtavarreni. Väike küla eikusagil.  Viimane bensiinijaam, viimane maja ja me olime edasipidi ikka väga üksi.

Asfalttee lõppes, sellest sai muldtee. Tõusud olid järsud ja loomulikult ei viitsinud seal keegi mõne üksiku hullu turisti pärast vaeva näha teepiirete paigaldamisega.
Kuna hiljuti oli ka vihma sadanud, siis see tee oli ikka korralikult libe ja porine ja ma pakun, et kohati võis tõusunurk olla ka 40 kraadi, kuigi ilmselt see on väike liialdus.
Mingil hetkel, mil ainult esisillaveoga auto täiesti üleloomulikku veo- ja teotahet üles näitas,  jõudis ka sidur ülekoormusest kärssama hakata ja siis käis küll mõte peast läbi, et kui auto nüüd töölepingu üles ütleb, siis on jala kojuminek. Hea, kui üle teeserva alla ei veere, sest kahtlus tekkis seal muda peal ka rehvide pidamise osas. Siis oleks veel sada meetrit kukkumist hingetõmbeaega olnud.

Kuna mul on aga oma autoga juba palju varasemalt kokkulepitud, et mina ei jäta teda ja tema ei jäta mind, siis mõlemad pooled pidasid ka kokkuleppest kinni. Ületades veel paar mägioja ja muud tähtsusetut kruusavalli, jõudsime Halti alla. Auto kärsahaisu täis, täielik off-road minu vanale Mazdale Premacyle. Kuidas mulle see vanake meeldib!

Halti paistis oma täies ilus, kuigi tipp alt vaadates muidugi kätte ei paista. Aga mägi ise on siiski piisavalt massiivne, et muljet avaldada. Vägev. Meeleolu oli optimistlik.
Kell oli vist umbes neli õhtul, kui võtsime vastu vist ainult meile iseloomuliku otsuse, et mäe võiks täna “ära võtta”. Meile iseloomuliku sellepärast, et ükski normaalne mägimatkaja ei hakka mäe tippu tõusma õhtul kell viis.
Aga kuna ma ei ole kunagi “normaalse” mägimatkaja tiitlile pretendeerinud ja Laura isegi lihtsalt mägimatkaja tiitlile mitte, siis see meie kohta ei kehtinud. Normaalsus ongi vist tegelikult natuke ülehinnatud.

Kuna ilm oli päris kena ja ilus, kuigi pisut vilu, tõmbas Laura omale retuusid jalga, pani saapad varvaste otsa ja tõmbas mingi pusa peale. Leidsin talle veel autost ühe lihtsama  tuulejope ja me olime enda arvates selleks kergeks tipuvõtuks valmis. Mis see 1361 meetrit ilusa ilmaga ära ei ole. Kukepea.

Umbes kell viis õhtul alustasimegi teekonda, seljakotis kaasas joogivesi ja energiabatoonikesed. Midagi vist veel, pudi-padi.

Algus oli väga lihtne, nagu enamasti mägedes ikka. Tõusime päris jõudsalt ja vaated läksid avaramaks. Kuna tegemist on tundra ja platooga, siis avanevad juba ka väiksematelt kõrgustelt vaated kaugele.
Tegime väikseid pause, sõime batoonikesi ja jõime vett peale. Kolme tunni pärast olime ehk isegi juba tubli kilomeetri kõrgusel, kui meile tulid vastu kaks inimest, kes lahkesti  suunda näitasid (pigem kinnitasid, sest suund oligi meil õige). Ainuke murelikuks tegev hetk oli see, et nad väitsid tippu veel paari tunni tee olevat. Ilm oli aga juba hakanud jahedamaks kiskuma ja muidugi ka tuulisemaks. Barentsi meri – võib olla aga juba ka Põhja-Jäämeri -, oli hakanud meile platoolt kätte paistma ja tuul oli ilmselgelt sealt jaheda vetevälja poolt.

Kuna Laura aga mingit soovi tagasi minna ei avaldanud, läksime hoopis edasi. Selleks me siia ju tegelikult tulimegi. Tobe oleks alla anda, see pole meie kummagi loomuses.

Kuna Halti tipumassiiv koosneb pea eranditult ainult kividest, siis kasutasime me kiiremaks edasiliikumiseks kivilt kivile hüppamist. See nõudis küll teatavat osavust ja tasakaalu ning suuremate kivide käigupealt väljaotsimist, aga viis päris kiiresti edasi. Põlveliigestele mõtleme hiljem. Haltil pole rada ka tähistatud, nii et kogu kohalejõudmine on ikkagi sinu omaenese tarkuses kinni. Peamiselt siis GPS abil.

Ilm kiskus tuulisemaks, udusemaks ja jahedamaks. No ikka päris viludaks. Päike kadus,  asemele jäi ainult udu. Nähtavus ehk mingi 30-40 meetrit, aga piisav, et edasi liikuda. Meie auto ja selle orientiiriks olev järv olid pildilt kadunud.
Tuul oli muljetavaldav. Kerge külm kippus kontidesse. Ja eks mingi väsimus juba ka. Umbes neli tundi tõustud.

Mida kõrgemale tõusime, seda tugevamaks muutus tuul, temperatuur langes, udu tihenes. Nähtavus kahanes umbes 20 meetri peale, ilmselt olime pilve sees.
Esimene ja kõige ebameeldivam hetk tekkis siis, kui meile teejuhiks olnud GPS pange pani ehk ära hangus. Liigu või ära liigu, aga punkt ekraanil seisab sama koha peal. Võimalik, et see oli tingitud ülitihedast udust, mis nüüdseks oli juba täiesti kotttihedaks muutunud – nähtavus oli maksimaalselt kümme meetrit, nii et me katsusime rohkem kokku hoida, et üksteist mitte silmist kaotada. Laura kurtis jaheduse üle. Aga tagasi ka ei olnud nõus minema. Ja ega me enam täpselt teadnudki, kuidas tagasi minna.

Liikusime siis inertsist edasi, aeg kulus ja ilm muudkui halvenes. Vahepeal hakkas ka GPS tööle – olime juba valesse suunda hakanud liikuma. Ülitihedas udus sul lihtsalt kaob orientiir käest, ka tuulesuund ei aita seal midagi, sest see keerutab seal pööristena üle mäeserva.

Ja siis hakkas lörtsi sadama. Suhteliselt horisontaalselt. Järelikult oli temperatuur jõudnud nulli. Laura retuusid hakkasid hirmuäratavalt kiiresti jäätuma ja üldse, kogu mägi hakkas lumega kattuma. Mis ei teinud olukorda mitte paremaks, vaid halvemaks, sest lumistel ja libedatel kividel ei saanud enam hüpata, vaid tuli nende vahel kuidagi  edasi koperdada.

Ja siis saabus meie reisi kõige raskem osa – telefoni GPS hangus totaalselt ära, ja me ei teadnud kus me olime. Mobiililevi seal loomulikult ei ole, helistada ei saa, järelikult ka mobiilset positsioneerimist mitte. Me olime suunataju kaotanud.

Õhutemperatuur langes juba alla nulli, tuul oli tormi mõõtmetes, udu oli nii paks et lõika noaga, lörtsi ja lund ka veel lisaks.. Vett veel liitrijagu seljakotis, mõned batoonikesed. Jäime viieks minutiks suurema kivi taha tuulevarju kükitama ja mõtlesime, mida edasi teha. Vaatasin Laura härmas retuuse ja punast nina ning pakkusin, et proovime hakata tagasi minema. Tema pärast. Tunde järgi, allapoole. Saab ehk vähemalt pilve seest välja.

Laura aga küsib, et mida mina teha tahan. Mina vastasin, et see tipp peab kuskil siin olema, lihtsalt peab olema. Et ma ise läheks veel natuke edasi. Ja Laura – milline enesekindlus – oma härmas retuusides ja punase ninaga ütleb, et lähme siis edasi!
Ja mul oli sel hetkel temast tohutult kahju ja hea meel samaaegselt. Kahju sellepärast, et esiteks saame me ilmselt kopsu- neeru- ja põiepõletiku ja lõpuks me siia mäele koos sureme, aga hea meel, et tal on selline tahtejõud, sihi- ja enesekindlus. Minu tütar!

Liikusime edasi, puhtloogiliselt tuletades, et tõusu varjus on tuule kiirus väiksem ja samas eeldades, et tuul puhub siiski Barentsi merelt. Nähtavust polnud ollagi.
Jalad olid juba päris pehmed, kui ühel hetkel udu väheke hajus ja ma nagu midagi sekundiks märkasin. Mingit kõrgemat mäenukki, ja kõrgem punkt tähendab alati suuremat lootust ka tipu poole. Sealt veel natuke edasi märkasin hetkeks ka veel midagi kollast, mis võiks justkui maamärki tähendada – meile siis elulootuse märki. Haaa!

Innustatuna sellest lootusest, pressisime veel poolsada meetrit tõusu ja jõudsimegi Halti tippu.

Ei marutuul, ei lörts ega läbikülmunud- ja väsinud kehad suutnud võtta meilt seda adrenaliini, mida pakub riigi kõrgeima tipu võtmine. Mis sest, et see pole päris K2 või Mount Blanc. Meie jaoks oli see hoopis Mount Everest!

Kallistasime, õnnitlesime üksteist ja Laura suutis isegi veel tantsusamme videosse teha. Täiuslik õnnetunne! Milline adrenaliin!

Adrenaliinitulv oli ka täiesti füüsiliselt tuntav, sest külm taandus hetkega ja energiat tuli kõvasti juurde. Väsinud jalad ei tundunud enam nii väsinud ja olemine oli kuidagi.. õnnelik.. Ma olin nii uhke ja õnnelik Laura üle, kes ei kurtnud ega virisenud kordagi, talus vapralt tuult, külma ja tõusumeetreid, ei süüdistanud kedagi ega midagi ning oli vapper kuni lõpuni välja. Sest ennast ma tunnen – olen mõnikord lausa rumalalt visa ja sihikindel -, aga hea meel oli neid omadusi ka tütrel näha. Iga isa tunneb ilmselt selle üle rõõmu ja uhkust, nii muidugi minagi.

Tagasitee oli juba natukene kergem, sest esiteks on tegemist siiski allapoole minekuga ja  natukene madalamal hakkas ka GPS jälle tööle. Temperatuur vähehaaval tõusis, tuul ja udu taandus, lörtsisadu lakkas. Olime pääsenud, kuigi meil oli veel tükk maad minna.

Tagasi auto juurde jõudsime me kell neli hommikul, seega kujunes meie rännak 11 tunniseks.

Vahetasime autos märjad riided kuiva pesu vastu, panime telgi püsti ja kerisime magama. Üle minuti magajäämine küll aega ei võtnud.

Kell 6 ehk poolteist tundi hiljem ärkasin ma selle peale, et olin millegipärast külgepidi veeloigus. Väljas sadas paduvihma, raju kõigutas telki ja telgi alt voolas läbi vihma poolt  improviseeritud ojake. Karm koht see Halti, vähemalt meid ta küll ei soosinud.

Ütlesin Laurale, et mina siia ei jää ja telgis ei maga – tee mis tahad. Laura oli minuga õnneks kohe nõus, kuigi tema meelekindlus hämmastas mind endiselt, sest ta oli veel hetk tagasi nõus ka autos magama. Lihtsalt istme peal. Mina enam mitte. Aitab.
Viskasime asjad autosse ja panime sealt minema, enne kui veel midagi juhtub, näiteks mägi peale vajub või maa avaneb..

Paduvihm oli tekitanud teele korralikud, mäslevad mägiojad, millest meie väike Mazda  vapralt läbi sõitis; siis mudastest järsakutest ikka allapoole, kus esipidurid niipalju vatti said, et järgmisest jääkülmast ojast läbi sõites aurupilved sisina saatel esirataste juurest üles tõusid – kuumad pidurikettad. Kuna tagakettad olid trumlid, siis käsipidur oli niikuinii kogu aeg peal veel lisaks.

***

Milline õnn on sõita autoga siledal asfaltteel! Inimesed ei teagi, et õnn seisneb tegelikult tasases maas, asfaltteedes, bensiinijaamades, kauplustes, mobiililevis ja paljudes muudes lihtsates asjades, mis meie ümber on.

Samal ajal, kui mina Haltist eemaldusin, otsis Laura kõrvalistmel “bookingust” hotelle,  kuhu me ööbima võiksime minna. Või mis ööbima, päev juba. Lihtsalt magama siis.

Kuna sõit oli niikuinii Helsingi poole, siis midagi, mis tee peale jääks. Sobiva hotelli leidsime 300 km kauguselt. Vahemaad lihtsalt on seal tundras sellised ning kõige odavamat hostelit me ka ei tahtnud.

Tahtsime ikkagi oma tuba. Ja mina tahtsin vanni.
Ning kuigi ma olin kolme ööpäeva peale kokku maganud ainult kümme tundi, sõitnud autoroolis üle 1400 km ja ühtlasi turninud ka 11 tundi mäel, võtsime siiski koos vastu otsuse, et sinna me läheme. Laura lubas minuga solidaarne olla ja kõrvalistmel mitte magama jääda. Eks ta muretses natuke ka enda ohutuse pärast.

Kui me kell 10 hommikul lõpuks hotelli jõudsime, oli see see juba teist korda tänase, alles algava päeva jooksul õnnejoovastust kogeda – oma tuba! Dušš! Vann! Soe vesi. Seebid. Šampoonid. Käterätikud. Suur televiisor paljude kanalitega. Wi-fi.
Ülisuur ja mugav voodi, suured padjad, suletekid! Puhas, värskuse järgi lõhnav voodipesu!

Tunne oli selline, nagu kaks Gulagi vangi oleks sunnitöölt põgenenud – nälginud, väsinud, pesemata, magamata.. Ja siis sattunud kogemata suure parteibossi villasse. Kui mitte Suure Juhi enda villasse.

Käisin üle tee asuvas poes, ostsin süüa ja juua. Käisin vannis, võtsin dušši ja jõudsin veel televiisoritki vaadata söömise kõrvalt.

Lõpetasin söömise, panin televiisori kinni, kohendasin patja, tõmbasin mõnusalt kerge ja sooja suleteki endale peale ning langesin koomaunne. Magasin ei vähem ega rohkem kui 18 tundi järjest – ilma et ma oleks vahepeal silmagi pilgutanud.

***

P.S. Laura haigeks ei jäänud, isegi nohusse mitte ning ka auto ei võtnud vaevaks ühestki veast märku anda. Umbes aasta aega hiljem, kui me Lauraga selle seikluse aastapäeva meenutasime, jõudsime kokkuleppele, et kui Laura kunagi Eestisse tagasi tuleb, siis me võtame selle teekonna uuesti ette. Mitte et ta nüüd väga lõbus või eriliselt lahe oleks olnud, aga see lihtsalt vajab kordamist.