Mina ja Hispaania (El Teide)

Mingil põhjusel sattusin lugema artiklit Tenerifest – pidavat olema saksa pensionäride lemmiksuvituspaiku ja üldse üks väga igav ja mõttetu kolgas.
Mulle pakkus see, otsapidi peaaegu Aafrikas asuv saareke, aga hoopis muul põhjusel huvi – nimelt asub just sellel saarel Hispaania kõrgeim tipp. Vulkaanilist päritolu Teide, 3718 meetrit. Millegipärast hakkas see mõte mulle kohe meeldima. Aprillis on seal juba mõnusalt soe, päike, Atlandi ookean. Ja Hispaania kõrgeim tipp. Päris korraliku kõrgusega, muuseas. ( http://tenerifesiesta.com/el-teide.php#.Ww-pfUiFOUk ).
Lennupiletite ostmisega muret ei olnud – otselend Vantaast sai kotti pandud viie minutiga. Tagasireis ka muidugi.

Päev 1

16. aprilli õhtul siis Soome poole laevaga minema, ööbimine sugulaste juures. See oli hea ettekääne sugulaste külastamiseks, muidu sinna väga ju ei jõua. Tuldi laeva peale kenasti vastugi. Et linnainimene oma jalgu ei väsitaks.
Kallistamised, muljetamised ja kell 1 magama. Mingit reisiärevust ei olnud ja uni tuli kiirelt.

Päev 2

Äratus kell 5.30. Kohv, võileivad ja asjade pakkimine. Asjade pakkimisega oli nii, et ma olin täiesti kindel, et ma reisin selle Tenerife käsipagasiga ära.
Ainuke nõrk lüli oli seal plaanis TUI, kelle üliranged käsipagasireeglid lubavad käsipagasikaaluks 5 kg. Tegelikult oli pagasit vist oma kaheksa kilo, aga eks kohapeal selgub täpne kaal ja kui range pilguga paarile ülekilole vaadatakse. Kaamera saab kaela riputada, see kaalub juba ise pool kilo.
Läbi varahommikuse Helsingi Vantaa poole läks kiirelt. Andres kangelaslikult roolis, endal mõned tunnid und seljataga ja pikk tööpäev veel ees. 20180417_070356_HDRViisakalt aidati mu väike kohvrike autost välja, surusime kätt ja seal ma siis seisin, kohver näpu otsas, peegelkaamera kaelas rippumas ja ma nägin vägagi turisti moodi välja. Nõme.20180417_072211

Lennujaamas on nagu ikka, igav. Ainuke seiklus oli üles otsida lend Tenerifele ja siis õige lett. Kohver kaalule – 7,8 kilo. 60 eurot, palun.
Oot, üks hetk, ma käin korraks tualetis ära.
Piletikassasse jõudes nägin ma ilmselt palju ümaram välja. Ühtlasi hakkas mul väga palav. Kui ma seal leti ees siis seisin ja kohvri kaaluks leiti ikka veel olevat 5,6 kg ja nii suurt ülekaalu ei saavat lennufirma kuidagi lubada, siis ma jõudsin hetkeks kurvaks muutuda. Taheti ikka 60 eurot selle 600 grammi eest, mis viite kilo ületas. Olin juba valmis maksma, sest rohkem ei kannatanud enam riideid selga toppida ja ega ma ei viitsinud ka, aga just sel hetkel astus teenindaja juurde lennukikapten – kellele ma oma kurbade silmadega mõista andsin, et ma rohkem riideid selga ei kannata panna – ja sosistas talle kõrva, et lase ta läbi. Väärt mees see lennukikapten.
Kähku turvakontrolli.

Siis võtad turvakontrollis oma kaks jopet ja kaks paari pükse jalast, kaamera kaelast,  laod need kõik kohvrisse ja mitte kedagi ei huvita, mitu kilo su kohver tegelikult kaalub. Mitte kedagi. Mind ka tegelikult mitte. Sest ma ise võtsin selleks reisiks viis kilo alla ja sellega olen ma oma pagasi ülekaalu ka lunastanud.
IMG_0102 (2)

TUI kiituseks pean ütlema, et lennuk oli korralik. Tundus päris uus. Kuna ma ostsin 7-tunnist lennureisi silmas pidades 22 euro eest ka suurema jalaruumiga istekoha, siis olin ma selle investeeringu üle väga rahul. Sirutasin oma jalad täiesti välja ja ruumi jäi veel ülegi. Rahvas tundus lennukis samuti kuidagi optimistlik olevat, enamasti soomlased. Minu kõrvalegi sattus üks keskealine abielupaar Helsingist, kusjuures meespool oli vägagi kursis Eesti elu-oluga ja me rääkisime temaga lennureisi kestel põhimõtteliselt kogu Eesti-Soome ühisajaloo selgeks. Tema oli  eriti jutukas, ilmselt sellest veinist, mida lennukipardal korduvalt pakuti ja millest tema samuti ei keeldunud kordagi. Mina ei saanud veini juua, kuna mind ootas loodetavasti Tenerifel ees rendiauto. Loodetavasti sellepärast, et tegemist on “Pluscariga”, mis on odavaim autorendifirma kogu Euroopas.

Maandumine oli raske, kuna tuul oli ookeanilt tugev, tiivad õõtsusid küljelt-küljele ja lennuk rappus ikka päris tugevasti. Salongiteenindajad jooksid “keep smiling” nägudega ringi ja kontrollisid, et kas kõikidel on turvavööd ikka kinni. No olid.
Lennukikapten näitas järjekordselt ennast parimast küljest ja hetke pärast puudutasid lennuki rattad siiski maandumisrada. Kohal! Kokpit2

Tenerife tervitas mõnusa soojusega. Päike. Palmid. Selge taevas. Tuuline, aga väga mõnus ja soe briis.

Esimese asjana otsisin üles Pluscari autorendi “pingiotsa”, kus päevitunud ja natukene väsinud ilmega mees, üks särgiots pükstest väljas, tõepoolest sõna otseses mõttes põlve peal minu autorendilepingut täitma hakkas. Pinginurga otsas. Mees ise oli väga muhe ja asjalik, paberite vormistamine käis kiirelt ja probleemivabalt – anna ainult pass ja juhiluba. Ja krediitkaart. Suhtluskeeleks puhas inglise-hispaania segakeel.
Hispaanias muuseas soovitan ma tingimata kaasa võtta EV passi, sest see on nende silmis ikka päris dokument ja sellega laabuvad asjad väga kiiresti. ID kaart tekitab kohati neis hämmingut, sest see digivärk on vist ainult eestlaste arvates täiesti normaalne asi.
Leping täidetud ja allkiri tont teab mille eest alla kirjutatud, hakkasin oma autot ootama. Teadsin täpselt, millist autot soovin, olin selle kolm kuud varem ära broneerinud.
Ootusärevus natukene kasvas, sest olin Pluscari, kui kõige odavama autorendifirma kohta, lugenud igasuguseid jutte – alates sellest, et soovitud autot sa niikuinii ei saa, mõnikord pead ootama autot pool päeva ja halvimal juhul tuleb sul leida teine teenusepakkuja. Pluscar`i ei valinud ma mitte küll hinna pärast, vaid kuna see on üks väheseid autorendifirmasid, kes pakub võimalust sõita Tenerifelt rendiautoga ka LaGomera saarele ja sellel saarel oli minu plaanides kindel koht. Etteruttavalt võin lisada, et keegi suutis mulle ikkagi kuskil parklas autole kriimu sisse sõita, aga Pluscar ei teinud sellest kriimust autot tagastades väljagi. Wow!
Aeg tiksuski vaikselt edasi ning minu auto pidi “kohe-kohe saabuma”. Pluscaris nimelt ei oota autod sind lennujaama parklas ilusas rivis, vaid need tuuakse nö “a la carte” igale autosoovijale peale lepingu täitmist kontorist kohale. Kontor ise asub lennujaamast kümne kilomeetri kaugusel.

Olin nüüdseks pool tundi oodanud, päikest võtnud ja muretut hispaaniakeelset autorentijate juttu kuulanud. Vahepeal suudeti see ka mulle ümber tõlkida ja selle sisu oli umbes selline, et minu auto “kohe-kohe” tuleb. “No problemo, amigo!”, muretult.
Hispaanias muuseas, ei ole pool tundi üldse mingi aeg. Ka tund pole veel mingi aeg. Kaks tundi juba natuke on. Vist.
Aga kuna mul esimene päev Tenerifel suuri plaane ei olnud, siis polnud mul ka kiiret.

Veerand tundi veel ja minu auto hakkas paistma. Peab tunnistama, et hetkeks tekkis  väike ärevus, ilmselt sellest ootamisest ja loetud arvustustest – kas auto vastab ikka tellitule?
Aga kui auto kohale jõudis, siis haihtus kõik ärevus – läbisõit 7000 km ehk tegemist oli sisuliselt uue autoga. Puhas, poleeritud. Piiramatu läbisõiduga, superkaskoga. Kõik lisad, mis kirjas olid, olid ka tõesti olemas. Luxury varustustasemel.
See oli hea algus reisile. Viskad asjad pagasiruumi, istud “oma” autosse ja sa oled vaba nagu lind! Vajutad “start” nuppu, kliima tööle, raadio muusikakanalile (eestikeelne menüü) ja siin ma olen, Tenerife! Ten points to Pluscar! Super!

IMG_0505

Kuna marsruut oli kodus enam-vähem paika pandud, siis esimese asjana tuli võtta ette retk poodi. Õhtusööki hotell ei paku.

Tenerifel on selleks kauplustekett “Mercadona”. Umbes nagu meie Prisma. Avar ja suure kaubavalikuga. Toidukaupade hinnad on Tenerifel Eestiga enam-vähem samas suurusjärgus, mingit suurt vahet küll ei märganud, ei ühele ega teisele poole. Vein on muidugi naeruväärselt odav ja rabaks jalust ilmselt isegi kõikenäinud alkoturisti, kes arvab ekslikult, et ta Lätist väga hea hinnaga alkoholi saab.
Kõrvalmärkusena võib lisada, et ka bensiin on odav, umbes 0,93 eurot liitri eest.

Tenerifel tundsin ma ennast kohe algusest peale koduselt, täiesti omas elemendis. Mitte mingisugust turisti tunnet ei tekkinudki kuni reisi lõpuni. Mingil hetkel ma isegi unustasin ära, et ma olen Hispaanias ja see on hea märk. Ei mingeid kultuurierinevusi, erinevaid käitumisnorme. Kui palmid välja arvata, siis keskkond on suhteliselt sarnane Eestiga – ilus ja soe Eesti suveilm. Inglise keel on vähelevinud, seda räägitakse ainult seal, kus turistidega otseselt kokku puututakse. Elementaarsed viisakused saab muidugi ka hispaania keeles öeldud ja sellest piisab. Autoga sõitmine on lihtne, üldiselt viisakas liikluskultuur. Autole parkimiskoha leidmine aga on suuremates linnades ilmvõimatu, sest ilmselt on kõik tenerifelased ostnud omale auto ainult parkimiskoha täitmiseks.

Kaup poest ostetud, liftiga alla parklasse ja sõit esimese ööbimispaiga poole. Maa-alused parklad on ehitatud küll nii pisikesed, et nõrgema närvikava või suurema autoga ei soovita sinna minna – absoluutselt kõik postid parklas on autode kriipimistest värvilised.

Esimeseks peatuspaigaks sai valitud Sansofi hotell. Kodutöö oli tehtud ja hotellis pettuma ei pidanud. Ma ütleks, et see isegi ületas mu ootusi – erakordselt laheda sisekujunduse ja asukohaga hubane perehotell mägikülas. Perenaine ise oli väga südamlik ja tore, ajasime õhtul klaasikese veini taga alumisel terrassil juttugi. Majal on kaks terrassi. Katuseterrassilt avanes vaade mägikülale ja alla linnale ning ookeanile. Kõik vajalik oli olemas, sealhulgas täielikult ja väga maitsekalt sisustatud köök. Wifi. TV. Vann. Dušš. IMG_0119 (2)

Äge keerdtrepp terrassile, kust avaneb suurepärane vaade ookeanile. Palju krohvi ja palki ja marmorit. Ilus. Väga ilus. Tunned, et puhkad.IMG_0114 (2)

Päev 3

Kuna mul oli kindel plaan enne oma peamist reisisihti ka natuke lihtsalt puhata – enne lõbu ja siis töö -, sai kokkulepitud Kristoga ookeanile minna. Kristol on nimelt väike armas jaht ja ma tahtsin ilmtingimata jalgu soolases Atlandi ookeanis sulistada just laeva ahtrist. Ei teagi miks, lihtsalt oli selline mõte. Juba ammu.
Lisaks muidugi ka delfiine ja vaalasid vaadata ning lihtsalt vaba aega nautida.

Kristo helistas mulle murelikult hilisõhtul ja arvas, et just täna oleks parim aeg ja ilm ookeanile minna – tuul on nõrk ja taevas selge. Kuigi see tähendas mulle väikeseid muudatusi plaanis, sai siiski kella kümneks sadamasse kokkulepitud. Või oli see üheteistkümneks? Hispaanias ei ole sellel küll suurt vahet.
Hotellis hommikused veeprotseduurid, perenaise poolt kohv ja saiakesed. Pool tundi terrassil lihtsalt vaadet nautimas. Ilm oli soe ja päikesepaisteline. Kuked kirevad, lambad määgivad, koer haugatab, öökull(?) hõikab. Mägiküla idüll. Ilus!
Asjad autosse, perenaisega kallistus ja minek. Kuna Tenerife on väike, siis jõuab kõikjale poole tunniga, ilmselt ka sadamasse. Nii oligi.

Sadam on nagu sadam ikka. Purjekad, jahid, paadid. Kristo ülesleidmisega läks ruttu, vana merehundi tunneb juba kaugelt ära šokolaadpruuni keha järgi. Särki see mees vist kunagi ei kanna ja pole ka vajadust. Wesipruuli kirjad purjekal ainult kinnitavad veendumust, et koht on õige. Kapten isiklikult annab pardalesaabujale au.20180418_162103.jpg
Asjad paati ja otsad lahti. Sõna “paat”, mis mul kogemata üle huulte lipsas, käis küll natukene Kristo au ja eneseuhkuse pihta, aga ma usun, et see väike keelevääratus ei jätnud tema hinge väga sügavat armi. Edasine suhtlus näitas, et just nii see oligi – väga lahe ja sõbralik mees, mõnusa huumorisoonega ja sai temaga veel järgnevatel päevadelgi suheldud. Rääkis Tenerifest, Calimast ja mereelukatest.
Kui kedagi huvitab privaatne ööbimine jahil ja ookeanilainetel, siis Kristo käest selle võimaluse ilmselt ka saab. Kui viisakalt küsida.

Ookeanilt avanes päris ilus vaade Tenerifele ja Teidele ning kuigi “Calima” ehk kuum kõrbetorm natukene seda vaadet hägustas, olid muljed ikkagi suurepärased. Sealjuures on väikese jahiga ookeanil sõites huvitav, et sõit ise tundub oluliselt pehmem ja sujuvam kui Läänemerel, kuigi lained on ookeanil vabalt isegi kuni kümnemeetrised. Igal juhul mingit merehaigust ma ei kogenud, kuigi kapten Kristo selle kohta nii mõnegi pikantse loo rääkis ja me lõpuks ikkagi pea seitse tundi ookeanil triivisime.

Vana merehundina teadis kapten täpselt, kus me suuri mereelukaid näha saame ja ma arvan, et nii lähedalt nagu meie neid seekord nägime, just igapäevaselt ette ei tule. Kristo jutu järgi on ta saanud neid ka katsuda, kuigi seekord katsumisest meetrijagu puudu jäi.  Istusingi muuseas jahi ahtris, jalad soolases ookeanivees jahile järgi lohisemas. Just nii, nagu ma seda kolm kuud varem ette kujutasin. Huvitav, kas siin haid ka liiguvad?

Kristo pidas vajalikuks mind ka ämbritäie ookeaniveega üle kasta, mis siis  Atlandi ookeani ristimist tähendas. Vesi oli päris soe, umbes 18-19 kraadi ja seda ikka kilomeetrite kaugusel kaldast.
Vahepeal tegi kapten ka kambüüsis lõunat (väga maitsev) ja julgustas veini mekkima, et merehaigus peale ei tuleks. Väga hooliv temast. Vein, õlu ja karastusjoogid olid kapteni poolt piiramatult ja tasuta ning mõnusalt jahedad.
Kuskil lahesopis sai ka ankur vette heidetud, ujutud ja sukeldumist proovitud. Päike paistis lakkamatult, sooja 24-25 kraadi. Idüll.IMG_0151 (2)

See idüll küll sai kahjuks kurva lõpu õhtul Sansofis, kuhu ma peale ookeanilkäiku tagasi pöördusin. Pidin küll minema teise hotelli, aga kuna selle asukoht osutus GPS-i jaoks võimatuks ja omanik inglise keelt ei rääkinud ja juhendada ei osanud, siis helistasin käigupealt Sansofi perenaisele ja ütlesin, et ma olen poole tunni pärast tema juures. Muidugi oli ta lahkesti nõus ja ütles, et ta tundis seda ette ja et “minu tuba” juba ootab mind. Meelitaja selline.

Kasutasin küll kreeme ja mökse (SP 50+), kandsin vahepeal ka särki ja mütsi, aga mis põlenud, see põlenud. Nahk siis. Sai veel öösel “suurde linna” apteeki sõidetud, nahale osutamisega selgitatud probleemi ning küsida lahendust. Kaastundlikult noogutades leiti mulle mingi põletusvastane SOS-salv, mida ma siis hotellis endale usinalt peale määrisin, aga etteruttavalt võib öelda, et magamisest suurt midagi välja ei tulnud.

Päev 4

Vahetasin täna hotelli. Kolisin linnale lähemale. Palm Beach Tenerife, mis lõpuks natuke liiga steriilne tundus mägiküla hotelliga võrreldes. Aga asjad sai tuppa tõsta ja hommikusöögil polnud viga. Asi seegi.
Külastasin mingit kohalikku zooparki ja vaatasin sisalikele silma. Koputasin suure kilpkonna koduuksele ja üritasin aru saada, mida šimpans mulle öelda tahab, kui ta näo vastu klaasi surus ja sügavmõtteliselt mulle silma vaatas. Võib olla oli tal minust kahju, et ma siinpool klaasi olin, selles hullumeelses ja kiires maailmas..
Kanaarilinnud.. Imelik, sa oled Kanaari saartel ja vaatled neid linde ikka puuris. Krokodillid. Ja sajad merisead. Veel midagi, aga mulle tegelikult loomaaiad väga ei istu. IMG_0279

Parklasse jõudes avastasin, et auto rehv on kahtlaselt tühi. Kiire visuaalne vaatus tuvastas rehvis ühe plekikruvi. Ainult see kruvi oligi puudu, et saada endale kogemus Hispaania autoremonditöökojas ära käia.

Esiteks, mitte keegi ei oska väljaspool hotelli, randa või lennujaama – ehk turismipiirkonda – inglise keelt. Proovi kätega selgeks teha, et su auto rehvis on kruvi ja et see vajaks remonti. Kus on töökoda? Kuidas broneerida aega?
Muidugi oleksin ma võinud helistada ka Pluscari ja selle ülesande neile delegeerida, aga millegipärast ei pidanud ma seda vajalikuks. Ühe rehviparanduse suudab igaüks siiski ise ära organiseerida. 20180420_110258

Tuleb siis kasutada leidlikkust. Esimeses bensiinijaamas tegin kruvist ilusa pildi ja näitasin seda seejärel tanklatöötajale. Kiire ja sorava hispaaniakeelse jutu ja käeviibete põhjal sain aru, et töökoda ei saa väga kaugel olla, kindlasti mitte rohkem, kui 15-minutilise autosõidu kaugusel. Nii ka teises bensiinijaamas, misjärel kõige värskema info põhjal autoremonditöökoda on juba väga lähedal. Mingil kummalisel kombel oli ka juba mulle sisse istunud see hispaaniapärane muretu suhtumine. Isegi huvitav tundus. Ja oli ju alles keskpäev. Pumpasin rehvile õhku juurde, ostsin  jäätise ja sõitsin edasi. Päike paistis, ilm oli ilus ja soe, suhtumine muretu. Isegi kruvi rehvis tähendab Tenerifel  puhkust!
Kolmandas bensiinijaamas juhtus ilmaime, sest kohaliku hispaanlase sorava jutu ja käemärkide järgi, mida oli ainult viis või kuus, pidi autoremonditöökoda kuskil siinsamas olema. Katsusin kuidagi neid käemärke meeles pidada ja jõudsingi töökojani.
No see oli ikka päris suur töökoda. Mitmed boksid, kontor, kümned autod ootamas oma teenindusaega. Astusin kontorisse sisse ja küsisin naiivsusest väga rumalalt – vabandage, kas te inglise keeles räägite? Inglise keeles küsisin.
” España, española!” kostis nii kindel vastus, et mul hakkas piinlik, et ma julgesin teisti arvata. Lo siento!
Näitasin siis talle jälle pilti kruvist, “señorita española” sai sellest väga hästi aru ja ma asusin ankeeti täitma. Suhtlus toimus käemärkide, miimika ja žestidega. Pantomiim.

Kui Hispaanias tahad autol ühte väikest rehviauku parandada, siis tuleb selleks täita A4 formaadis “leping”, kuhu tuleb kirja panna kõik, mida sa tead ja mäletad – automark, auto reg. number, rendileandja, rendileandja aadress, kindlustusfirma, rendilevõtja elukoht, sünniaeg, kodune aadress; kohapealne aadress, telefoninumber, passinumber ja veel midagi, mis mul hämmeldusest enam meeles ei ole. Ainuüksi paberite täitmisele kulunud ajaga oleks see töö kaks korda jõutud ära teha.
Töö ise võttis kümme minutit ja maksis 12 eurot, aga et auto kätte saada, tuli täita uuesti üks A4 formaadis leht kõikvõimalike andmetega ja anda allkiri, ilmselt selleks, et mul pole pretensioone vms. Kõik on muidugi hispaaniakeelne, sõnagi aru ei saa.
Phew, justkui oleks notari juures maja maha müünud. Aga ilm oli jätkuvalt ilus, tuju hea  ja peale teist jäätist oli rehviparandus ununenud. Sõitsin hotelli.
20180420_111851

Täna oli mul veel kindel plaan minna ratsutama. Mulle lihtsalt meeldib see vabadus, mida ratsutamine annab. Et sõltumata keelest ja riigist ja riigikorrast saad sa hobustega igal pool ühtmoodi hakkama. Ei ole mingit “España, española”, vaid on hobune, kes saab väga hästi aru ka eesti keelest. Tark loom. Ja kui ilus!

Esimene ja ilmselt ka kõige õigem mõte oli küsida ratsutamisvõimaluste kohta hotellipidajalt. Tema tegigi kohe vajalikud kõned siia ja sinna ning viis minutit hiljem hakati hobuseid valmis panema.
Hobusefarm oli jällegi poole tunni tee sõita – nagu ikka  Tenerifel – ja kohal ma olingi. Ilusad hobused, heas toitumuses, hoolitsetud. “Minu” hobune oli veel erakordselt majesteetlik, turjakõrgus umbes 175 cm. Kui mitte rohkem.

Kammimine, harjamine, saduldamine – hobusele see meeldib. Sadula pinguldamine küll hobusele enam ei meeldi, aga see võtab ainult hetke. Ja selle eest saab ta porgandi. Ja kaelakalli – toimub sõbraks saamine. Need on ilusad hetked.20180419_145005

Sadul oli väga mugav, alati see nii ei ole, et sadul sulle kohe sobib. Väike prooviring hobusega tutvumiseks ja panimegi minema. Omanik perutava täkuga ees ja mina siis oma väheke rahulikuma hobusega järgi.
Ratsutada hobustega kaktuste vahel, siis siirduda üle maantee, kus kõik autojuhid tunnevad rõõmu sellest, et nad saavad peatuda ja hobuseid üle tee lasta; ratsutada edasi ookeanikaldale ja galopeerida ookeani veepiiril. Milline vabadus!20180419_171445

Siis liikuda kerge sörgiga ranna ääres asuvasse rannabaari, lasta hobustel sadulad vabaks, joota neile ämbritäis vett ja ka endale kosutuseks väike tekiila valada.. Ja siis veel üks tekiila. Ja veel üks. Sest kiiret ju ei ole. Hispaanias ei ole kunagi kiiret. Muusika suurtest kõlaritest mängimas – DJ muusikat keerutamas – , päike, kiudpilvedes sinine taevas ja õnnelikud inimesed rannas. Tüüpiline kohalike rand, pisut hipilik – väga energiline ja rõõmus nooremapoolne rahvas. Nooremad oskavad enamasti ka inglise keelt. Tulevad ligi, silitavad hobuseid, küsivad kust pärit oled.. Suhtled iga kohalikuga nagu vana sõbraga. Ja see on nii siiras ja iseenesestmõistetav.

Kolmest tellitud ratsutamistunnist sai sujuvalt viis ja keegi ei näinud selle üle kurvastavat. Tunnike sellest ajast kulus näiteks rannabaaris tekiilaklaasi taga. Kõige vähem paistsid kurvastavat hobused ja omanik ise. Hobuste omanik ehk Walter oli ilmselt kõige lõbusam, joviaalsem ja õnnelikum inimene, kellega ma Tenerifel suhtlesin.
Muusika, palmid, baar, päike, hobused. Ja Walter.
Enam vitaalsem, sõbralikum ja õnnelikum  ei saakski inimene olla. Ta on su hea kamraad juba esimesest minutist. Istud temaga baarileti ääres, paned käe õlale, ajad juttu ja lihtsalt naudid seda aega. Ja see pole teeseldud viisakus ega äri, ta lihtsalt ongi selline.

Päev 5

Kui ma oma hella ja punetava naha hotellivoodist välja vedasin  ja jahedat dušši peale lasin, tuli eluvaim sisse. Päike on tore asi küll, aga kui ta iga päev 12 tundi halastamatult paistab, siis põhjamaa talvest tulnud inimesele võib ta isegi kohati tüütuna tunduda.

Täna oli päev LaGomerale sõita. Ma ei teagi miks, aga see mõte on mulle reisi algusest peale meeldinud. LaGomeeeera. Kõlab ilusasti.
Võib olla sellepärast, et see pole enam nagu päris turismipiirkond. Vähesed on sinna raatsinud Tenerifelt edasi minna. Praamipiletid on autoga turistile ikkagi päris kulukad  ja noh, keskmisele turistile pole seal ka suurt midagi vaadata. Kui ehk unikaalsed loorberimetsad välja arvata. Ja maruägedad serpentiinid, kitsad külavaheteed looklemas kaljustel nõlvadel. Puhas adrenaliin, sest kiiruspiirangud puuduvad. Aga see on rohkem vist nagu minu põnevus.

Olin ööbimise Ave juures juba aegsasti kirja pannud. GPS juhatas mu otse sadamasse, ei mingeid probleeme. Kassast ostsin omale piletid ja olin järjekorras esimene. Mitte et ma väga tahaks esimene olla, vaid nii juhtus. Tund aega varem. 20180420_161751_HDR
Kui praam ette sõitis, siis kõigepealt vuras sealt umbes tuhat autot maha – või nii vähemalt tundus. Tegelikult küll vist sada. Sest hispaanlastel on aega, nad ei kiirusta.
Laevale pealesõit oli lihtne, kõik käib seal käemärkide järgi. Rahvusvaheline standard, millest kõik aru saavad.

Laevas on menüü järgi toidu ja kohvi tellimine samuti lihtne, sa lihtsalt osutad sõrmega menüüs vastavale kohale, kus neandertaallastele ehk välismaalastele nagu mina, on hispaaniakeelse kirja kõrvale joonistatud ka vastavat toitu kujutav märk. Kuidas mulle meeldib see lihtsus!

Lained loksutavad ookeanil  laevukest kõvasti ja mingil hetkel käib peast mõte läbi, et nüüd on mu auto ilmselt küll üle parda vette kadunud, sest praam ikka kaldub küljelt küljele ja õõtsub ette-taha nagu pähklikooreke. Minu auto oli järjekorras esimene ja praami autotekk on otstest avatud. Ookeanil!
Nõrgemanärvilistel ilmselt tuli kasutada ka kotikesi, mis delikaatselt salongides iga istme kõrval on.

Aga kord elusalt ja koos autoga LaGomerale jõudnuna avaneb seal sadamast – pigem küll sadamalinnast välja sõites – ikka lummav ilu. Täiesti hingemattev.
Millised mäed, loodus, vaated, serpentiinid. Seda ei saa ega olegi mõtet fotokaamerasse püüda, see jääb hinge. Lummav vabaduse tunne, puhas nauding. Ürgne loodus, mida ainult õige pisut on inimene kujundanud.

Ave juures potsatasin asjad “oma” tuppa ja peale muljetamist läksin vaatama päikeseloojangut. Ilus. See on lihtsalt nii-nii ilus, vaadelda ookeanisse loojuvat päikest kilomeetrikõrguselt kaljuservalt, jalad üle serva alla rippumas. Paradiis.IMG_0462

Päev 6

Umbes kella kuue paiku hommikuks oli uni kadunud ja ma võtsin teekonna ette jällegi sinna kaljunukile, kust avanes hunnitu vaade ookeanile, seekord siis aga hoopis päikesetõusuks. Kohalik küla vaikselt ärkas – kuked kiresid, paar koera haukus katusel, mõni inimene liikus. Isegi selle lihtsa küla vaated olid imeilusad – stiilsed majad, mitte ühtegi inglisekeelset silti ega muud mõttetut turistividinat – see oli ehe hispaaniapärane küla koos oma inimeste, loomade ja infrastruktuuriga. Kahtlen, et sinna külla üldse mõni turist satub.IMG_0552

Ave on leidnud omale kohakese saare teises otsas, väikeses külakeses. Sellises kohas sa tõesti puhkad. Aeg seisab – pole oluline, mis kell on on, sest tegelikult pole sul kuhugi kindlaks kellaajaks jõuda vaja.
Ma ei viitsinud isegi enam mitte pildistada, ma lihtsalt olin ja jalutasin ja nautisin seda kõike. Päikesetõusu. Kasteloori. Metsjänes jooksis mööda.. Kohaliku kiriku kell lõi ja kuked kiresid. Ave juurde tagasi jõudes oli ka pererahvas ärganud, pudru lauale toonud ning kohvi keetnud. Mõnus on lobiseda LaGomeral eesti keeles ja tunda ennast nii puhanuna. Värskena. 20180420_103329

Pärastlõunal sai võetud Teide soojenduseks ka LaGomera kõrgeim tipp, Alto de Garajanay, 1487 meetrit. Ilm, nagu ikka, ei soosinud väga seda retke ja kogu olemine oli pilve sees. Lausvihm. Aga tipp sai võetud sellegipoolest ja meeleolu oli igati ülev.

Käisin loomulikult ka loorberimetsades, mis on ainsana maailmas vist säilinud veel ainult Tenerifel ja eriti puutumatuna just LaGomeral. Ja ma ei teinud seda mitte mööda “ametlikku” jalgrada, vaid peatasin auto kõige sügavama laane servas, suvalises kohas, ronisin mingist nõlvast üles, siis läbi rägastiku ja sattusin tõesti ürgmetsa, kuhu ilmselt ühegi inimese jalg pole veel astunud. Turisti oma küll mitte. Ragistasin seal läbi tiheda metsa ja istusin siis lihtsalt maha, vaadeldes ruutmeetri suurust ämblikuvõrku kahe puu vahel ja puude otsast meetrite pikkuselt maa poole rippuvaid samblikke. Ilus. Vaikne. Puutumatu loodus. LaGomera on tõesti ilus saar, mille külastamist ma küll soovitada julgen. IMG_0576

 

                                                                            Päev 7

Kell 6 äratus,  6.30 minek, sest tund kulub sõitmiseks mööda kitsaid mägiteid ja laev väljub kell 8.00.  Üllatuslikult tuli ka Ave mind saatma ja see oli temast väga armas.
Hüvasti jäetud ning lahkumine Ave hubasest ja sõbralikust kodust.IMG_0565

Praam loksutas jälle kõvasti, Calima endiselt varjamas kauguses asuvat Teide tippu, kuid näha on ta ometi. 3,7 km kõrgune mägi lihtsalt on näha, ükskõik, kus sa ka Tenerifel ei viibiks.

Tänane plaan oli siis käia ära Masca külas, mis tundub internetist leiduva info põhjal lausa kohustuslik Tenerife külastuse osa olevat.
Võib olla on mul teised huvid või ma ei oska Masca ilu hinnata, aga mina seal midagi sellist ei näinud, mis südame kiiremini tööle paneks. Vaated küll ilusad, aga ei midagi enamat. Võib olla rikkus LaGomera mind natuke oma iluga ära..IMG_0400

Kuigi mulle ei meeldi kohe üldse turistidele mõeldud  tilu-ilu ja mõttetud vidinad, siis seekord õnnestus mul sealt Masca külast endale siiski üks õlgkaabu osta. Kohvi kõrvale. Tass kohvi, kook ja kaabu, palun. Nii juhtub, kui kohvik on ühtlasi ka suveniiripood.
Mitte, et mulle see kaabu nüüd väga meeldinud oleks, aga mulle tundus olevat hea idee seda homsel Teide matkal kasutada, kaitseks päikese eest. Lõpuks jõudis see tolmuse ja räsituna isegi minuga koju kaasa. Mägedes sai teda kasutatud näiteks ka istumisalusena. Väga praktiline asi.
Nüüd on seda kaabut isegi päris tore vaadata – nagu mälestus, või nii. Oma väsinud ja närtsinud olekus isegi natuke armas. Mulle vist meeldivadki ainult ajalooga asjad – natuke vanad ja kulunud.

Ööbimine oli tänaseks planeeritud saare põhjaossa, vahelduse mõttes. Hotell Marte. Õhtu- ja hommikusöögiga. Privaatse parklaga. Loodetavasti ka kõige kõrgema korrusega ja rõduga. Nii ma vähemasti oma soovi hotelli broneerides kirja panin.

Saingi kõige kõrgema korruse, sealjuures lausa 9. korruse, kuigi maja ise on ainult kolmekorruseline. Tundub võimatu aga tegelikult on asi täiesti aus – astud lifti, vajutad 9. korruse nuppu ja sõidadki üheksandale korrusele! See, et majal ainult kolm korrust on, ei ole küll mingi takistus.
20180424_114710

Oli ka tõesti rõdu ja vaade oli päris ilus. Mitte küll nii ilus, nagu see mägedes on, aga ilus ikkagi. Kauplused, tänavakohvikud, jutuvada. Ka mäed paistavad kaugusest kätte. Sume õhtupoolik, sooja umbes 23-24 kraadi. Väga, väga mõnus.

Õhtusöök hotelli välikohvikus – lihtne ja klassikaline. Vein sealhulgas. Söögi sai soovi korral ka tuppa kaasa võtta ja see oli hea boonus. Mõnus õhtune dušš, hispaaniakeelne kohalik talendisaade TV-st ja siis magama.

Päev 8

Esimene öö, kus sai ennast korralikult välja magada. Vist lausa kella üheksani. Hommikusöögilaua ümber käis kõva sebimine. Äkki jääb keegi ilma.. Krabasin oma taldriku samuti kiiresti mis-kätte-juhtub täis ja sõitsin liftiga oma tuppa. Vahepeal käisin veel kohvi lisaks võtmas, et seda rõdul nautida. Seejärel veel hommikused veeprotseduurid – mõnus! Väga mõistliku hinna-kvaliteedi suhtega hotell, sealjuures privaatse parklaga, mis minu jaoks on reisidel alati suur boonus.

Ja siis teele. Tänane plaan on Teide mägihütti jõuda. Pikk päev on tulemas!

Maanteed on Tenerifel väga head, hästi tähistatud, hästi märgistatud.IMG_0077

Kiirteedel kuni 120 km/h lubatud, aga 130-140 km/h tavaline.  Ühtegi politseid ei näinud, ei põõsa taga ega põõsa ees, puhuma keegi ei pannud (Hispaanias on lubatud piirmäär 0,5 promilli). Kuulu järgi ühtegi rendiautot kinni ei peeta, kui just päris ühest teeservast teise ei tuigerda. Kui avarii teed ja üle lubatu joobes oled, siis viiakse otse vanglasse. Õigesti teevad.
Valgusfoorid tundmatu nähtus. Kolm kiiruskaamerat kogu saare peale, aga kuuldavasti rendiautodele ei väljastata ka neid trahve. Turist on Tenerifel vist samas staatuses, nagu lehm Indias.
Ise igatahes ühtegi liiklustrahvi ei saanud, kuigi mu parem jalg kipub kogu aeg gaasipedaalil sirgeks minema. Jalg väsib lihtsalt ära, kui kõveras on.
Mägiteed on turvalised ja rajapiirded olemas. Minu jaoks serpentiinid küll kuidagi ohtlikud ei tundunud ja tegelikult nad ei olegi. Miks neid niiväga üle on dramatiseeritud, ei oskagi öelda. Ühtegi avariid ei näinud ja ühtegi avariiohtlikku olukorda ka ei tekkinud, kuigi iga päev sai 3-4 tundi sõidetud. Liikluskultuur on hea, kuigi kriipsud-kraapsud on seal küll vist kõikidel autodel küljes.

Sõit Teide alla on nauditav, ilm on ilus, vaated suurepärased. Meeleolu optimistlik. Tabasin ennast mõttelt, et mul on siiani ainult väga positiivsed tunded sellest ilusast saarest. Mitte ühtegi negatiivset kogemust.

Teide

Pico El Teide. Massiivne ja majesteetlik mägi, täpsemini siis magav vulkaan. Suurepärased vaated, kui sinna autoga sõita – pikad, sirged, üliheas korras maanteed, kõrval suured orud ja kõrbemaastik.
Mäe alla jõudes tundub, et selle tipu võtmine on poole päeva töö. No mida rasket saab olla vulkaanilise mäe vallutamises. Lapsemäng.
Auto sai jäetud köisraudtee alla parklasse. Kiire kehakinnitus röögatute turistihindadega ja olematu toiduvalikuga kohvikus ja siis jala minema. Kaaslaseks ainult seljakott vee ja snäkkidega. Kaamera. Pealamp. Akupatarei. Midagi vist veel.

Et Teide rajaotsale saada, on vaja kõigepealt 3 km jala käia mööda maanteed. See on kõige lihtsam osa. Kui 27-28 kraadi sooja, pilvitu taevas, hõõguv asfalt ja päike sulle muret ei tee. Kõrb. Teekond kulgeb orus, sellepärast pole seal tuult ega õhku. Palav on. Millegipärast meenub mulle mööda teed lonkides korduvalt Atacama ja ma mõtlen, et siin ei elutse vist samuti mitte ükski bakter.20180422_114932

Esimene liiter vett juba kulus ja see tegi murelikuks.
Edasi algab nn. Teide matkarada, täiesti talutav jalgrada, muidugi ikka tõusvas joones. Tuul keerutab tolmu maast üles ja vaatamata päikeseprillidele, on su silmad tolmu täis. Suu ka muidugi. Seda tolmu ja janu tuleb veega loputada. Poolteist liitrit juba kulunud.
Edasi tõuseb teerada loomulikult kõrgemale, tuul muutub tugevamaks. Tolmu keerutab ringi, päike kõrvetab.  Aga vaated muutuvad ilusamaks, sest sa näed kaugemale. Ma olen umbes 2,5 kilomeetri kõrgusel. Silma järgi hinnates.20180422_150636

Siis, kui ma olen kaks liitrit vett kolmest ära kulutanud ja umbes 7 kilomeetrit ja 500 tõusumeetrit astunud, näen ma ees terendamas silte. Need helgivad päikeses vastu. Astud mis sa astud, aga sinna on ikka tubli kilomeeter maad.
Jõuan siltideni, võtan koti seljast ja loen: hütini 2,5 km. See 2,5 kilomeetrit polekski ju väga midagi, kui sulle ei paistaks kätte see rada, mida mööda see üles käia tuleb. See on päris järsk tõus, mööda kivi- ja laavaklibu. Umbes 600 meetrit puhast tõusu korralikus kuumuses ootab veel ees. Tehniliselt ei ole mägi keeruline, aga palav on, õhk ei liigu enam ja tõusumeetreid on kõvasti. Varustus ju ka veel seljas. Veerand tundi puhkust ja edasi.20180422_144026

Lihtsalt tuima näoga lähed siis mööda seda tuhkkuiva tolmust teerada edasi ja sa ei mõtlegi enam väga millelegi. Keel on suulae küljes kinni, päikese käes võib temperatuur vabalt ilmselt 50 kraadi olla. Ilmselt enamgi. Samm sammu järel.
Viimased pool liitrit vett on järel, vast veab välja. Silt on jäänud kaugele alla, see on muutunud imepisikeseks. Paar inimest paistab seal. Hea, et ma juba siin olen.

Umbes peale pooleteisttunnist pingutust, sildist arvates, kui ma arvan ennast juba peaaegu kohal olevat, tuleb mulle üks matkaja ülevalt vastu. Tervitame, nagu ikka ja ma küsin, kaugel see hütt on. Ta pakub, et umbes tund aega astuda. Võib olla poolteist.
Esimene kord, kui käis peast läbi mõte, et ma rohkem ei jaksa. Lihtsalt tekib selline hetk. Istusingi sinnasamasse maha – kaabu peale -, ja avan oma viimase veepudeli. Mingis meeltesegaduses kaanisin selle täiesti tühjaks, sest janu oli lihtsalt nii suur. Vist mõtlesin, et nüüd jooksen üles ühe jutiga. Vesi oligi otsas. Nagu kuumale kerisele valaks – kivid on ikka kuivad.
Seljakott selga ja edasi. Hapniku osarõhk väheneb ja 3000 meetri peal annab see juba tunda – hapniku omastamine  väheneb.
Väga järsk tõusunurk, iga paarissammuga võtad pool meetrit tõusu. Higi voolab.

Vahepeal jõudsin ma ühelt vastutulijalt vett lunida – lahke inimene andiski mulle paar lonksu. Abiks seegi, hea inimene. Siis tegin otsa peale kahele apelsinile, mis mul kotis ballastiks olid. Vedelik seegi. Kergem ka. Ikkagi oma kolmsada grammi.

Ja siis raiusin lihtsalt tuima näoga hütini välja. Kohal! 3260 meetrit.20180422_182955

***

Õnn on lihtsalt olla. Et sa ei pea kuhugi minema. Et sa ei pea käima. Et sa saad istuda pingile, võtta oma rasked, tolmused saapad jalast ja tõmmata kümme minutit värsket õhku kopsudesse. Kloppida oma tolmused riided puhtamaks. Astuda veeautomaadi juurde ja lunastada endale 3 euro eest pool liitrit jahedat mineraalvett. Kui odav! Seal olles sa just nii mõtledki. Et 9 eurot poolteistliitrise pudelivee eest on odav hind. Puhas vesi, peaaegu tasuta käes! Vedelikupuudus on nii suur, et iga hind on vastuvõetav.

Need hetked ja raskused vormivad sinust teistsugust inimest – sa tunned rõõmu ja sind teevad õnnelikuks pisiasjad igapäevases elus. Sest sa õpid hindama ka kõige lihtsamate asjade väärtust elus. Igasugused olmemured – see on ju kõik tühine! Sa oled elus, terve, sa saad reisida, tunda rõõmu, täita oma unistusi. Ja veel mitu-mitu kuud hiljem püsib see tunne sinu sees. Õnnetunne lihtsatest, igapäevastest asjadest. Inimestest. Loodusest.

Aeg uurida ka “hütti” lähemalt.

Refugio de Altavista. Et sinna majutust saada, tuleb see kaks-kolm kuud ette broneerida. Hüti broneerimisega kaasneb minu silmis ülivajalik boonus – luba ronida El Teide tippu. Tegemist on loodukaitse all oleva vulkaaniga ja selle säilitamise huvides piirati tuntavalt selle tipu külastamist (enamik turiste sõidab sinna köisraudteega, mis peatub paarsada meetrit allpool tippu). Tippu võib päevas külastada kuni 200 inimest (võin ka eksida) ja Refugio külalised on sinna samuti juba sisse arvestatud.

Tegemist on väga viisaka mägihütiga 3260 meetri kõrgusel, mida majandavad hispaanlased. Nende inglise keel on laitmatu ja nad annavad sulle nõu ja abi, kui sa seda vajad. Vahetavad münte vee- ja snäkiautomaadi jaoks. Wi-fi. Elekter 230V. Köök kõige vajalikuga. Magamistoad naridega ja puhta voodipesuga. WC-d.
WC-d ja köök avatakse kell 17, toad aga kell 19, nii et väga vara ei ole mõtet sinna ronida. Dušši ehk pesemisvõimalust ei ole,  aga selline tühiasi ei heiduta. Käsi saab hädapärast pesta, väike kraanikauss on olemas. Joomiseks sealne kraanivesi ei kõlba, kuna vesi seisab õuetünnis – seega seisev vesi. Keedetult ehk isegi võib proovida, ise igatahes sellega ei riskinud.

Kellaaegadest peetakse väga rangelt kinni, sisuliselt minutipealt – see on Hispaanias küll paras imelugu. Joogipudeliautomaat on eesruumis ja raha eest mõni jook ja snäkk alati  kättesaadav. Ei tasu unustada münte kaasa võtmast, sest münte saab vahetada ainult õhtul (sularaha vastu) ja sedagi ainult esimesed kiiremad. Münte kulub tublisti.

Öörahu algab 22.30, äratus 5.00. Kell 5.30-6.00 on aeg lahkuda. Hiljemalt kell 8.00 lüüakse kõik majast välja ja pannakse uksed lukku. Väga spartalik, aga arusaadav. Tegemist ei ole hotelliga, vaid tipuvallutuse vahepeatusega. Parem ikka, kui telk.

Magamine 10-kohalistes tubades, kahekordsed narivoodid. Õhku jätkub, kuigi ruumi on muidugi kasinalt. Mängitakse kaarte, võetakse napsu, aetakse juttu, vahetatakse kontakte – väga mõnus õhkkond ja ka seltskond. Ma tunnen ennast seal seltskonnas, kus tolmused riided, kulunud saapad ja askeetlikkus on tavapärane, palju paremini, kui viietärnihotellis. Täiesti tõsiselt. Elujaatav, füüsiliselt heas vormis, optimistlik ja aktiivne seltskond. Inimesed, kes ilmselt väga harva nurisevad, kiruvad või rahulolematud on.20180422_212114

Ärkamisega suuri probleeme polnud, kuna ma polnud magama vist jäänudki. Ülemine voodinaaber tundis ilmselt ennast väga halvasti ja kuna ta kaalus oma sadakakskümmend kilo, siis avaldas see vedruvoodile suurt mõju, eriti, kui ta sealt kogu aeg üles-alla ronis. Võimalik, et tal oli mäestikuhaigus kallal, sest pidevalt ta igatahes WC vahet käis. Kella nelja ajal hommikul pakkis ta oma asjad kokku ja läinud ta oligi. Kuna mäe peal ta meile vastu ei tulnud, siis ilmselt ikka allapoole. Mäestikuhaigust küll ise kogeda ei tahaks.

Äratus kell 5. Korralik sagimine. Mina täiesti magamata, aga mingil kummalisel moel ei avaldanud see mulle mingit mõju väsimuse näol. Adrenaliin vist juba oli sees.

Joogiveeautomaadist sai ostetud veel paar liitrit pudelivett, käia tualetis ennast kasimas  (väga korralikud WC-d, meeste ja naiste omad eraldi, soe vesi) ja vaadata eeskojas online ilmainfot.
Kuna ma olen juba harjunud sellega, et minu tipupäeval sajab paduvihma, tuiskab lund, peksab rahet, lööb välku või on muul moel lihtsalt hull ilm, siis mind ei üllatanud üldse, et tipus oli sel hommikul – 5 kraadi ja tuule kiirus 75 km/h. Tuulekülma arvutada ei viitsinud.
20180423_051701

Minu suurim mure oli hoopis avastuses, et mu seljakotist puudub soe pesu. Mul on mägede jaoks ostetud spetsiaalne, kõrge kaelusega tuult mitteläbilaskev soe pikk pesu, mis kannatab päris korralikku külma ja tuult. No mida pekki.. See oli nüüd küll paras üllatus..
Mul oli seljas kõige tavalisem, sünteetiline T-särk ja igapäevane, odav tuulejope, millega lihtsalt ringi liikuda. Kõik. Ei kindaid, ei mütsi. Salli ka muidugi mitte.
Ma lihtsalt suutsin kuidagi unustada sooja pesu kaasa panna. Ilmselt seetõttu, et “all” parklas oli 28 kraadi sooja ja sa ei mõtle kõigele selge peaga. No juhtub.
Refugio peremees oli seda küll õnneks ette näinud ning vähemalt kindad ning müts olid täiesti müüdav kaup. Muidugi mitte mingid profitooted, vaid pigem selline igapäevane kaup. Vahetanud mõistliku koguse sularaha mütsi ja kinnaste vastu – väheke piinlik “idioodist turisti” hetk – tekkis mul isegi lootus, et ehk õnnestub ikka tipp ära võtta. Või mis õnnestub – tuleb ära võtta.

Natuke piinlik oli mõelda enda peatsele ärakülmumisele ja jäämees Ötzi saatusele, kui teised seltskonnaliikmed mähkisid ennast samal ajal viiekordsetesse riietesse ja suusamaskidesse, nii et ainult kaks silma napilt välja paistsid. Sinna panid nad veel siis prillid ette. Mõistlik.
Mina kohendasin oma T-särki, tõmbasin jopeluku kurguni kinni ja astusin uksest välja. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Mis see ootamine ikka annab. Alla ma ka ei anna.

Esimene tund-poolteist minekut oli kottpimedas, ainuke valgusallikas pealamp. Tuul ulus, rahe ja uduvihma jääkristallid peksid vastu nägu. Rahet sajab seal muidugi horisontaalselt, nagu mägedes ikka. Siin-seal paistsid hetkeks pealampide valgusvihud, kuigi üle 10-15 meetri nähtavust polnud.
Veerand tundi mindud vastutuult, ja siis tundsin, et hakkab jahe. Külm. Tuul pressis ikka vägisi läbi jope. Särk oli niikuinii lihtsalt moepärast seljas.
Kohati oli raske hingata, pigem nagu tuule tõttu. Võib olla, et väheke hõredam õhk ka. Umbes 3500 meetrit kõrgust. Prillideta ei teeks seal üldse midagi, rahe peksaks silmad peast. Rahe ja jääkristallid lihvisid nägu justkui kareda liivapaberiga. Suusamaski ju polnud.

Veel natuke maad edasi ja siis mingil hetkel olin kuskil harja peal. Tuul tahtis vägisi lendu tõsta – kottpimedas tunnetad mäeharjal seda ookeanilt tulevat tuult ja looduse võimsust kuidagi eriti eredalt.
Kõik riided olid jääs, püksid kanged nagu pulgad, nägu samuti jääga kaetud. Sadas uduvihma – või siis pigem olime lihtsalt pilve sees – mille tuul ja miinuskraadid siis riiete ja näo külge paari sekundiga ära jäätas. Mingis mõttes see jäätumine päästis mind hullemast, sest tegi jope tihedamaks. Isegi vist nägu säästis, sest näonahk oli jääkoorikuga kaetud. Oli küll külm ja tuul tõmbas läbi, aga see oli piiri peal, talutav. Pidev ülesmäge liikumine andis sooja.
Ühel hetkel hakkas ka valgemaks minema, tõusu oli veel paarsada meetrit. Rahe ja vihm lõppesid, sest tõusime pilvepiirist kõrgemale.
Lõpumeetrid olid päris rasked – võib olla eelmise päeva väsimusest, magamata ööst, võib olla aga ka lihtsalt järsust mäeharjast. Tehniliselt küll lihtsalt kõndimine, kuigi iga sammuga võis ka pool meetrit tõusu olla. Kivid olid sigalibedad, kõik oli sõna otseses mõttes õhukese jääga kaetud. Vaikselt liikusin  edasi, seisma ei tahtnud jääda, sest keha oli ikka juba täiesti maha jahtunud. Tuul on tipus eriti tugev ja liikumine aeglane libeduse tõttu – ettevaatlikkus ennekõike.

Lõpuks ometi, viimased meetrid, viimased sammud ja ma olin tipus. 3718 meetrit. Hiljem vaatasin, et kõrguselt Euroopa kuues. Seekord siis T-särgi ja tuulejopega.20180423_081621

***

Mõnus adrenaliinitulv. Sa oled justkui püramiidi tipus – ilmselgelt kõrgeimas punktis kogu lähiümbruse alal. Näha esimesena päikest üle Hispaania tõusmas.
Õnnetunne. Sa unustad ära, sa ei märkagi, et oled täiesti läbikülmunud, jääs ja kange – aga sa oled ikkagi nii õnnelik! Sa teed pilte ja su sõrmed kangestuvad poole minutiga, sest seal on nii pagana külm ja tuuline. Aga sa ei hooli sellest. Elu tundub nii ilus ja muresid ei ole üldse! Mis sest, et ma olin magamata ja kurnatud ja väsinud – see ei olnud enam üldse oluline. Eesmärk oli täidetud. Õnn oli kinni püütud. Ja ainult sellel on elus väärtust. Olla õnnelik.

IMG_0024

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s