Mina ja Saksamaa (Zugspitze)

Selle reisi olin ma oma mõtetes ammu paika pannud. Täpsemalt detsembris. Esimese majutusbroneeringu tegin detsembri lõpus – 1. juuniks. Jaanuari alguses panin ülejäänud plaani paika.

Plaan ise oli lihtne, vähemasti paberil. Mõtetes planeerisin isegi varianti “10 päeva, 10 riiki, 10 tippu”, kuid realistina oli kindel plaan poole vähemaga leppida. Mul on vaja karuandresele ju järgi jõuda ja Euroopa 45 tipu tegemiseks ei jätku mul lihtsalt aega, kui aastas ainult 2-3 tipuga piirduda.

Seega saigi pandud marsruut paika Zugspitzeni. Vast piisab selleks korraks. Ikkagi viis riiki juures. Mis sest, et üks siinsamas kodumaal asub.

“Ametlikult” oli mul ju võtmata ka Eesti kõrgeim tipp, Suur-Munamägi. Kunagi lapsena sai vist bussiekskursiooniga seal käidud, aga “teadlikus” elus ei mäleta sellest midagi.
Kui sa tahad 45 Euroopa tippu ära teha, siis oleks kena, kui need on kõik dokumenteeritud.  Eks ta muigega “saavutus” ju ole, see Munamägi, aga mingis mõttes ka tegelikult tore algus reisile.

Päev 1

Saigi siis 1. juuni õhtul Tallinnast Lõuna-Eestisse sõitu alustatud. Mazdaga. Nagu ikka.

Esimene öömaja oli planeeritud Lõuna-Eestisse. Mitte, et see teab mis hädavajalik oleks olnud, aga mulle on Lõuna-Eesti alati meeldinud ja miks mitte veeta üks öö puhketalus ka Eestis. Koha nimi oli Suhka ja asub ta Võrumaal. Pidavat olema väga idülliline kohake.
Minekuga oli, nagu ikka, viimasel hetkel. Kell kuus õhtul Tallinnast minema ja GPS juhatas mu kenasti Suhka puhkemajani. Paar kabanossipeatust ja kohvi.

Esmalt ehmatas kohale jõudes see kohake natuke ära, sest ühel pool teel asus vägagi kaasaegne  elumaja koos kohaliku tuletõrjedepooga ja suure parklaga ning teisel pool välimuselt lihtne maamaja. Tundus väike pettumus idüllilisest puhkemajast.

Parkisin siiski auto ära ja maja poole liikudes tuli perenaine uksele vastu. Aeg oli juba päris hiline, aga perenaine oli siiski rõõmsameelne. Väga pikka juttu ei teinudki, aga ütles, et minu tuba on teises majas. Tuletõrjedepoos või?

Õnneks mitte. Maja taga üle väikese lagendiku minnes oli metsa servas veel üks maja. Ja see oli tõeliselt kaunis maja! Vana ja väärikas, tunda oli meistri kätt, loomulikult kõik puit ja kivi. Millised puunikerdused räästa all!
Ja kui ma toaukse lukust lahti tegin ning tuba nägin, siis ma vist isegi ütlesin midagi. See võis olla “wow!.. Jah, nii see vist oligi. Nagu lubatud, see oligi imeilus!

Kuna aeg oli hiline, siis väga pikalt seda ilu ei imetlenud, käisin duši all ja kukkusin voodisse. Pikk töönädal – pigem kuu – oli ju seljataga.
Voodi oli kuninglikult mugav, padjapüürid ja voodilinad lõhnasid värskuse järele. Üle minuti magamajäämiseks küll ei kulunud.

Päev 2

Kuna perenaine oli õhtul üle küsinud, mis kellaks hommikusöök valmistada, siis kell 7 tundus optimaalne olevat. Nii siis saigi kokku lepitud. Kell 6.30 äratus, vee- ja seebimõnud ning asjad kokku. Kuidas mulle meeldib varahommikune dušš! Värskus!

Söögilaud oli kaetud teise majja ja tegelikult oli seegi maja seest väga ilus. Ei midagi mõttetult moodsat ega kaasaegset. Söök oli serveeritud savist taldrikutel, kohvitassid ja isegi kohvikann oli savist. Väga lahe. Hubane.
Hommikusöök ise oli lihtsapoolne, aga piisav selleks, et kõht täis saaks. Praemuna oli ka, seda olin ma hommikuks palunud teha. Konservhernestega.
Perenaisega veel veerand tundi juttu aetud, oli aeg tänase esimese “tipu” poole sõita. Hommik oli väga ilus. Päike paistis ja oli soe. Kaunis hommik. Meeleolu hea. Ilus!

Kuna Suur-Munamägi jääb Suhkast ainult 7 kilomeetri kaugusele, siis olingi 5 minutit hiljem seal kohal. Katsusin võimalikult väärikalt ja austusväärselt võtta need 400 meetrit jalutamist, mis autoparklast tippu jõudmiseks käia tuleb.

Kell 8 sai siis võetud “ametlikult” Eesti kõrgeim tipp, Suur-Munamägi, 318 meetrit.

Torn oli kinni, ühtegi inimest ei olnud, täielik vaikus. Kui linnulaul välja arvata. Tagasi alla parklasse ja suund Läti poole.

Esimene emotsioon, mida Läti piiri ületamisest mäletan, on kehvas seisukorras maantee. See oli esimene kord, kui tekkis mõte, kas mu auto ikka peab sellele reisile vastu.. Auto on siiski 17 aastat vana ja sõitnud pool miljonit kilomeetrit läbi. Aga ta on mulle väga armas. Sõber.

Lätis midagi muud plaanis polnudki, kui ainult tipp ära võtta. “Tipp” on Läti kõrgeima mäekünka kohta muidugi veel suurema liialdusega öeldud, kui Suur-Munamäe kohta, sest see on madalamgi, kui Eesti kõrgeim punkt. Täpsemini siis 312 meetrit, veel täpsemini aga 311,94 meetrit. Nii targad inimesed väidavad, ise pole küll üle mõõtnud.
Inimene muidugi sellest sentimeetrite mängust midagi aru ei saa ja teerada tipuni on kerge jalutuskäik päris ilusas kohakeses. Ilm oli päikesepaisteline ja väga soe, temperatuur oli +28 kraadi. Võttis isegi naha märjaks, see “tippu” jõudmine.

Aga võetud ta sai ja Läti, kõige oma 311,94 meetriga oli alistatud. Lätlastel on samuti Suur-Munamäe vaatetorniga sarnane ehitis püsti pandud, aga muidugi selle odav, puidust  koopia. Eestil on kõrgem mägi ja uhkem torn!

Edasi kurss Leedu peale. Leeduga on mul kahjuks sellised kogemused – et ei midagi head. Võib olla elavad seal väga toredad ja lahked inimesed ja see on igatepidi kena ja ilus riik, aga autojuhina seal riigis.. No see on ikka jube väsitav. Kurnav.
Kõrvalmaanteed on paiguti nagu kohaliku kolhoosi tee silohoidlani – lipp-lipi peal, lapp-lapi peal.. Auke on maanteedel parandatud vist nii, et auku on visatud labidatäis asfalti ja siis labidaga korra peale patsutatud. Muhk. Ja neid muhke ja lohke on seal tuhandeid. Miljoneid. Ja see ei mõju auto vedrustusele kindlasti mitte hästi. Närvidele ka muidugi.

Lisaks õnnestus mul saada Leedus ka ilmselt elu suurim kiiruskaamera trahv, sest kuna Leedus teavad ainult kohalikud kus mõne märgi mõjupiirkond lõpeb ja kus algab, siis võõral seal orienteeruda on keeruline. Seetõttu oli paras üllatus, kui ma mingil hetkel kiiruskaamerat märkasin ja selle alt umbes 90 km tunnikiirusega läbi tuhisesin ning seejärel veel 100 meetrit hiljem asula lõppu tähistavat märki nägin. “Asula” ise koosnes vist ühest majast kilomeetrisel, sirgel teelõigul. Asulas on lubatud piirkiirus 50 km/h, mõnes väiksemas vist isegi 40 km/h. Jube segane lugu.
Trahvi pole koju saadetud, aga loodetavasti ta ikka tuleb. Väga huvitaks, kui suur see summa on.

Ühesõnaga, Leedust on targem lihtsam kõige otsemat teed läbi sõita, et säästa ennast, autot ja rahakotti. Aga kahjuks asub Leedu kõrgeim tipp sellises kohas, et sa pead Poolasse sõites ikka korraliku ringi tegema. Lausa Valgevene piiri ääres asub.

Aukštojas. Leedu kõrgeim tipp. 293,84 meetrit. Balti riigid on ikka kole lamedad. See pole enam üldse huvitav, kui sa võtad ühe päevaga kolm tippu, mis pole üldse tipu moodigi. Mingi suvaline küngas. Tavaline maastik ümberringi.
Aga võetud ta sai ja igaks juhuks käisin ära ka Jouzapine otsas, sest veel mõned aastad tagasi peeti just seda tippu Leedu kõrgeimaks (293,6 m). Paar kilomeetrit kulus selleks käimist. Aga selle eest nägin ma ilusaid loomi, kellukesed kaelas. Lambad vist.

Igatahes, edasi, seltsimehed! Kolm “tippu” võetud. Ees ootab Poola.

Poolasse sisenedes tunned kohe erinevust Leeduga. Maanteed on paremas seisus, liiklusmärgid on väga selged ja informatiivsed. Iga asula ees on konkreetne asula märk ja seda on võimatu mitte tähele panna (erinevalt Leedust). Ja Poolal on oma raha. Seegi on päris huvitav kogemus, arveldada zlottides. Ja kui odav seal kõik on! See on kohati absurdne, millised hinnad seal on.

Lihtsaima näitena – Poola zlott on neli korda odavam kui euro, aga hinnad on zlottides samad, mis Eestis eurodes. Kui näiteks Eestis maksab liiter pudelivett 1 eurot, siis Poolas 1 zlott. Mis teeb siis 25 eurosenti.
Minu öömaja, mis oli muuseas väga ilusas kohas ja mis tegelikult on pigem kodumajutus (Poolas on see väga populaarne majutusviis, muuta oma suur maja hotelliks), maksis 9 eurot. Selle raha eest saab: järvevaate ja rõduga kaheinimese toa maja teisel korrusel, TV, Wi-fi, WC, dušš+vann (šampoonid-seebid-dušigeelid hinnas), käterätikud, puhas voodipesu, pesumasina kasutamise võimalus, köök ja privaatne parkimine autole aias. Üheksa eurot!

Peremees oli ülisõbralik. Pursib rääkida vene keelt, ja sellega saime asjad aetud. Inglise keelt oskab mõned sõnad samuti.
Kuna ma olin 830 km ühe päevaga maha sõitnud ja polnud korralikult süüagi jõudnud, mainisin seda ka võõrustajale.
Kümne minuti pärast koputati mu toauksele ja paluti lahkesti alla õhtust sööma. Laud oli kaetud pererahva enda kööki ja perenaine oli mulle kõike head-paremat lauale kokku kuhjanud. Istuks nagu sugulaste juures lauda. Peremees istus ka ise lauda ja võttis kapist välja omatehtud viinamarjaveini. Kasvatabki ise viinamarju ja teeb sellest veini. Oli väga hea ja magus vein. Kõrvale siis praemuna singiga, juust, vorst, seened ja enam-vähem kogu ülejäänud külmiku sisu. Raha küsiti õhtusöögi eest täpselt nii palju, kui ise annad!

Sõnatuks võtab. Üheksa euro eest selline teenindus. Hommikusöök on samuti muuseas selle 9-eurose hinna sees.

Kõrvalepõikena võib lisada, et ka tagasiteel ööbisin ma Poolas hotellis, mis asus mitme sajandi vanuses lossis. Ja see oli üks ilusamaid lossihotelle, milles ma kunagi ööbinud olen. Tõeline ilu ja luksus ja ainuke hotell, kus ma oleks äärepealt võtnud veel üheks ööks toa ainult sellepärast, et see mulle nii meeldis. See polnud küll enam 9-eurone tuba, aga mitte ka nii kallis, kui viietärnihotellist eeldada võiks.

Päev 3

Hommikul oli ärkamine kerge, meeleolu oli kuidagi optimistlik. Veeprotseduurid ja seejärel alla hommikusöögilauda. Kohv, saiakesed, võileivad ja peremehe endapüütud kala. Selline lihtne kontinentaalne hommikusöök, aga see-eest koos peremehega. Ja see loob väga hea tunde, kui peremees isiklikult igat klienti nagu oma kõige kallimat külalist teenindab. Ülipositiivne kogemus ja hea päeva algus. Jätsin tuppa kapiservale peremehele ka arvestatava jootraha, sest 9 eurot ei ole mõistlik summa sellise täisteenindusega majutuse  eest. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline.

Hoovist välja sõites tuli peremees veel värava pealegi ning saatis mind käeviipega teele. Ma tunnen ennast õnnelikuna.

Tänane plaan oli tegelikult väga lihtne – natukene üle 800 km sõitu, otse Tšehhisse välja. Sest täna peaksin ma plaani järgi ööbima hotellis “Veronika”, mis asub Pec pod Sneškou nimelises linnakeses.  Et siis järgmisel hommikul Snežka tippu minna võtma.

Et mul juba eilsest oli üle 800 km seljataga, ei tundunud muidugi järjekordsed 800 km üldse lõbusad. Sai küll planeeritud pühapäevane päev Poola läbimiseks, aga eks ta ole tüütu ikka.

Ja nagu arvata oligi, siis poolakate lemmiktegevus on ehitada. Peamiselt maanteedel ja püstitada sealjuures kõikvõimalikke tõkkeid, estakaade, liiklusmärke, kiirusepiiranguid, ajutisi valgusfoore ja ümbersõite. See on vist kestnud neil juba sada aastat ja see ei paista mitte kunagi lõppevat.
Pühapäev, aga maanteedel on ikka kilomeetrite pikkused ummikud, seisakud ja teetööd. Päike paistab, õues on 28 kraadi sooja, õhk ei liigu. Ja minu autos sellist asja nagu konditsioneer, ei ole. Mitte, et ta ei töötaks, aga pole olnudki.
Aga mis see väike higistamine ikka teeb. Vett oli autos piisavalt varutud ja mingit suuremat ohtu, kui kuumarabandus, ei olnud ette näha.

Poolas kogesin ma seoses teetöödega ka üht kõige kummalisemat nähtust kogu oma reisi vältel.

Järjekordses ummikus passides, kuskil keset Poolat, vaatasin igavusest Google Mapsist, et kui ma nüüd veel pool kilomeetrit edasi saan, siis keerab üks tee metsa vahele ja sealt nii- ja naapidi edasi minnes jõuan 3-4 kilomeetrit eespool samale maanteele välja. Et pääseks ummikust välja ja mis see kõrvaltee ikka hullu saab olla. Noh – et olen kaval. No ei viitsi enam tunniga ühte kilomeetrit venida. Hotelli broneering jookseb ka peale.

Poole tunni jooksul olingi pool kilomeetrit edasi liikunud ja keerasin sinna kõrvalteele.

See oli üks tähtsusetu, täiesti mõttetu metsatee. Polnud seal maju, polnud seal asustust. Aga kogu see tee, absoluutselt kogu see teelõik, vist mingi 3-4 kilomeetrit, oli munakivitee! Ja mitte sellised suured kivid, nagu Tallinna vanalinnas, vaid palju pisemad, umbes Rubiku-Kubiku suurused.
See oli lihtsalt täiesti ebareaalne. Kivi kivi kõrval, terve autotee laiuselt, kilomeetrite pikkuselt. Väga hoolikalt laotud, muuseas. Ilus töö! Miljonid kivid üksteise kõrval..

Kuna ma lootsin kogu aeg, et see unenägu kohe-kohe lõpeb, sõitsin ikka edasi. Auto lihtsalt ägises selle vibratsiooni käes ja mina vist ka. Hiljem mõtlesin, et ehk oli see mingi kunagine kohalik maantee, mida mööda hobuvankritega sõideti. Sest midagi targemat ma välja ei suutnud mõelda.

Lõpuks pääsesin mina – aga palju rohkem siiski auto -, sellest imetabasest õudusest ja saime maanteele tagasi. Ummikuid enam ei olnud ja varsti olid algamas ka kiirteed. Tšehhini aga oli ikka veel üksjagu maad sõita.

Vahepeal jõudis mulle mitu korda helistada ka murelik hotelli peremees, sest minu planeeritud kohalejõudmise aeg lükkus edasi. Peamiselt ummikute tõttu, kuhu ma kaotasin mitmeid tunde. Ilm oli ilus ja loodus samuti. Soe ja päikesepaisteline.

Tšehhisse jõudes juhatas GPS veel mind ka vale “Veronika” juurde, mis küll õnneks ainult 100 kilomeetrist ringi tähendas. Lõpuks kujunes päevaseks läbisõiduks 14 tundi ja 910 km. Päris ropp, jalad olid väheke kanged juba.

Sellepärast oli väga mõnus tunne, kui lõpuks hotelli ette jõudsin. Hilisõhtul. Heaolutunne seisnebki tegelikult sageli pisiasjades, seda tuleb ainult osata kogeda.

Hotell ise on küllalt tagasihoidlik, kuid siiski puhas ja viisakas. Lihtne sisustus, väike TV, duširuum, WC ja wi-fi. Rätikud, puhas voodipesu. Kusjuures wi-fi oli selles hotellis parim, mida ma reisil üldse kogesin. Ülikiire.
Paljudes Euroopa riikides on alati kättesaadav kvaliteetne mobiilne internet ja wi-fi tegelikult harvaesinev nähtus. Eestis olen ma harjunud, et mobiilne internet on absoluutselt igal pool ja igal ajal kättesaadav, seepärast tuli üllatusena, kui mul Poolas ja Tšehhis sageli ei õnnestunud isegi alevikus mobiilset netti kasutada. Isegi mitte helistada ei õnnestunud igal pool. Leviaugud olid kümnete kilomeetrite ulatuses.

Kuna kellaaeg oli juba hiline ja lõuna pool läheb ka varakult pimedaks, polnudki palju muud teha, kui magama minna. Vist jõudsin küll enne ka ühe filmi ära vaadata, mida väike TV-ekraan pakkus. Tšehhi keeles muidugi. TV kinni ja vajusin minutiga unne.

Päev 4

Hommikul oli äratus kell 8. Täna oli juba natuke põnevamat päeva oodata, sest Snežka on päris korralik mägi. Hommikusöök oli hotelli restoranis, kontinentaalne. Lihtne.
Hotellikoer oli väga armas ja sõbralik, nime kahjuks enam ei mäleta. Istus ustavalt kogu aeg peremehe kõrval, talle oli selleks oma koht ette nähtud.
Hotelli omanik muuseas ei räägi inglise keelt ja suurem osa suhtlusest toimus käemärkidega. Inglise keele oskus on üldse pigem nagu väikeriikide – näiteks Eesti – privileeg. Suuremad riigid ennast selle keele õppimisega ei vaeva.
Näiteks kui ma küsisin, kui kaua Snežka tippu minek aega võtab, siis näitas ta alguses kümmet sõrme ja lisas juurde, et “minute”. Sain aru, et ta mõtles köisraudteed, mis linnast tipuni sõidutab.
Kui ma raputasin pead ja tegin paar kõndimisliigutust, sai ta sellest aru ja arvas, et “neli sõrme”  oleks piisav aeg tippu jõudmiseks.

Suutsin veel kuidagi kätega küsida, kas ma võin oma auto hotelli parklasse jätta – mida ka lubati -, võtsin seljakoti selga ja hakkasin tipu poole minema. Ilm oli ilus ja soe, kõht täis ja meeleolu hea. Mul on ilmadega ropult vedanud.

Üllatusena tuli, et kogu linnake alles magas, kuigi kell oli juba üheksa. Poed kõik kinni, turismiputkad kinni, liiklus olematu. Vähemalt üks pagaritöökoda oli lahti, sealt sai kaasa võetud paar liitrit vett ja suund Snežkale.
Tšehhi tundub väga odav riik olevat. Täpselt hindasid ei tea, sest seal on Tšehhi kroonid käibel ja ma ei vaeva oma pead valuuta konverteerimisega, aga vist ei kulunud neid kroone väga palju.

Esimesed paarsada meetrit olid lihtsad. Mööda asfaltteed edasi. Siis ühel hetkel tuli keerata metsa, kus nö ametlik teerada ülespoole hakkas kerima. Mina aga vaatasin, et miks minna ringiga kui saab ka otse ehk teisisõnu köisraudtee all tundus olevat päris käidav maastik. Noolsirge tee tippu. Järsk, aga tehtav. Paningi teelt kõrvale ja otse köisraudtee alla.
Algus polnudki hull ja tempo oli päris kiire, kuigi tõus on korralik. Mingil hetkel aga muutus see maastik seal liiga raskeks – põõsastik, kiviklibu ja õnnetuseks ka vesine pinnas, mis kippus jalad märjaks tegema.
Pöörasin ära metsa. Ja see tundus tol hetkel olevat üks suur-suur viga, aga tagantjärele mõeldes – kõik on millekski hea.

Mets ise oli nagu mets ikka, aga ainult selle eripäraga, et selle metsaaluse kalle oli vähemalt 45 kraadi. Ainult varvaste peal seal edasi saigi. Ilmselgelt oli see väga otsene tee tippu, aga see oli meeletult raske, kuna tõusunurk oli lihtsalt ropp. Iga sammuga tõusid pool meetrit.
Ühel hetkel astusin ma mingi mahalangenud puu peale, see oli pehkinud, murdus mu jala all ning ma veeresin – või pigem kukkusin – umbes paarkümmend meetrit allapoole. Õnneks hoidsid saapad kõõlused paigas ja peale mõnede kriimude kätele midagi hullu ei juhtunud. Kui ehmatus välja arvata.

Aga ma leidsin seal ka midagi ilusat. Ühe vapustavalt kauni mägioja. Justkui photoshopitud pilt. Maagiline. Kivine, rohelise ja sinaka samblaga kaetud. Kuna see oli tihe ürgmets, kust ainult mõned üksikud päikesekiired läbi tungisid, siis võttis see violetsetes värvides sammal ja oja seal hämara metsa all väga huvitavaid ja ebamaiseid  toone. Müstiline! Oja vaikne sulin, kargelt puhas vesi – kui hea vee maitse! Lihtsalt nautisin seal veerand tundi seda ilu. Mobiilikaamera kahjuks seda ilu ei suutnud tõetruult salvestada, kuna oli liiga hämar.

Mingil hetkel jõudsin ka väiksemale lagendikule ja vaevalt viie-kuue meetri kauguselt jooksis minu eest läbi metshirv. Ilus ja graatsiline.
Üldse oli loodus seal väga ilus, üks ilusamaid, mida olen näinud. Puutumatu, ürgne. Ma ei käinud ju matkarajal, vaid mööda mingit täiesti suvalist rägastikku. Oli raske, aga sellevõrra oligi huvitavam. Mulle meeldivadki kohad, kus keegi käinud ei ole. Seal oled ainult sina ja loodus.
(Hiljem, tipust tagasi tulles, olin ma isegi õnnelik, et ma ära eksisin ja seal rägastikus seiklesin, sest nö ametlik jalgrada mäetippu ja tagasi osutus üliigavaks asfaltkattega teeks). Moodne elu.

Mingil hetkel sain metsast välja ja nagu juba öeldud, jõudsin seejärel  igavale teerajale, mis siis lihtsalt läbi kõndides tippu viis. Viimased paarsada meetrit tõusu on küll päris väsitavad, sest tõus on küllalt järsk, aga midagi ekstreemselt hullu ei ole. Jõukohane igale vähegi sportlikumale inimesele.

Umbes “neli sõrme” pärast hotellist lahkumist jõudsingi tippu. 1602 meetrit. Tehtud!

Tipp ise oli korralik turistilõks, tundub, et iga tšehh peab auasjaks seal tipus ära käia. Seal võis olla isegi sadu inimesi, aga kõik nad olid sinna läinud köisraudteega, sest reaalselt ei tulnud mulle matkarajal vastu ühtegi inimest. Alla minnes vist siiski paar inimest tuli.
Tipus on nii muuseum, kirik kui ka kohvik, müüakse igasugust pudi-padi, jube sagimine ja trügimine  ja üldse tekib tahtmine sealt kähku jalga lasta. Mida ma tegingi. Mingit adrenaliinilaksu sellelt mäelt kahjuks ei saa, kuigi teatav rahulolu siiski.

Tagasitee on sisuliselt jalutuskäik allamäge mööda mägirada ja seejärel asfaltteed ning  võtab paar tundi. Hotelli ette jõudes tundsin küll juba päris korraliku väsimust, sest ülesminek võttis ikka võhmale. Kuus tundi siiski pidevat liikumist, nendest neli ülesmäge. 2000 kilomeetrit autosõitu samuti seljataga. Väsimus hakkab kohale jõudma. Aga Zugspitze on alles ees.

Enne Zugspitzet aga veel üks vahepeatus Münchenis. Hotellis, mille ma broneerisin viis kuud varem. Asukoht väga hea, kiirtee lähedal, mugav mahasõit kiirteelt. Piltide põhjal hubane ja tore hotell. Ja soodne, kuna broneerisin varakult. Broneerimisel täitsin ka erisoovide lahtri, kus teatasin saabumisajaks 20.00-21.00.

Kell pool üheksa jõudsingi hotelli ette. Kui sa oled terve päeva autoga sõitnud, sealjuures juba kolmandat päeva järjest ja võtnud ka paar mäge vahelduseks, siis on päris hea tunne olla kuskil kohal. Et saad jalad sirgeks lasta ja lihtsalt horisontaalasendis olla. Voodis näiteks.

Aga ei saanud jalga sirgeks lasta.

Vastuvõtuletini jõudes ei olnud seal kedagi. Ootad viis minutit, ikka pole kedagi. Kümne minuti pärast loivas üks mees ruumi ja istus leti taha. Rääkis vigast saksa keelt ja natuke ka inglise keelt.

“Mis teil oli”?
“Mul oli tänaseks tuba broneeritud” (ulatan broneeringu kinnituse).
Mees vaatab paberit, uurib midagi arvutist ja ütleb, et vabu tube pole. Üks tuba vist isegi nagu oleks, aga mitte selle raha eest. Nii odavalt me tube välja ei müü, meil on hooaeg! Pead juurde maksma!
Mina vastu, et mis mõttes nagu, “nii odavalt me tube välja ei müü ja maksa juurde?”. Mul on ju broneering bookingus tehtud, kokkulepitud hinnaga, makstud! Kõik paberil kirjas.

Mõttetu oli selle aferistiga seal vaielda, tema oli kindel, et ma peaksin maksma kolm korda rohkem kui broneeringus ettenähtud. Kui ei maksa, siis tuba ei saa.

Loomulikult ei kavatsenudki ma sinna hotelli jääda. Ei algse hinnaga ega ka juurdemaksmisega. Põhimõtteliselt ja vist ka iseenesestmõistetavalt.

Istusin autosse ja helistasin booking.com telefonil. Kuna aeg oli juba hiline, siis rahvusvahelisele numbrile. Pool tundi kulus igasugustele asjaajamistele ja kokkulepetele ning mulle leiti uus hotell Müncheni kesklinnas.
Ja nagu ma alati olen arvanud, et iga asi on millekski hea, oli see nii ka seekord. Hotell oli väga korralik – et mitte öelda, soliidne. Näiteks autole turvaline koht valvega maa-aluses garaažis, jõusaal, saunad. Ilus ja puhas. Kõik pesemisvahendid, rätikud, loomulikult ka voodilinad jms olemas. Korralik voodi, puhas tuba. Väga moderne. Hommikusöök. Loomulikult wifi ja muu elementaarne.
Siinjuures annaksin “Bookingule” väga kõrge hinnangu, kuna nad leidsid mulle kiiresti uue hotelli ja lubasid enammakstud raha tagasi maksta, kuna see uus hotell oli muidugi ka kordades kallim. Väga professionaalne teenindus.
Lõpuks küll jäigi mul see raha bookingult puhtast laiskusest tagasi küsimata, aga see ei ole enam nende süü.

Päev 5

Õnneks koitis täna uus päev ja ma võisin selle vahejuhtumi unustada. Hommikusöök, liftiga alla garaaži ja sihiks Garmich-Partenkirchen. Väike saksa linn, kus kunagi  taliolümpiamänge peeti.

Kuna ajagraafik oli paigas, siis peale paari väiksema peatuse linnas palju aega polnud. Siiski sai tehtud üks peatus ka kohalikus Burger Kingis ja sealt jällegi üks meeldejääv kogemus endale hankida.

Nimelt ostsin ma omale tavalise eine, nagu seda “burgerirestoranides” ikka pakutakse. Burger, friikad, coca, ketšup, majonees. Panin toidu kandikuga lauale ja läksin käsi pesema. Elementaarne.
Kui ma maksimaalselt kahe minuti pärast, laua juurde tagasi jõudsin, istus minu eine taga üks vanem, kodutu välimusega proua ja kugistas kahe suupoolega minu toitu. Igaks juhuks oli ta hammustanud nii burgerit, loopinud laiali friikartulid ja rüübanud ka cocat, et mul vist mingil juhul ei tekiks tahtmist midagi endale nõuda. Pakkus mulle siiski viisakusest saksa keeles rääkides, et kas ma tahan friikartuleid endale? Ja et jooki on ka veel üle poole topsi alles.. Ja et ta väga vabandab. Ja et tal on kahju, aga tal oli kõht tühi.

Ma vaatasin umbes kümme sekundit, natuke nõutult, seda kõike pealt ja ma mõtlesin, et Eesti on ikka maailma parim riik elamiseks. Tõesti on!

Istusin autosse ja sõitsin edasi, minu senine positiivne hinnang Saksamaast kui suurest heaoluriigist hakkas murenema.

Autoga olümpiastaadioni parklasse, kus kõigepealt 5 euro eest sai igaks juhuks kolmeks päevaks parkimispilet ostetud. Auto ära pargitud, riideid vahetama ja seljakotti pakkima.
Täpselt kell 12 Zugspitze poole teele.

Plaan nägi ette Knorrhütteni jõudmist. Mul oli seal koht broneeritud  ja kell 7 õhtul peaksin idee järgi kohal olema. 18 km, 1450 meetrit tõusu.
Kilomeetritega on matkates selline lugu, et matkates tundub see tühiasi, vähemasti paberil. No mis see 18 km ära ei ole. Aga kui hiljem näiteks linnas autoga 18 km maha sõidad, siis alles jõuab sulle see teekonna pikkus kohale. Ülesmäge. Seljakotiga.

Teeraja algus oli lihtne ja isegi nauditav. Ilus loodus, kuiv ilm. Samm oli igatahes reibas, sest esimesel kilomeetril oli tee ääres ka post, kust sai näha liikumiskiirust – minul oli see tol hetkel 6 km/h. Aga seda ainult seetõttu, et tõus polnud veel alanud.

Läbitud sai väike turistilõks, kanjonitaoline org, Partnachklamm. Päris ilus.
Aga järjekordne pettumus tabas mind just seal, kuna otsetee jaoks pidi maksma mõned eurod raha. Ja järjekordseks üllatuseks Saksamaal, ei olnud kohas, kus päevas liigub sadu ja tuhandeid turiste, kaardimakse võimalust. Sularaha mul kaasas ei olnud ja pidin seetõttu päris suure ringi tegema, et edasi pääseda.
Kui kanjon lõppes, hakkas teerada kulgema mägijõe kõrval. Tohutu hulk vett, mis mägedest alla tuli. Mis pani mind esimest korda mõtlema, kui palju lund üleval võib olla. On ju juuni varajane algus ja mägedes veel väga lumine.. Mina igatahes “kasse” ega kirkat üles kaasa ei võtnud, kuigi autos olid nad täiesti olemas. Aga kuna mulle on alati meeldinud ka väike riskimoment, siis otsustasin nad maha jätta ja ilma hakkama saada. Ongi põnevam.

Et aeg mägede jaoks veel liiga kevadine oli, andis märku ka see, et ma ei näinud peale Partnachklammi teekonnal Knorrhütteni mitte ühtegi inimest. Aga pikalt ei viitsinud ma selle üle arutleda.

Teekond orus oli täiesti talutav ja ilmal polnud ka viga, kuigi vahepeal sadas ka vihma. Siis sai natukene aega suurema kuuse all istutud, mõni võileib tehtud ning lihtsalt puhatud. Paar pilti ka.

Esimene väiksem üllatus tabas mind Reintalangerhütte juures. Ma võin natukene mõne numbriga eksida, aga kui ma olin käinud umbes 14 km ja arvasin juba peaaegu Knorrhütte juurde ennast jõudvat, siis Reintalangerhütte majal rippus silt, mis andis teada, et see hütt asub 1366 meetri kõrgusel.
Kuna Knorrhütte asub teatavasti 2052 meetri peal, siis lihtne arvutus näitas, et mul on järelejäänud kolme kilomeetriga 686 meetrit tõusu veel ees.. No see oli ootamatu.

Tekkis hetkeks mõte võtta tuba seal Reintali hütis. Päris ilus hütt oli, pigem isegi nagu hotellimõõtu. Paar inimest paistis seal liikuvat, kuigi sisse ma ei hakanud minema. Söök ja jook oli mul kaasas ja ei tahtnud väga rütmi segamini ajada.

Seljakott jälle selga ja edasi. Umbes pool kilomeetrit veel minna ja siis tuli sein vastu. Org lõppes ja vaatepilt, mis avanes, ei olnud just optimismi sisendav. Oli küll muljetavaldav, aga mitte lõbus. Kolmesajameetrised mäed otse ees. Tõusunurk päris järsk, pinnaseks kiviklibu.

Jalad annavad kiviklibul kogu aeg tagasi, tõus on nii järsk, et iga paari sammuga võtad pool meetrit tõusu. Astud sada sammu ja kui tagasi vaatad, oled juba mitukümmend meetrit tõusnud. Loomulikult tähendab see tohutut energiakulu, mis inimese puhul väljendub kõrges pulsis ja higi voolamises.

See oli esimene mägi elus, kus ma sain päris korraliku “haamri”. Ilmselt suuresti ka seetõttu, et ma olin siiski nelja eelneva päevaga sõitnud üle 2200 km, võtnud paar päeva tagasi ka Snežka ja ning ka täna juba 16 km jala läbinud, 15-kilose seljakotiga. Vist jõudis väsimus kohale.

Väike puhkus. Vahetasin särgi ja sokid, võtsin müslibatooni ja vaatasin GPS-i pealt, palju veel minna on. Vahemaa minu asukohast Knorrhütteni 1200 meetrit. Mingil huvitaval kombel annab see mulle energiat juurde, kui ma tean, palju maad sihtkohani veel minna on. 1200 meetrit, see on kolm staadioniringi. Aga muidugi ainult puhast tõusu.
Mäe peale ju ei jää ja tagasi ka ma ei lähe. Põhimõtteliselt. Tuleb edasi minna.

Väike mõttepaus, paar minutit enesekindluse taastamist ning liikusin edasi. Vahepeal sai paarsada meetrit isegi täiesti talutavalt tõusu edasi ronitud ja paistma hakkasid ka esimesed lumeväljad. Lumi oli vastikult libe ja samas pehme, kohati ka väga sügav. Aeg-ajalt vajusid jalad puusadeni sisse, jälle lisaenergia kulutamine, et sealt välja rabeleda.
Vahepeal jälle natukene laugemat maad ja siis, kui hütini oli jäänud veel umbes 500 meetrit minna, tuli vastu veel üks järsem tõus. Ühtlasi hakkas ka vihma ja lörtsi sadama, mis meeleolule ja füüsisele kuidagi kasuks ei tulnud. Sellistel hetkedel annad endale lubaduse, et “viimane kord, kui ma kuhugi mägedesse veel ronin!”. Paraku ununeb see lubadus paar kuud hiljem ära. Alati.

Vaated allapoole olid igatahes muljetavaldavad, tõustud oli juba päris korralikult. Minna veel paarsada meetrit, aga hütti ei paistnud. Kusjuures paarsada meetrit on näiteks siledal maal paar minutit minna – mägedes aga võid selle vabalt korrutada kümnega. Või  kahekümnega.

Lõpuks ometi! Kohal!

Knorrhütte on päris kena mägimajake kaljusel pinnal, kus on olemas kõik eluks vajalik, välja arvatud mobiilne side ja internet. Aga see polegi ju eluks vajalik. Mõnele muidugi ehk on.
Mobiililevi seal tõepoolest enamiku ajast ei ole, kuigi teatud kivi peal seistes ja õiges suunas telefoni hoides saab mõnikord ka levi kätte. Täiesti tõsiselt – levi sõltubki sellest, millises suunas kivi peal seisad ja kustpoolt tuul puhub. Tasub arvestada sellega.
Ise sain mõned kõned ka tehtud ning isegi netti kasutada, et enda asukohast teada anda. Ja natuke aega hiljem enam mitte kuidagi.

Toitlustus on seal väga heal tasemel – soojad söögid, joogid. Pastaroad, praed, supid. Kohv, tee, mahlad jms. Vist oli ka õlu olemas. Hinnad täiesti adekvaatsed Saksamaa ja mägihüti kohta, näiteks mina proovisin Pasta Bologneset, mis maksis 12 eurot.
On olemas ka dushiruum, pesumasin, WC.  Dushiruum on külm ja kõle, kuna küte puuudub, aga saab hakkama. Loomulikult ei käida majas välisjalanõudega, nagu hüttides ikka, aga maja poolt on sussid täiesti olemas, nii et sokke võid säästa.
Magamiseks on kuuesed toad (Mehrbettzimmer), naridega. Madrats, padi ja tekk on olemas, aga linasid minu mäletamist mööda ei olnud.  Mina igatahes magasin riietega.
Rahvast oli umbes paarkümmend inimest, enamasti sakslased. Hütti majandavad kaks austerlast ja nende elukaaslased, väga toredad ja abivalmis inimesed. Ei puudu ka majakoer, milleks on väga ilusa karvaga saksa lambakoer.

Päev 6

Hommikul planeerisin tõusta kell 8, aga umbes kell kuus hommikul äratas mind mingi vastik surin. No ei saa magada, midagi muudkui suriseb ja mingi jutukõmin ka veel. Tõusen siis üles ja vaatan – mees ajab pardliga habet, naine raseerib pardliga jalgu ja ajavad üle pardlimüra veel juttu. Magamisruumis, kus ülejäänud neli inimest veel magavad. Kell kuus hommikul. Kui nemad ärkasid, siis on kõikidel aeg ärgata.  Mis sest, et nemad läksid kell 9 õhtul magama ja meie käisime siis kõik kikivarvul seal toas. Et inimesed magada saaksid. Kui palju rumalam, ülbem ja hoolimatum saab veel olla?

Uni oli muidugi rikutud, meeleolu mitte just kõige optimistlikum. Pakkisin seljakoti kokku, täitsin pudelid veega ja lasin sealt hütist jalga. Muidugi ei olnud see kuidagi hüti peremeeste süü, et sellised enesekesksed edevad snoobid ja rumalad linnavurled kuskile mägihütti ära eksivad, aga ega seal midagi väga teha ka enam ei ole, kui kord juba üles oled tõusnud. Mägihütis jalgu raseerida – selle peale ikka annab tulla! Pardlit mäkke kaasa vedada, et üleliigset karvakest jalal ei oleks..

Minu õnneks oli samal ajal lahkujaid teisigi, nii et moodustasime väikese grupi ja liikusime koos edasi. Kuidagi reipamalt justkui edeneb see minemine grupiga.
Ilm oli väga ilus, päike juba paistis, taevas oli enamjaolt selge.  Vaated muutusid järjest ilusamaks ja enesetunne paranes märgatavalt.

Knorrhüttest Zugspitzeni on muidugi põhimõtteliselt ainult puhas tõus, väikeste tasandikega. Kokku umbes 950 meetrit tõusu. Seda ei olegi nii vähe, arvestades, et eelmise päeva “haamer” on veel kontides ja uni jäi ka poolikuks.

Järjest enam tuli ette ka lund, millel siis sai käidud või siis ka ring sisse tehtud, kui see ohtlik tundus. Mõnes kohas oleks ikka paarsada meetrit libisemist allapoole garanteeritud olnud. Üldjoontes olid aga lumeolud rahuldavad ja kasside ning kirka mahajätmine osutus õigeks otsuseks.

Peale paaritunnist käimist paistis kätte Zugspitze köisraudtee vahejaam, kust liiguvad juba ka rongid all-linna. Kaljude sisse uuristatud tunnelites.

Sealt paistis Zugspitze tipp juba kenasti kätte, ainult et sinna oli veel tubli 300-400 meetrit tõusu. Pikalt passima ei hakanud, liikusime edasi.
Viimane tõus osutus aga nii järsuks, et seltskond pudenes laiali. Osa läks alla tagasi ja sõitsid üles köisraudteega. Mõistlik, kui tipuvõtmine pole eesmärk omaette.
Mina endale sellist luksust lubada ei saanud ja liikusin vaikselt edasi. Minuga koos veel paar inimest ehk siis väike grupp siiski jäi. Aeglaselt see tipp ikka lähemale tuli, aga siiski tuli. Vahepeal sai muidugi ka vaateid nauditud ja vett rüübatud. Kiiret ju tegelikult pole.

Mäeharjal on ka trossid täiesti olemas, aga oht tundus väike. Paar momenti, kus tõesti ohtlik oli (paarsada meetrit enne tippu, mäeharja serval), ei olnud jällegi trosse. Seal oli  paar kohta, kus kogu teerada oli vaevalt meetrilaiune, lumise ja 45 kraadise nurga all, toetuspunkti polnud, aga kukkumist (mitte libisemist) oma 100 meetrit oleks kindel olnud.
Need ärevad momendid üle elatud, oli lõpp juba käega katsuda. Veel viimased sada meetrit tõusu ja kohal ma olingi. Läksin ikka päris tippu välja. Sinna teise tipuni. Ristini.

Ei mingeid suuri emotsioone. Mitte midagi. Lihtsalt tehtud.

Ehk sellepärast, et ma olin lihtsalt väsinud. Aga enamjaolt ja peamiselt siiski sellepärast, mis seal mäetipus toimub.

Meeletu rahvamass. Seal ei teki tunnet, et sa oled midagi saavutanud. Sajad inimesed, saksa ja jaapani turistid, kes sinna köisraudteega mugavalt üles sõitnud. Fotokad kaelas rippumas, jutuvada ja trügimine. Restoranid, kohvikud, meenemüüjad. Grillvorstid, grillisuits, muusika mürtsub, õlu voolab laudades ojadena. Paljud on purjus. Turistid klõpsivad ennastunustavalt treppidel pilte teha ja seal on võimatu liikuda.
Lisaks käivad seal hetkel suured ehitustööd – ehitusmehed, kraanad, tõstukid, puurmasinate müra jms. Igal pool sildid, et siia ei tohi ja sinna ei tohi..
Ja lõpetuseks rebib mul üks kohalik tüse ja ärritunud sakslane käest sini-must-valge lipukese ja küsib, et miks ma kavatsen Saksamaa kõrgeimat tippu pildistada Eesti riigilipu taustal? Ja viskas lipu üleolevalt maha.
Mis ma siis pean sinna viima, Saksamaa lipu või? Ausalt, kui rumal saab olla? Mul  oli sellest mehest tegelikult isegi kahju, et ta oma rumalat pead peab igale poole kaasa vedama.

No see pole päris see, mida sa ootad selliselt tipult, kuhu sa oled nii suure vaevaga jõudnud. Kus on mitusada turisti, kes ei mõista, mida teeb seal mingi higine tüüp suure seljakotiga, kellel on tolmused riided seljas, märjad saapad jalas ja Eesti lipp käes. Ainult tülinaks ja nuhtluseks neile seal. Väga, väga kitsas on seal. Nühid seal kõiki oma seljakotiga ja üritad sellest rahvamassist läbi trügida. Liigud edasi meetri minutis.
Tuleb sealt kiiresti jalga lasta. Tagasi koju!

Õnneks on teekond allapoole kerge, ilm ilus ja meeleolu tõuseb vastavalt sellele, mida madalamale ma laskun. Mingil hetkel jõuavad ka adrenaliin ning emotsioonid siiski kohale ja ma tunnen ennast jälle õnnelikuna. Ma tegin selle ära!

P.S. Sel hetkel, kui ületad autoga maismaapiiri Iklas ja jõuad Eestisse, mõistad, et maailmas ei ole paremat kohta elamiseks, kui Eesti. Just nii ma tunnen.

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s