Mina ja Valgevene (Dziaržynskaja)

Valgevene mõte tekkis mul novembris. Vist sellepärast, et tegemist võiks olla ühtviisi nii puhkusega kui ka järjekordse nööpnõela torkamisega järgmise Euroopa riigi mäetipule. Puhkus seetõttu, et “mägi” polegi ju mingi mägi, ainult 345 meetrit üle merepinna ja mingit vaeva see ei nõua. Puhkus aga selles mõttes, et Valgevene on huvitav ja omamoodi eristuv – küll keset Euroopat, aga siiski erinev.
Kuna jaanuaris on sobiv hetk võtta nädalajagu puhkust jõulu- ja aastavahetuse melust, tuligi plaan teoks teha.

***

Et ennast Valgevene peensustega kurssi viia, tegin paar päeva kodutööd Google abiga. Foorumid, reisikirjeldused. Üldiselt, ei ole palju infot Valgevene kohta.
Aga ei tundunud ka väga keeruline olevat, see Valgevene viisa saamine.

Kuna mu pass ununes maha sõbralikule Islandile, siis tuli alustuseks teha uus pass. See oli kõige lihtsam osa. Kuna tavapassi tegemine võib võtta kuni ühe kuu, sai tehtud see kiirkorras – 58 eurot ja pass järgmine päev käes. Kaks korda tuli muidugi Politseiametis käia ja järjekorda kannatada.

Siis läksin tegema rahvusvahelist juhiluba. See oli veel lihtsam. Isegi pilti ega allkirja ei olnud vaja anda, see võeti kuskilt Politseiameti registrist. E-riik ikkagi. Minu asi oli ainult toolil jalgu kõlgutada ja õigel hetkel 25 eurone kaardimakse teha. Ilus ja kena, eriti minu foto seal. Kehtib kolm aastat, kogu maailmas.
Mulle meeldib see e-riik, kus kõik käib hiireklõpsuga ja ühe minutiga. See ei ole mujal maailmas muuseas üldsegi nii iseenesestmõistetav, kui meile siin tundub.

Siis läksin tegema rohelist kaarti ehk rahvusvahelist kindlustuspoliisi autole. Seda ei saa muudmoodi kätte, kui tuleb kontorisse kohale sõita. BTA kindlustus, kuskil Suur-Sõjamäe kandis. Leidsin üles, tellisin ära. Anti kohe kätte ja seda täiesti tasuta. Isegi ühe kommi sain.
Sõitsin koju ja lihtsalt niisama, huvi pärast, viskasin pilgu sellele rohelisele paberile peale. Millegipärast oli seal hoopis teise inimese nimi ja aadress ning muidugi ka automark ja reg. number.
Ei ärritunud karvavõrdki, vaid panin saapad jalga, riided selga ning sõitsin jälle läbi kesklinna ummikute BTA kontorisse, kus mulle uus “roheline kaart” anti. Minu nimele. Vaatasin seekord väga põhjalikult andmed üle, sest kolmas kord ma siia enam tagasi ei tule.

Edasi bookisin ära hotellid Minskis ja ühtlasi ka Riias, kus ma kavatsesin vahepeatused teha. Tallinnast Minskisse on siiski üle 800 km sõitu ja talvel seda autoga, ühe jutiga maha sõita, ei oleks enam puhkus, vaid töö.

Hotelle on Minskis muidugi kõvasti, aga kui natukene rohkem süüvima hakkad, arvustusi lugema ja pilte vaatama, siis jäävad sõelale ikkagi põhiliselt kesklinna hotellid. Minu kindel veendumus on, et kui üks kord elus kuskil riigis käid, siis ööbimise pealt paarkümmend eurot kokku hoida ei ole väga mõistlik. Kui tegemist pole mägedega või maapiirkonnaga – kus on hoopis teised tingimused ja võimalused – vaid linnaga, siis hotell peaks olema ikkagi puhkuseks, mitte säästmiseks. Emotsioonid, mälestused, meeleolu – see annab veel päris mitu kuud tunda. Igatahes ei ole ma küll kordagi, rahalises mõttes, oma valikuid hiljem kahetsenud, kui kallima, kuid oluliselt parema hotelli kasuks olen valikuid teinud.

Kui sinna juurde liita veel privaatne autoparkla, siis kahaneb hotellide valik veelgi. Lõpuks sai kaks hotelli välja valitud, mõlemad kesklinnas, üks lausa vanalinnas – mis osutuks hiljem tõeliseks pärliks. Vähemalt minu jaoks.
Maksin ära, printisin Bookingust kinnitused välja ja panin kausta, millega siis Valgevene saatkonda minna viisat taotlema.

Tegin veel Salva e-kindlustuses ära Valgevene reisikindlustuse. Mitte iga kindlustusfirma Eestis ei paku Valgevene reisikindlustust. Kuna Salva pakkus, siis sai see seal ka tehtud. Viieks päevaks – väikese varuga – ja maksis see umbes 5 eurot või alla selle. Igatahes väga odav. Printisin välja ja panin kausta.

Kuna aga Valgevene kindlustus on täiesti omaette kindlustusliik, siis tuli teha ka ülejäänud reisi jaoks reisikindlustus. Selle tegin siis omakorda “enda” If-is ja see oli juba väheke krõbedam hind, kuigi muidugi ka kindlustuskaitseid on seal oluliselt rohkem. Paned aga linnukese kõikidesse kastidesse ja arve, summas 27.40 €, tuleb ära maksta.

Siis läksin veel läbi Photopointist ja tegin viisapildid. Valgevene viisale peavad pildid olema tehtud kindlasti valgel taustal ja värsked, ehk sinu praeguse soengu ja väljanägemisega klappima. Viis minutit ja üheksa eurot hiljem olid pildid käes.

Phew.. Kas veel midagi? Ega ma midagi ei unustanud?

Valgevene saatkond asub Tallinnas. Vastuvõtuajad on küll pärit veel nõukogude ajast. Lõuna näiteks, üks tund.

Olingi siis ühel päeval nende saatkonnas ja ulatasin üle leti kogu oma suure vaevaga kokkukorjatud paberimajanduse.
Ametniku kiirpilk minu paberitele ja esimene külm dušš – “aga küllakutse”?
“Izvenite, a kakoi küllakutse”? Siin on ju hotelli broneeringud? Need on ju makstud? Ma ju ööbin seal?
“Ne-ne, nado objazatelno küllakutse”!

Natukene murelikuna läksin koju ja saatsin hotellidele e-mailid, et mul on küllakutset vaja. Kiireks hakkab juba minema.

Kaks päeva hiljem see ühest hotellist saabuski. Väga soliidne kiri, et see hotell on minu võõrustaja ja see hotell siis kutsub mind Valgevenesse külla. Templid peal ja puha. Seesama hotell, mis mind ülipositiivselt üllatas.

Läksin siis uuesti saatkonda tagasi, andsin paberid uuesti sisse. Küllakutse sobis, maksin 25€ ja lubati nädala jooksul viisa kätte anda.

Saingi viisa kolme päeva pärast kätte ja seda oli päris kena uues passis vaadata.

Peale kõike seda, kogu seda paberimajandust, sehkendamist ja ringisõitmist kulub nüüd mulle tõesti see väike kiirpuhkus marjaks ära.

Päev 1

Autoks sai siis seekord jälle Mazda. See lihtsalt on nii heas korras auto, et patt oleks tal lasta nurgas norutada.
Asjad autosse, paak kütust täis ja minek Riia poole. Riiani on Tallinnast 300 km, seda teab vist küll igaüks.
Tallinn-Riia teekond on muidugi igav ning ainuke vaheldus seal on mõned kabanossi- ja kohvipeatused.
Õhtupimeduses jõudsin Riiga ja kuna mu esimene hotell asus kesklinnas (Monte Kristo), siis oli tõsine peavalu parkimiskoha leidmisega. Esiteks sellepärast, et vabu parkimiskohti lihtsalt ei ole, aga teisalt on mõistmatu ka viieeruone tunnihind parkimise eest. 12 tundi parkimist 60 euro eest?
Kuna mulle tundub 60 eurot ühe öö parkimise eest vastuvõetamatu, parkisin auto hotellist kaugemale ja sain autole koha 15 euro eest. See oli juba vastuvõetav hind, kuigi kilomeeter tuli nüüd hotellini jalutada.
Hotell ise asub vanalinnas, tegelikult päris kenas kohas ja hotell on väga hubane. Butiikhotell – ja seda nime väärt. Ei ole mingit odavat kipsi ega pestavat vakstut seintel, vaid ikka puitu ja krohvi ja pahtlit ja värvi. Väga mõnus interjöör. Ööpäevaringne vastuvõtt. Tuba oli samuti hubane, kõik vajalik olemas – seebid, shampoonid, rätikud, voodipesu jms elementaarne. Isegi raadio. Soe. Vaikne.
Dušš, TV-vaatamine ja magama.

Päev 2

Hommikune äratus kell 7, veeprotseduurid, asjade kokkupakkimine.
Hommikusööki pakuti allkorrusel, stiilses võlvlagedega keldris. Päris suur valik sööke-jooke ja väga hea kohv. Sai kaks tassi võetud.
Väljakirjutamine sujus. Minu arvates väga hea hinna-kvaliteedisuhtega hotell.

Kilomeeter autoni jalutatud ja siis suund Valgevene piirile võetud.

Teekond Riiast Medininkaini oli suhteliselt igav, paar kabanossipeatust.  Leedus härib mind autojuhina kõige rohkem see, et seal selline asi, nagu kiirusepiirangute lõpp, on tundmatu asi. Kohalikud ilmselt teavad, et mingi puu, post, pink või oja lõpetab kiirusepiirangu, aga minu jaoks on see siiski keeruline aimamine. Kõige targem on lihtsalt kohalikele sappa haakida, aga nendega on jälle see mure, et neil on kogu aeg kiire.  Lund sajab, tee on sigalibe, sul on kiirus juba 140 km/h aga eessõitev auto kaugeneb ikkagi.. Väike adrenaliin muidugi on ainult boonuseks, aga enese alalhoiuinstinkt lööb ikka lõpuks välja. Lasen kiirust alla ja 100 km/h tundub juba väga venimise moodi.

Leedu – Valgevene piir. Põnev.
Leedu poole peal läks suhteliselt ruttu, vast mingi 15 minutit. Lihtne kontroll. Ja siis vurasingi Valgevene piiripunkti poole. Kontrollisin, et kõik see patakas pabereid ikka  alles oleks. Olid.

Piirivalve. Tõkkepuud ja muu selline, nagu ikka. Maa seest turritavad välja poole meetri jämedused teraspostid. Ega ikka ei sõida, kui ei lubata..
Ulatan ametnikule passi. Uurib väga hoolikalt mu nägu, vaatab passi. Uurib mingi okulaariga viisat, ilmselt turvaelemente. Küsib, kuhu sõidan, miks sõidan. Ütlesin, et Valgevenesse sõidan.
Annab mingi talongi ja ütleb “head reisi”. Suhtlus käib vene keeles, sest see tundub mulle lihtsalt loogilisem. Ja sõbralikum. Kusjuures ametnikud ongi väga sõbralikud.

Poolemeetrine terastoru vajub maa sisse ja tõkkepuu avaneb. Phew, nii lihtne siis oligi..

Sõidan sada meetrit ja.. uus putka. Ja uus ametnik. Poolemeetrise läbimõõduga toru ka muidugi. Kontrollitakse auto läbi, päris põhjalikult. Taskulambiga vaadatakse istmete alla ja pagasiruumi, isegi varuratta kate palutakse üles tõsta.  Tuleb täita sõiduki tollideklaratsioon ja see tuleb kindlasti riigist väljumiseni alles hoida. Seda saab teha nii vene kui inglise keeles.
Veel midagi, ei mäleta enam täpselt, sest järjekord kipub segi minema, kes mida ja millal ja kuidas kontrollis. Antakse uus “propusk” ja olge lahked, võite sõita..

Sõidan sada meetrit ja.. uus putka. Ja uus ametnik. Poolemeetrise läbimõõduga toru muidugi ka.
Tuleb ulatada propusk. Kontrollitakse jälle autot – äkki olen vahepeal midagi autosse sokutanud. Veel midagi, aga nüüdseks olen ma juba pisut hämmelduses ja midagi ei meenu. Antakse uus propusk ja olge lahked, võite sõita..

Sõidan sada meetrit.. Aga enam ei tule ühtegi putkat. Ma olengi Valgevenes!

Aga see pole veel kõik. Valgevenesse Vilniuse poolt saabudes on sul vajalik autole saada külge mingi aparaat, mis väidetavalt on vajalik kiirteede eest tasumiseks. Selle aparaadi saab lähimast bensiijaamast, mis on umbes 600 meetrit peale piiripunkti, paremat kätt.
Selle nimi on BelToll ja ilma selleta sõitmise eest on trahvid kõrged.

Et see piiksuv aparaat enda autole külge saada, tuleb toimida alljärgnevalt. Lähed bensiinijaama, otsid üles BelToll`i leti. Seal istub üks näitsik, kes sulle lahkesti selgitab, kuidas seda kasutada ja paigaldada. Siis küsib su käest allkirja, siia ja siia ja siia.. Ja siia ka palun. Ja siia. Ja siia. Siia ka, palun. Siia. Ja siia. Siia, siia, ja siia, siis on kõik. Kaksteist allkirja. Tõsiselt.

Ostan ühe jäätise, istun autosse.. Ja tegelikult mind ei üllata mitte miski. Ma olen kuidagi flegmaatiliselt rahulik ja tegelikult kogu see suhtlemine on ju olnud sõbralik ja heatahtlik. Pole ju ametnike süü, et sellised reeglid on kehtestatud ja et seal elektroonilised kanalid tundmatud asjad on. Kõik käib paberite ja allkirjadega ja propuskitega.
Ja ma sõidan edasi oma eesmärgi poole, milleks on Dziaržynskaja mägi. Lihtsustatult nimetan ma seda mõttes küll Deržinskajaks. Kõrgeim punkt Valgevenes.

Lumesadu on päris tihe, maanteed on täis soolasegust plöga, aga teehooldus on siiski tasemel, sest sahkasid on näha ja midagi ületamatut ei ole. Kohati on kiirused isegi ebaloogiliselt kõrged, arvestades ilmastikuolusid..
Hooldussahkadega muidugi saad seal päris valusa õppetunni, sest kui mulle üks hooldussahk vastu sõitis, siis liivatamisel lendas sealt koos liivaga vastu autot ka korralikke kivikesi, mis rõõmsalt vastu autot ja tuuleklaasi heledaid plakse tekitasid. Hea, ma siia uue autoga ei tulnud, see oli ikka päris valus kogemus. Autole. Paar väikest täket esiklaasi jäidki mälestuseks. Ilmselt kapotile ja stangele ka, aga ma väga uurida ei viitsinud.
Edaspidi teadsin ma sahkasid juba vältida ja tee äärde tõmmata. Ja neid kivikesi lendas seal ikka aeg-ajalt ka sõidu ajal, eessõitvate ja vastutulevate autode rataste alt.

Panin telefoni otsingusse mäetipu asukoha sisse ja punane ikoon paistis kenasti kätte. Veel natuke maad minna. Keerasin auto kuhugi metsateele, lund vist oma pool meetrit, lahtilükkamata, ühtegi sõidukijälge näha ei olnud.  No ikka tegu, et autoga läbi murda. Jätsingi igaks juhuks auto seisma keset teed ja panin jala edasi. Lähen ja lähen, aga no ei näe seda tippu. Lund sajab, nähtavust pole suurt ollagi. Panen suvaliselt kuskilt üle põllu, käin vist juba ringiratast, jalad vajuvad põlvedeni lumme.
Ühel hetkel saan aru, et see kaart paneb pange ja siin seda mäetippu küll pole.
Kes pagan see idioot on, kes neid lipukesi märgistusena sinna Googlesse suvalisse kohta paneb? Et siin on see koht ja siin on see koht? Aga tegelikult on kümme kilomeetrit eemal.

Ei leidnudki üles. Pettunud muidugi. Hakkab juba hämaraks kiskuma, tipp on kuskil siinsamas, aga üles ei leia. Istusin autosse ja sõitsin maanteele. Eemal paistis üks küla olevat.
Sõidan, sõidan vaikselt mööda külavaheteed ja otsin inimesi. Lõpuks märkan ühte taati tee ääres vantsimas. Peatan auto kinni, lähen välja ja kõnetan taati. Et oleks maru kena, kui ta mulle mäetipu kätte näitaks. Taat ajab sõrad vastu, et tal babulja kodus ootab ja et kuidas ta koju siis tagasi saab. Pimedaks ka kisub juba..
Niisiis, taat autosse sujuvalt sisse surutud ja juhatab mind hoopis teise kohta, kui Google Maps. Juba kahtlen, kas taat ikka üldse aru sai, mis mu soov on, aga just siis palus ta mul auto tee ääres kinni pidada ja sumpasime läbi poolemeetrise lume tipu poole. Taat väga abivalmis, tambib oma suurte kirsadega lume sisse jälgi. Kui ei teaks, arvaks, et tegemist on lumeinimesega – kirsanumber võis küll vabalt 50 olla.
Kuna Valgevene kõrgeim tipp on kõigest 345 meetrit kõrge, siis on tegemist pigem jalutuskäigu, kui millegi tõsisemaga ja sinna jõudmine võttis vaevalt viis minutit.

Ühel hetkel seisime koos taadiga seal mäe “tipus”. Pistsin väikese sinimustvalge lipukese sinna lumme ja klõpsisin paar pilti. Taat oli maruõnnelik, et ta sai abiks olla nii tähtsa, rahvusvahelise mäeteadlaste ekspeditsiooni juures ja ütles, et selliseid tähtsaid külalisi tema külla kunagi varem sattunud ei ole.

Tagasiteel muljetas taat oma elust ja olust. Töötab kohalikus ettevõttes ja saab palka 300 rubla kuus (125 eurot). Parimad töömehed külas teenivad 500 rubla kätte (208 eurot).
Mul on alati sellistel hetkedel jube piinlik. Ja kuidagi kahju inimestest. Peaks laskma empaatiasoolika endal välja ravida. Ilmselt mõni antidepressant teeks selle töö ära. Ei olekski enam tundeid.

Viisin härra kodumaja ukse ette. Andsin talle sellesama väikese sinimustvalge lipu, mille taustal ma tipus pilti tegin, mälestuseks. Ja 20 eurot, tänutäheks abi ja lahkuse eest.
Taadil läksid silmad märjaks, ta võttis mu käe oma pihku ja surus seda mitu minutit. Luges mulle kõik issameie ja meieisa palved ära. Palju õnnistusi ja tervist ja kõike muud.
Ja lisas, et tal on majas mitu vaba tuba, tulgu ja olgu ma talle külaliseks, naine teeb häid pliine jms.

Kahjuks ei saanud ma seda pakkumist vastu võtta, lubasin viisakalt kunagi taadile külla minna ja sõitsin minema. Ilus mälestus jäi Stepanist.

***

“Mägi” võetud ehk eesmärk täidetud, sai võetud suund Minski peale.

Minsk üllatas oma laiade, kolmerealiste sõiduteedega. Ei mingeid ummikuid. Mitte kõige väiksematki. Väga puhas linn. Lihtne navigeerida, loogiline tänavatevõrgustik.

Oma hotelli ma küll esimese hooga üles ei leidnud, sest see asus ajaloolises vanalinnas ja seal oli palju piiranguid autoga reisijatele. Tõkkepuud, edasisõidukeelud jms. Parkisin oma auto kohaliku kultuuripalee parklasse ja läksin jala hotellini.
Hotell, mis asub endise kloostri ruumides, oli väga stiilne. Monastyrskaja.

Läksin vastuvõtuletti ja kurtsin oma muret. Et mu auto on siit kilomeetri kaugusel ja ma ei oska siia hotelli navigeerida.
Vastuvõtutöötaja kutsus telefoni teel kohale ühe noormehe ja ütles talle, et mine aita auto ära parkida. Läksime koos – tema palja pea ja tuulejopega viiekraadises külmas –  minu autoni, istus auto kõrvalistmele ja juhatas mu mingeid imekäänulisi teid pidi ja tõkkepuude alt läbi, hotelli maa-alusesse parklasse. Milline teenindus!
Pakkusin talle raha aga ta keeldus sellest. Et ta ju töötab seal ja et see pole teenus, vaid lihtsalt abi. No ikka väga viisakas hotell. Suhtumine on lihtsalt esmaklassiline.
Inimeste puhul ma juba hakkasin mõistma, et nad ongi sellised. Lahked ja abivalmis. Kuulus vene külalislahkus.

Hotell ise on vana klooster. Meetripaksused seinad. Võlvlaed. Massiivsed  koridorid. Ei mingit kipsi, laminaatparketti, plastikaknaid või mingit muud odavat tilu-lilu. Kõik puhas klassika ja autentne, osaliselt ilmselt sajandeid vana..

Minu sviit koosnes kolmest toast ja kahest vannitoast. Ma nautisin neid võlvlagesid, puidust raamidega aknaid, mis käisid kinni haakide ja riividega.. Täispuit parkett, vaibad, nahkmööbel. Meetripaksused, krohvitud seinad. Ilus!

Uni oli hea, sest miks ta ei peakski olema. Voodi suur ja mugav, toad soojad ja vaiksed.. Pesemisvõimalused võtavad hetkeks isegi nõutuks, sest on kaks vannituba, kus on duššid, aga lisaks ühes veel ka mullivann. Iseenesestmõistetavalt ka hommikumantlid, sussid, pesemisvahendid, rätikud ja kõik muu selline. Kloostris!
Hommikusöök oli keskpärane – ei olnud mingit suurt luksust ega valikut, aga elementaarne ja vajalik oli kõik olemas. Pigem nagu kontinentaalne hommikusöök.

Kui keegi peaks Minskis soovima restorani külastada, siis vähemalt meie keskmise palga puhul sealse restoraniarve nägemise pärast küll muretsema ei pea. Näiteks selle suurepärase hotelli restorani menüüs maksis väga korralik praad ca 7 eurot ja pits viina 40 senti. Nelikümmend senti! Supi, ehk korraliku seljanka, sai kätte umbes paari euroga.
Viina ma ei joo, nii et 40 senti oli nagu maast leitud.
Õhtusöögi arveks kujunes umbes 12 eurot ja see oli ikka korralik, mitmekäiguline ja desserdiga õhtusöök. Restoranis!

Suurepärane kogemus selle hotelliga seljataga, pidin ennast kell 12 välja kirjutama. Järgmine hotell ei asunud sealt väga kaugel, ehk umbes paar kilomeetrit. Hotell Buta.

Väike kahtluseuss närimas, jõudsin mõni minut peale 12 Buta hotelli ette. Hotelli reeglite järgi algab sissekirjutus kella kahest.
Läksin siiski vastuvõtuleti juurde ja küsisin võimalikult viisakalt, kas ehk mu tuba juba valmis ei ole.
Ja muidugi, milles küsimus! Teie tuba on juba valmis ja ootab teid..

(Jah..Peab tunnistama, et minu arusaamine Valgevenest võis olla väheke vildakas. See on tegelikult ilus, puhas ja hoolitsetud riik. Seal elavad sõbralikud inimesed – absoluutselt kõik, eranditult kõik, kellega ma suhtlesin, olid sõbralikud. Ja see polnud  mingi “keep smiling”, sest enamik ei saanud arugi, et ma olen turist. Mu vene keel on päris hea ja enamik kohalikest suhtleski minuga nagu kohalikuga. Ühes bensiinijaamas näiteks pakuti mulle kohvi ja hamburgeri ostmise ning sõbraliku vestluse järel ka kütusefirma sooduskaarti, millega ma saaksin bensiiniliitri edaspidi 5 kopikat odavamalt. Kliendikaardi oleks saanud tasuta. Kui ma ütlesin, et kahjuks olen ma turist ja pean ära sõitma, siis küsiti, et millisest Venemaa linnast ma tulen)..

Hotell ise on muidugi suursugune, nagu sellise klassiga viietärnihotell peakski olema. Kõik teretavad ette ja taha. Isegi natuke piinlik on. Käin seal oma T-särgi ja teksaste ning tossudega ülikonnastatud ja lipsudega turvameestest mööda. Suured nagu kapid, noogutavad iga kord, kui neist möödun..”Tere” ja “head aega” muidugi käib sellega kaasas.

Väike jõusaal, bassein, saun jms muidugi kõik hinna sees. Parkimine autole maja ees, tõkkepuuga eraldatud privaatsel parkimiskohal. Tuba on väga maitsekas, väga mugav. Kõik, mis vaja, on olemas. Vaip põrandal, luksuslik täispuitmööbel. Wi-fi. Suur TV.

Hotelli interjöörist õhkub samuti luksust, väga kaunilt kujundatud korrused ja koridorid – maalid seintel, antiikne mööbel, väikesed kristalllühtrid. Läbi kuue korruse kõrgub fenomenaalne kristalllühter, mis on minu arvates võiks pretendeerida maailma suurimale lühtrile. Ma pole elus näinud midagi sarnast. Ja see pole ju mingi maailmaimede muuseum, vaid kõigest hotell. Sõidad klaasseintega liftiga fuajeest üles, kuuendale korrusele ja kõik see aeg saadab sind üks lühter kogu oma ilus ja suuruses.

Hotellis on palju igasuguseid lisateenuseid, millest üks mulle huvi pakkus. Massaaž. Massöör tuleb sulle numbrituppa, laotab oma laua sinna, kõik puhas ja steriilne. Puhtad rätikud, turvakleepsuga õlipudel, lina lauale.
Noormees, hoolitsetud välimusega ja ideaalses füüsilises vormis, küsib luba vannitoa kasutamiseks, peseb seal hoolikalt oma käed ning vahetab riided!
Tund aega massaaži maksab 15 eurot ja see oli parim lõõgastav massaaž, mida ma olen kogenud. Täielik zen. Juba kümnendal minutil jäin lihtsalt magama..Ühel hetkel patsutati mulle väga delikaatselt õlale ja küsiti, kas ma jäin massaažiga rahule..

Õhtusöök restoranis oli lihtne, tegin valiku kõige “valgevenelikuma” rahvusroa kasuks, milleks olid kartulipannkoogid hapukoorega. Lihtsalt kogemuse mõttes tahtsin Valgevene ehedat kööki maitsta. Oli päris maitsev.
Lisaks käisin veel saunas, mis oli seal hotellis sisuliselt ideaalses ja luksuslikus seisukorras soome saun, koos väikese basseiniga. Saunas oli kasutatud puiduna eksklusiivset puitu, ilmselt termoabach ja seeder, mis oli veel lisaks mustrisse lõigatud. Sauna ukse eest said võtta endale rätiku istumise alla ja plätud jalga. Teler seinal, muusika mängimas..

Töötajad kõik abivalmis, viisakad, lahked. Väga, väga positiivne kogemus sellest hotellist. Ja üldse kogu Valgevenest. Ei meenu ühtegi negatiivset kogemust, kui liivapuisturid välja arvata. Aga see on pigem nagu tööõnnetus, nii et see mu tuju küll kuidagi ei rikkunud. Paar täket autol on pigem nagu mälestus reisist, kui tujurikkuv emotsioon.

Sõitsin veel ehedama kogemuse mõttes Minskis metrooga (maksis mõned kopikad), bussiga, trolliga.. Käisin kohalikes kauplustes, ostsin pizzat, uudistasin Minski peakirikus ning lihtsalt tänavatel ringi ja nautisin kõike seda mida Minsk pakkus.
Kohvikuid, kaubanduskeskuseid. Kohalik kraam väga odav, Euroopast toodud kraam – näiteks margiveinid – aga peaaegu sama kallid kui meil. Kohalikule ilmselt siis roppkallis.

See on puhas, hoolitsetud ja turvaline linn, nagu ka ülejäänud riik. Ei tundnud seal kordagi ennast ebamugavalt või ohustatuna. Isegi mõtet ei tekkinud, et peaks kuidagi oma rahakotil silma peal hoidma või mobiiltelefoni sügavale põuetaskusse peitma. Inimesed on jutukad, lahked, abivalmis.

Maanteed päris heas korras, hooldatud, sealhulgas on Valgevenes ka kiirteed – küll tasulised, aga need summad on eurooplase jaoks ikka suhteliselt väikesed.

Piiriületusel tagasiteel küsitakse näha tervisekindlustust, rahvusvahelist juhiluba ja rohelist kaarti – mis natuke hämmastust küll tekitas, sest kas neid mitte riiki sissesõidul ei peaks kontrollima – ning auto tollideklaratsiooni, kontrollitakse auto salong ja pagasiruum veelkord üle, aga ei mingit kiuslikku, üleolevat või pahatahtlikku ajakulutamist. Veerand tundi ja ma olin juba Leedus.

Kahtluseta, siia riiki võiks näiteks suvel, uuesti tagasi tulla.

***

Vajalikud dokumendid autoga Valgevenesse reisimiseks ja viisa saamiseks:
pass, kehtivusega vähemalt kuus kuud;  eeltäidetud viisataotlus (leiab internetist ja saab välja printida),  kaks värvilist fotot viisataotlusele, küllakutse ametlikus vormis, tervisekindlustus. Viisa maksab 25 eurot, tasutakse kohapeal, kaardimaksega.

Piiril kontrollitakse või võidakse kontrollida: pass, viisa kehtivus, tervisekindlustus, auto tehniline pass (omanik roolis), auto tehnilise ülevaatuse kehtivus, “roheline kaart”, rahvusvaheline juhiluba (koos EU juhiloaga). Kontrollitakse sõidukeid, olge valmis kontrollimise ajaks sõidukist väljuma ja kõike ette näitama.

Kohapeal, piiripunktis, tuleb täita auto tollideklaratsioon, millest üks koopia jääb autojuhi kätte ja see tuleb tagasi sõites uuesti esitada.
Lisaks tuleb varsti peale piiripunkti, paremat kätt, minna läbi BellTolli teenindusest (kütusetankla), kus tuleb täita avaldus, saada umbes 40€ euro eest piiksuv aparaat (sest ta piiksub iga kord, kui algab või lõpeb tasuline tee). See tuleb paigaldada auto salongi, paremale poole tuuleklaasi ülaserva (kinnitub kleepekaga, mis on aparaadiga kaasas). Selle summa sees on juba ka kiirteetasud ja aparaadi tagastamisel saab 20€ tagasi, kantakse tagasi maksja pangakontole. Maksmiseks saab kasutada krediitkaarti, pangakaarti. Piiksuaparaati võib ka mitte tagastada, siis jääb see endale 20 euro eest mälestuseks.
Kõik dokumendid ja tšekid – hotelliarved, BellToll, auto tollideklaratsioon, piiril saadavad paberid, propuskid jms – alles hoida kuni Valgevenest väljumiseni! Kõikides hotellides ja majutusasutustes on sisseregistreerimiseks vajalik esitada pass. ID-kaart Valgevenes ei kehti. Eesti juhiluba kehtib ainult koos rahvusvahelise juhiloaga.

Käibel on kohalik valuuta, Valgevene rubla. Valuutat saab vahetada suuremates linnades pea igal pool, rublasid saab välja võtta ka pangaautomaatidest, neid on seal samuti piisavalt. Metroo, trollid ja bussid maksavad kopikaid, taksohinnad on võrreldavad Eesti kõige odavamate taksohindadega või isegi alla selle.