Mina ja Island

Island. Iceland. See kõlab igas keeles väga ilusasti. Ja loomulikult tahtsin ma sinna ka ise minna. Nii sealse looduse, kui ka Hvannadali pärast. Mis on lühend Islandi kõrgeimast mäest, Hvannadalshnjùkurist. Euroopa suurima liustiku kõige kõrgem punkt asub just seal – 2110 meetrit.

Islandi puhul tuleb muidugi teha enne reisi keskmisest rohkem kodutööd. Islandil käib aastas väidetavalt kaks miljonit turisti, sealjuures enamik neist suvekuudel. Mida on tõesti tunda ka kohapeal. Eriti aga on seda tunda hindade juures – ma ei  tea, kas maailmas on veel kalleimaid riike, kui Island juulikuus. Ja majutuste juures – need täituvad ruttu, isegi, vaatamata röögatutele majutushindadele.

Eeltöö algab mul alati lennupiletite broneerimisega. Kuna ma planeerin oma reise  paindlikult ette, siis selle suur pluss on odavamad lennukipiletihinnad. Või pigem  soodsamad, sest odavus on suhteline mõiste. Lennufirma Finnair otselend, väljalennu ja saabumisega küll  Vantaas, aga mulle Finnair meeldib. Nii et lennupiletid sai ära ostetud. Juuliks.

Edasi tuli väheke raskem osa, mida ma ei osanud ette näha. Näiteks jõudmine arusaamisele, et Island on juulis vistiti maailma kalleim riik – turistile. Ja see pole niisama liialdusena öeldud, see on tõesti nii. Norra on Islandi kõrval poisike, lausa Säästumarket, kui hindasid kõrvutada.

Võtame autorendi.
Viimati rentisin ma auto Tenerifel, kus auto rent nädalaks koos kõikide kindlustuste ja “nullomavastutusega” maksis 130 eurot. Nädalaks! Selle raha eest sai täisvarustuses linnamaasturi. Vist enam-vähem kõik lisad, mis ühel Mazda CX3 mudelil olla saab.

Islandil saab sama raha eest auto üheks päevaks. Ja mitte linnamaasturi, vaid väikeauto.
Üks Golf jäi silma – “soodne”. 120 eurot päev.
Ja kuna see oligi soodsaim pakkumine, siis “eelarve mõistlikkuse printsiipi” kasutades sai selle juurde jäädud. Selle hinna sees küll oli ka täiskasko ja nullomavastutus, aga lugedes lepingutingimusi ning arvestades pankroti võimalusega “täiskaskot” mitte võttes, siis nullomavastutus on Islandil auto rentimisel lausa hädavajalik.

Edasi majutus. See pole enam nii suur ehmatus – 100 eurot päev, lihtsam ja tagasihodlikum majutus, tundub juba väga soodne pakkumine.
Enamik ööbimiskohti sai valitud reisiplaani järgides, mis siis minu jaoks tähendas mööda A1 maanteed saarele tiiru pealetegemist. Majutused sai võetud AirBnB kaudu, väljaarvatud viimane öö, Reykjaviki südalinnas.

Päev 1

Pigem küll nagu õhtu, sest peale lõunat jälle laevaga Soome poole minema, õhtuks sugulaste juurde ja ööbimine sugulaste juures. Mulle meeldib inimestega suhelda, see on tore aeg. Tee, võileivad, telekavaatamine ja sinna juurde mõttevahetus erinavtel teemadel.
Sugulastel on Helsingis armas ridaelamuboks – oma aia, grilli, terassi ja koeraga. Ja mul on seal päris oma tuba! Juba see ise on osa puhkusest.

Päev 2

Hommikul enne koitu äratus ja kohvitamine võileibade kõrvale. Kaks kohvi.
Seejärel “autosse”, milleks seekord oli keskmisest suurem sõiduk. Veoauto mõõtmetes. Aga eks mul oli ka suurem kohver seekord kaasas. Oma 20 kilo ikkagi. Esimest korda elus reisin kohvriga!
Aga kuna Islandi kliima on ettearvamatu, tuleb keskmisest rohkem riidekraami kaasa vedada, samuti mägedevarustust – “kassid” liustikule minemiseks, saapad, köis.. Midagi vist veel..

Lennujaamas nagu ikka, suurt midagi teha ei ole. Õige lett, asjad kaalule, kõik klappis. Tollikontroll sujus. Lennukis broneeritud jällegi aknaalune “EXIT” istekoht – mulle lihtsalt meeldib see mõningane vabadus. Olgugi, et see vabadus võib tähendada ka ainult suurema jalaruumiga istekohta lennukis.
Teenindus Finnairi lennukites on väga hea – pakutakse tasuta kohvi, teed, vett. Lennureis kulges viperusteta, turbulentsi väga ei kogenud, kui maandumine välja arvata. Island on tuuline. Maandumisel väheke raputas, aga ei midagi ekstreemset ja maandumisel on juba selline “kohal!” tunne, et see ei häiri.

Maandumine siis Reykjavikis, sealt otse autorendifirmasse. Kus algas minu esimene Islandi seiklus.

“Geysir” autorent. Noh, on lihtsalt selline nimi autorendifirmal.

“Tere. Siin on mu broneering, dokumendid, maksekinnitus. Ma võtaks oma Golfi”.
“Oi, aga meil ei ole teie nime broneeringus”. Ja raha ei olevat ka laekunud. Ja üldse ei teata minust ega minu saabumisest mitte midagi.
Olete te kindel, et teil üldse auto oli meie juures broneeritud ja muu selline tüüpiline jutt, kui keegi on oma töö tegemata jätnud. Süüdi on ikka klient. Kehvemates firmades.

Kaks tundi kulus märkamatult. Aga Islandil on kaks tundi hoopis väärtuslikum aeg, kui näiteks Hispaanias. Islandi aeg on väga kallis. Ja kell käib seal ka vist kiiremini.
Peale kahte tundi(!) – liialduseta – sekeldusi leiti lõpuks üles ka minu raha ja broneering, aga autot enam üles ei leitud. Igatahes mitte Golfi. Golf oli kahjuks välja renditud juba mitu päeva tagasi.
Golfi asemel veeretati kuskilt garaažinurgast välja väsinud olemisega, tolmune ja nukker Nissan Micra. Omal moel muidugi põnev kogemus reisi alguseks.

Läbisõiduga 130 000 km (silma järgi ja üldist kulumist hinnates küll oluliselt rohkem), 1.0 L mootoriga. Roostetav. Mõlkidega. Ilukilbid plastvitsaga plekkvelje küljes. Sigaretisüütajas polnud voolu ehk GPS-i tuuleklaasil kasutada ei saaks.. Üks numbrituli ei põlenud. Esiklaasil, otse juhi vaateväljas, jõhker kivitäke, et mitte öelda auk.
Mootor töötas hirmuäratava klõbinaga – hullemini kui mõni päevinäinud diisel. Ilmselt klapid..Või töötavadki nii kolmesilindirilised bensiinimootorid – kogemus puudub.

Ühe päeva rendihind + kasko 110€. Nädal 780€. Selle raha eest oleks ilmselt nibin-nabin saanud selle auto lihtsalt kuskilt müügiplatsilt endale osta. Päriseks, mitte nädalaks. Kus mujal maailmas saab veel rentida 1L mootoriga, väsinud olemise ja täiesti planku väikeautot, üheks nädalaks, 800 euro eest? Ja see oli sealjuures kõige soodsam pakkumine.

Olin suhteliselt kindel, et selle autoga ma oma planeeritud teekonda küll läbi ei tee. Julgesin seda mainida ka auto väljastanud isikule, aga minu jutt läks kurtidele kõrvadele. Sigaretisüütaja tehti kohapeal korda – mingi kaitse oli läbi põlenud -, pool tundi. Samal meetodil parandati lamp. Veel pool tundi. Tund väärtuslikku aega jälle kulunud. Närvirakke kulus samuti omajagu, sest ajaline (reisi)graafik muudkui nihkus edasi.
Järgmine kord ma ilmselt siit firmast enam autot ei rendi. Päris kindlasti kohe ei rendi.

Uhh.. Kohver pagasiruumi – mis täitiski kogu pagasiruumi – ja istun rooli.. Paigaldan TomTom`i esiklaasile ja vaatan autot seestpoolt. Pole nii väikeses ja madalas autos varem istunudki. Kõik on plank – plekk ja plast, seegi kulunud ja väsinud. Ainuke lisavarustus autol on raadio. Asi seegi.

Aga proovin siiski liikuma hakata. Käigukangil on suur loks sees, käiguvahetus on nii pikk, et tuleb käsi ette sirutada. Ja siis tagasi. Ja siis jälle ette sirutada.. Võimled seal niimoodi käte ja jalgadega..
Kui gaasi põhja vajutad, siis auto isegi  justkui liigub..

Siiski harjusin ma selle autoga kiiresti. Ja et sellest veel vähe oleks, armusin ma sellesse väiksesse punni lõpuks isegi ära, sest ta osutus tegelikult tubliks tööloomaks.
Isegi selle võrrimootoriga autoga sõitsin ma lõpuks kuskil olematutel teedel ja mägiradadel, väga järskudel tõusudel, kus uue autoga ilmselt ei olekski julgenud sõita. Nii mõnigi tee Islandil on ikka täielik offroad. Aga nagu kunagi Jeremy Clarkson ütles – pole paremat ega kiiremat autot halbadele teedele, kui rendiauto! Nii ongi! Gaas põhjas – see tähendab 80 km/h -, vurad mööda killustikku, nii et silm ka ei pilgu.

Kütust ainult nuusutas (5l/100 km).

Sai siis ette võetud retk poodi.

Küllalt kiiresti saab selgeks, et parimad (soodsaimad) poed on Islandil “Bonus” ja “Nettò”, ilmselt konkureerivad firmad ja pisut meie kunagise Säästumarketi tüüpi.
Hinnatase on küll kõrgem kui Eestis, aga talutav. Ega väga ei viitsi konverteerida ja arvutada ka pidevalt – ma üldiselt reisidel oma pead sellega ei vaeva. Süüa on ju vaja osta, ostmata ka ei jäta.
Küll aga mõned “huvitavamad” hinnad silma jäid – näiteks kümme muna maksab 7 eurot, pudel mineraalvett 2,5 eurot jms. Suitsupakk 12 eurot aga sellega mul muret ei ole. Sõna “odav” küll ilmselt Islandil kuigi tihti kasutada ei saa.
Kohv maksab bensiinijaamas 3-5 eurot tops, kütus 1,9 eurot liiter (2018.a.). Ilmselt on kohalikele teada ka soodsamaid ja odavamaid (toidu)kohti, aga turistina pole sul sellistest kohtadest õrna aimugi ja eks sul on ju marsruut ees ka.. Ja kõik mis sinna tee äärde jääb – noh, rikas turist sõidab mööda, tema käest võib ka natukene rohkem küsida..

Esimene ööbimiskoht oli hobusefarm, Hella külas. Sinna oli oma 200 km sõitu, lennujaamast.
Reykjavikis ja selle lähiümbruses ei saanudki nagu väga veel Islandi ilust aru, pole nagu midagi väga erilist. Aga mida kilomeetreid edasi, seda rohkem hakkad märkama.
Kõike seda, mida kuskil mujal maailmas ei kohta. Väga eriline loodus, pigem isegi, et looduse puudumine. Seda on sõnadesse raske panna, aga maastik vaheldub väga kiiresti ja enamasti on maastik väga erinev sellest, mida me oleme harjunud Eestis nägema.
Kord oled justkui Marsil, seejärel Kuul.. Tohutu tühjus, silmapiirini. Väga omapärane on kogeda seda, et nii kaugele kui silm seletab, ei ole mitte midagi. On lihtsalt maastik. Tühjus. Aga see ei ole igav, see on väga põnev. Sest see on nii erinev “tavalisest” – ulmeline, ebamaine. Asi ei ole ainult tühjuses, sest seda leidub ka mujal, ag asinna juurde lisanduvad väga ebaharilikud värvid, pigem värvipalett. Pilt seda esile ei too, kirjeldus ammugi mitte. Aga eriline ta on.

Tee peal sai külastatud ka erinevaid vaatamisväärsuseid, aga neid siin kõiki üles loetleda pole mõtet. Islandil võid iga kahe, viie või kümne kilomeetri järel peatada auto, astuda paarsada sammu ja unustada ennast fotosid klõpsima. Ilus on seal, väga ilus. Ehk isegi mitte ilus, vaid omanäoline.

Hobusefarm üles leitud, asjad tuppa.
Maja on Islandile omapärane, ühekordne madal hoone. Palju tubasid, köök. Perenaine ülilahke ja sõbralik. Ilus, puhas tuba, tegelikult küll terve maja.
Õnnestus mekkida ka omavalmistatud lambapasteeti. Jutuajamine perenaisega õhtusöögilauas, väike vein. Hubane, mõnus.
Dušš ja magama.

Päev 3

Tänaseks oli kokkulepitud ratsutamine.
Ratsutada Islandil islandi hobusega – see on ainulaadne kogemus. Islandil on 100% hobustest islandi tõugu, ei ühtegi teist tõugu ja need on justkui need “kõige õigemad” islandi hobused, sest on nad ju Islandil, oma kodumaal.
Islandi hobune on “tavalisest” hobusest väiksem ja tema puhul on huvitav just see “viies” ehk “kõrgeim käik”, mida “tavalistel” hobustel ei ole. Selline “õmblusmasina tikkimise” moodi galopeerimine. Lühikesed ja hästi kiired sammud. Väga turvaline, kuna hobused on väiksemad ja liikumine on sujuvam. Kui sadul on hea (nagu ta mul oli), on Islandi hobuselt maha kukkuda vist küll võimatu. Kui vähegi kogemust hobustega on. Sisuliselt sobib julgemale lapsele esimeseks ratsutamiskogemuseks, kuigi sõna-sõnalt seda võtta ei maksa.

Hobuseid on palju, tall suur. Puhas ja hoolitsetud tall. Väga heas toitumuses hobused, hästi hoolitsetud ja ilusa, läikiva karvaga. Peremees ise tallis, kaetud ka väike lauake, suure termosetäie kohvi ja küpsistega!

Kohustuslik instruktaaž, kiiver pähe ja hobustega tutvumine maneežil. Siis hobuse selga ja välja, Islandit avastama.

Jah, see on jälle midagi, mida sõnadesse ei panna! Ega ei saa kaamerasse püüda. Tundeid, kogemust. Island on tõesti eriline, selle saare loodus on väga omapärane. Ilus. Natukene müstiline ja tuntavalt omanäoline – ühegi teise riigiga seda juba segamini ei aja. Seal ei ole palme ega helesinist merd, on enamasti tinahall taevas, vihmane, tuuline ja kohati kõle. Aga ta on omal moel ilusam, huvitav. Isegi justkui rikkalikum oma tühjuse, aga eriliste värvidega. Ainulaadne.
Ja kui sa ratsutad keset seda erakordset loodust hobusega, mitte ei sõida seda mööda asfaltteed autoga, siis koged sa seda veel eriti vahetult ja lähedalt.
Ratsutamine kestis mitu tundi, sai tehtud pause ja ratsutada kohtadesse, kuhu ei vii ükski teerada. Sai nähtud päris palju ja kogu aeg midagi uut.

Hobune talli tagasi, sadul vabaks ja väike maius. Hobusele, ja endale ka. Tass kohvi ja siis veel üks tass. Kümme eurot nagu maast leitud, sest kohv maksab Islandil “parimal juhul” viis eurot tass.
Veerand tundi veel jutuajamist talli peremehega. Väga soe ja sõbralik suhtumine turistidesse.

Ilm on tuuline, aga see on Islandi puhul suhteliselt paratamatu. Vihma küll õnneks ei sadanud ja see on Islandil juba iseenesest suur boonus.

Pererahvaga hüvasti jäetud ja asjad kuidagi autosse mahutatud, kulges teekond Hvannadali suunas, mis on Euroopa suurim liustik. Tohutult suur ja võimas oma ilus!
Minu jaoks lihtsalt küll eesmärk omaette.

Tee peal sai vaadatud paari koske, geisreid, kuumaveeallikaid ja väävlijärvesid. Maa seest tõuseb lihtsalt suitsu, midagi seal muliseb ja keeb ning metsik mädamunahais – väävel – lööb näkku. Aga seegi on põnev, eksootiline. Samasugust mädamunahaisu tundsin ma El Teide vulkaani tipus, nii et see polnud mulle võõras lõhn.

Majutus oli plaani järgi ette nähtud Hvannadali all, karavaniparklas. Suur avalik parkla muruplatsil, toitlustus, dušid, WC-d. 15 eurot koht, sõiduautole. Koha võid ise valida, ruumi jätkus. Autosid oli arvestatav hulk, ehk umbes saja auto kanti. Suurem osa  karavanid.
Ilm oli aga kahjuks väga vilets – rõske, niiske, lauspilves. Õhutemperatuur 12 kraadi ümber. Juulikuus. Vajab veel harjumist. Südasuvi, keskpäev ja 12 kraadi sooja.

Päev 4

No see ärkamine oli küll kole. Kole-kole-kole. Telk on seest niiske ja rõske, magamiskott samuti. Sulekoti sees on küll hea soe olla, aga nina ei raatsi kuidagi sealt välja pista. Ei magamiskotist ega ka telgist. Õues on ikka väga jahe, vaevalt oma 8 kraadi sooja. Pilves. Tuuline. Rõske. Uskumatu, et see on juuli ja ilusaim kuu siin riigis..
Ronisin siiski telgist välja ja otsisin üles einestamiskoha. Kohviku siis. Tass kuuma kohvi ja saiake turgutas juba väheke elule, isegi nagu väike optimism tekkis. Kohvi ja saiake maksid kokku 10 eurot. Maksan kõik arved kaardiga, nii et tol hetkel väga ei muretsenud, sest otseselt rahasummasid ei näe, hinnad on ju Islandi kroonides ja väga aru ei saa, palju midagi maksab. Ega ma ei üritagi arvutada. Milleks endale stressi tekitada?

Eluvaim sees, jalutasin telgini tagasi ja lappasin selle kokku. Kuivatada ei olnud lootustki. Ja pilk taevasse ei tõotanud midagi head – suur tinahall pilvemassiiv lähenes. Nagu ilmaennustus oligi lubanud – läheb sajuks.

Asjad autosse ja sõit liustiku alla. Auto on nii väike – asjad kuidagi ära ei mahu. Armatuurlaud, istmed, põrand – kõik kohad on asju täis. Pungil täis.
Aga see on kuidagi omal moel väga romantiline – ma olen reisil, ma olen Islandil, ma olen heas füüsilises vormis ja ma olen valmis mäkke minema! Optimistlik.
Teoorias olin ma teekonna liustikku tippu Google Mapsi satelliitpiltidelt pähe õppinud ja abiks võtnud ka Maps.me rakenduse. Mis seal ikka keerulist olla saab. 15 tunnine matk.

Liustiku all matkaraja alguse juurde jõudnuna ajasin omale riided selga ja pakkisin koti mäkkeminekuks valmis. Autouksed lukku, seljakott selga, telefon kätte ja Maps.me teed näitama. Minek.

Algus läks väga reipalt, tõusin mitusada meetrit suurema vaevata. Kuniks ühel hetkel sain aru, et rakendus telefonis näitab mööda. Väga valesti ikka. Kakssada meetrit tõusu, seejärel laskumist ja hoopis teist rada jälle tõusma. Kakssada meetrit tõusu ilmaasjata!
See oli nüüd küll pettumus. Panin telefoni hoopis GPS-i näitama ja hakkasin selle järgi minema.
Kasutades lihtsalt loogikat ja suunataju tipu suunas, oli edenemine täiesti talutav. Pilved muudkui lähenesid ja see oli päris kole vaatepilt. Tumehall pilvemassiiv kogu horisondi ulatuses. Absoluutselt kogu horisondi ulatuses.

Tõus oli tehniliselt lihtne. Väsitav muidugi, aga ei midagi keerulist. Kuniks vastu tuli lumi. Liustik.
Tohutud lumeväljad, lihtsalt tohutud! Silmapiirini ulatuvad.  Ja mitte ainult lumi vaid ka jää. Mõõtmatud kogused jääd – sõnulkirjeldamatud kogused. Eemalt vaadates nägid sa lõhedes selle paksust – kümneid ja kümneid meetrid sügavad, kilomeetreid pikad. Inimene on ikka väike. Olematu.

Mingil hetkel kippus asi ka ohtlikuks minema, sai “kassid” jalga pandud ja ettevaatlikult mööda lumeväljasid, põhiliselt servapidi, aga vahel ka otse üle liustiku, liigutud.
Ilm kippus vägisi tuuliseks, hakkas tibutama vihma ja lörtsi. Kõrgust juba omajagu, ümberringi ainult lumi ja jää. Päris jahe. Ka udu hakkas peale tulema, sattusin pilve sisse. Oli oht, et ma kaotan suunataju ja ei oska tagasi minna, aga kiusatus edasi minna oli siiski suur. Teada ju on, et telefoni GPS pilve sees ei tööta. Tuleb risk võtta.
Mingil hetkel sai ka natukene kergemalt edasi mindud, mööda mäeharja. Ise üritasin kogu aeg meelde jätta, kust ma tulin. Et “see tõus ja see mäenukk ja see mäehari”.
Maamärgiks jätsin ka mõne tühja pudeli – tagasi tulles korjan üles. Ühte kohta ladusin ka kividest maamärgi.

Liikusin ikka edasi ja edasi. Ikka järgmise künkani ja siis jälle järgmise künkani. Mööda lumevälja ka vahepeal. Mööda liustikku.
Ilm läks juba väga koledaks kätte ära. Tuul tõusis. Lörts muutus lumesajuks. Nähtavust polnud ollagi, vast sada meetrit. Valgel taustal on lõpuks kõik lihtsalt hall. Lihtsalt, kõik on ümberringi hallikas -valge. Nii kaugele kui silm ulatub – ainult hallikas-valge. Kaotad väga lihtsalt suunataju.
Õnneks GPS küll töötas ja tipp oli kaardil täiesti olemas, küll aga selleni edenemine oli ikka väga vaevaline. Natuke üle paari kilomeetri veel minna. Linnulennult. Aga see pole mööda tasast maad käimine, vaid ikka ülesmäge. Nagu trepist läheks üles, järjepidevalt.

Ja siis, ühel imelisel hetkel, kui taevasse tekkis väike “auk”, nägin ma tippu. Kogu oma ilus. Ainult hetkeks, aga see oli ilus hetk. Oligi umbes paari kilomeetri kaugusel. Võimas!

Siis kadus jälle nähtavus ja ma liikusin edasi. Imelik, et mägedes kaob täielikult reaalsustaju, sa ei mõtle ohtudele ega sellele, et kui sa nüüd siia ära eksid.. Sa oled Euroopa suurimal liustikul, seal on kümneid ruutkilomeetreid lumeväljasid ja sind ei tule siia mitte keegi otsima. Mitte keegi.

Veel umbes pool tundi edasi liigutud, jõudsin mingile kaljuservale. Istusin sinna maha, võtsin seljakoti seljast ja haukasin suitsuvorsti. Kus siis tipp on?

Ja siis ma nägin seda jälle. Tippu. Taevas tekkis jälle üks heledam laik ja udu hajus.

Tõeline šokk. Ma istusin umbes 100 meetri kõrgusel kaljunukil, jalad üle kaljuserva rippumas, ees aga terendamas mäetipp.
Aga enne seda tippu, tohutu, laias laastus kilomeetrite pikkune liustikukeel, mille sees kümnete meetrite laiused, kümnete meetrite sügavused ja sadade meetrite pikkused lõhed. Võimalik, et nende lõhede pikkuseks oli ka kilomeeter. Just see liustikukeel lahutas mind ja tippu.
Võimatu on sinna tippu minna.
Ja alles nüüd mulle jõudis kohale ka see oht, mida kätkesid endas kõik need lumeväljad, mida mööda ma siiani olin tulnud. Liustikukeeled.
Muretult olin tulnud, sest nähtavust polnud. Aga nüüd, kui ma sealt kõrgusest alla tagasi vaatasin, oma tuldud teekonda, siis nägin ma seal väga selgesti ristisuunalisi lohke, mille all väga tõenäoliselt samuti lõhed olid. Oops.. See oli küll paras üllatus. Hea on mõnikord naiivne olla. Uskumatu, et ma üle lõhede astusin, lihtsalt tuima näoga.. Ei köit, ei seongut..

Hea, et ma üles tulles neid ei näinud. Muidu ei oleks ma kindla peale siia tulnud. Mulle küll meeldib väike riskimoment, mis kõditab närvi, aga mitte arulage risk. Seal on suur vahe.
Aga nüüd oli mul ikkagi hea meel, et ma siiani jõudsin. Mul jäi tipp küll võtmata, ainult pisut maad veel minna, aga see on tehniliselt välistatud. Pigem võimatu. Pole ei vastavat varustust ega ka köidepanekuks inimesi. Ja ka giidi mitte. Ja isegi siis oleks olnud see äärmiselt riskantne, et mitte öelda eluohtlik.

Paar hädist fotot udu sees tehtud, hakkasin laskuma. Mitu korda kaotasin jäljed ja suunataju, aga kuidagi alateadlikult siiski liikusin õiges suunas. Mingil hetkel nägin enda jälgi lumel ja see oli kergendus. Siis, kui tuli jälle mingi mäehari, kadusid jäljed ja seal udus ja lörtsis ja olematus nähtavuses ei suuda sa küll mingit teed leida. Kõik on nii sarnane, kõik maamärgid ühesugused. Üks kaljunukk, siis teine ja kolmas. Millise juurde minna?

Võttis aega mis ta võttis, aga lõpuks hakkasid tuttavad kohad kätte tulema, leidsin üles ka oma maamärgid. Lörtsi sadas, tuul vilises ja tegelikult, mis seal salata – pettumus oli suur.
Esimene tipp, mis mul jäi võtmata. Ja mitte, et ma ei oleks jaksanud, vaid see oli lihtsalt välistatud. Nii lähedal, nii-nii lähedal – umbes kaks kilomeetrit minna. Aga ometi võimatu.

Sa planeerid seda pool aastat, lendad Eestist Islandile, kulutad tuhandeid eurosid, ronid suure vaevaga sinna tipu alla, sa näed seda, see on peaaegu käega katsuda, aga edasi ei saa. Lihtsalt ei saa. Kilomeeter jääb puudu. Tohutu pettumus!

Tagasi auto juurde. Rõske, niiske, jahe. Pettunud. Löödud.
Eeltöö oli halvasti tehtud. Minu enda süü – olin teinud nädalaid eeltööd ja uurinud Youtubest videoklippe, kuidas seda tippu ka juulis võeti. Aga et need videod olid tehtud kümme aastat tagasi, seda ma ei märganud vaadata – ei mingeid lõhesid tollal. Liustik on selle ajaga lihtsalt nii palju muutunud ja liikumises, et suvel sinna enam ei saa. Ilmselt kümme aastat veel ja sinna tippu keelatakse ohutuse huvides üldse ronimine ära. Kõigile. Hetkel on see teostatav veel ainult aprillis ja mais. Aga mitte enam juulis.

Tagasi oma telkimisplatsile, telk püsti ja kobisin magama. Tuju oli kahtlemata vilets. Sitt, tegelikult.

Päev 5

Hommikul sai asjad lihtsalt autosse loobitud, niivõrd-kuivõrd Micrasse üldse midagi mahub. Reisimiseks seda autot muidugi ei loodud, see on selge. Mitte küll Geysiri arvates.

Kohvikus jälle 5-eurone kohv ja 5-eurone saiake.
Istusin seal kohvikus, aknast avanemas vaade liustikule. Samale liustikule, kust ma eile pettunult tagasi tulin. Täna paistis päike ja valged, lumised eeltipud paistsid siit kätte.

Midagi ei ole öelda, see on ikka ilus! Võimas! Ülivõimas! See on lihtsalt nii-nii ilus, vaadata päikesepaistes helkivaid lumiseid mäetippe!
Siit, kohvikust vaadates, on isegi selle liustiku kolme-neljasajameetrised eeltipud majesteetlikud, lumised, päikese käes imeliselt ilusad! Kui kõrged!
Uskumatu, et ma kuskil seal nende tippude taga eile kooserdasin.. Ja missugune ebaõnn, et eile ka ilmaga ei vedanud. Nagu minu tipupäeval ikka.
Aga.. Ma istun siin kohvikus ja mul on tunne, et ma tulen siia tagasi. Ma pean tulema! Ma pean seda tippu saama oma käega katsuda!

Maksin parkimise eest ja võtsin suuna Breiddalsviki suunas, kuhu mul peaks olema broneeritud järgmine majutus.

Island oma lummavas ilus – sa teed pidevalt peatuseid, sest lihtsalt võimatu on mööda sõita sellest loodusest. Seda on raske kirjeldada, kui seda ise ei ole kogenud – loodust justkui ei olegi, aga samas on see niivõrd eriline. Vist ongi just see eriline, et loodust ei ole. Raske on seda mõtestada.

Breidalsvikki sai jõutud päris hilja, juba hämaras. Aga võõrustaja oli ülilahke.
Kuna ta ise kohapeal enam ei olnud, siis andis telefoni teel juhiseid, kuidas majja sisse saada. Ma natukene seal pimedas siis ukse taga kobistasin nende koodidega ja juba ta helistab, et saadab oma poja mulle ust lahti tegema. Just sel hetkel sain ise ukse lahti ja ütlesin, et pole vaja.
Tema ikka vastu, et äkki on veel mingit abi vaja vms.
Kui toredad inimesed. Sõbralikud. Islandlased siis.

Majutuses pettuma ei pidanud, oli tõesti oma raha väärt. Täiega!
Suur ja avar elutuba, köök, magamistoad, duširuumid. Kõik ruumid sisustatud igapäevaseks eluks vajalikuga – nagu tavaline kodu ikka. Mööbel, korralik helitehnika, TV, söögid-joogid külmikus, kohvi, tee, leib, sai – kõik vabalt võtmiseks. Kogu maja minu päralt.

See on hea tunne – sul on Islandil oma kodu. Küll ainult üheks ööks, aga ikkagi.

Päev 6

Hommikul tõused üles, vaatad aknast välja – lambad akna taga, mäed taamal.. Nii armas! Idüll.

Teed võileibu, kohvi, käid duši all. Koristad enda järelt ja lahkud. Sääreväristajale ehk Micrale hääled sisse ja edasi. Tund aega hiljem tuleb sõnum – “loodame, et teile meeldis teie Islandi kodu”.

Põhimaantee, A1, on Islandil suurepärases seisus. Peaaegu, et ideaalses seisukorras. Isegi väikese Micra jaoks kergesti läbitav. Kokku vist oli mingi 10 km lõik, kus asfaltkate puudus, mägedest tuleva tulvavee tõttu. Ilmselt ei ole mõtet seda asfalteerida, kuna igal kevadel niikuinii see teelõik minema uhutakse. Aga seegi lõik oli täiesti läbitav, ei midagi erilist. Tavaline kruusatee, nagu seda Eestiski kohtab.

Täna oli plaanis jõuda Reykjavikki, Islandi pealinna. Tee peale jäi ka üks tasuline tunnel, aga see summa ei olnud minu mäletamist mööda väga suur, umbes 10 eurot võis see olla. Võib olla olin ma lihtsalt juba piisavalt kulutanud, aga 10 eurone hinnalipik tundub Islandil pigem justkui tasuta teenus olevat.

Reykjavik on madala hoonestusega linn mere kaldal. Rannikul tuuline, aga kesklinnas minu mäletamist mööda tuult peaaegu ei olnudki. Oli päris mõnus, isegi soe. Kui selleks 20 soojakraadi nimetada saab. Südasuvel.

Tuba sai võetud Reykjaviki südalinna, Radisson Blu 1919 Hotel. Väärika ajalooga maja, nagu aastaarvgi ütleb.
Asukoht on muidugi ideaalne, kolmanda korruse toa aknad on maja välisnurgas ja kogu vanalinn on sul nagu peo peal ning tuba, voodi ja TV on suur. Hoteell ise oma vanusele vastav – väärikas.
Parkida saab otse hotelli ette tänavale, kuid päris korraliku tasu eest, vist oli 20 eurot öö. Või sinnakanti.

Hotelli kõrval asus hot-dogi putka – mis sinna küll üldse ei sobinud – ja igavesti vinge oli sinna sussidega otse hotellist minna ja neid paar korda kahe-kolme kaupa hotellituppa kaasa osta.
Restoranihinnad ei ole Reykjaviki südalinna hotellis siiski keskmise eestlase rahakotile kuigi sõbralikud. Või noh, kogu see Island muidugi.. Ainult hot-dog tundus olevat väga hea hinnaga, vistiti neli-viis eurot tükk. Hot-dog oli muuseas, väga maitsev..
Võib olla just sel põhjusel oli see hot-dogi putka ülipopulaarne ka kohalike hulgas, sest lakkamatu järjekord seal oli ja ka minule on hot-dog alati maitsenud. Mis võlu selles kiirtoidus ikkagi on?

Päev 7

Kaestur hakarl. Eesti keelde tõlgituna siis justkui “mädahai”. “Võitnud” mitmeid ametlikke tiitleid – kui maailma kõige hullem, vastikum, ebameeldivaim ja haisvaim toit.
Ma lihtsalt pidin seda proovima.
Läksin seda spetsiaalselt linna peale otsima. Uurisin esimesest kalapoest välja, mis on selle islandikeelne nimi. “Kaestur hakarl” on.
Aga.. igas kalapoes seda ei müüdagi. Isegi mitte väga suures kalapoes. Sest pigem on see “delikatess”, see pole igapäevane söök seal. Arusaadav muidugi, miks. Otsisin siis seda delikatessi edasi, sain kohalike käest jooksvalt infot ja teerada juhatati kätte.

Lõpuks leidsin koha ka üles – “Islenski Barinn”. Asub see täiesti kesklinnas ja mitte väga kaugel hotellist.
Hubane kohvik-baar rahulikul vanalinnatänaval. Astun leti äärde ja tellin “Hakarli”.
Sõbralik teenindaja soovitas sinna kõrvale veel midagi, mingit napsu – et kala maitset, pigemini vist küll haisu, leevendada -, aga milleks mulle mingit “leevendust” vaja? Kogemuse pärast just tulingi.

Istun lauda ja ootan einet. Kujutasin seda kuidagi nii ette, et tuuakse mingi taldrik, kus on kartul, natuke salatit ja mädahailihakotlett või umbes niimoodi.
Aga toodi hoopis imeväike taldrik, umbes nagu teetassi alustaldrik; üks klaaspurk ja üks pikk võileivatikk. Klaaspurk oli tihedalt kummitihendiga varustatud korgiga suletud ehk kaanetatud.

Vastaslauas istus üks kohalik perekond, kes mind väga kaastundliku pilguga vaatasid ja pereisa tegi näoga selliseid liigutusi, mis ühemõtteliselt tähendas – ära jama! Põhiliselt raputas pead ja pööritas silmi. Aga väga sõbralikult.

Kuna rahvast oli kohvikus vähe, ja teenindajal tööd hetkel ei olnud, istus ka teenindaja minu lauda ja rääkis mulle enne mädahai söömist “julgustuseks” ühe loo.

Tema vanaisa olevat kunagi olnud väga haige, juba noore mehena. Kas oli tal magu haige vms, täpselt aru ei saanud, aga krooniliselt (kõhu)haige ta olevat olnud. Kohalik arst siis olevat talle määranud raviks sellesama mädahai söömise. No aasta võis siis olla miskit 1930..

Vanaisa olevat siis võtnud tüki ühel päeval, võtnud tüki teiselgi päeval ja kolmandalgi. Ja nädala ja kuu. Ja saigi oma kõhu korda.
Olevat söönud seejärel iga päev seda kala, elu lõpuni, et haigus tagasi ei tuleks. Elas väga terve mehena pika elu, suri soliidses vanuses, vistiti 93-aastaselt, enam ei mäleta täpselt. Võib olla saate isegi seda lugu seal kuulda.

Kas see oli nüüd legend või tõestisündinud lugu, aga tõsi on see, et mädahai sisaldab suures koguses looduslikku ammoniaaki (mis seda haisu tekitabki) ja sellel on ülivõimas antibakteriaalne toime (mitte segi ajada tööstusliku ammoniaagiga). Antioksüdandid, kõrge Ph-tase ja muu selline peen mehhaanika.
Ilmselt võrreldav näiteks meie küüslauguga – vaevalt, et igal hommikul 5-6 värsket küüslauguküünt toorelt võttes ja suus korralikult läbi mäludes just eriti nauditav tegevus oleks, kuigi selle tervislikes ja antibakteriaalsetes omadustes ei kahtle samuti ilmselt keegi.

Ühesõnaga.. Kuigi vastaslauast tehti mulle ikka miimika ja üliaktiivse pearaputusega selgeks, et ära parem puutu, tuli see ära proovida. Teenindaja julgustava pilgu saatel avasin purgi.

Ilge, ilge hais. Rõve, vist natuke kusehaisu moodi, aga umbes kümme korda vängem.
Pistsin tiku purki ja võtsin taldrikule ühe tüki heledat kalaliha. Umbes täringusuurune tükike, näeb välja nagu juustutükike. Ilus liha. Hästi puhas ja ühtlase struktuuriga.
Kogu selle kala juures polegi tegelikult midagi muud hullu, kui hais. Hingemattev. Nina ma kinni pigistama ei hakanud, võtsin tiku sõrmede vahele ja pistsin kala suhu. Mälusin.

Kümme sekundit ei olnudki nagu midagi. Mälusin veel, proovisin maitset tunda. Midagi peale ei hammustanud ega napsu samuti ei võtnud.

Pool minutit, ja siis läks lahti. Ammoniaaki hakkas ninast, kõrvadest ja silmadest välja lööma. Sul on see amooniaagi hais ninas, suus, see levib silmadeni. Oli tunne, et seda haisu sai isegi silmadega haista. Nagu vänge mugulsibula hakkimise puhul, näiteks.

Kaastundlikud pilgud vastaslauast vastu vaatamas, võtsin purgist teise tüki ja pistsin suhu. Ja siis kolmanda, neljanda ja kõik ülejäänud tükid ja mälusin. Põhjalikult.
Proovisin üle selle hingematvalt rõveda haisu tunda kala maitset. Ma ei mäleta enam täpselt, mis maitse sel oli, aga minu mäletamist mööda päris hea. Pehme liha, pigem nagu juust.

Umbes veerand tundi haised sa nagu vana tõhk, see tungib sinust välja, ilmselt oleks võinud tikku tõmmates suust ka leegi kätte saada. Siis hakkab see vaikselt taanduma ja lõpuks tundus see isegi huvitav. Kogemuse mõttes muidugi oligi huvitav.
Sain veel teenindajalt kiita, et enamik üle ühe tüki suu sisse võtta ei kannata, aga mina ei ole kunagi “enamuse” tiitlile pretendeerinudki. Muidugi võis see ka lihtsalt viisakusest öeldud olla.

Isiklikult soovitaks selle ära proovida – asi on siiski ainult tahtejõus kinni ja saada aimu maailma kõige hullema maitsega toiduainest- see on seda väärt.

Kõht tundus tõepoolest pärast isegi kuidagi kergem. Aga see võis olla tingitud ka sellest räägitud eelloost vanaisa ja tema mädakala ravi kohta. Igal juhul halvemini ma ennast küll ei tundnud – pigem paremini – ja kõht oli korras ka järgmisel päeval.

Reykjavik ise on väga ilus, puhas ja kena linnake, madala hoonestuse ja vähese liiklusega. Mingitest ummikutest selle linna puhul kindlasti rääkida ei saa, mõnes mõttes on Reykjavik autode osas ilmselt üks vähemkoormatuid linnasid üldse.
Tänavaid on ka ainult jalakäijate päralt. Parkimise hinnad on taskukohased ilmselt küll ainult turistidele, sest nemad on niikuinii kõik rikkad.
Hinnad on kõrged ka mujal (pea)linnas, aga turistina, paar päeva, kannatab selle ära. Samuti on hotellid seal sigakallid – vähemasti tavaturisti mõistes -, eriti südalinnas.
Linn on piisavalt kompaktne, et seal jala ringi käia – mingit vajadust auto järele küll ei tundnud, nii et takso peale seal ilmselt raha ei kulu.

Väga ilus on sealne kirik, mis oli ilmselt ühtlasi ka Reykjaviki kõrgeim hoone. Selle külastamist tasub soovitada. Eriti, kui minna sinna orelimängu ajaks. See on võimas!

Väga palju on “pudi-padi” poode, kohvikuid ja baare, aga need pole kuidagi pealetükkivad. On sellised armsad, hubased, butiigi tüüpi.
Kuna väljas söömise hinnad on piisavalt kõrged ilmselt ka kohalikele, siis suurim tunglemine on ikkagi “odavsöögikohtades” – hot-dogi putkad, pizzeeriad ja hamburgeriputkad.
Palju on ka meenekaupluseid – hinnad on muidugi Islandile kohased, kohati räigelt ülehinnatud, aga mõned Islandi lambavillast kindad, salli ja mütsi ikka ostad. Iroonilisel kombel unustasin ma kaasa ostmata maailma kõige rõvedama haisuga toitu – aga teisest küljest, kas sellega olekski lennukisse lastud.. Kui see purk peaks lennukis lahti minema, siis on oleks hädamaandumine kindel. Seda jama veel vaja..

Muidugi on seal ka muuseume, raamatukogu jms, aga enamasti ei viitsi ma viimasel reisipäeval enam väga ringi sebida – eks omajagu väsimust ka juba kontides ning mõnus hotellituba ootamas. Miks ei võiks ühe päeva ka lihtsalt puhata.. Ikka võib.

Päev 9

Hommikul asjad kokku ja autosse pressitud. Viimasel reisipäeval on mul asjadega pakkimisega nii, et mingist pakkimisest, rääkimata süstemaatilisusest, pole muidugi juttugi. Topid kõik kohvrisse nii, et astud jalaga peale ja pressid kohvri kinni – kui lõpuks luku kinni saad, ongi kohver pakitud. Kuna enamasti mahub kohvrisse tagasi tulles seetõttu alati poole vähem asju kui tavaliselt, siis saab lihtsalt rohkem riideid selga pandud. Kaks paari pükse jalga, kaks jopet selga ja asi lahendatud.
Kusjuures, täiesti normaalne Islandil. Isegi suvel.

Auto tagastamisel vaadati see küll põgusalt üle, et äkki on lisaks kõigele muule veel paar ratast alt ära tulnud või esituled küljest kukkunud, aga kuna need olid omal kohal, siis üldjoontes lepiti selle romuauto seisukorraga. Kütuseseier vaadati küll väga hoolikalt üle – äkki õnnestub veel 100 eurot juurde “keevitada”.

Tuleb tunnistada, et Micra pidas Islandi teedele, ilmale ja vintsutustele hästi vastu. Läbi sai sõidetud umbes 2300 km, sealhulgas ka kruusaseid ja kohati ka suisa läbimatuna tunduvaid teid.
Ökonoomne, lihtne, loomulikult üliväike ja spartalik. Parkimine lihtne, manööverdamine muretu. Arvestades kohalikku kütusehinda, siis see ei olegi ehk väga paha valik. Muidugi, F-teedele sellega ei sõida ja sügavale sisemaale ei pääse, aga “tavaturistile” on ka A1 maantee läbimine, koos väikeste kõrvalpõigetega, juba arvestatav reis.

Ja kuigi Island on suhteliselt kallis sihtriik tavaturistile, eriti juulis, tundus see siiski väga turvaline riik olevat. Ilus, puhas, värske õhu ja võluva loodusega riik, mille külastamist võiks kindlasti kaaluda. Kindlasti tasub vaadata oma silmaga üle Euroopa suurim liustik ja miks mitte minna seda ka oma käe ja jalaga katsuma.

Ratsutamine islandi hobustega on samuti huvitav elamus, seda enam, et need hobused on ka algajale ratsutajale täiesti jõukohased ohjata.

Majutus ei ole üldjuhul just väga odav, mina võtsin suurema osa majutustest AirBnb kaudu ja jäin enamasti ka rahule – üks majutus vist oli keskmisest viletsam – niiske ja rõske. Aga see oli üks nendest hotellitüüpi majutusasutustest, kus omanikul on suva, mis seal toimub või ei toimu. Peab lihtsalt tähelepanelikumalt vaatama tagasisidet ja eelistama “Superhost” reitingut. Siis näeb ka kohalike inimeste kodusid ja nende elu-olu, saab nendega suhelda – Islandil on enamasti AirBnb poolt väljarenditavad kodud ka päriselt inimeste kodud, mitte hotelliks kohandatud üürikorterid.

Kütusehinnad on muidugi kõrged, see-eest on kütusetanklaid palju ja enamasti ka ööpäev läbi avatud. Maanteed on heas korras, infrastruktuur paigas, mobiililevi suuremas osas olemas.
Hinnad Islandile kohased, aga paarinädalase reisi mõttes ei midagi kontimurdvat.

Sööki-jooki tasub osta poest, näiteks Netto ja Bonus, ja seda siis ise ööbimiskohas valmistada, aga muidugi võib süüa ka restoranis – rahakott vajab ju samuti mõnikord tuulutamist.

Ja kindlasti ei tasuks unustada mädakala maitsmast – see on (mäda)kirsiks tordile ja kogu reisile.