Mina ja Vietnam

Planeerisin pool aastat minna Sri Lankale ja Maldiividele, aga kuna viimane on niikuinii lihtsalt turistikas ja lebotamise koht, siis peale väikest eeltööd sain aru, et jääks ainult Sri Lanka.

Seejärel olin täiesti kindel, et lähen Lapimaale..

Lõpuks tuli mängu hoopis juhus, sest ühel hetkel tuli hea pakkumine lennukipiletite näol Vietnamisse. Otselend Vaantast Phu Quocile!
Kuna Vietnami kõrval asub kohe ka Kambodža, millele ma olen juba aastaid silma peale visanud, kuid olen seda alati liiga kaugeks sihtkohaks pidanud, siis ei olnudki pikalt mõelda. Viis minutit ja lennukipiletid olid ostetud.
Niipalju siis reiside planeerimisest.

Otselend Vaantast, 11 tundi lendamist. Hea õnne korral samapalju ka tagasi. Sealjuures mulle lendamine kohe üldse ei istu, nii et see saab paras eneseületus olema.

Aga.. Mulle meeldivad otselennud, sellepärast sai ka see lend ostetud. Muidugi Vietnam. Lennuk on ju samuti väga hea, Dreamliner. Ja TUI-ga olen ma ka varem lennanud, Tenerifele. Vast ei ole väga hull?

Nagu ikka, reisin ma ainult seljakotiga. Ma ei kannata mingit suure kohvri kaasavedamist, kus sees on viigipüksid, triiksärgid, kaks lipsu ja kaheksa paari sokke.
Mina üheski hotellis üle paari-kolme päeva kohal ei püsi. Ega isegi mitte samas linnas. Ega alati isegi mitte samas riigis.

TUI puhul on eriliseks väljakutseks veel see, et käsipagasi ehk siis seljakoti kaal ei tohi ületada viit kilo ja see annab hea võimaluse targalt oma seljakotti pakkida.
No see on paras nuputamine. Selle jätan välja, selle jätan välja. Selle ka. Selle samuti.  Mingil hetkel hakkan mõistma, et inimestel ongi liiga palju kaupa reisidel kaasas. Ja üldse vist igapäevases elus.
Pakkisin oma seljakoti ära ja saingi 5 kilo. Täiesti piisav, et reisida 9500 km kaugusele, kaheks nädalaks.

Ostsin ära Tallinki laevapiletid Helsingisse. Üks ots 32€, edasi-tagasi 24€. Nagu lennukipiletitega, omapärane hinnapoliitika.  Võtsin edasi-tagasi reisi, Megastariga. Minu arvates parim laev Tallinn-Helsingi liinil.20190207_213406

Kindlustus If-ist, millisega mul on ainult väga head kogemused. 60€, mis polegi väga vähe. Aga mitte ka palju. Sest seal on “kõik hinnas” – tervisekindlustus, kõrgendatud riskiga tegevused, reisitõrge, pagas jms. Täispakett.

Vietnami e-viisa tellisin internetist. Ja ega rohkem ei olnudki väga midagi. Hotellibroneeringud esimesteks päevadeks ka veel muidugi. Edaspidi vaatab jooksvalt.

Päev 1

Õhtuse laevaga siis Helsingi poole. Helsingis sadamast jalgsi raudteejaama, suvised riided seljas, õues paar kraadi külma. Väheke kiirema tempoga liikuda, pole hullu. Sealt edasi Finnairi bussi peale, pilet 6.90€. Saaks vist ka odavamalt teise bussiga, aga Finnairi buss oli just sobivalt ees. Kergemad riided ka seljas, ei viitsinud seal väga otsida. Ja see on väga mugav buss. Paar inimest ainult bussis ja sõitsimegi kohe välja.

Kell 22 lennujaamas, väljalennuni kolm tundi.

Või siis mitte. Sest TUI suvatses lennu paar tundi edasi lükata. Minu lend oli ainuke, mis tol õhtul  edasi lükkus. No ei meeldi mulle selline asi. Mõtlesin, et läheks ehk koju tagasi.. Veel oleks võimalus.20190207_225519

Viis tundi hiljem enam seda võimalust enam ei olnud, sest istusin juba lennukis. Lennuki õhkutõusmine on maruäge kogemus, justkui minek kuhugi tundmatusse, mida ta ju tegelikult ongi.

Lend ise on muidugi üliigav, sest mida huvitavat on 11-tunnise lennu juures? Terve lennukitäis tõbiseid turiste – üksteisevõidu käis köhimine, aevastamine ja ninanuuskamine. Kuhugi minna ka ei ole. Magada ka ei õnnestunud, sest ma ei ole harjunud vertikaalselt magama. Vaatasin mingeid mõttetuid filme ja aeg-ajalt lennuinfot, mis ütles, et me oleme 12 km kõrgusel, lendame kiirusega 1048 km/h (!) ja et väljas on ei vähem ega rohkem kui 67 kraadi külma. Celsiuse järgi ikka.

Lennuk ise oli küll korralik, Boeing 787-8, mis on hea lennuk selle poolest, et tema lennulagi on muljetavaldav ja sellisel kõrgusel esineb vähe turbulentsi. Turbulents on minu jaoks ainus asi lennureisil, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Kui ma Tenerifel käisin ja seal maandusin, siis oli maandudes selline turbulents ja tiibade laperdamine veel lisaks (tugev külgtuul ookeanilt), et ma olin täiesti kindel, et ma ei lenda enam mitte kunagi.
Ja siis mõtlesin sama asja kolm kuud hiljem, kui ma Islandile lendasin – see on nüüd küll viimane kord lennata!
Ja siin ma nüüd siis lendan, 11 tunnist reisi.

Toitlustus, päris asjalik soe toit. Kuum kartulipüree, kotletid, salat. Kohvi, teed, küpsist ja vahvlit pakuti ka. Pileti hinna sees muidugi.

Maandumine oli seekord väga sujuv ja tegelikult ka kogu lennureis.

Ja siis.. Jõuad lennukiuksele ning sulle lööb pimedusest ja ritsikate sirinast vastu umbes 30 kraadi õhusoojust. Troopiline – niiske ja soe. See oli esimene moment, kus ma tundsin, et see lendamine oli seda väärt.20190208_133233

Lennujaamas läksin esimese tegevusena kohaliku immigratsioonibüroo kontori ukse taha ehk lihtsamalt öeldes e-viisat pärisviisaks vormistama. Olin selle internetis umbes  $20 eest ära täitnud ja saanud vastuse, et ma olen täiesti viisakõlbulik. Phu Quoc ise on viisavaba, mingit viisat eestlasele vaja ei ole, aga minu kindel plaan oli saarelt edasi liikuda, nii et mulle siiski vajalik.

Toimekas vietnamlane, kes inglise keelt väga ei osanud, tegi mulle kuidagi selgeks, et viisa maksab $25. Noh, väga hea, kui nii vähe maksab.
Viie minuti pärast tuleb tagasi ja teatab, et mul on siiski multiple viisa, mis maksab kahjuks $50. No mis teha. Maksab siis maksab. Ilus viisa (üks kaunimaid) passis ja templid peal, annan ametnikule $55, sest ta oli väga asjalik ja püüdlik. Ametnik teeb kraapsu ja veelkord kraapsu ja tänab jootraha eest. Maksin vist üle.
Dollar on Vietnamis ja Kambodžas kõva valuuta, aga tasub arvestada, et nad konverteerivad  seda sinu kahjuks ümber. Soodsam on arveldada Vietnamis dongides ja Kambodžas riaalides.

Seejärel tuleb läbida piirivalveametnike kadalipp, mis läheb ülilihtsalt ja kiirelt. Vaatab sulle korra näkku, vaatab passis viisat ja lööb templi sisse.

Ma olen Vietnamis!

Lennujaamaväravas sagivad paarkümmend taksojuhti üksteise võidu, et mind endale kaubelda. Õnneks keegi varrukast ei tiri ja külje alla ei poe.
Pealegi on mul hotellist autojuht ees ootamas, nii et seekord jääb ära.

Varsti märkangi ühte paberile sirgeldatud nime, mis väga sarnane minu nimele on. Ongi minu autojuht hotellist.

Terve tee käib äge signaalitamine, igale mopeedijuhile antakse signaali. Ja jalakäijale. Ja üldse, kogu aeg. Isegi, kui kedagi ei ole. Äkki kuskil nurga taga ikka keegi on. Vietnamlasi lihtsalt jätkub igale poole.
Iga viie sekundi tagant “tuut-tuut”, “tuut-tuut”. Alguses olen ma hämmelduses ja isegi filmin seda nähtust, aga paar päeva hiljem kustutan selle oma telefonist kui liiga tavalise, sest mõistan, et see on seal normaalne tegevus. Üldsegi mitte pahatahtlik.

Jõuame hotelli. Päris kena hotell. “Seaside Village”. Lihtne. Ja soodne, vähemasti eurooplase jaoks. Paarkümmend eurot öö, kahese toa eest.
Toal pole viga – dušš, wc, TV, A/C, külmik, kaks pudelit mineraalvett laual. Korralik voodi, voodipesu. Rätikud. Hügieenitarbed. Isegi hambahari – pakendis muidugi. Mitte ühtegi putukat toas. Konditsioneer töötas laitmatult. Uus hotell.
Ainult vaade aknast pole suurem asi ja asukoht on samuti muidugi linnaservas, aga minu jaoks ei mängi see rolli. Ja kuna on niikuinii pime, siis see polegi oluline, milline on ümbrus või kus ma olen..  Väga hea hinna-kvaliteedi suhe sellel hotellil.20190220_105635

Jätan oma asjad tuppa ja lähen alla vastuvõttu. Vastuvõtuletis töötav poiss on lahkesti nõus mind viima kuhugi söögikohta. Ja linna näitama. Võrriga muidugi.
Ütlen talle, et lähme kuhugi sööma, et sa vii meid kohale, mina maksan.

Sõidame siis kahekesi tont teab kuhu, minu jaoks on kõik uus ja ootamatu. Poiss kihutab nagu ralliäss võrride vahel ringi, ma olen sukeldunud (kuri)kuulsasse Aasia liikluskaosesse. Väga äge, mulle tegelikult meeldib.

Saabume kuhugi kohalikku restorani, soliidne kohake. Grillkana, joogid ja riis ning pudel kohalikku veini kaasa, maksavad kokku 930 000 VND, millest mul ei ole veel õrna aimugi, kas see on palju või vähe. Maksan kaardiga.
Aga ilm on lihtsalt vapustav – pime, aga sooja on umbes 30 kraadi, ritsikad siristavad, linnud sädistavad.. Idüll.
Ma olen nüüdseks magamata vähemalt kaks ööpäeva, aga mingit unevajadust ei ole. Mingi tohutu energia on sees. Ei viitsi mõelda ka, mis kell Eestis on – ilmselt päev ja võib olla see ongi hea, et ei mõtle, sest harjutan ennast kiiresti kohalikku aega ega tekita endale stressi ajavahega.

Sõidame tagasi hotelli. Pudel kohalikku, kaasaostetud veini vajab toas avamist. Saabumise puhul, või nii..

Veinipudeliavajat toas ei ole. Lähen alla vastuvõttu, kus seesama poiss ütleb, et neil ka kahjuks ei ole. Mõtleb hetke ja leiab lahenduse. Võtab kapist akutrelli, näpitsad ja ühe kipsikruvi. Keerab kruvi akutrelliga pudelikorgi sisse ja tõmbab näpitsatega. Kruvi tuleb korgi seest välja, aga kork mitte. Liiga lühike kruvi. Otsib-otsib, ei leia pikemat kruvi.
Mõtleb natuke.. Läheb lobby WC-ukse juurde ja keerab uksehinge seest välja ühe pikemat sorti kruvi. Keerab siis selle jällegi omakorda korgi sisse ja sikutab. Sikutab, sikutab, järsku tuleb kruvi koos poole korgiga välja. Pool korki jääb ikka pudelisse.
Mõtleb natuke. Võtab siis kaks söögipulka restoranist kaasaostetud kanaprae kõrvalt, paneb pudeli põrandale, ise põlvitab samuti põrandale, paneb pudeli kahe põlve vahele ja surub söögipulkadega korki pudeli sisse. No ei lähe.. Surub kõvemini, surub rinnaga peale. Pingutab. Surub kogu jõust!
Mina taganen igaks juhuks natukene kaugemale.

Järsku käib hele plaks, kork kaob koos söögipulkadega pudelisse ja kõik kohad on hetkega punast veini täis. Poisi nägu, valge särk, püksid, pool fuajeed.
Ulatab mulle pudeli ja ise on üliõnnelik! Lai naeratus näol. Ära tegin!
Mitte kuskil Euroopas, mitte keegi, mitte midagi sellist sulle ei teeks. Naeratusega.

Vein ise kahjuks juua ei kõlvanud ja rohkem ma alkoholi Vietnamis ei tarbinudki, kui see lonks veini välja arvata. Vesi ja naturaalne mahl on siiski ainukesed joogid, kui sa tahad aktiivne olla.

Päev 2

Järgmisel hommikul ärkan kell kell kaheksa hommikul ja ei tunne ei sel hommikul ega ka edaspidi mingit ajavahest tingitud stressi. Ma ei tunne üldse mingit stressi! Mõnus on kuidagi see olemine.

Lähen alla vastuvõttu.
Poiss töötab seal vist ööpäevaringselt, sest kahe päeva jooksul oli ta seal kogu aeg letis, ükskõik mis kell siis parajasjagu oli.
Küsin, et kas võrri saab laenutada. Mis iganes nimi sellel kaherattalisel siis on – mootorratas, mopeed vms. Mina nimetasin seda võrriks, sest 125 cm3 mootoriga kaherattalist mootorrattaks nimetada on väheke narr.

Ikka saab! 150 000 VND ööpäev, mis on tavaline taks Vietnamis – see on hea hind.

Viib mu alla garaaži, seal on kaks võrri, üks tuttuus, teine vana ja väsinud. Mõlemad sama hinnaga. Ütleb, et näe, see uus valge on väga hea, eelmine nädal ostsime. Kiledki veel peal.
Aga mulle meeldis see vanem. See oli nii armas – vana, väsinud, natukene kurb. Ilmselt pool Vietnamit läbi sõitnud.  Üks peegel puudu.. Võtsingi vana.20190221_165713

Istun sadulasse, panen kiivri pähe ja alustan sõitu.
Kõik on võõras. Kuhu minna? Mida teha? Konkreetselt plaani esimeseks päevaks ei olnudki, see on kohanemiseks mõeldud.
Sõidan lihtsalt suvalises suunas. Korjan tee pealt peale ühe hääletajast turistineiu ja ta näitab mulle väga osavalt sõidu ajal käemärkidega, kuhu ta tahab minna. Kalaturule. Vana olija juba siin, venelanna. Vahetasime mõned sõnad ja jätsime hüvasti.

Sõidan teadmata suunas edasi. Läbi linna. Kui palju võrre.. Sadu, tuhandeid. Kümneid tuhandeid. Ristmikel keeravad kõik väga osavalt üksteise vahelt läbi, kõik käib väga sujuvalt – seisma ei tohi jääda, hoogu ei ole vaja maha võtta. Siis oskavad teised sinu sõidutrajektooriga arvestada. Puhas matemaatika. Umbes tund aega ja mul on see kõik käpas. Sõidan nagu vana kohalik ja ma naudin seda!
Liiklus tundub esmapilgul täieliku kaosena, sõidetakse vastassuunavööndis, nina eest läbi, risti-rästi igatepidi.. Igaüks pöörab siis kui tekib mõte ja see võib olla vabalt ka sinu nina eest läbisõit. Vastassuunas sõitmine on väga tavaline asi..
Aga mingi aja pärast saad aru, et see kõik töötab, töötab nagu kellavärk! Sina arvestad teistega ja teised arvestavad sinuga. Ei ole mingit “ärapanemist”. Kõik on võrdsed, kõik on sõbralikud. Kiiruse hoiad stabiilsena, pöördeid teed sujuvalt, seisma jäämata. Ei mingeid ummikuid, sa oled pidevas liikumises. Sõidad selles ühtlases liiklusvoos ja ei tee teist nägugi, kui sulle kilomeetri jooksul sada väikest vietnamlast sinu sõidusuunas vastu sõidavad. Neil lihtsalt on vaja kuskile “siiapoole teed” keerata. Ja vietnamlased valivad selleks alati kõige otsema tee. Lõpuks tegin seda isegi.
Raudpoltkindel reegel on – kiiver peab peas olema. Kas see sind kaitseb või mitte, pole oluline, aga kiiver (juhil) on ainus reegel sealses liikluses. Paremakäereegel ka osaliselt.
Kui on vaja teha ristmikul vasakpööret, tasub alati võtta ennast mõne sõiduauto taha või vasakule küljele ja siis tema varjus ristmikku ületada.
Mingeid kiiruspiiranguid Vietnamis muidugi ei ole (Saigoni kohta ei tea), sest kiiruskaamerad loomulikult puuduvad. Ühtegi politseid ei märganud.

Muidugi on Phu Quoc väheke kergem koht algajale kui Hanoi või Saigon, aga alustamiseks just täpselt paras.

Hiljem, Tallinnas autoga sõites, jõuab kohale, et Vietnamis puudub selline asi nagu  liiklusstress. Täiesti stressivaba kulgemine. Kõik on tõepoolest lahked, sõbralikud, ja hoolivad. Kõik sujub. Kahe nädala jooksul ei näinud mitte ühtegi avariid! Mitte kordagi ei sõimatud, karjutud ega näidatud muul moel oma frustratsiooni välja. Neil lihtsalt polegi seda!

Sõitsin paar tundi ringi, niisama, lihtsalt lõbuks. Mõned peatused muidugi tegin ka. Pudel vett näiteks osta. Ilm on soe, umbes +33 kraadi, päike paistab, tuju on.. joovastav. Ma olen õnnelik. Ma olen tõesti õnnelik! Ühtegi muret ei ole.

Vaatan, et kütuseseier liigub nulli poole. Aga tanklaid on saarel õnneks piisavalt. Linnades samuti. KTC oli see firma, mille teenuseid mina kogu aeg kasutasin. Lihtsalt  tegin seal oma esimese tankimise, kõik sujus, kütus probleeme ei tekitanud ja nii jäigi KTC minu valikuks.
Võrriga on nii, et selle kütusekulu on loomulikult väike ja kuskil poole paagi peal, kui tankla ette jäi, keerasin jaama sisse ja ainuke liigutus, mida pead näitama, on “full”. Selleks liigutad kätt horisontaalselt vasakult paremale. Korgi pead ise lahti tegema ja pärast sulgema. Pane 100 000 VND valmis..
Vietnamis kütust ise paaki ei tangita, selleks on inimene, kes selle töö sinu eest ära teeb ja raha maksad kohe sealsamas, võrri kõrval, peo peale. Enamasti kulub kõigeks kokku üks minut. Tšekke ja muud sellist ebaolulist paberimajandust kohtab ainult hotellides ja suuremates kauplustes.
Üldjuhul jääb võrri tankimise hind 50 000 – 70 000 VND piiridesse, mis on umbes 2 – 2,5€ ja sellega sõidab omajagu. Kütus on ikka väga odav, kogu reisi kulu arvestades täiesti olematu väljaminek. Kütusekulu on küll kõige väiksem mure Vietnamis ja Kambodžas.20190209_154534

Phu Quoc`i saare teed ehk siis põhimaantee ümber saare, on rahuldavas seisukorras, üldiselt sama seisukord oli ka mandri-Vietnamis. Alguses võivad ehmatada mõned ootamatud augud, aga paar korda teed läbi sõites, jäävad need kohad meelde. Lisaks võib olla teele pudenenud igasugust kaupa – betooni, telliseid, kiivreid, plätusid jms huvitavat materjali, nii et väga lõdvaks ennast lasta ei saa. Vältida tasub kindlasti teeäärset osa, sest seal on liiva, killustikku jms võrri kitsastele rehvidele mittesobivat materjali. Väga tähelepanelik tasub olla valgete ehk siis turistide suhtes, kes võrridega sõidavad, sest nende sõiduvõtted ja kogemused on pehmelt öeldes mõnikord murettekitavad. Ise pidin esimestel päevadel korduvalt äkkmanöövreid tegema, kui mõni valge turist suvatses tagasipööret teha või lihtsalt kellestki mööda sõites järsult vasakule pööras. Aga mingi kummaline “Vietnami õnnelikus” oli kogu aeg hinges, mitte miski ei ärritanud, ei ajanud endast välja. Selline omapärane,  mõnus vabaduse tunne, mida võrr annab. Võrri võib muuseas parkida pm ükskõik kuhu – kus ruumi on. Sai pargitud ka kohvikusse laudade vahele, hotelli fuajeesse, pitsabaari..

Lisaks mõtlesin ma aeg-ajalt kohaliku võrripargi ohutusele, sest teedel vedeleb sadu polte, mutreid ja seibe, mis kõik on võrride küljest pudenenud.
Aga – ei ühtegi avariid, ei ühtegi tee ääres seisvat rikkis võrri. Ka minu enda võrr pidas vastu. Lõpuni.

Võrr on muidugi leebelt öeldud, sest tegelikult oli selle kubatuur 125 cm3 ja tippkiirus spidomeetri järgi 160 km/h. Ise üle 120 km/h sõita ei riskinud – T-särgiga, paljaste käte ja teksastega. Kiiver oli lihtsalt niikuinii moepärast peas.
Kui nii, päris ametlikult võtta, siis on see illegaalne tegevus, sõita turistil seal üle 50 cm3 kubatuuriga tsikliga – mina aga ühtegi politseid ei näinud ja ühtegi probleemi ei tekkinud, kuigi läbi sai sõidetud ikka väga-väga palju. Võimalik, et isegi kuni tuhat kilomeetrit. Sealhulgas Kambodžas.
Väidetavalt, kui mingi probleem politseiga tekib, siis jääda tagasihoidlikuks ja pakkuda probleemi kiireks ja kohapealseks “lahendamiseks” $20-50. Aga isiklik kogemus, nagu öeldud, puudub.

Teise päeva õhtuks läksin tagasi oma hotelli. Vaatasin kohalikku telekanalit, millestki muidugi peale pildi aru ei saa ja peale kohalike kanalite seal midagi ka polnud. Lääne kanalid on seal tasulised ja odavamad hotellid endale seda luksust lubada ei saa. Tellisin omale tuppa ühe pitsa, värskendav dušš ja siis magama.

Päev 3

Täna oli aeg hüvasti jätta minu Seaside Village hotelli ja sealse ülisõbraliku poisiga, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänudki.. Pigem ma ei küsinudki. Minu jaoks oli ta lihtsalt “sõber”. Saime ülihästi läbi, ma helistasin talle aeg-ajalt ka edaspidi, kui mingit abi oli vaja vms ja eks tema võrr ju oli ka minu käsutuses kõik see aeg. Lisaks, kui ma Kambodžasse läksin, üürisin tema käest toa kolmeks päevaks, et oma asju seal hoiustada.
Tema inglise keel on küll jube vigane, nagu enamikel vietnamlastel, aga kuidagi me suheldud saime.

Liikusin oma vana võrriga põhja poole. Ees oli ootamas Radisson Blu. Mõtlesin, et premeerin ennast  sünnipäeva puhul väheke parema hotelliga.
Umbes 20 km sõitu, mis on seal poole tunni tee. Radisson asub saare põhjapoolses osas.
Seal on muuseas ka saare parim haigla – suuresti ka Vietnami parim haigla regioonis -, sest see on erahaigla ja teenindabki peamiselt välismaalasi. Kohalikele nii kallisse haiglasse asja enamasti ei ole.

Saabumine Radissoni oli omaette kogemus.

Vietnam on üldiselt siiski vaene riik. Et mitte öelda – väga vaene. Elatustase on madal. Radissonile kuulub (või siis rendib) seal saarel aga päris suur maa-ala. Oaas.
Keerad maanteelt vasakule ja sõidad juppjagu maad mööda peegelsiledat asfalti, mis ei ole Vietnamis sugugi tavapärane. Kogu tee, täies pikkuses, on õhtul valgustatud. Palmid, lilled, roheline muru.. Mitmed, isegi kümme aednikku, kastavad seda tohutut ala puhta veega. Lihtsalt, et oleks roheline. Ja see kõik on hotelli territoorium. 20190212_124225

Tuleb esimene putka. Valvur. Vormiriietes, pilotka peas, nimesilt rinnas. Väga soliidne, ma ütleks. Astub tee peale ette ja vehib kätega risti, tehes edasisõitmist keelavaid liigutusi.

Üks asi on sõita sinna hotelli taksoga. Limusiiniga. Bussiga. See oleks normaalne tegevus ja see ei ärataks ka turvamehe tähelepanu.
Aga hoopis teine asi on sinna sõita T-särgiga, seljakoti, igivana võrri ja antiikse kiivriga:

“Vabandage, see tee on siit edasi ainult hotelli külalistele! See on eravaldus”.
“Jah, ma olengi külaline”.
“Kuhu te lähete?”
“Radissoni”.

Kerge umbusklikkusega lastakse mind edasi. 300 meetrit sõitu ja uus putka koos turvamehega teepeal ees.
“Kuhu te lähete?”
“Radissoni”.
Hmmm… Olgu sõitke siit edasi sinna ja sinna ja parkige sinna..
Parkida tuli maja nurga taha, et härrade ja prouade silmi mitte riivata selle koleda võrriga.

Sõidangi siis edasi, pargin oma võrri maja nurga taha.20190214_172122

Kaks turvameest on mulle juba vastu saadetud, ülikonnad seljas, lipsud ees, raadisoaatjad käes, eskordivad viisakalt mu vastuvõtuletini.
Tuuakse puidust kandikul klaas värskelt pressitud apelsinimahla koos niiske rätiku ja värske lilleõiega, kuniks ma oma “sissekirjutust” vormistan.

See on päris luksuslik viietärnihotell. Lobby on oma kümme meetrit kõrge, koridorid 10 meetrit laiad. Kõik on muidugi puhas marmor. Sealjuures, kõik on konditsioneeritud. Mõnusalt jahe.20190211_123056

Suhtumine ja teenindus on muljetavaldav. Paljudes – et mitte öelda enamikes – Euroopa viietärnihotellides, sellist teenindust ei ole.

Mulle pakuti tuba viiendal korrusel, see oli juba mulle valmis seatud. Mina küsin vastu, et kas kuuendale ei saaks – parem vaade..?
Vastuvõtutöötaja teeb ühe kõne ja räägib midagi vietnami keeles. Lõpetab kõne ja ütleb, et kui ma olen nõus 10 minutit ootama, siis mulle tehakse tuba valmis 6. korrusel.

Muidugi ma ootan!

Lähen õue ja vaatan ringi. Klientide sõidutamiseks on ei vähem ega rohkem kui elektrisõidukid – nagu golfikärud – kui tahad minna 500 meetri kaugusele poodi ning uued AMG Mercedesed, kui soovid minna näiteks paari kilomeetri kaugusele lõbustusparki. Ning väikebussid lennujaama viimiseks.  Külalistele tasuta.20190213_164336

Lähen lobbysse tagasi, istun tugitooli. Kogu aeg on ukse juures valves kaks inimest, kes sulle uksi avavad – et turist Euroopast oma käelihaseid ukse avamisega ei vaevaks. Ma ei ole sellise tähelepanuga tegelikult harjunud. Kuidagi ei sobi mulle see. Sealjuures üks nendest veel naisterahvas. Absurdne.

Kaks minutit läheb mööda ja üks teenindaja toob mulle puidust kandikul kaks trühvlit ja veelkord klaasi värskelt pressitud apelsinimahla. Koos niiske käterätiku ja orhideeõiega. Et kliendil ootamine tuju ära ei rikuks. Ja muidugi, kummardused ette ja taha.

Minu tuba, 6016 sai valmis. Uksehoidja  tuleb ja küsib viisakalt, kas ta võib võtta minu kiivri ja seljakoti, et mind tuppa juhatada.
No ma saan ise ka hakkama. Pole vaja. Ulatakse uksekaart, puidust kandikul. Kummardatakse. Ja sa näed, et see pole õpitud kummardamine, vaid südamest.

Sõidan liftiga kuuendale korrusele. Koridorid on sada meetrit pikad. Leian oma toa ja astun tuppa.

Päris piinlik üldise vaesuse taustal sellises kohas ennast sisse seada..No on tõesti piinlik.

Marmoriga plaaditud vannituba, nii põrand kui ka seinad. Vann ja dušinurk – mõlemad. Bidee muidugi. Käterätikutest ja hügieenikomplektidest pole mõtet rääkidagi – neid on seal tervele roodule. Kaks pudelit mineraalvett. Saunakaal. Olen kilo alla võtnud juba.

Toas 55″ teler 60 kanaliga, megasuur voodi; rõdu, vaatega hoovisuurusele basseinile.. Kohvimasin, A/C, seif, külmad joogid, neli erinevat kohvisorti, hommikumantlid, vihmavari, sussid tuppa (puuvillased), plätud vannituppa jms.  Kukun voodisse.. Milline voodi! Voodi on nii suur, et pole vahet, mispidi seal magad. Lesingi lihtsalt voodis.
Wi-fi on suurepärane, kiire. Näpin natukene telefoni, kuigi kõnesid väga teha ei raatsi, sest kõneminut on päris kallis. No mõned kõned ikka, viis eurot minut. Skype aitab lahendada pikemad vestlused ja pildid. DCIM102GOPRO

Ühel hetkel kõlab uksekell. Ukse taga kolm teenindajat. Esimesel on käes kandik, millele on kirjutatud valge kirjaga “Happy Birthday” ning selle kõrval väike tort. Teine teenindaja kannab hotellikaarti õnnitlusega ja mingit maiustust ning kolmas lihtsalt kummardab ja naeratab kogu aeg. Ise on üliõnnelikud, et nad selles osaleda saavad. Siiralt kohe on.20190211_195802

Uskumatu, et hotell minu sünnipäeva pidas vajalikuks tähistada. Väga armas. See on nüüd küll meeldejääv žest. Mina neile ei maininud igatahes midagi.

Päev 4

No see oli lihtsalt olemise päev. Hommikusöök väga rikkalik. Praemuna tehakse sinu silme all pannil, elaval tulel – sulle isiklikult. Spagette samamoodi – lased spagettidele lisada mida soovid ja siis praetakse-küpsetatakse see sinu silme all ära. Mahlad – kümme erinevat, ilmselt värskelt pressitud. Krevetid, praetud kalmaarid, lõhefileed.. Puuviljadest pole mõtet rääkidagi. Kohvi muidugi tuuakse sulle kannuga lauda ja valatakse tassi. Kuidagi harjumatu on mulle see, justkui valgel inimesel ei olekski käsi küljes. Edaspidi valasin omale kohvi ise. Kohviga kobisin ma üles tuppa ja jõin seda rõdul. Käisin duši all.

Seejärel läksin randa. Päike, sooja 33 kraadi. Tundub, et 33 kraadi on siin mingi veebruarikuu standard, väga stabiilselt nii iga päev oligi.
Erarand, puhas hoolitsetud. Rannabaar. Päikesevarjud, toolid, rätikud. Hotellikülalistele loomulikult tasuta. Vesi umbes 28 kraadi soe. Väga palju väljas olla ei saanud, sest päike on ekvaatoril ikka intensiivne.
Mõned võrkkiiged vilusse pandud. Lesid seal ja kuulad, kuidas lained randa sahisevad. Päris “postkaardilik” äraolemine. Jah, see on õnnelik olemine.

20190213_110326

Hotellil on olemas ka päris korralik veepark liutorudega, kahasse kõrvalasuva hotelliga, aga see jäi minust proovimata. Lastele kindlasti huvitav.
Ei viitsinud ma suurt pildistada. Ei viitsinud ka kuhugi kaugemale minna, unevõlg andis ikka vist natuke tunda.
Läksin tuppa, tegin tassi kohvi, viskasin ennast voodisse pikali ja vaatasin telerit. Netflix, Fox ja palju teisi väga häid (filmi)kanaleid. Käisin päevas mitu korda duši all, sest see on lihtsalt erakordselt mõnus, lasta ennast jaheda veega üle ja siis minna kas välja jalutama või vajuda ülimugavasse voodisse puhaste linade vahele, TV-d vaatama.

Vahepeal oli tuba koristatud, uued linad pandud. Kui hästi need lõhnavad! Milline värskus ja puhtus!
Pudelivett lisatud. Uus hambahari (koos hambapastaga). Uued sussid. Rätikud. Uus seep. Kasutatud seebid korjatakse muuseas kokku ja jagatakse kohalikele hügieeniprogrammi tarbeks. Hea ja roheline mõtteviis.IMG_0046

Õhtusöök “Rootsi lauas”. Kohvi tuppa, voodisse. Üks päev võib ka lihtsalt puhkust endale lubada.
Esimene päev, kus puhkasin ennast korralikult välja. Väga, väga mõnus on see olemine.. Õues on päeval alati päike ja soe, toas alati meeldivalt jahe ja mugav. Tasakaalus.

Päev 5

Sõitsin täna linna. Mis iganes see seal Phu Quoci saarel pealinna nime kannab – Duong Dong? Minu jaoks oli ta “linn”. Umbes 20 km sõita, tee hakkas juba tuttavaks saama. Käisin kohalikus supermarketis, ostsin paar särki, vett ja õlest kaabu.
Jalutasin mööda tänavaid ringi ja tutvusin kohaliku (tänava)kaubandusega.20190212_131559.jpg

Lisaks käisin pitsat söömas. Otsisin tükk aega, kus see pitsakoht on, küsin taksojuhi käest – kus on pizza? Pitsa? Taksojuht ei saa aru.
Lõpuks, peale minutilist selgitustööd hüüab rõõmsalt – aaa, bisssa! Nende inglise keel on lihtsalt niivõrd vildakas. Kambodža on sealmaal nimetusega “Gambodia”.
“Pizza Taxi” on eurooplase jaoks seal tõeline äratundmine – see on täpselt samade koostisosadega, mis Euroopas. Kõrvale võtad pudeli cocat ja kõht on mõnusalt ja odavalt täis. Suur pitsa maksab 180 000 VND ja coca-cola 25 000 VND – kallis jah, aga klaaspudel on Vietnamis luksuskaup. Pitsa on väga hea.20190212_170312

Õhtuks tagasi hotelli. Kuna kell kuus läheb pimedaks ja see pimenemine toimub troopikas väga kiiresti, siis kell viis sättisin ennast linnast minekule. Vietnamis maanteedel mingeid valgusteid loomulikult ei ole ja pimedas sõita on seal lihtsalt väsitav, sest teedel on pidevalt mingit rämpsu, auke jms.

Võrr jälle hotelli nurga taha, aga turvamehi enam vastu ei saadetud. Teavad juba, et üks vaene turist käib siin võrriga. Uksehoidja avab mulle ikka ukse, sest näeb mind juba kaugelt tulemas. Vastuvõtuteenindajad rõõmsalt ja siiralt lehvitamas – hello!
Kusjuures, see pole teeseldud viisakus – näiteks mäletas teenindaja mind väga hästi, sest küsis, kas ma olen oma kuuenda korruse toaga rahul. Suurepärane, kliendikeskne mälu!
Sealjuures – olen alati arvanud, et kõik aasialased on ühte nägu ja neil on võimatu vahet teha. Aga ei ole. Nad on ikka väga erinevad. Juba teisel päeval hakkad inimesi nägupidi ära tundma. Lõpuks tundsin ma neid juba seal ka nimepidi.
Ühe teenindaja nimi oli muuseas Valeria, kuigi ise oli vietnamlane mis vietnamlane. Nii isa kui ka ema poolt. Aga isa oli huvitunud Vene kultuurist ja ajaloost jms ning tüdruk oli isegi ära õppinud vene keele! Ja nii me siis suhtlesimegi vene keeles. Eestlane ja vietnamlane ning vene keel. Väga hea klapp oli!

Lisaks kõigele muule positiivsele on vietnamlased kõige sõbralikumad inimesed, keda ma eales olen maailmas reisides kohanud. Nende sõbralikkus ja siirus on absoluutne. Pigem nagu etalon. Seda ei saa kirjeldada, see lihtsalt rabab sind.
Näiteks, vastuvõtuteenindaja nägi, et mul on käeseljad ära põlenud – võrriga sõitmise ja päikese koostööst – ja pakkus kohe abi. Küsisin ta käest lihtsalt infot järgmiseks päevaks, aga tema nägi mu ärapõlenud käsi, palus mu fuajee tugitooli istuma, tõi kuskilt tagaruumist välja apteegivarustuse ja määris ise mu käeseljad mingi vedelikuga kokku. Et see aitab päikesepõletuse vastu. Nagu medõde oleks sinu eest hoolitsenud. Võtab su käed hellalt oma hoole alla – määrib ja seejärel õlitab neid. Nagu spaa. Ja see on hotell – lihtne töötaja, tavaline klient..

Üks asi on seda kirjeldada, teine asi, kui sa ise oled seal kohapeal ja koged. Kogu see atmosfäär ja miljöö seal kõrval – uhke lobby, mugavad tugitoolid, mahe muusika mängimas.. Ja sõbralik teenindaja sinu käsi veerand tundi hooldamas..

Päev 6

Täna sõitsin väidetavalt Phu Quoci ilusaimasse randa, mille nimeks on Sao Beach. Selle rannaga on selline paha lugu, et seal on tohutult rahvast. Rannabaar, päikesevarjud. Toolid raha eest, rätikud raha eest.. On jah, ilus. Puhas vesi. Valge liiv. Aga väga rahvarohke. Selline ehe turistikas – kisa ja kära, kümme usinat vietnamlast käivad ringi ja muudkui müüvad midagi.
Ma kuidagi ei mõista, mis minu ajuehituses teisiti on, aga mulle selline metsik kära ja rahvamass ei sobi.

Aga sealt rannast paremale liikudes, umbes viissada meetrit minna, tulevad vastu suured kivid ja justkui ranna lõpp. No ongi ranna lõpp, isegi sildid on väljas. Et sealt edasi omal vastutusel.
Riided seljast, sumpad vette ja ümber nende suurte kivide veel 300-400 meetrit edasi.

Ja siis, kilomeeter eemal Vietnami lõunapoolse ühest kuulsamaist ja ülerahvastatud rannast, olen ma ühtäkki rannaribal, kus pole ühtegi inimest. Mitte ühtegi. Sinna ei lähe ühtegi teed ega jalgrada. Ainult mõned jalajäljed rannaliival annavad tunnistust, et siin on kunagi käidud.
Seesama valge liiv, seesama lahesopp, sama vesi ja päike. Olgu, lamamistoole pole, aga ma ei oleks neid niikunii rentinud. Igatahes väga eriline kogemus – selline tunne, nagu oleks üksikul saarel – südapäeval, kilomeetrine lõik puhast valget liiva ja selget vett.
Vesi on seal liialdamata, vähemalt +28 kraadi soe. Tegelikult vist rohkemgi. Veetsin seal umbes tunnikese, sest rohkem lihtsalt ei kannatanud päikese tõttu. Aga igatahes väga äge kogemus. Meeldejääv.DCIM102GOPRO

Tagasi Sao Beachi rannal, võtsin ma ka ühe langevarjusõidu kaatri taga. See on küll väheke algelisem kui Euroopas, sest sa maandud kümne meetri sügavusse vette, kuid samas on see just omamoodi huvitav kogemus.
Alguses küsivad nad selle eest 2 inimest 1 200 000 VND ja üks inimene 1 000 000 VND, kuid seal annab kaubelda. Ütled, et “sorry, too much” ja hakkad eemale jalutama. Saad kohe hinnast alla. Ma ei ole küll reisidel suur kaupleja, aga vietnamlase poolt kuupalka see 5 minutit langevarjuga hõljumist ka väärt ei ole. Eks ta pigem adrenaliinilaks ole. Vaated on muidugi suurepärased, kõrgust ehk mingi 100 meetrit.

Sõitsin tagasi hotelli. Nahk oli küpse, siin polnud kahtlustki. Läksin (st. sõidutati hotelli eest “golfikäruga” 500 meetrit eemal asuvasse kaubanduskeskusesse ja tagasi) kohalikule äritänavale ja ostsin omale, vietnamlasest müüjaga nõu pidades, Aloe Vera geeli, mida ma toas siis põlenud nahale peale määrisin. Konditsioneer miinimumi peale ja hakkasin pudelivett sisse kaanima. No umbes selline see järjekord on, kui nahk päikesest põlenud on.
Ning hommikuks oligi tulipunane nahk hoopis pruunika jume tekitanud. Ei koorunudki maha.

Päev 7

Pikkade varrukatega pluus, päikeseprillid, tolmumask, kiiver. Kindad. Teksased.
Aitab päikesest. Esiteks pole päike Vietnamis (UV index Extreme) päris see mis Eestis – või isegi mitte Hispaanias – ja teiseks, mul ei ole mingit omaette eesmärki pruuniks saada. Vähemasti ei tulnud ma selleks siia.
Kusjuures, selline “riietumisstiil” on Vietnamis päris tavaline standardvarustus ka kohalike hulgas, eriti just võrriga sõitjate seas. Nii päikese kui ka tolmu kaitseks. Mitte ühtegi katmata kehaosa.

Vahetasin täna ka hotelli. Vahelduse, ja ka kokkuhoiu mõttes.
Hotell “Sun Sea”, mis tundus Bookingu piltidelt päris kobe olevat. Kaks tärni, $20 tuba.

See oli nüüd üks nendest hotellidest, mille pildid “Bookingus” ja reaalsuses sugugi kokku ei lähe. Üldiselt, minu elus üldse esimene kord, kui ma “Bookingust” tellides hotelliga alt läksin.
Tuba haises rõskuse järele. Kümned punased sipelgad sibavad voodis, erinevad putukad põrandal, vaade aknast olematu, trellid akendel ees. Värvi koorub laest, linad pole enam esimeses nooruses, kõik on kuidagi väsinud ja nukker. Ei teki isegi tunnet, et “käib kah”.
Ma olen ööbinud väga spartalikes tingimustes – maganud madratsita puunaridel,  ühistubades kitsastes ruumides ja talvel ka telgis -, aga siin ei olnud seda tunnet kohe üldse.  Ei oleks jäänud sinna ka tasuta pakkumise puhul. Asi ei olegi rahas, vaid mingis seletamatus sisetundes. Lihtsalt ei suuda seal olla.

Vaatan siis nõutuses sealt hotellitoa aknast välja ja näen üle kila-kola, prügihunnikute ja majakatuste umbes kilomeeter eemal kõrgumas hotelli, nimeks “Praha”. No välja näeb küll päris soliidne.

Võtsin oma seljakoti, läksin alla vastuvõttu, andsin toavõtme tagasi ja sõitsin “Praha” poole.20190210_133659

Hoopis teine asi!  Soliidne fuajee, kena maja. Isegi kaks maja. Töötajad räägivad ka natukene inglise keelt. Bassein hoovis, lamamistoolid, rätikud. Portjee.
Nagu päris. Ja hind, 910 000 VND toa eest, tundus vastuvõetav. Hommikusöök ka veel hinnas.
Igaks juhuks – kerge pettumus veerandtunnitagusest kogemusest värskelt meeles -, küsisin võimalust tuba näha. Seda ka lahkelt pakuti – uksehoidja viis mu “tagumisse” majja, ja näitas mulle tuba. Esimese sekundiga üle lävepaku vaadates oli selge, et selle toa ma võtan. Kahtlemata oli see väga hea hinna-kvaliteedisuhtega hotell.

Asjad tuppa ja läksin linna peale söögikohta otsima. Leidsin sellise koha nagu “Chicken Rice” ja see oli üks päris meeldiv kohake, väga soodsate hindadega (kiir)söögikoht, kust sai toitu ja jooke ka kaasa osta. Kana riisiga maksis 50 000 VND. Täiesti söödav. Minusugusele, rumalale eurooplasele, leiti kuskilt ka plastlusikas, sest üldiselt käib Vietnamis söömine söögipulkadega ja see oli selline päris “kohalik” söögikoht.20190210_174230

Käisin sel päeval veel päris palju jalgsi ringi, uurisin kohalikke kaupluseid, nende sisu ja kaubavalikut, käisin paaris muuseumis ja kolasin lihtsalt ringi. Kuidagi väga mõnus oli, kuigi endiselt oli raske harjuda selle tohutu prügi ja räpakusega, mis seal tänavatel valitseb. Samuti on päris koomiline vaadata, kuidas vietnamlased söövad väljas, istudes plastmassist lastetoolides. Ongi kohe päriselt lastetoolid, ilmselt odavamad osta kui suured toolid. Lauad ka muidugi on lastele mõeldud.
Aga seal toolides istuvad täiskasvanud inimesed ja sealjuures täiesti edukalt. Kui neist mööda lähed, ulatuvad nende peanupud sulle vaevalt nabani.

Õhtul kell kuus, kui päike loojub, läheb poole tunniga pimedaks ning siis näeb ka saare “ööelu”. Ütleme nii, et “ööelu” tähendab seda, et tänavatele jäävad ainult noored ja kõik tänavamüügiplatsid, kauplused ja poekesed pannakse kinni. Ja kuigi see õhtune linnake on samuti huvitav, otsustasin tagasi hotelli kobida. Sääsed ilmusid välja ja nagu väikesed vastikud vampiirid, tunnevad ohjeldamatut vajadust sind hammustada. Sääske oma käevarrel verd imemas nähes meenus mulle millegipärast Hendrik (Relve), kes Uus-Guineal korraga nii malaaria kui Dengue palaviku sai. See viimane on kohati veel hullem kui malaaria. Ja sellele pole ei vaktsiini ega ka ravi olemas.

Läksin tagasi hotelli. Üleolevalt asjatuid riske võtta pole ka mõtet. Õhtune dušš ja pikem telerivaatamine, tellisin veel ühe pizza numbrituppa ning kobisin hilisõhtul magama.

Päev 8

Täna algab teekond Kambodža poole.
See on minu jaoks üks huvitavamaid ja salapärasemaid riike. Nii kauge, nii kättesaamatu.
Kui sa istud Tallinnas, oma kodus,  tugitoolis ja vaatad neid riike kaardilt ja loed nende riikide ajalugu, nagu Kambodža näiteks..Ta on pigem nagu salapärane.
Sellest erilisemad on ehk ainult Bhutan, Amazonase jõgikond ja Paapua Uus-Guinea. Ning muidugi Galapagose saared. No eks neid eksootilisi sihtkohtasid ole veelgi, aga minu jaoks just need on kõige erilisemad ja plaani võetud.

Hommikul siis sadama poole teele. Sinna on oma 30 km võrriga sõitu. Aga see pole keeruline, kuna mulle on tee tuttav ja liiklemine selge.
Tee peal tegin mõned peatused, ostsin pudelivett. Kusjuures pudeliveega meenub mulle selline lugu: kui ma esimest korda poodi läksin vett ostma, tegin algajale turistile omase vea ja küsisin, kui palju pudel vett maksab. Müüja vaatab mind paar sekundit ja ütleb, et 12 000 VND. Hmmm.. see on hea hind ju – võtsin kaks pudelit.
Mõned päevad hiljem, kui ma sinna kauplusesse uuesti läksin ja kaks pudelit vett letti panin ilma midagi küsimata, tuli kahe pudeli hinnaks 16 000 VND. Ja selline hind jäigi olema. Pudeli hind oligi tegelikult 8000 VND.. Aga noh, rumalale turistile võib seda ka väheke kallimalt müüa. Mulle muidugi need mõned sendid probleeme ei tekita aga neile on iga sent raha.

Edaspidi teadsin, et pole mõtet hinda küsidagi, vaid teha enesekindel nägu pähe ja kaup letile tõsta. Hinnasilte seal väljas ei ole, seetõttu on kauba hind lihtsalt selline nagu ta parasjagu on. Näo järgi.
Pudelivesi on Vietnamis eurooplasele ikkagi odav igatepidi, aga tasub jälgida, kust seda osta. Mitte tänavalt, mis päikese käes seisavad, vaid siseruumidest. Päike ja plast ei lähe kuidagi kokku.

Sadamas selgus, et lähim väljumine on Phu Quoc Express 6 laev. Pileti saab ainult passi ja viisaga. 20190216_103337

Võrri jätsin kohaliku kohvikupidaja juurde hoiule, 10 000 VND ööpäev. Lükkadki võrri lihtsalt kuhugi kohvikulaudade vahele. Kus ruumi parasjagu on. Vastu sain paberilehe võrri numbriga.

Ma olen õppinud juba kohalikega suhtlema. Mitte küll vietnami keeles, aga mingil omapärasel, kohaliku vietnamlase ja turisti segakeeles. Kätega. Sõrmedega. Miimikaga. Sobiliku rahatähe näitamisega. Paned selle kõik õiges järjekorras kokku ja süsteem toimib nagu õlitatult. Umbes nagu kurttumm oleks – aga saavad ju nemadki hakkama?
Inglise keelt oskavad väga vähesed, selle keele peale Vietnamis väga loota ei tasu. Isegi hotellides ei pruugi inglise keele oskajaid olla.

Laevapilet maksis 230 000 VND.

Laev oli väga mugav, kiire. Katamaraan. Ei mingit loksumist. Suured TV-d salongis, pakuti tasuta pudelivett. Võimalus tekile minna.20190216_120208

Kaks tundi sõitu ja olingi mandril, Ha Tien`i nimelises linnas. Mingit eeltööd polnud teinud, midagi ei broneerinud, midagi ei uurinud. Lihtsalt läksin, täiesti lampi. Vietnam on ju siiski odav ja kui sul on teadmine, et sa peavarjuta ei jää ja süüa ka saad, siis pole ju küsimust, kus sa ööbid või parasjagu oled.
Või siiski – ühte kohta ma küll teadsin, see oli kohalik baar Oasis, mille omanik on inglane. Asub enam-vähem River hotelli taga.  See oli siis nagu pidepunkt Ha Tienis.20190216_132747

Ha Tien on klassikaline Vietnami linn, kümnete väikeste hotellide, vaesuse ja iseloomuliku räpakusega. Aga nagu ikka, ka väga sõbralike inimestega. Lapsed istuvad tänavatel, toimetavad seal midagi ja kui sa neist möödud, siis nad ülirõõmsalt ja siiralt lehvitavad kätega ja hüüavad – hello! helllooooo! Nad on nii rõõmsad! Näod säravad, valged hambad säravad vastu..No ei käi seal agulites ilmselt just palju valgeid turiste. Läksin sadamast Ha Tieni jala, suvalisi teid pidi, eks ma eksisin seal kohati kuhugi agulisse ikka vahepeal ära. Aga et ma oleks ennast kuidagi tundnud ebaturvaliselt – seda mitte kordagi! Ma ei kardakski pigem nagu kallaletungi, sest ma oskan enda eest seista, vaid pigem nagu “kotijookse” vms. Aga ei, midagi sellist mina Vietnamis ei kohanud.

Astusin kõigepealt sisse River Hotelli, kuid see oli kahjuks täis bookitud. Mis pole ka ime, see oli ainuke korralikum hotell kogu linnas. Vaatega jõele ja üldse, igatepidi korralik. Näiteks erinevate riikide lipud maja ees lehvimas – see on seal juba kõva tase.IMG_0073

Sammusin edasi, käisin kohalikus palvemajas või-mis-iganes-nimi sellel oli ja turgudel, mis peamiselt olid küll kalaturud. Aga müüdi näiteks ka viis minutit tagasi kahekorra väänatud kaelaga kanasid ja kukkesid. Koos sulgedega. Samal ajal hoidsin silma peal ka hotellidel, neid oli seal iga nurga peal.

Astusin sisse järgmisse, täiesti suvalisse hotelli, sest vastuvõtulett oli tänavale avatud.
“Tere. Kas teil tuba on?”.
“Jah, on. 8 dollarit”.
“Palun, kas ma saaksin seda näha?”.
Kogu jutuajamine käib nagu ikka – kurttummade keeles. Inglise keelt ei tunta.

Teenindaja viib mu numbrituba vaatama.

Ma ei ole elus, mitte kunagi, kõikidest võimalikest hotellidest, mägimajakestest ja hostelistest ja öömajadest ja Airbnb majutustest kokku näinud viletsamat, kehvemat – otse öeldes, hullemat – numbrituba kui see. See oli ikka paras vaesuse etalon.
Ma ei ole kunagi luksust ihalenud ega seda taga ajanud, aga teatud minimaalsed ootused on sul ikka.

See oli ilmselt kuuekümnendadest pärit hoone väikeste koridoride ja veel väiksemate tubadega. Ventilaator laes, konditsioneer ei tööta.
Käterätikuid oli ilmselt kasutatud vahepeal ka põrandapesulappidena, sest need olid plekilised ja jubedalt karedad. Sipelgad voodis, putukad laes ja põrandal, ämblikud koos oma võrkudega igas nurgas.. Aken umbes A4 paberilehe suurune, tõsiselt. Ja mitte tavaklaasiga, vaid pleksiklaasist. Mitteavatav. Mitteläbipaistev.
Ainus valgusallikas oli sinakas päevalgustorulamp, mis päris kenasti väreles ja silmadele valus vaadata oli. Üks väike seinalamp oli samuti, aga see ei töötanud.
Ventilaator laes oli pärit ilmselt Vietnami – USA sõja päevilt, linad ja tekikott ilmselt samuti, voodist rääkimata. Külmikul suutsin tuvastada tootmisaasta 1993. See oli tumekollaseks pleekinud. Mitte päikesest – sest päikest ega päevavalgust tuppa ei ole kunagi paistnudki -, vaid päevavalguslambist. 20190216_141558

Selle toa ma võtan! Kahtlemata!

Ma tõesti tahtsin kogeda midagi erilist. Seda, ilmselt kõige odavamat hotelli seal linnas. Võimalik muidugi, et sellest on ka veel odavamaid seal linnas olemas aga ma tahtsin seljakoti juba nurka visata ja enam hullemale toale väga ei lootnud.
Läksin Oasisesse sööma ja kolasin mööda linna veel tükk aega ringi, kuni päris servani välja. See agulielu oli mõnus ja ehe Vietnam, ei midagi ilustatud ega turistidele suunatud.

Ei käinud ma seal hotellis duši all ega kasutanud ka neid käterätikuid, aga magasin siiski riieteta ja lõppude lõpuks, see polnudki väga hull. Suurema osa sipelgaid pühkisin voodist minema ja need mõned allesjäänud põgenesid ise. Paar ämblikku laes, need olid köki-möki.
Vaatasin voodist, kuidas üks putukas põrandal väikest küpsisepurutükki meeleheitlikult kapiserva alla vedada üritas ja kustutasin tule.

Uni oli tegelikult hea ja magasin nagu kott.. Ma olin juba sisse elanud. Mulle tõesti meeldib siin riigis!

Päev 8

Ärkasin suhteliselt vara, nagu Vietnamis ikka. Seal ei olegi võimalik kaua magada. Päike tõuseb kell kuus, hommikul on 30 kraadi sooja. Sa oled kogu aeg “laetud”.
Seadsin sammud jälle Oasis Bar`i poole. Täna oli ka omanik ise kohal, eile teda ei olnud ja kohalike teenindajatega väga pikalt suhelda ei saanud.
Lõpuks ometi! Inglise keel tundub Vietnamis nagu emakeel, selline mõnus kodune tunne. Imeline, kui keegi seda seal riigis puhtalt räägib. Mitte, et ma ise seda nüüd väga puhtalt räägiks, vaid omanik.
Tellisin omale inglise hommikueine (mis tähendab muna, peekonit, saia ja vorsti) ning tassi kohvi. Kohvi, muuseas, on Vietnamis väga haruldane asi. Vietnamlased ei joo kohvi.
Hinnaks kujunes 95 000 VND, kõik kokku. Mandri-Vietnamis on elu ikka kordades odavam, kui Phu Quocil. Ja seda isegi “turistikas”, mida Oasis tegelikult ju on.20190218_120505_HDR.jpg

Nagu eelneva info põhjal mulle teatavaks oli saanud, siis Kambodžasse sõidu organiseerimine käiski nagu kellavärk.
Mulle telliti kohalik vietnamlane, härra “The”, kes minu hommikusöögi ajaks kohale jõudis. Aitas mul sealsamas laua ja söögitaldriku taga korda ajada Kambodža viisapaberid ja kõik muu vajaliku. Pildi kinnitas viisataotlusele klambripüstoliga, neljast nurgast. Kärab küll!

Startisime Kambodža poole. Keb`i linna. Mina võrri tagaistmel, härra “The” mopeedi roolis. Väga tasakaalukas ja rahulik juht. Üritas ilmselgelt turvalise ja korraliku giidi muljet jätta, aga mind on siiski raske ära petta.

Kõik sujus. Jõudsime Vietnami piiripunkti. “The” näitas mulle, kuhu minna, mida teha. Seal on viis ametnikku, kõik toimetavad midagi. Kes lööb pitsateid, kes paneb allkirja, kes annab paberi, et sellega järgmise ametniku juurde minna ja sealt jälle mingi pitsat saada. Siis paarsada meetrit edasi ja Kambodža piiripunkt.

Viisaavaldus letti.

Tasu $35, jälle viis erinevat ametnikku sind kontrollimas, erinevaid templeid passi ja sa oledki Kambodžas! Eestlasele ei ole e-viisat vaja, saab niisama, kohapeal.

Maruäge! No ma ei tea, kas see just eluunistus on olnud, aga olla Kambodžas, see oli minu jaoks midagi väga erilist.

Juba see kliima. Loodus. Pilvitu taevas. Ja selle riigi nimi on kuidagi eriline.. Džunglid.

“The” sõidutas mind edasi, Keb`i linna. Seal oli mul võetud paar ööd bangalosse.

Kogu see reis võrri tagaistmel maksis $12. Kakskümmend kilomeetrit sõitu, kaks piiriületust, kolm tundi..Minu giid tegi kõik ette ja taha ära. No ei saa kuidagi kalliks pidada.

Leppisime kokku, et ta tuleb kolme päeva pärast järele ja viib mu tagasi Ha Tieni. Sama raha eest. Vietnamlastega kokkulepped on muidugi kõik üks suur riskibisnes, sest neil pole telefone. Ja kui ka juhtumisi on, siis pole levi. Nii et kokkulepe jäi,  kolme päeva pärast, kell 10.00 siinsamas. Muuseas, üks vähestest vietnamlastest, kes rääkis väga head inglise keelt.
Üldiselt, unustage oma inglise keele oskus Vietnamis ja Kambodžas ära ja keskenduge rohkem kehakeelele ja hea õnne korral Google Translate programmile. Kui wi-fi on. Või mõnele tõlkeäpile. Internetilevi pole niikuinii – või kui on, siis ajutine ja ainult linnades.
Mina rääkisin enamasti kehakeeles ja sellega sai väga hästi hakkama.

Esimene öö kohalikus bangalos. Inglasest omanik, selle olin ma eelnevalt kindlaks teinud. Väga head söögid, ilusad bangalod. Pasta Bolognese maksis $5. Külmad joogid, otse jääkuubikute vahelt, $1. Pereettevõte, nagu sealmaal suurem osa vist ongi. A/C ei olnud, TV-d ammugi mitte. Hästi lihtne, aga sellevõrra huvitavam. Väga äge kohake.
Ja mis peamine, ma sain sealt jälle võrri rentida. Üle piiri võrriga ei saa, sest võrr ei kuulu sulle ja sul pole omanikupabereid ette näidata.
Võrri rent $7 ööpäev. Mu teine võrr seisis sadamas tasuga $5 ööpäev. See, mis sadamas seisis, oli minu käsutuses kogu reisi aja, kaks nädalat.

Ma ei suuda päevagi seal piirkonnas olla ilma võrrita. See on nagu hapnik. Ma pean liikuma, liikumises olema.
Võtad võrri, käivitad ja sõidad kuhu iganes. Vabadus! Veevalaja, nagu ma ju olen.

Päev 9

Ärkasin hommikul vara. Õhk oli mõnusalt jahe, ehk +28 kraadi.. Päike juba tõusis. Hommikusöök. Seljakott selga ja omanikuga ajutiselt hüvasti jäetud, sest ma tulen siia veel tagasi.
Istusin võrri selga ja panin minema. Kohalikus bensiinijaamas paak täis, ikka sama liigutus mis Vietnamiski – täispaak!
Käsin linna peal. Seal on kuulus krabiturg, mis mulle küll suurt muljet ei avaldanud. Pigem lihtsalt tavaline kalaturg, kus müüdi ka igasugust muud nänni. Grillitakse kala sealsamas, kõik kohad on suitsu, saginat ja jutuvada täis. Omal moel romantiline.
Läksin vaatama ka kalameeste tegemisi, kes õngega kala püüdsid. Iga Eesti kalamees kortsutaks kadedusest kulmu, kui näeks, kuidas seal kala näkkab. Viskab õnge sisse ja viie sekundi pärast tõmbab kalakese välja. Mitte küll mingit suurt imeelukat, pigem väikese särje tüüpi kala. Kümme minutit vaadelnud, sain aru, et seal võib kala püüda ka kinnisilmi – viska lihtsalt söödaga konksu vette ja tõmbad kohe välja. Kala ongi konksu otsas.
Nägin rannapromenaadil ka esimest korda elus “päris” sajajalgset. Vaatad ja mõtled, et kuidas selle ussikese (looma?) aju küll töötab – sa pead pidevalt oma sadat jalga sünkroonis liigutama, et edasi liikuda. Kuidas ta ei koperda oma jalgade otsa?
See oli päris huvitav vaatepilt. Väga toimekas oli muuseas, see sajajalgne. Või mitu jalga tal iganes täpselt oli..20190218_081824

Maps.me abimeheks ja sihiks oli nüüd džungel. Minu eluunistus, minna džunglisse. Ehedasse, reaalsesse džunglisse. Mitte kuskile teemaparki, turistirajale või botaanikaaeda, vaid metsikusse loodusesse. Olen alati kadestanud neid rännumehi, kes džunglites seiklevad. Ja nüüd on see siinsamas, minust kümne kilomeetri kaugusel. Ohud on ainult boonuseks.

Paningi minema sisemaa poole. Alguses mööda suurt maanteed, mis siis natuke väiksemaks muutus, siis kruusateeks ja siis veel väiksemaks ja lõpuks teerajaks muutus.

Kui su eluunistus on olla džunglis ja sõidadki lõpuks mööda teerada, kus looklevad ülevalt alla mitmekümnemeetripikkused väädid, mitmesaja-aasta vanused puud.. Loodus, mida sa pole kunagi nii lähedalt näinud.. Ahvid väätide otsas rippumas. 20190217_155030_Moment(2)Väga palju erinevaid hääli – linnud, ritsikad ja ilmselt ka muud loomad, aga mu bioloogiaalased teadmised ei ole just tugevaim külg. Liblikad, käelaba suurused. Džunglile omane niiskus, soojus, erinevad helid ja hääled. Igasuguseid sisalikke ja muid loomakesi nägin, kelle nimesid ma ei teagi ja keda pildistada alati ei õnnestunudki. Ja ega ma tegelikult ei viitsinudki. Ma reisin siiski endale ja mälupilt on niikuinii hoopis teine kui foto. Ei saa sa fotole neid lõhnasid, helisid, niiskust, soojust ja tundeid.
Ja seal pole ühtegi turisti. Mitte ainsamatki. Oled sina ja džungel. Mingi kipakas teerada..See oli üliäge! Erakordne!20190218_080247

Sõitsin muudkui sügavamale džunglisse sisse,  teerada on juba päris kitsuke. Kuni märkasin ühte väiksemat küla, pigem asurkonda, paarist majakesest koosnevat. Üks maja oli päris kobe. See ei olnud hotell, aga siiski normaalne majake. Peatusin seal. Käte ja jalgade ja kehakeelega küsisin, et kas ma võiksin seal ööbida?
Muidugi! Absoluutne vaesus ja külalislahkus üheskoos. Kanad elavad toas. Maja on nii hõre, et igalt poolt paistab läbi. Katus on kokku pandud mitmekümnest erinevast plekitükist. Magatakse madratsil põrandal, tekiks on lina.
Ja nad on samas õnnelikud inimesed. Nad lihtsalt on õnnelikud. Sa näed seda. Seda ei saa varjata. Nad on palju õnnelikumad oma vaesuses, kui eurooplased oma rikkuses. Nagu ma isegi seal ennast tundsin. Vabana, õnnelikuna.. Raske on seda kirjeldada, see on niivõrd eriline. Sa oled oma unistuste keskkonnas, terve, õnnelik.. On soe, on päike..

Minu elu meeldejäävaim ööbimine suvalises majanurgas, keset džunglit. Sääsed, jah, neid seal on. Hügieen muidugi olematu. Mingit dušši või kraanikaussi muidugi ei ole. Vesi seisab ämbriga õues. TV ja muu selline mõttetus oleks seal lausa kohatu.
Kolasin seal “külas” ringi, natukene kaugemalegi. Kusjuures ma ei tundnud ennast seal üldse võõrkehana ja ega mindki väga erilise pilguga ei vaadatud. Ega nad ikka ju nüüd päris metsinimesed ka ei ole, nagu korowaid näiteks, kes ihualasti mööda džunglit ringi jalutavad.. Ja valge inimene on siin ikka igapäevane nähtus. Toitu tuuakse ikka “all-linnast” ja kaup tuuakse koju ikka kilekotiga.

Magasin riietega, padjapüüriks panin oma särgi. Niivõrd kuivõrd see kuumuses võimalik on, riietega magada.. Malaariale või Dengue`le mõtleme hiljem. Loodetavasti ikka ei tule. Neid väikeseid punne oli ikka kümneid ja kümneid mu kätel. Ja jalgadel. Näol. Igal pool.

Sõin igaks juhuks ainult riisi, mida lahkesti pakuti. Ja sedagi võtsin potist lusikaga, mida ma tükk aega oma särgi sisse puhtaks nühkisin. Igaks juhuks.
Kana jalutab sul voodi kõrval ja nokib putukaid..

Ahvid ronivad õues, sabapidi väätide otsas rippumas. Eks nad on õppinud süüa saama kohalikelt. Pigem nagu koduloomad.
Sisalikud – ilmselt gekod – ronivad mööda majaseinu..Kuked kirevad. Majarahvas on mulle söögi valmistanud, tont teab millest see koosneb ja millest sa hästi viisakalt keeldud, justkui sul ei oleks kõht üldse tühi. Riisist piisab.
Igasugused ritsikad siristavad. Sooja umbes 34-35 kraadi. Sa oledki kuskil Kambodža džunglis..
Jah, see on paradiisilähedane tunne. Üks unistus täitus. Hea, kui on sellised lihtsad unistused.

Päev 10

Kahju on lahkuda. Aga sa ei saa sinna jääda. Jätad neile $10 ja nad on liigutatud. Ja sul on jube piinlik. Piinlik, et me elame niivõrd erineva tasemega elu.
Aga teisalt, nad on palju õnnelikumad, kui mina. Kindlasti kohe on. Nii et me oleme võrdsed.

Sõitsin džunglist tagasi, Keb`i poole. Umbes tunni aja pärast, teadmata hulk maad enne Keb`i, tunnen, et võrr käitub kuidagi imelikult. Vänderdab.
Jään seisma, vaatan võrri.
Tagumine rehv täiesti tühi. Absoluutselt tühi.
Ei teagi, kas lükata käekõrval või sõita. Lükkan käekõrval, aga hoian mootori töös ja annan vaikselt gaasi. Võrr liigub omal jõul. Aga ikkagi pole see kerge. Väljas on oma 35 kraadi sooja, niiske. Higimull on muidugi otsa ees. Aga ma ei ole üldse pahane või muul moel häiritud. Ma tean, et siia ma ei jää. Mingit muret ei tunne. Omapärane, imelik optimism.

Peale paari kilomeetrit jõuan mingi enam-vähem asustuseni. Näitan tee ääres, kohalikule, katkist rehvi ja küsin, kus seda parandada saab. Ikka kurttummade keeles.

No siit mingil “enam-vähem kaugusel” saab. Et sealt keerad paremale ja sealt vasakule ja siis otse ja vasakule ja paremale ja seal vist kuskil midagi on. Ega täpselt ju aru ei saa, mis seal siis on või kus see on..

Lükkan võrri edasi, higi voolamas. Aga meeleolu on ikka hea!

Jõuan umbes 1 kilomeetri pärast “sinna kuhu vaja”.
Tee ääres on mingi käru, kus on võrkkiige. Seal magab üks poiss. Või mees. No ehk 15 aastane. Või 25 aastane. Aga võib olla hoopis 35. Tont seda teab, nende vanusest seal küll sotti ei saa.
Äratan ta viisakalt üles ja näitan tagumisele rehvile.
Poiss/mees väga osavalt võtab välisrehvi maha ja sikutab siselohvi välja. See on täiesti puruks. Lootusetult puruks.

Räägib (kehakeeles muidugi), et see on katki, tuleb uus panna. Mina vastu, et ok. Näen isegi, et siselohv on täiesti puruks. Eks ma sõitsin ju täiesti tühja rehviga ikka mitmeid kilomeetreid.
Kisub terve võrri sealsamas juppideks, sest muidu ratast kätte ei saa. Summuti, amordid, kümme muud juppi.. No ikka suur töö. Aga väga osavalt tegutseb. Paneb uue siselohvi. Siis kõik tagasi – summuti, amordid jms.20190217_161940

Mina arvutan juba enam-vähem peast kokku, palju arve tuleb – 20 või 30 dollarit?

Lõpetab töö, pumpab rehvi täis. Kontrollib. Jäi pidama. Korras.
Arve – $4. Nii ongi, neli dollarit. Kõik kokku. Töö ja uus siselohv. Ma olen päris sõnatu.

Annan viis, rehvimees on ülirõõmus ja ma tunnen ennast halvasti. Mul on temast kahju. See pole reaalne – pool tundi tööd, tuttuus siselohv ja $4 kõik kokku.. Kolm eurot. Oleks pidanud $10 andma. Aga tagasi ka enam ei lähe.

Sõidan tagasi oma “ametlikku” hotelli ehk bangalosse, maksan lõunasöögi eest $5 ja saan jälle väga korraliku Pasta Bolognese. Ilm on superilus, pole olnud ühtegi vihmast päeva. Ja temperatuuri alla 30 kraadi samuti mitte. Päeval muidugi. Ma tunnen ennast õnnelikuna..

Mind on nüüdseks hammustanud juba sajad sääsed. Ma ei ole teinud ühtegi vaktsiini ega võtnud malaariaravimit. Ma olen ilmselt idioot, aga jah, ma ei vaktsineerinud ennast mitte millegi vastu ega võta ka maalariatablette. Ma ei muretse üleliia. Mul ei ole ühtegi ravimit kaasas, isegi mitte söetablette.
Ma joon ainult vett, söön kohalike juures enamasti ainult riisi ja ma tunnen hetkel ennast väga hästi. Kehakaal kukub kolinal. Ja mu kõht on täiesti korras. Ausalt.

Päev 11

Täna on minek tagasi Ha Tieni ja sealt Phule. Kell on kümme, aga pole minu teejuhti. Pool üksteist, pole kedagi.
Hakkan astuma. Paari kilomeetri kaugusel on tuk-tukid saadaval. Astun mööda noolsirget, imetlusväärselt heas korras, tühja teed edasi.IMG_0038

Siis märkan, et härra “The”  sõidab vastu, üks turist peal. Peatab võrri kinni ja ütleb, et viis minutit..
Ma ütlen “okey” ja astun edasi. No kui vietnamlane ütleb 5, siis see on 20. Aga ei olnudki! Oligi viie-kuue minuti pärast minu juures ja korjas mu tee äärest peale.
Panime minema. Kuna ma olin praamile hilinemas, siis käis kogu see teekond täie vilega. 70-80  km/h, kahekesi mingi kipaka võrri peal, mina tagaistmel ja ma samal ajal üritasin isegi filmida midagi.. Maanteed on seal ju sellised nagu parasjagu on – augulised, laines, igasugust sodi tee peal.. Kohati isegi mitte maanteed, vaid pigem muldteed.

Kambodža piir, ma juba seal nagu vana kala, kõik viis ametnikku läks ludinal. Siis Vietnami piir ja viis  ametnikku, kõik sama ludinal. Respect!
Jälle “sajaga” edasi, sadamasse. Jõudsime kenasti laeva peale. Seekord “Superdong VI” laevaga. No polnud viga, laev oli päris korralik, kuigi “PhuQuoc 6 Express” oli siiski parem.

Mis värk neil selle “kuuega” on? Õnnenumber?IMG_0083

Ööbimine oli täna Seaside Village`s, kus ma oma asju hoiustasin. Arveldasin vahepeal ka võrri eest, olin seda juba päris pikalt rentinud. Arve tuli poolteist miljonit.

Päev 12

Täna läksin sõitma maailma pikima köisraudteega, mis sõidab üle mitme Vietnami saare.  See köisraudtee on oma pikkusega väidetavalt isegi Guinnessi Rekordite raamatus sees. Ligi 8 km vist oli selle pikkus.
Pilet maksis edasi-tagasi 250 000 VND, kuigi võin ka eksida. No sinnakanti. Ja jällegi – millised sõbralikud vietnamlased! Vahetad töötajaga paar lauset ja ta on juba siiralt sõbralik sinuga. Lehvitab sulle nagu parimale sõbrale, kui kabiini astud. Ja see on ehe, siiras! Kuidas ma kadestan nende õnnelikuks olemist. Aga.. ma olen seda siin isegi! Võib olla ongi asi hoopis minus?IMG_0287

Sõit on muljetavaldav, eriti see kõrgus, kus sa maa ja taeva vahel ripud ühe konksu otsas.. Vaated on suurepärased.
Sihtpunkt ehk Hon Thomi saar ise on puhas turistikas, aga mulle seal sobis üks asi – lainetus oli väike ja skuutrisõit seega ideaalne. Rentisingi skuutri kümneks minutiks 600 000 VND eest ja noh, see oli mõnus kaif. Kümne minuti asemel annavad nad sulle veerand tundi või rohkemgi ja saad seal just parasjagu mõnusa lainetuse peal, täiskiirusel sõita – see on päris hea adrenaliinilaks. Igatahes, gaas põhjas, sõitsin kuni kilomeetri kauguseni kaldast, kuniks juba liiga suured lained vastu tulema hakkasid.
Sao Beach rannas pakutakse samuti skuutriga sõitmise võimalust sama hinna eest, aga seal on lainetus palju rängem ning sõidumõnu ei ole päris see. Skuutriga saad sõidumõnu just selle “õige” lainetuse korral See raha oli seda sõitu väärt. Täiega!

Kohapeal on ka kohvik, suveniiripood ja muu sihuke ninn-nänn, aga adrenaliinilaksu andis muidugi ainult skuuter ja korraliku elamuse köisraudtee. Vägeva elamuse!
See väike kabiinike kõigub seal üleval tuule käes ikka päris korralikult ja noh.. kui ikka allapoole vaatad, siis  vabalangemist on tükk maad. Aga mingit suurt hirmu või ahastust seal kabiinis peale siiski ei tule. Igal juhul soovitaksin selle ära proovida. See võiks olla üks nendest “must see” tegevustest.20190220_154010

Täna vahetasin viimast korda ka hotelli ja sõitsin tagasi “põhja”, Radissoni. Mõtlesin, et paar viimast päeva lebotan lihtsalt niisama. Nähtud ja tehtud ja käidud ka juba.

See oli nii kodune tunne – sõita turvaputkadest mööda ja turvatöötaja enam ei peatanud  mind, hotelli turvamehed tundsid mu samuti ära ning letiteenidaja lehvitas juba kaugelt. Tuba anti muidugi kuuendale korrusele.
Neil on seal sadu kliente, ei tea, kas neil oli lihtsalt hea mälu või ma jäin neile ikka eriliselt silma oma totaka kiivri ja võrriga. Või ehk oma suhtlemisega. Ma olen väga empaatiline, sõbralik kõikidega ja igal pool. Näiteks pean ma koristajast ja direktorist ühtmoodi lugu, minu jaoks on nad mõlemad võrdsed – on nad ju mõlemad töötajad. Lihtsalt tööd on erinevad. Ja võib olla mingil moel nad tunnetavad seda. Või mulle ainult tundub nii.

Viskasin asjad tuppa ja läksin duši alla. Seejärel tegin tassi kohvi, läksin rõdule ja vaatlesin merd.

Juba esimesel korral siin hotellis viibides jäi mul pilk peatuma ühel kauguses asuval saarel, mis keset seda Tai lahte asus. Ilm oli ilus ja soe, võiks selle ju ette võtta?

Läksin alla vastuvõttu ja küsisin, kuidas sinna saarele saaks. Näitasin rõdult tehtud fotot saarest. Umbes viis kilomeetrit sinnani võis olla..Hòn Bàn oli saare nimeks.

“Ei-ei-ei, sinna ei saagi. Sinna transporti ei käi ja eksursioone ei tehta. Asustamata saar”.

Jõudsin hetkeks nõutuks muutuda, aga jonni ka ei jätnud. Kui sinna ei saa, siis järelikult ma tahan sinna minna. Igasugune “ei” tekitab minus elavat hasarti.

Üks teine letiteenindaja, kes minuga alati väga sõbralik oli ja mu käsi hooldas, tundis kõrvalt huvi, kas ta saab mind aidata. Hakkasin talle tõlkeäpiga selgeks tegema, et mul on sinna saarele väga-väga-väga vaja saada. Ehk mõni kohalik kalur viiks mu ära?

Viis minutit kõnesid ja vietnamikeelset vadistamist, leitigi lahendus.

Lühidalt nägi asi välja nii – mulle telliti linnast taksojuht, kes tundis üht kohalikku kalurit. Taksojuht tühja taksoga ees, mina võrriga järel, panime kaluriküla poole teele.20190221_125013

Taksojuht sõitis päris ranna äärde välja, ühe väiksema külani, kus kohalik kalur ootas juba ees. Selgitati siis kalurile asi veelkord vietnami keeles ära ja maksin taksojuhile tema tasu.

Seejärel oli kohe ka paadimees käsi ettesirutatult, ühemõtteliselt, küsimas mu käest miljon dongi. Liivale nulle ritta joonistades. Number ühe taha.
No see oli päris suur raha Vietnami mõistes. Isegi kahtlesin sekundiks –  mitte raha pärast, vaid et kas see natuke liiga aferistlik ei ole. Ja mäletan, et mulle öeldi enne reisi – ära kunagi maksa kusagil raha ette!
Aga kuna ma kartsin, et pikalt kõheldes – rääkimata kauplemisest – jään sellest kogemusest hoopis ilma, maksin talle raha ära.

Ja õige varsti sain aru, et see oli täiesti aus hind selle reisi eest. Täie raha eest!

Paat oli ürgvana, selline ehe kaluripaat, aga seda enam mulle see meeldis. Väike ja kipakas, päevinäinud, puidust paat, taga pika varre otsas sõukruvi, mida käitas plärisev bensiinimootor. Jalanõud jalast ja sumpad paati. Vesi on ikka mõnusalt soe siin! Puhas!20190221_140524

Paadimees ise ahtris, seisis püsti ja navigeeris kindlameelselt paati.

Algus oli nagu ikka, selline tavaline paadisõit. Ilus. Romantiline. Phu muudkui kaugenes ja Hon Ban hakkas lähemale tulema. Aga ikka visalt, väga visalt.

Ja siis, veel pisut aja pärast saingi ma aru, miks see reis miljoni maksis.

Lained.. Need olid ikka korralikud lained, võisid isegi kuni paari-kolmemeetrised olla – väga raske on laine kõrgust merel hinnata –  ja nad ei ole sellised pikad ja sujuvad nagu ookeanil, vaid tulevad ikka väga kiiresti peale, tiheda intervalliga. Sa näed, kuidas tuleb sulle laine külje pealt vastu, laine on nii kõrge, et varjab suure saare, paadimees teeb osava manöövri ja me “künname” õige nurga all üle selle laine. Aga osa lainest tuleb ikka paati üle serva sisse. Kõik kohad on hetkega vett täis, mina läbimärg. Siis tuleb kohe teine laine ja kolmas jne jne. Võitlen tasakaalu ja tehnika säilitamisega, et seda vee eest hoida.
Paadimees väga osavalt laveerib lainete vahel, et õige nurga all laine “vastu” võetaks. Lained muudkui laksavad  vastu paadi külge, vesi pritsib ja vahutab. Vesi muutub aina süngemaks, mustemaks, meri sügavamaks ja lained järjest suuremaks. Pilt, kirjeldus või foto ei anna seda mõtet päris hästi edasi ja ega seal pildistamiseks suurt võimalust polnudki. Vaata, et ise vette ei kuku ja tehnika sai veekartuses lihtsalt kotti peidetud. Aga emotsioon oli võimas!
Antud foto on tehtud päris kalda ääres, siin pole lainetust veel ollagi.20190221_134859

Enam-vähem kahe saarel vahel oli lainetus kõige suurem ja mul käis peast läbi mõte, et jube tobe lõpp reisile. Kuskile Tai lahte ära uppuda. Keegi ei saagi teada, kuhu ma jäin. Hoiad kahe käega paadiservadest kinni, paat kõigub nagu pähklikooreke.
Aga paadimees oli väga enesekindel, kuigi ka temal oli suuri raskusi püstiseismisega, ühe korra kukkus temagi uppi seal..
Aga kuna ma ise olen loomult väga sihi- ja põhimõttekindel, siis pigem upun, aga alla ka ei anna. Jah, tõsiselt. Allaandmine on uppumise kõrval haledam. See jääks vaevama.

Mingil hetkel, kui ma paadimeest “omas elemendis” nägin, osavalt laineid pareerides, mõistsin, et see on ilmselt ainult maarotile hirmutav kogemus, et ju see asi on ikka kontrolli all ja midagi hullu ei juhtu. Inimene vist harjub tõesti kõigega.

Saar ise asub umbes kolme kilomeetri kaugusel “rannikust”, nii et sinna oli oma pool tundi sõitu, aga kohale me jõudsime.
Ütlesin paadimehele, et anna mulle pool tundi aega (näitasin kella) ja kolasin mööda saart ringi. Ronisin saare kõige kõrgema künka otsa ja istusin sinna maha. Kambodža paistab siit ilusasti kätte. Phu Quoc ka muidugi. Ilm oli super, soe ja päikesepaisteline. Ma võiksin siin istuda tundide kaupa ja lihtsalt merd vaadata.IMG_0043 (1)

Kui paadimees välja arvata, siis sa istud ihuüksi asustamata saarel keset Tai lahte ja sa näed nii kaugele igas suunas, kui silm vähegi seletab. See oli väga mõnus kogemus. See oli kohe päris kindlasti seda raha väärt. Kahtlemata!
Minu üks parimaid ja meeldejäävamaid emotsioone Vietnamis!

Tagasisõit polnud enam pooltki nii hull – lained olid küll sama suured, aga ma olin nüüdseks juba täiesti kindel, et küllap vietnamlased teavad, kuidas paate ehitada ja neid merel käsitleda. Nad ju elupõlised kalurid. Ja mis veel hullem – ma isegi nautisin seda! Kuidas mulle meeldib adrenaliin!

Päev 13

Lubasin endale täna lihtsalt ühe puhkepäeva. Ei viitsinud väga kuhugi minna ega midagi teha. Võtsin lihtsalt vaba päeva ja nautisin kõiki hotelli poolt pakutavaid hüvesid. Puhkasin umbes nii, nagu seda vist tavaliselt tehaksegi. Tunnike lamamistoolis basseini ääres, jäätisekokteil baarist, siis võtsin laenutusest allkirja ja toanumbri vastu ratta ja väntasin sellega ostukeskusesse.
1550221959454

Ostsin jäätist. Šokolaadi. Jäätise jõudsin enne lõplikku ülesulamist ära süüa, aga šokolaadi ei õnnestunudki päästa – see sulas taskus kokku.  Nii kuum on seal lihtsalt. Mõned suveniirid ostsin.
Vaatasin pool päeva telekat. Ja pool ööd. Nii palju häid filme – mul kodus ei ole kunagi aega telerit vaadata. Kummaline, et telerivaatamiseks tuleb Vietnamisse sõita.
Kell kaks öösel käisin veel mere ääres jalutamas. Mõnusalt sume. Kell kolm magama.

Päev 14

Täna oli juba selline natukene kurvema alatooniga päev, sest homme peale lõunat tuleb juba lennukile hakata minema ja täna on justkui koolivaheaja eelviimane päev, kus sa paratamatult mõtled juba koolile.
Väga ruttu need kaks nädalat läksid. Ma küll ei arva, et midagi jäi väga tegemata või nägemata, aga kaks nädalat Vietnamis on siiski lühike aeg. Muidugi käisin ja tegin ja nägin palju rohkem, kui siia kirja jõuab panna, aga ikkagi, teeks veelgi rohkem.
Täiesti võimalik, et see on minu elus esimene ja viimane kord Vietnamis olla – nii kaugel, nii eksootilises riigis. Ja ma nägin ainult murdosa sellest riigist, nendest inimestest, loodusest. Siin on palju sellist, mida tahaks uuesti ja uuesti kogeda. Isegi võrriga sõitmine, igapäevane poes käimine või kütuse ostmine – see kõik on omamoodi huvitav. Seiklus.
Viisingi täna võrri selle omanikule tagasi, maksin lõplikud arved ja sõitsin taksoga tagasi hotelli. Muuseas, takso ei ole seal sugugi nii odav, kui arvata võiks. 19 km ots maksis 12 eurot, mis on peaaegu, et võrreldav Tallinna taksohinnaga. Kui mitte ei olegi sama.20190221_174159

Kõige odavam, kiirem ja omal moel ka mugavaim – saad sõita kuhu iganes, ka mööda jalgradasid, poe ukse ette; parkida igale poole, näiteks hotelli vastuvõtuleti ette jms – liiklusvahend on Vietnamis kahtlemata võrr.
Võrrist oli muidugi kahju lahkuda. Kuidagi armsaks sai see kahe nädalaga.

Ja üldse, kogu see Vietnam.

Võib olla on mõnedel teistsugused kogemused Vietnamist, aga mina kohtusin Vietnamis eranditult ainult lahkete, rõõmsate, sõbralike inimestega. Heatahtlikud, alati valmis aitama. Ma ei tundnud ennast mitte kordagi kuidagi ohustatuna või ebamugavalt. Käisin kohalikes slummides, kõrvaltänavatel, väljaspool “turismipiirkonda”. Ma ei pidanud kordagi mõtlema, et sinna ei julge minna või pimedal tänaval liikuda ei ole ehk turvaline. Või et midagi oleks tahetud varastada.
Kui ma sõitsin võrriga, unustasin ma alailma oma telefoni mopeedi avatud laekasse, kus see oli alati kõrvalseisjatele nähtaval. Ma hoidsin seda seal, kuna ma kasutasin uutesse kohtadesse sõitmiseks pidevalt Maps.me rakendust ja seega kasutasin telefoni kogu aeg. Käisin söömas, poodides, isegi ööbisin hotellis – oops, unustasin telefoni õue. Lähed õue, inimesed sebivad su võrri ümber.. kas on veel alles? Muidugi oli.
Rohkem ei unusta! Ja ikka ja jälle unustasin. Ja ikka oli alles.

Kord unustasin päikeseprillid pitsamüügiletile. Toodi joostes prillid järele, ise nii õnnelikud! Loomulikult ei varasta seal keegi su võrri ega kiivrit selle istme pealt. Ja nii mõneski kohas võetakse välisjalatsid jalast ja minnakse ruumi sisse.  Ei ihaldanud keegi ka mu jalatseid. Ei kadunud loomulikult midagi ka mu hotellitoast, kuigi nii mõnigi kord unustasin ma lauale ka raha, peegelkaamera või GoPro.
(GoPro kaamera on muuseas Vietnamis väga hinnatud kaup, seda seal kohalikus poes ei müüda, vähemasti Phu Quocil mitte. Nii mitmeski kohas taheti mul kaamera ära osta, just randades, kus skuutrit ja langevarjusõitu pakuti. Hinnaks pakuti 4-5 miljonit dongi. Ei olegi väga paha hind kasutatud GoPro eest, aga ma ei näe põhjust oma asju müüa).

Ainus asi mind vaevama jäi, oli see, et mul jäi käimata Fansipanil, Vietnami kõrgeimas tipus. Aga teisest küljest, on mul Euroopaski ju veel 28 tippu võtta. Igale poole ei saagi jõuda.

Päev 15

Täna siis hommikul asjad seljakotti ja tuba korda. Kõik mis vähegi ebavajalik tundus kaasa võtta, jätsin hotellituppa prügikasti kõrvale – mida ei näinud mõtet Eestisse kaasa vedada. 5 kg seljakoti kaal piiranguid seadmas. Igasuguseid meeneid sai ju kaasa ostetud ja seljakoti kaal kippus vägisi üle viie kilo minema.IMG_0072 (1)

Hommikusöök, dušš ja rõdul kohvi joomine. Esimene hommik, kus nägin taevas pilvi, mis päikest varjutasid. Esimest korda!
Kuidagi nukker oli meeleolu. Kahju lahkuda siit. Inimesed juba tuttavad, teretad hotellitöötajaid nagu vanu sõpru. Lähed hommikul läbi fuajee ja tervitad uksehoidjat, autojuhti, vastuvõtutöötajaid. Ja nemad muidugi kõik vastu, ikka kummarduse saatel. Ja väga siira naeratusega. No tõesti siiralt.

Päris esimesel päeval siin hotellis, hommikusöögil, küsiti lauda juhatades toa numbrit ja siis uuriti hoolikalt oma lehelt, kas hommikusöök ikka on toa hinnas. Või siis hiljem õhtusöök.
Nüüd aga tehakse juba kaugelt silmates sulle kummardus ja teenindaja sinu ees liigub laua poole, mille ta sulle kätte näitab. Isegi kohvi ei valatud enam mulle tassi, sest ma olin selle viisakalt ära keelanud. Vietnamlastel on kas loomu poolest väga hea mälu või on hotellitöötajaid seal lihtsalt treenitud igat klienti ja tema soove mäletama.
Suuresti just selle suhtumise pärast ma viimasteks päevadeks siia tagasi tegelikult tulingi.

Arve majutuse eest pandi kenasti ümbrikusse, kaasa veel tänukiri, et ma nende hotelli suvatsesin külastada.

Kella kolmeks oli hotelli poolt lennujaamabuss. Korralik buss, nahksisu, konditsioneeri ja külmade jookidega. 20190215_163902

Päris kurb oli sõita mööda seda teed viimast korda, mida igapäevaselt kasutasin linna, randa ja igale poole mujale sõiduks. Need putkad seal tee ääres, müüjad.. Kui mitu korda ma seal ja seal ja seal olin käinud vett või jäätist või riideid ostmas ja juba tuttavaks saanud müüjatega omal moel suhelnud.. Kogu tee oli tuttav, linnani välja, kõik need 20 kilomeetrit. Kõik augud, kühmud, kurvid, ristmikud..

Imelik, mu enda mälu tundub ka siin kuidagi palju parem kui Eestis. Kõik jääb kuidagi iseenesest meelde – iga detail, inimene, tegevus.
Alles hiljem, Tallinnasse jõudes, jõuab mulle selle põhjus kohale. See on stressi puudumine!                                                                                                                                    Mulle ei meenu, et ma oleks kordagi Vietnamis kogenud stressi! Ei mingeid pingeid, närvilisust, tempokat elu, töökohustusi vms. Kõik kulgeb kuidagi loomulikult, rahulikult, iseenesest.  On soe, on päike, on lihtsalt äraolemine, rahulolu. Rõõmsad, rahulikud, õnnelikud inimesed. Jah, täiesti pingevaba olemine. Puhkus. Õnnelikus.

Kell neli lennujaamas. Otsin üles TUI leti ja..
Kahju küll, aga lend on edasi lükatud teadmata ajaks. Tehniline rike. Majutus ööseks hotelli.
Vot sulle stressivaba elu. Aga.. see ongi juba killuke Euroopat! TUI on ju Euroopa lennufirma.

Peab küll tunnistama, et TUI poolt organiseeritud hotell oli korralik. Premier Residence, viietärnihotell. Mulle, kes ma olin just Radissonist tulnud, see küll erilist muljet ei avaldanud – sest Radisson oli pigem kuus tärni – ja minu väikest pettumust tagasilennu edasilükkamisest see ei korvanud, aga õhtu- ja hommikusöök oli hinnas ning tuba väga korralik. Terrassiga tuba, trepp otse basseini.20190223_072058_HDR

Õhtusöök rikkalik, millestki puudust küll ei tundnud. Kui kohvile koort küsisin, siis soojendati ja vahustati see kannus üles ning valati armsasse, eelnevalt ülessoojendatud kannukesse. Sellised pisiasjad, aga sa märkad seda, sest see on hooliv. Soliidne, väga kõrgel tasemel teenindus.
Muidugi oli ka toas ja ka õues kõik olemas, mis viietärnihotellides ikka on. Suur TV ja väga hea konditsioneer, mugav suur voodi ja avar duširuum koos kahe valamuga. Väga puhas ja hoolitsetud tuba, näiteks dušiklaasidel ei olnud kuivanud veepritsmeid. Klaasid poleeritakse iga päev üle ja see pole sugugi kerge töö tegelikult. Nii oli see ka Radissonis.IMG_0087 (1)

Ilusad välibasseinid baari, rätikute ja lamamistoolidega jms. Privaatrand ja päikeseloojang 100 meetri kaugusel toast.
Õhtul oli seal veel eriliselt romantiline – basseinide, basseinibaari ja kõnniteede valgustus oli väga efektselt lahendatud. Veetsin tunnikese hilisõhtul veel basseinides.
Väga ilus ja mõnus koht – puhkamiseks loodud.

Lähedastega õhtul telefoni teel suheldes sai nalja visatud, et natuke MacGyveri teipi ja lennuk on homseks loodetavasti korras.
Hilisõhtul tuligi info, et lennuk on kokku teibitud ja järgmisel päeval millalgi peale kella 11 peaks välja lendama. Kõik puhkajad viiakse hommikul  bussidega hotellist lennujaama.

Päev 16

Kell 6.00 äratus. Teed rõduukse lahti, mõnus soojus hoovab tuppa. Lähed välja, jalutad rannas. See on täiesti inimtühi. Lained sahisevad randa, päike on juba päris kõrgel. Viimased sõõmud idülli ja soojust. Mul on kohutavalt kahju siit lahkuda. Vietnamist.

Tuppa tagasi, dušš. Siis hommikusöögile. Päris korralik hommikusöök, kõik vajalik olemas. Natukene ka eksootilisemat menüüd. Ise eksootikaga ei riskinud, sest tahtsin oma korras kõhule lõpuni kindlaks jääda. Kõht isegi mitte ei korisenud selle kahe nädala jooksul. Saab küll, kui elementaarset hügieeni pidada ja mõistlikuid toiduvalikuid teha.

Varsti tulidki bussid ette, samuti väga korralikud. Organiseerimise poole pealt ei saa TUI-le küll midagi ette heita, kõik sujus kohapeal operatiivselt ja sujuvalt ja kvaliteedi pealt ei koonerdatud.

Lennujaamas ootasin, kuniks järjekord lahtus, jalutasin lihtsalt lennujaama ees. IMG_0144

Kümme taksojuhti jõudis mulle selle ajaga “odavat” linnasõitu pakkuda. Ohjah..heameelega läheks tagasi ja alustaks oma Vietnami seiklust otsast peale. Mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaks juba koju tagasi..

Sain oma piletid kassast kätte, turvakontroll ja lennujaama ootesaali. Ootesaali aknast oli näha ka meie lennuk, ikka seesama Dreamliner.  Ja loomulikult, “tehniline rike” – pigem selle tehniline poolik lahendus -, kriipis häirivalt nii silma kui ka hinge. Lennuki esiklaas oligi teibiga servadest kinni kleebitud. 20190223_110512 (2)

No ei ole väga julgustav vaatepilt, 9500 kilomeetrist lendu silmas pidades. Võib olla jääks siiski Vietnamisse?

Aga Vietnamisse ma siiski ei jäänud ja ka teip koos esiklaasiga pidas lennureisile vastu. Võib olla ainult selleks, et mul oleks kunagi veelkord võimalus Vietnamisse tagasi minna. Kahtlemata on see üks maailma imelisemaid riike oma looduse, inimeste ja külalislahkusega. See riik on õnnelikuks olemiseks loodud. Nii on!

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s