Mina ja USA – läänekaldalt idakaldale

Põhja-Ameerika. Ameerika Ühendriigid.

Nagu ikka, sirvisin aeg-ajalt Google Flightsi ja vaatasin, kes, kuhu, millal ja kui odavalt lendab. Lihtsalt niisama, igaks juhuks. Äkki leiab midagi.
Ja kas õnneks või õnnetuseks, aga kohe leidsingi. Stockholmist USA läänekaldale ehk Los Angelesse, saab otselennuga 158 euro eest.. Seda ma ei oleks osanud arvata.
Just sellist piletihinda pakkus Norwegian teatud kuupäevadeks, aga kuna ma olen kuupäevade osas paindlik, siis kuupäevad polnud takistuseks. Ja kuna lennukiks oli Dreamliner, siis kiusatus oli suur. Päevake mõtlesin ja ostsin ikkagi pileti ära.

Edasi oli keerulisem, sest mingit konkreetset plaani veel ei olnud. Hakkasin uurima Google Mapsi ja foorumeid – mida Los Angelesi kandis teha on. Polegi nagu midagi.
Aga sealt mitte väga kaugel ei ole Las Vegas. See linn on alati mulle meeldinud, ilmselt filmidest meelde jäänud. “Vanglaekspress” näiteks.

Grand Canyon on seal lähedal.. Hooveri tamm.. Vaatan kaarti muudkui edasi, osariik osariigi järel ja lõpuks jõudsin otsapidi Chicagoni välja, kus elab juhtumisi mu tütar. Päris tore oleks sinnani liikuda, saaks ju ka osaliselt Route 66 läbi teha, see on mul alati mõtetes olnud. Ja kui kaarti ning vahemaid vaadates tundus New-York ainult veel kiviviske kaugusel olevat, saigi õhtuks plaan valmis – “läänekaldalt idakaldale”.

Edasi tuli väheke keerulisem ja kulukam osa. Autorent näiteks, majutused.

Autorendiga on USA-s lihtne, kui sa rendid auto osariigisiseselt. Võtad punktist A ja tagastad punkti A. Soodne, lihtne, mugav.
Aga kui võtta auto punktist A ja tagastada punkti B, näiteks teise osariiki, muutub hind oluliselt. Kordades. See oligi suurim kodutöö – leida mõistliku hinnaga rendiauto, teise osariiki jätmiseks.
Paar päeva kodutööd tehtud ja USA autorendi peensused detailideni ära lahanud, leidsin parima (ja soodsaima) lahenduse Hertz`i näol. Natuke paindlikkust, näiteks nende poolt pakutav tagastuskoht jms, aga hinnad on see-eest vägagi vastuvõetavad.
Muidugi pakuvad sulle autot ka erinevad vahendusfirmad, aga kokkuvõttes oli igatepidi soodsam rentida auto otse Hertzi kodulehelt. Kindlam ka.
Minu õnn, et autorendi sihtpunkt oli Chicago, sest just sealt saab alguse Route 66, mis lõpeb Los Angeleses, Santa Monicas. Kuna mina sõitsin täpselt vastupidises suunas, õnnestus mul olla “kuller”, kes Hertzi auto Chicagosse tagasi viib ja seetõttu auto ka kommiraha eest  kätte saada. Üheksapäevaseks rendihinnaks koos  maksudega kujunes $280, sealjuures oli hinna sees auto teise osariiki tagastamine, maksud ja täiskindlustus. Autoks sai valitud keskklassi SUV.

Hotellid. Kui sa saabud USA-sse ESTA viisaga, on vägagi võimalik, et sult küsitakse piiril näha kinnitust ööbimiskohast. Seetõttu broneerisingi paar esimest ööd, kindluse mõttes, hotellidesse ära. Esimene sai võetud Las Vegasesse.
Teine broneering oli linnakeses nimega Winslow, mis teoreetiliselt pidi teise päeva õhtuks enam-vähem loogiline asukoht olema.
Edasi broneerin jooksvalt, kuna mul ei ole veel õrna aimugi, mitu miili ma päevas läbi sõidan, kuhu lähen või kuhu jõuan.

Tagasilend. See sai võetud algusega New-Yorgist, mis ideaalis pidi minu nägemuses olema linn, mis on kirsiks tordile ja kena lõpetus kogu reisile.
Ikka Norwegian, Dreamliner ja otselend Stockholmi. Sest see lihtsalt oli jälle kord soodne otselend – ja otselend on alati hea lend.
Minu jaoks on lendamine ainult vahend kohale jõuda, ma ei otsi sealt äriklassi mugavust või luksuslikku teenindust. Boeing 787 Dreamliner on suurepärane lennuk, hea lennukõrguse- ja kiirusega ning turbulentsi vältides seega parim variant. Norwegian võib ju küll odavlennufirma olla, aga lennukid on neil head ja uued. Mida veel tahta?

Kindlustus. If-ist. 80 eurot või umbes sinnakanti. “Linnukesed” kõikidesse kastidesse, nagu ikka. Tundub väga soodne. Meditsiiniabi maksab teatavasti USA-s iga juhtumi puhul vähemalt miljon-triljon dollarit. Kui mitte rohkem. Näiteks kiirabi transport haiglasse võib maksta vabalt $5000 ja sealt edasi alles hakkab tõsine raha kuluma. Ravi, näiteks intensiivraviosakonnas, võib maksma minna väiksema maja hinna.
Minul sellist vaba raha ei ole ja maja müüki ei taha panna, nii et tuleb kindlustus võtta.

Seljakoti pakkimisega oli lihtne, sest reis-reisilt saan ma järjest enam aru, et kui sul on sobivad riided seljas, kaasas pass, juhiluba, krediitkaardid ja telefon, siis sellest piisab.
Natuke sularaha ka, igaks juhuks. Piirivalvuritele ettenäitamiseks, endale lisakindlustuseks.

Päev 1

12. september. Need hommikused ärkamised on mulle alati vastumeelsed olnud. Nagu kell 4 näiteks. Midagi teha aga ei ole, sest Air Baltic, mis minu lennuplaaniga sobitus, lendas Tallinna Lennujaamast välja kell 7.00. Hilisemale lennule ei julgenud minna, sest Stockholmist pidi lend väljuma kell 11.45.
Olin foorumitest lugenud AirBalticu kohta suhteliselt ühemõttelisi kommentaare, eriti labased olid mõned nimeväänamised lennufirma teise nimepoolega, aga minu lend väljus igatahes isegi paar minutit enne seitset, check-in oli mugav ning lennuk täiesti adekvaatne Bombardier Q400. Puhas, nahkistmetega, omal moel isegi armas, turbopropellermootoritega väikelennuk.
Väikelennuki kohta vaikne, vibratsioonita. Ühtegi paha sõna ei leia ka teeninduse, lennu ega maandumise kohta. Võib olla mul lihtsalt vedas, aga igatepidi korralik lend. Viiekümne euro eest täiesti adekvaatne võimalus jõuda vähem kui tunni ajaga Tallinnast Arlanda lennuväljale.
Transport oli küll Arlanda lennuväljalt terminaalini bussiga, aga kuna mul aega oli, siis see kümme lisaminutit minu plaane ega tuju ei rikkunud.
See oli ühtlasi ka viimane kord, kui ma eestikeelset juttu kuulsin. Bussis siis.

Nagu ikka minu puhul ja Norwegianiga juhtub, lükkus Norwegiani lend edasi. Õnneks ainult poolteist tundi ja üldiselt ongi see odavlennufirma odavasse piletihinda vist sisse arvestatud. Häiriv ikkagi. Passid lennujaamas, midagi teha pole. See on selline nullpunkt, kus ei lähe edasi ega tagasi. Ei aeg, tegevus ega tuju.
Lennuk oli küll juba õues valmis, reisijaid peale võtma.

Umbes kell 13 istusin ma juba lennukis, oma eelbroneeritud kohal. Sirutasin jalad välja ja mõtlesin eelseisvale 11-tunnisele lennule. Olen juba varemgi 11-tunniseid lende üleelanud ja tean, et see pole just suurim rõõm. Mina lennukis magada ei suuda, alkoholi ja unerohtu ei tarvita ning seetõttu pean kõik need tunnid enda ees olevat istet vaatama. Filme siis. “Avatari” näiteks.

Lend ise oli väga sujuv, mingit suuremat turbulentsi ega muid ebameeldivusi ei kogenud. Pakuti ka süüa-juua, kohvi ja teed. Nagu lennukis ikka.

Veerand tundi enne maandumist hakkas Los Angeles paistma – linn keset tühjust. Mäed ja liiv  ümberringi. Maandumine oli sujuv ja lõpuks ometi olin ma kohal. Lennukikapten vabandas kokku vähemalt kolm korda ka lennu hilinemise eest. Viisakas.

Los Angeles. Terminal.

Kui on soov teada saada, mis tunne olla lammas lambakarjas, siis Los Angelese lennujaama terminal seda tunnet pakub.
Sind suunatakse järjekorda, kus on umbes tuhat inimest. Ma pole elus, mitte kunagi, mitte midagi sellist näinud. Mitte üheski riigis.
Tohutu, tohutu järjekord inimestest. Mitte ühtegi joogiautomaati, veepudeleid, vett üldisemalt. Mina vähemalt ei silmanud. WC-d ei märganud (tark otsus lennukis “viimase minuti” võimalust kasutada). Ma küll ei ütle, et neid seal üldse pruugi olla.
Ülisuur saal tuhande inimesega, kes kõik järjekorda aetakse ja kes lintide vahel looklevad. Aeglaselt, teosammul. Vahepeal jõuad iseteenindusautomaadini, kus juhiste järgi skanneerid oma passi, ESTA, sõrmed ja silmad. Siis liitud jälle järjekorraga, kus seisab ikka umbes tuhat inimest.
Lapsed nutavad, osa on minestuse äärel – eriti vanemad inimesed. Tekib väga hale tunne. Mina ise saan hakkama.
Järjekorras seismisele kulus kaks tundi. Vett ei ole, õhku ei ole, kuhugi järjekorrast minna vahepeal ei ole.

Lõpuks ometi seisan ma piirivalveametniku ees. Muhe ja tore mees, väga sümpaatne. Esitas sõbralikke ja normaalseid küsimusi ja ma vastan enam-vähem sama sõbralikke ja normaalseid vastuseid. Uuesti pass, silmad ja sõrmed..
Lööb mulle viisa passi – 3 kuud. Lisaks annab mingi sedeli – see tuleb väljudes ette näidata kellelegi. Kellele, ei tea.
Liigun siis edasi, jälle mingi megajärjekord. Lõpuks viipab üks politseinik(?) käega, et tule siia. Astun ligi ja esitan sedeli.

Ja kus siis hakkab küsimusi sadama, nagu varrukast.
Miks tuled? Kuhu lähed? Miks seljakotiga? Miks kohvrit ei ole? Palju sularaha on? Reisikindlustus? Kus töötad? Kellena töötad? Kaua töötad? Kus ööbid? Lennukipiletid? Autobroneering? Hotellid?
Hakkad kõiki oma pabereid lappama – kindlustusi, ööbimisi, hotelle, autorenti, lennukipileteid.. Näitad sularaha.

Uurib laevapileteid ja küsib – miks sa sõidad Stockholmist laevaga tagasi Eestisse, mitte ei lenda lennukiga? Ma olen hetkeks keeletu, ei oska sellistele küsimustele isegi vastata. Ütlen siis, et “see on romantiline!”.

Kui ma hämmeldusest juba suht viimase piiri peal olin ja siis tuli küsimus, et “kust ma tean, et USA-s on Route 66, kui ma seal kunagi sõitnud ei ole?”, siis ma olin sõnatu.

Kas ametnikul said küsimused otsa või luges ta minu imestunud näost midagi välja, igal juhul rehmas käega – mine!

Phew.

Aga.. kui see üks ja ainus ebameeldiv kogemus selle ühe ametnikuga kõrvale jätta, muutus lennujaamast väljudes pilt kardinaalselt.
Justkui selle ebameeldiva kogemuse kompenseerimiseks, sõitis otse mu nina alla Hertzi buss. Sõna otseses mõttes sekundi pealt ja peatus otse minu ees. Lasi inimestel väljuda ja mina astusin bussi. Paar peatust ja olimegi Hertzi kontori ees. Ukse alt ukse alla, kümme sammu astuda. Wow!

Hertzi kontoris läks samuti suhteliselt libedalt, välja arvatud üllatus, et nagu muuseas broneeriti ka deposiit summas $400, kuigi lepingus ei olnud sellest sõnagi. Pluss muidugi rent – kokku $680. Pisteti platsi number pihku ja kogu lugu. Kiire ja konkreetne, kaks-kolm minutit. Väga hea teenindus!

Platsil jalutades leidsin platsinumbri järgi üles ka oma auto – Jeep Cherokee. Valget värvi, puhas, hoolitsetud. 2019 aasta mudel. Võtmed ootasid ees.  Pole päris kindel, aga tundus, et kõikide lisadega, mis sellel autol olla saab. Loomulikult automaatkäigukastiga, nahksisu, start-stop, võtmeta sisenemine, püsikiirushoidja, kliima  ja muud vidinad.  2,4L ja 9-käiguline bensiinimootor, käike sai ka manuaalselt vahetada – väga tõhus kombinatsioon eurooplasele. Nunnu auto, sellega saab ka vähe kruusasematel teedel sõita.
*(Tulemuseks lõpuks 36 mpg kütusekulu (7,8l/100km). Sõidetud sai kokku selle autoga 2803 miili. Sealjuures lahutas mingil põhjusel Hertz lõpuks arvest veel 15% hinnaalanduse näol).

Telefon tuuleklaasile, GPS koordinaadid sisse ja nagu planeeritud oli, saab reis “ametlikult” alguse Santa Monicast. Vaikse ookeani kaldalt. Läänekaldalt siis.

Mobiilne internet oli ostetud Teliast – nädalane USA pakett hinnaga 25 eurot. Google Mapsi ja interneti jaoks piisav. Kaks nädalat seega 50 eurot ja mahtu jäi veel lõpuks ülegi. Ei mingit sebimist kohalike kaartide või pakettidega. Ei tasu minu arvates vaeva.
Telia pakub minu arvates väga head ja normaalse hinnaga paketti ja see on mugav – teed selle juba kodus, tugitoolis istudes, ette ära ja kohapeal enam sellepärast ei muretse.

Ühtlasi lugesin ma kuidagi välja, et paketis on ka kõned. No pisut segane üles – ja lauseehitus Telia kodulehel. Karistuseks oma naiivsuse ja tähelepanematuse eest sain hiljem Telialt 40 minuti kõnede eest USA-st Eestisse 160 eurose arve ja seda hoopis T-Mobile võrgus rääkimise eest. T-Mobile on küll neli korda kallim kui AT&T, aga millegipärast olin ma kogu aeg “automaatselt” ainult T-Mobile võrgus.
Internet seal ju sageli ei levi, aga kõne millegipärast levib ja mõned kõned oli vaja teha. Ja miks ei peakski mobiilikõned levima, kui iga minuti eest kasseeritakse 4.24€.
Edaspidi olen lihtsalt tähelepanelikum.

Läänerannik, California

Santa Monica kaile sai sõidetud pool tundi ja kohal ma olingi. Parkimine $15. Ütlesin küll, et ainult 10 minutit, teen paar pilti, aga hind oli konstantne olenemata parkimisajast. Just business.
Santa Monica rannaäär on paljudest filmidest tuttava promenaadiga, liiklus on muidugi tihe, aga atmosfäär on kuidagi mõnus. Los Angelese äärelinn, natukene vabam, lahedam ja kuidagi.. mõnus! Soe, päikesepaisteline. Palmid. Ookean.

Käisingi siis Santa Monica kail, mis on muidugi lihtsalt “turistikas” ning leotasin ka oma jalgu Vaikse ookeani vees.
Nägin ära ka päikeseloojangu, mis ühtlasi tekitas minus väikest meeleheidet, sest ma peaksin täna ööbima Las Vegases, mis asub 280 miili (450 km) kaugusel.. Ehk pole siiski väga hull?

Aga oli ikka küll. Liiklusummikud.
Los Angeleses võib ummikuid mõõta kümnetes kilomeetrites. Kuhugi minna ka ei ole, sest kõrvalteed on samamoodi umbes. Neli-viis sõidurida, kõik autosid täis. Puupüsti täis.
Sõidadki siis seal nii, et 5 mph, stop-start, stop-start ja nii kakskümmend kilomeetrit. Viie miili läbimiseks kulus tund. Kümne miili jaoks poolteist tundi. Masendav.
Samas, kui ma olen reisil, tekib mul mingi automaatne ümberlülitus.  See on nii äge – olla kuskil maailma lõpus, istuda mugavas autos, rüübata kohvi, kuulata muusikat ja kohalikke uudiseid ning isegi liiklusummikus venimine tundub puhkusena.
Soe, umbes 28 kraadi, palmid, päike just loojunud, taevas veel erksinine ja pilvitu. Idüll.

Lõpuks, ummikutest pääsenud – milleks kulus kaks tundi ja 15 miili -, oli mul jäänud sõita veel 260 miili. Kell oli kaheksa õhtul.

Mis vahepeale jäi, ma väga ei mäletagi, sest kogu sõit toimus kottpimedas, autotulede valguses. Ilmselt bensiinijaama peatus.

Bensiin. See on USA-s odav. Minu jaoks, kes ma Eestis väga palju sõidan autoga – üliodav. Seal on erineva oktaanarvuga bensiini, alates 85-st kuni 93-ni välja. Shell müüb ka 95 bensiini, mis Euroopa mõistes on juba E100 oktaanarvuga. Odavaim bensiin, mida nägin, maksis $1,99 gallon, mis teeb siis ümberarvutatult eurodesse 0,48€ liiter. Keskmine bensiiniliitri hind jäi kuskile $2,50 galloni eest (0,6€ liiter).

Bensiini tankimisega on USA-s nii, et Euroopa deebetkaartidega on seal igavene jama. Swedbank või SEB võib ju kohalikul turul tegija olla aga Ameerikas iga bensiinijaam neid kaarte ei tunnista. Miks, seda mina ei tea ja oma pead sellega ei vaeva.
Kõige kindlam (ja ka kõige lihtsam) variant on maksta sularahas – Ameerikas ongi sularaha ilmselt kõige populaarsem makseviis.
Paned tankurpüstoli paaki, vajutad soovitud kütusele (näiteks 90), lähed kassase ja paned 30 dollarit letile. Ütled tankuri numbri. Lased paagi täis ja kui raha üle jääb, jalutad kassasse ja küsid ülejäänud raha tagasi. Lihtsam on arvestada aga nii, et tagasi ei pea minema, hindad olukorda, palju kütust paaki mahub (näiteks 10 gallonit) ja maksad $20. Jääb küll täispaagist natuke puudu, aga pole hullu. Bensiinijaamasid on palju. 20 dollari eest sõidad heal juhul 500 km! Peaaegu, et tasuta..

Lõpuks on see nii käpas ja see tundub nii loogiline, et ma ei hakanud kaardimakset isegi enam mitte üritama. Iga 400-500 km järel tanklapeatus, käid ka WC-s, tops kohvi, mingi saiake ja $20 eest kütust. Väike jalasirutus ja puhkehetk.
Sularahas makstes saad sageli ka parema hinna, kuigi need mõned sendid muidugi reisi eelarves mingit rolli ei mängi. Lõpuks tegingi kõiki tehinguid ainult sularahas, va hotellid, kus krediitkaart oli vaat` et vältimatu.
Kuna Ameerikas on põhimõtteliselt kõik vastupidi kui Euroopas (või siis vastupidi), siis bensiin tuleb mustast “püstolist” ja diisel tuleb rohelisest “püstolist”. Kuna bensiin on Ameerikas üliodav, siis diiselautosid seal naljalt ei kohta ja musta värvi tankuripüstol on reegliks.

Las Vegas.

Esiteks muidugi linna öine valgustatus. Ilmselt maailma üks kõige valgustatumaid punkte maakeral üldse.
Öö on nagu päev. Viierealised sõiduteed, mastaapsed sillad, hooned, viaduktid. Kasiinod ja baarid.. Iga teine hoone on hotell või kasiino. Tänu minu üliustavale nutitelefonile, mis on minu saatjaks olnud kõikidel minu reisidel, ja Google Mapsile, õnnestub mul leida GPS abil kiire ja otsene tee minu hotelli. Selleks oli Tuscany Suites & Casino hotell.
Lihtne leida – otse “stripilt” maha ja pool kilomeetrit edasi. Valet parkimine.

Hotell ise on välimuselt väga kena, sisehoovi basseiniga, aga tuba on suhteliselt tavaline, lihtne. Suur on ta küll.  Kuna kell on üks öösel, siis ma väga nagu ei viitsi uurida ka, mis seal hotellis toimub. Kasiino on, aga seal ma ei käi. Mingi söögikoht oli samuti avatud, aga kuna ma olin juba päris kutupiilu kogu sellest lendamisest ja magamatusest  ja autoga sõitmisest, läksin magama. Konditsioneer oli toas täiesti olemas, õues oli 25 kraadi sooja.
Magasin nagu kott.

Päev 2

Hommikul läksin esimese asjana linna peale. Las Vegasega tutvuma. Paningi lihtsalt minema, “stripi” suunas.
Las Vegas on uskumatult puhas linn. Ei meenu, et ma oleks näinud kasvõi ühte paberit, nätsu või suitsukoni maas. Tundus väga turvaline, vähemasti mina ei tundnud endal küll ühtegi pilku kuklas olevat. Ei ühtegi kodutut või kerjust. Keegi ei tülitanud ega pakkunud mingeid teenuseid. Üks mutike küll vist pakkus flaiereid.
Tänavad on suured ja laiad, liiklusummikud olematud. Päris muljetavaldav oli Eiffeli torni koopia, mis oli püstitatud lihtsalt selleks, et seal restoran avada.

Käisin ka ühes kohalikus baaris söömas, võtsin mingi suvalise eine. Väga retro söögikoht – baarilett, pukid ja teenindaja seal taga sebimas, käterätik vöö vahel.
Huvitav on ka arve, kus lisaks söögile on ära toodud ka tip, mis võis olla $1. Aga alati võid ka muidugi rohkem jätta. Jätsingi siis kaks. Rohkem ei raatsinud. Eine ise maksis $8.

Bellagio purskkaevud ja hotell, Caesari palee, muusika tänavatel kõlaritest voogamas.. Ilusad ja suured hooned.. aga sellega ka kogu Las Vegas minu jaoks lõppes.
Aeg edasi reisida. Las Vegas on ilus, puhas ja turvaline linn, aga seal puhkust veeta ei ole ilmselt kõige otstarbekam. Kui just kasiinosõltlane ei ole.

Hotelli tagasi jõudes maksin arved, auto toodi ette ($5 tip) ja väga mõnus tunne oli alustada oma täispikka päeva Williamsi suunas, planeeritud vahepeatusteks Hooveri tamm ja Grand Canyon.
Hommik oli super, temperatuur ilmselt kuskil +30C ja päikesepaisteline, selge taevaga.

Põhimaanteed on USA-s suurepärases, lausa ideaalses korras. Kaherealised, ühesuunalised. Vastassuund on eraldatud laia mururiba ja trossidega. Reaalne oht laupkokkupõrkeks on peaaegu välistatud. Californias ja Nevadas on maastik ka suhteliselt tasane, seega vaated suurepärased.
Kiirus enamasti 75 mph (120 km/h). Kiiruskaamerad puuduvad. Politseinikud põõsastes puuduvad. Keegi ei püüa sind kogu aeg trahvida või karistada ning sinu arvelt riigikassat täita. Nii nagu see olema peakski, ka Eestis võiks nii olla.
Kogu reisi jooksul – see on ca 6000 km -, nägin maanteel kokku kolme politseiautot ja needki olid sirgetel teelõikudel, juba kilomeetrite kauguselt nähtavad. Loomulikult mitte põõsa taga, vaid kahe maantee vahel, avaral platsil. Respect!
Sealjuures ei näinud ma ühtegi avariid ega liiklusõnnetust, liiklus toimis nagu õlitatult ja enamus liiklusest kulges rahulikult. Tõsiseid kihutajaid võis kogu teekonna jooksul üles lugeda kahe käe sõrmede jagu. Kui sedagi. Liikluskultuur on USA-s suurepärane.
Linnades küll pilt muutus ja seal on mõõdukas või vähemmõõdukas kiiruseületamine ja  lõpmatu signaalitamine väga tavaline, aga jällegi – ei ühtegi politseinikku kiirust mõõtmas või kiiruskaamerat sind trahvimas.
Ja ikkagi, ei ühtegi avariid. Kuidas mulle meeldib nende arusaamine ohutust liiklemisest!

Hooveri tamm.

Hea võimalus näha oma silmaga ülimastaapset inimeste kätetööd. See on ikka päris võimas ehitis. Asub ta muidugi orus, õhk ei liigu, päike küpsetab.

Parkimisega peab seal olema tähelepanelik, sest esimesed teele jäävad parkimiskohad pakuvad sulle kohe mugavat ja ühtlasi ka tasulist parkimisvõimalust. Natukene maad edasi, umbes kilomeetri jagu, enam-vähem Arizonase sildi juurde jõudmisel, on aga ka tasuta parkimine täiesti olemas, kusjuures koht on ideaalne. Avar parkla, prügikastid (auto rämpsust puhastamiseks), vaade tammile. 

Kuumust on autotermomeetri andmetel 100F, aga kuna ma sain aru, et auto termomeeter üle 100F kunagi ei näitagi, siis tegelik temperatuur jäigi teadmata. Ilmselt kuskile 40 C kanti ta jäi.
Minule selline kuumus sobib, mõnus on seda kuumust endasse talletada. Peaasi, et vett jätkuks, see on Ameerikas autoga reisides A&O. Vesi peab alati autos olema, viis kuni kümme liitrit võiks seda kogu aeg reservis olla.

Hooveri tamm on muidugi ilus ja võimas, mastaapne, loodus on seal omamoodi huvitav ja Nevada ning Arizona maastik on muidugi omapärane. Eestlasele eriti. Kaljune. Ilus.

Grand Canyon.

Et sinna jõuda, tuleb põhimaanteelt kõrvale keerata ja sõita umbes 80 km mööda väga head maanteed kanjoni poole. Tee peale jääb paar huvitavat söögikohta ja bensiinijaama, muuhulgas üks bensiinijaam vanade autode näitusega. Tasub külastamist.
Ilm on endiselt superilus, sooja umbes 35 kraadi, päike, selge taevas.

Grand Canyon tervitab sind esmalt rahalise sissemaksega, nagu Ameerikas ikka.
Raha makstud, saad sa võimaluse sõita sisse ühte USA populaarseimasse kanjonisse – et mitte öelda – turistilõksu.
Minu jaoks – andke andeks, aga nii on – täielik turistikas. Tohutult rahvast. Sadu, tuhandeid inimesi. Parkimisruumi ei ole, kõik võitlevad parkimiskohtade pärast. Ootavad suvalise auto taga – äkki keegi tuleb ja sõidab minema. Tegin seal isegi suure ringi mitme parkla vahel – no ei ole kohti. Kuskile tee äärde parkida ka ei saa.
Sisuliselt näeb asi välja nii, et tasulisest teeputkast lastakse läbi kõik autod – näiteks tuhat – aga parkimiskohti on ainult 500 -le autole. Vaata ise, kuhu koha leiad. Kui tee äärde pargid, veetakse auto minema. Ma ei taha teadagi, mis see maksma võiks minna.
Lõpuks õnnestus leida üks parklast lahkuv auto ja temast vabanenud kohale siis parkida. Phew!

Park ise – kanjon ka muidugi – on ilus. Puhas. WC-d, joogikausid. Rahvast muidugi nagu murdu. Paar vaateplatvormi. Vaated on muljetavaldavad, aga ei midagi ahhetavat, sest kõik on kaugel ja mingi metsik kisa ja kära ja kõva häälega rääkimine ümberringi. Raske on keskenduda, hoomata seda looduse ilu. No ei saa keskenduda sellele, kui kümme jaapanlast sul paluvad nendest pilte teha. Pistavad sulle oma kaamerad ja fotokad pihku – “cheese!” Teed ühest pildi ära, siis kohe palub seda teine, ja siis kolmas ja siis on sinust saanud seal ametlik fotograaf tervele turismigrupile.

Minu jaoks on turistika vaateplatvorm natuke igav ja seetõttu turnisin ma mingeid  “mitteametlikke” teid pidi – mida tegelikult kasutab nii mõnigi aktiivsem turist -,  ühele Grand Canyoni eenduvale pangaservale. Väheke kõhedusttekitav ja mõõdukat riski eeldav  kohalejõudmine, aga sinna kohale jõudes hoomasin ma selle eest kogu seda kanjoni võimsust ja ilu nüüd täielikult. Istudki üksinda seal kuskil kanjoni servatipul, tohutul kivimürakal, ja sinu all on sadu meetreid tühjust. Vaikus!
Istudki seal omaette, riputad jalad üle pangaserva alla ja ahmid endasse kogu seda ilu. Võimas!

Tegin sellest kaljunukist ka foto enne sinnajõudmist. Mõtlesin – ma tahan ka sinna minna ja niimoodi seal istuda! Ühekaupa sinna üksikud aktiivsemad lähevad ja see tunne, seal üksinda istuda – see on kirjeldamatu privaatsus.
Vaade on meeliülendav, tunne on üliemotsionaalne. Tasus siiski tulla. Täiega!

Ees ootab Winslowi nimeline linnake. Tänaseks on sõidetud juba hulk kilomeetreid (miile) ja ilm on mind soosinud. Mulle meeldib see päike, soojus ja tuulevaikus.
Päike hakkas küll juba loojuma ja edasine teekond saab olema pimedas. Läänekaldal on see tavaline, et kell kuus õhtul on juba pime. Suvel.

Winslow. Arizona. Väike linn põhimaantee ääres, mis viib sind Route 66 peale. Kuna oli pime ja hiline aeg, siis palju muud teha ei olnudki, kui kerge jalutuskäik selles armsas, ehtameerikalikus väikelinnas teha, hotelli tagasi minna ja magama heita.

(Järjest enam olen hakanud aru saama, et kui Bookingust broneerid hotelle Euroopas, siis pildid vastavad enam-vähem tõele. Kui Bookingust broneerid aga majutuse USA-sse, siis fotosid väga usaldada ei saa. Fotod on tehtud ilmselt siis, kui hotell just avati, reaalne olukord on aga selline, et hotell on nii sisult kui vormilt enam-vähem 20 aastat vanem.
Mind see küll väga ei häiri, sest toad ja voodid on Euroopaga võrreldes hiiglaslikud ja kõik vajalik on toas olemas. Sealhulgas konditsioneer, külmik, mikrolaineahi. Muidugi ka dušš ja soe vesi. Külmiku pidin ööseks seinakontaktist välja tõmbama, sest see mürises meeletult).

Ööbimine Winslowis, Econo Lodge Winslow I-40. Nimed on hotellidel siin pompöössed.

Päev 3

Täna olen ma väheke segaduses, sest ma ei te täpset plaani ega majutuskohta. Wifi on siinsetes hotellides suhteliselt nõrk ja suure vaevaga õnnestus mul mingi plaan koostada. Näiteks, et avada Booking.com, jätsin ma telefoni wi-fi seda otsima ja käisin vahepeal duši all.  Duši alt tagasi jõudes oli Booking just avanenud. Vaatasin kaarti ja vahemaid ning jõudsin järeldusele, et Amarillo on enam-vähem sobival kaugusel.

Küll oli mul täna kindel plaan Winslowi lähedal asuvat meteoriidikraatrit külastada. Tegemist on maailma tuntuima meteoriidikraatriga, mis mulle küll ei öelnud veel midagi, sest polnud ju veel ise sinna jõudnud. Meteor Crater. Lihtne meelde jätta.
Asub see Winslowist 26 miili kaugusel, seega pool tundi sõita.

Jõudsin sinna umbes kella üheteistkümneks. Ilm oli jälle imeilus, soe. Mul on ilmadega vedanud.
Vaated on siin suurepärased – mitte, et midagi vaadata oleks, vaid see lõpmatu silmapiir, see on omamoodi huvitav. Mingi mägi näiteks, 50 kilomeetri kaugusel. Rohkem mitte midagi.

Et kraatrit ka oma silmaga näha, tuleb lunastada pilet – vist oli $18. No mitte väga kallis.

Natukene kõmpimist mööda treppe siseruumides ja seejärel õues, kuniks jõuadki kraatri servani.
Muljetavaldav. Mõelda vaid, et siin toimus kunagi plahvatus, mis moodustas kilomeetrise diameetriga augu. Oma 200 meetrit meetrit sügav, silma järgi hinnates. Võimas.

Seisad seal vaateplatvormil ja mõtled, et tahaks kuidagi lähemalt katsuda seda, oma jala sinna servale maha panna.. Aga ei  saa. Tõkked ees, turistidele läbipääs puudub. Kraatri servasid hoitakse masside eest suletuna, et mitte rikkuda seda ajaloolist vaatamisväärsust.

Jalutan siis alla tagasi, jõuan fuajeesse. Vaatan seal infotahvleid ja loen ajalugu.
Märkan, et minu selja taha koguneb kümmekond inimest, kõik on elevil ja nagu ootavad midagi. Tuleb giid ja küsib, kas kogu grupp on nüüd koos. Sulandun massi ja noogutan.

Giid avab lukustatud kõrvalukse ja kogu “meie” grupp läheb eksursioonile kraatri servale. Wow.
Sellised piiratud eksursioonid, kümme inimest grupis, paar gruppi päevas, giidi juhendamisel.
See oli vägev elamus ja kogemus, kuulda kogu seda ajalugu, käia selle kraatri serval, näha selle kraatri esimese omaniku endist majaaset ja leida kraatri servast ka metalne, magneetiline kivim, mis loodetavasti on tükike meteoorist – vägev!
Ekskursioon kestis tund aega ja oli minu jaoks selle päeva naelaks. Kahtlemata.
Ööbimine Albuquerques.

Päev 4

Esimene päev, kui ilm pilvine oli. Albuquergues oli mul sisuliselt ainult üks eesmärk – South Sandia Peak ehk tipp, mis seal linna külje all kõrgub. Populaarsem sellest on North Sandia Peak, aga ma olin kuskilt lugenud – ilmselt TripAdvisorist -, et kindlasti tasub puudutada ka “Eye of Sandiat” – kurba silma. Miks ta kurb on või miks ta nii eriline on – seda ma tahtsingi teada. Ja South on ka tehniliselt oluliselt raskem, sest sinna saab ainult jala.
Kuna GPS ei leidnud sinna korralikku teerada üles ja pooltel teelõikudel olid kurjakuulutavad eravalduse sildid, parkisin auto lihtsalt mäe külje alla ja hakkasin lihtlabaselt, otsejoones mäkke tõusma. Mingit teerada seal ei olnud, pinnas kivine, aga võetav.
Hiljem muidugi selgus, et parkisin auto kuhugi väga valesse kohta, kuna alustasin liiga madalalt. Oleks saanud ka poole kergema vaevaga hakkama.
Kuna mägi tundus alt vaadates naeruväärselt madal, läksingi, paar pudelit vett seljakotis, otsejoones tipu poole.
Aga polnud see nii väike mägi midagi. Iga künka taga jälle uus küngas, ja nii ma muudkui tõusin. Ühel hetkel oli juba kogu Albuquerque mul nagu peopesal, vaated olid ikka päris korralikud.

Mul ei olnud õrna aimugi, kui kõrgel ma olen või kui kõrge see mägi üldse on. Kodutöö tegemata. Eemalt, maanteelt vaadates,  tundus madal ja lihtsalt tehtav. Hakkas ka vihma sadama.
Siis torkasin ma veel ühe ilgelt vastiku kaktusenõela omale jalga. See oli küll valus torge. Läks vist luuni välja.
Ja et sellest veel vähe oli, siis lõhkusin päris korralikult ka oma jala vastu kivi ära, veri välja ja puha. Kivide välispinnad on seal teemantteravad – vihma poolt välja uhutud liiv jms materjal jätab kivi pinnale teemantilaadsed väikesed, teravate servadega tükid. Vastu sellist tükikest puutud, on nahk lõhki justkui žiletiga lõigatult.
Ühel hetkel tekkis juba ka janu, sest vesi sai otsa, aga tagasi ma ka ei raatsinud minna, sest tipp oli juba käeulatuses. Oma neli tundi juba rassitud, higi voolamas seestpoolt, vihma kallamas pealtpoolt. Jõudsin mingile teerajale välja, see kergendas edasiminekut.

Minu õnneks jalutas mulle vastu kaks inimest, kohalikud matkajad. Liz oli igatahes naise nimi. Mehe nimi meede ei jäänud, kuna just Liz pakkus mulle oma termosest mõnusalt jahedat vett. Küll maitses hästi. Väga toredad noored, kohalikud matkajad. Vestlesime seal oma 15 minutit ja puhkasime jalga ning justkui ingli poolt saadetud, teadsid nad täpselt ka selle “nutva silma” asukohta, sest teel tippu olid nad sealt mööda tulnud.
Tulidki minuga koos siis sinna salapärase, nutva silmani.
Mida seal nii erilist oli, et see TripAdvisoris märkimist leidis, ei saanudki aru, aga ära ma selle nägin ja pisaraid ma katsusin. Endal ka juba peaaegu pisar silmas – kaktusetorkest, haavast jalas ja koledast ilmast. Tõusmeetreid ka juba parasjagu.
Lõpuks sai ka “tipp” võetud, aga kuna ilm oli lihtsalt kohutav – sadas põhimõtteliselt paduvihma – ja ma olin läbimärg, siis oli peamine eesmärk autoni tagasi jõuda. Siht enam-vähem silme ees, hakkasin laskuma. Jalg jooksis verd ja kaktusetorge andis ikka tunda, aga meeleolul polnud väga viga. Kaheksa tundi rassimist.

Ööbimine Amarillos, Radisson Country Inn`is. Tellisin omale pitsa tuppa. Pool tundi ja kohal ta oligi. $20 koos tipiga. Maitses hästi. Nagu ka uni pool tundi hiljem.

Päev 5

Amarillo. Radisson Country Inn.  Ideaalse asukohaga – maanteelt maha keerates kohe ta paistab, samas piisavalt kaugel maanteest, et siia ei kostuks müra. Hoolitsetud parkla, aed, valgustatud ja turvaline. Puhas.
Hotell ise näeb välja elegantne ja hubane, maamaja stiilis. Kamin ja puha. Ei usukski, et sellise klassiga  hotelli $70 eest toa võib saada.

Tuba suur ja puhas, suur TV, A/C, külmik. Vannitoas kõik vajalik olemas, sealhulgas šampoon ja seebid. Rätikuid lademetes. Mõnus.

Märkasin hommikul hotellitoa laua peal mingit infokataloogi vms ja selle esilehel oli üks imeilus foto. Mingist punakast kaljunukist. Ilus punane liiv ja kaljunukk. Vaatasin ja vaatasin seda pilti ning läksin alla vastuvõttu.
“Tere. Kas te teate, kus see koht asub?”.
“Jah, ikka. See on siin lähedal, kolmkümmend miili sõita, see on kanjonis”.
“Kas ma saan sinna minna?”
“Ikka saate, aga seal tuleb palju jala käia, see on päris raske”.

Hea nali. Seitse miili jala käia. Mida seal rasket saab olla?

Sõin hommikusöögi, võtsin kohvi, veelkord kohvi ja pakkisin oma koti kokku, koristasin parklas autot ja nautisin järjekordset ilusat ilma. Lihtsalt seisingi hotelli ees autoparklas, ja hingasin sisse seda mõnusat, värsket, suvist õhku. Vaikne, idülliline maakoht. Ma võiks siin lausa elada.

Asusin teele Palo Duro poole, mis on Põhja-Ameerika suuruselt teine kanjon. Kolmkümmend miili sõita.

Jõudsin 25 miili hiljem mingi putka ette. Tõkkepuu. Teenindaja oli väga tore. Nagu ikka, tuleb maksta, kuigi summa oli sümboolne, vist $8.
Sõidan edasi, teed on lihtsalt hämmastavalt suurepärases korras. Kuumust on mingi 40 kraadi, päike küpsetab nii, et auto kliimaseade tuleb hädavaevu salongi jahutamisega toime, aga asfalt ei ole üles sulanud ega pritsi pigi välja.. Ilus, puhas asfalt. Kollaste joontega.
Vahepeal tegin ka mõned peatused, kui imeilusaid vaateid kanjonile nägin. Äge!
Natukene maad veel ja jõuan turistiinfopunktini, milleks on üks ütlemata kena ja ehtameerikalik majake. Lipud maja ees ja puha.

Veel toredam oli see maja seespoolt, kus kaks imearmast, tüüpiliselt ameerikalikku vanatädi – ilmselt juba 80-aastased -, mulle kanjoni kujunemisest, ajaloost, pühast mäest ja muust sellisest rääkisid. Vana indiaanlaste asumaa või reservaat ja vist nende püha mägi. Seesama kaljunukk, mida ma pildilt nägin.

Ja soovitasid mul vett kaasa osta. Kõvasti kohe. Sest täna on “soe” ilm. Ja peale minu on seal veel ainult kaks turisti. Kuna on ikkagi väga “soe” ilm ja täna turiste siin ei liigu.

Ostsingi 2 liitrit pudelivett, kuigi mul oli ka autos mingi viis-kuus liitrit reservi. Aga ma ei tahtnud nii toredatele tädidele pettumust valmistada. $12, kaks liitrit vett. Viimati ostsin ma nii kallist pudelivett El Teidel, aga see oli 3200 meetri kõrgusel.
Mõned indiaanlaste meened ostsin ka. Need olid natuke kallimad, kuna olid ehtsate indiaanlaste käsitöö. Väidetavalt.

Istusin autosse ja jätkasin kulgemist Palo Duro rahvuspargi südamesse.

Umbes-täpselt X miili pärast jõudsingi kohale. Parkla. Joogiveekauss. Ja kuumus. Kuumus on  keskmise eestlase jaoks korralik. Autotermomeeter näitab järjekindlalt 100F, sest suuremaid numbreid autovalmistaja ei tunne. Ja kuna päike siras taevas ning maa oli tuhkkuiv, siis oli seal ka tolmune. Punane tolm.
Sel hetkel tulid mulle väravasse vastu ka need kaks turisti, kes sinna rajale olid läinud ja andsid tungiva soovituse võtta kaasa võimalikult palju puhast vett.

Pakkisingi seljakotti põhimõtteliselt ainult vett – viis liitrit -, ja panin minema.

Pole siin mõtet väga pikalt kirjeldada kõike seda ilu ja hääli ja loodust ja vaikust ja kogu seda ürgsust üheaegselt – see oli igatahes minu kõige suurepärasem elamus USA-s.
Milline imeline loodus, vaated. Ja samal ajal erinevad hääled, mida teevad linnud, rohutirtsud, putukad, mutukad ja tont teab kes veel. Sa oled seal, keset seda kunagist indiaanlaste reservaati, nende pühal maal, sellel ürgsel pinnal. Kus sa jalutad kuivanud jõesängides, purretel ja sildadel. See kõik on sajandeid, aastatuhandeid vana ja see on nii mõnusa auraga.

Siin oled sa keset kogu seda ürgset loodust. Nagu see oli sada või tuhat aastat tagasi. Või kümme tuhat. Saad seda kõike käega katsuda. Jalaga astuda. Siin ei ole midagi tänapäevast. Ei mingeid prügikaste, infotahvleid, vaateplatvorme ega muid mõttetuid  turistividinaid. Ega ka mitte mobiililevi.
Kuumus lihtsalt siriseb sul kõrvades, seal punaste liivade peal oli 50 kraadi kuumust ilmselt käegakatsutav. Vett läheb pudelite kaupa, nagu kerisele. Ühe pudeli lõpetad, kohe avad uue. Higi voolab.

Ja kõike seda troonib lõpuks seesama vaade, see foto, mida ma nägin ajakirjakaanel. Sinna oli vaja veel kohale jõuda, ronimist ülesmäkke. Ja see pole mingi asfalttee. See pole isegi mitte jalgrada. Parimal juhul mingi kuivanud ojasäng.

Ja siis sa seisadki lõpuks seal, katsud käega seda kunagist püha mäge.. Mägi ise õhkab jahedust, seal on tuuline ja omamoodi veider tunne. Pigem on seal kaks kaljunukki ning neid ühendab platoo. Kui sul on vähekenegi julgust, siis sa ronid mööda kitsast teerada sinna tippu ja sulle avaneb vaade kogu kanjonile. Võimas.

Võtan sealt mäe küljest kaasa kaks lahtist, punast savitükki – ühe endale ja ühe oma tütrele – ja hakkan tagasi minema. Tunnen ennast millegipärast õnnelikuna.

Ööbimine Oklahomas.

Päev 6

Siiani on sõitmine olnud suhteliselt üksluine, sest Texas oli veel lagedam kui New-Mexico. No lagedam ei saagi enam olla. Kui maa oleks lapik, siis näeks sealt mõne natukene kõrgema künka otsast ilmselt maailma lõppu.

Ja ega see Kansaski lopsaka loodusega ei hiilga. Kuigi natukene rohelisemaks juba läheb.

See päev koosnes suuremas osas autoga sõitmisest, kuigi ühe kõrvalepõike ma siiski seal tegin.

Nimelt keerasin ma maanteelt maha ja sõitsin osaliselt läbi ka Route 66, mis on minu unistus olnud pikemat aega.
Paari aasta pärast loodan ma siia tagasi tulla ja sõita loodetavasti kogu selle Route 66 koos tütrega läbi. Seetõttu ma hetkel sellele teele suurt tähelepanu ei pööra, aga see uhkes üksinduses, keset kõrbe looklev tühi tee oli lihtsalt niivõrd kutsuv. Selline ehe. Nagu filmis.

Kümmekond miili sõitnud, seisingi ma keset inimtühja kõrbe ühes teeristis, maantee igas  suunas tühi. Tuul keerutas liiva üles, teeviida plekk kolksus vastu posti.
Vaated oli täpselt sellised, nagu seda parimates filmides nähtud on. Tarantel sibab üle maantee..Kõrbekuumus.

Sõidad natuke maad veel ja siis jääb tee äärde bensiinijaam. Vana, väsinud. Tankurid on ilmselt samuti nendest aastatest. Tuul pööritab üle põllu kaktusepõõsaid.
Kauplusesse sisenedes kriuksub uks nagu parimas westernis ja kohe seejärel kelluke kõlisemas. Tagaruumist ilmub välja 70-aastane papi ja läheb leti taha. Pumppüss on ilmselt leti all.
Ei ole seal moodsat kohviaparaati või muud elektroonilist vidinat, näiteks kassaaparaati. Loomulikult ei saa seal kaardiga maksta, see olekski naeruväärne.

Kaup on eriilmeline, ilmselt kuidagi omaniku vanuse ja kohaliku eripäraga seotud. Kauboikaabud, saapad, kindad.. Õlid, määrdeained, mutrivõtmed ja muu selline väga praktiline ja vajalik kaup. Nagu kohalik tööstuskaupade kauplus. Väga vinge. Tõeline nostalgialaks – justkui elavas Route 66 muuseumis oleks..
Kus ma asun – pole õrna aimugi. Kuskil Texases.

Pöörasin paarikümne miili pärast moodsale maanteele tagasi ja jätkasin sõitu Amarillo suunas. Minu lõppsihiks oli siiski konkreetselt Chicago ning New-York ja  ma väga siia kõrbe aega ei raatsinud kulutada. Tulen ma ju loodetavasti siia kahe aasta pärast tagasi.

Maanteed olid jätkuvalt suurepärased, kaherealised ja ühesuunalised ning mõistlikult kiired (70-75 mph). Bensiinijaamapeatus.

Kütusetanklad on Ameerikas.. muidugi ameerikalikud. Näiteks, sa soovid kohvi. Aga millist kohvi?
Tume röst? Hele röst? Keskmine röst?
Araabika? Etioopia? Colombia? Segu?
Piima. Rasvatut? 2,5%? 4%? 20%? Maitsestatud? Vanilli? Kaneeli?
Suhkur – kuus erinevat sorti, kuni tabletini välja.
Topsid – 5 erinevat suurust, igaüks erineva hinnaga.
Täielik teadus!

Päev 7

Siia jõudsin ma eile õhtul. Oklahoma Townhouse City Airport nimeline hotell. Mõistliku hinna-kvaliteedisuhtega majutusasutus.

Minu arvamus on üldiselt selline, et USA-s on teeäärsed majutused odavad. Laias laastus maksavad nad vahemikus $50-100, kusjuures alumise otsa kvaliteet on alati suhteliselt nutune ja ülemine ots juba väga viisakas.
Põhimõtteliselt leiab ka üliodavaid motelle kogu teekonna ulatuses (alates $25)  ja just ühte sellisesse on mul täna õhtuks  ka üks tuba broneeritud. Juba Eestis olles broneerisin ma selle motelli, sest see oli üks nendest motellidest, kus ma kindlasti tahan ööbida.

Oklahoma on arvestatava suurusega linn enam-vähem keset Ameerikat. Linn ise on äärmiselt puhas ja hoolitsetud.

Kesklinnas on parkimisega mõningaid probleeme, aga kuna kesklinn moodustab ainult üliväikese osa linnast – paar kvartalit – , ei olnud mingit probleemi jätta auto paar kilomeetrit kesklinnast eemale. Seal on ruumi ning see on tasuta.

Oklahoma südalinnas on ka botaanikaaed, Myrial Botanical Garden, mis ehk karmil südatalvel on päris tore koht, aga suvisel ajal on see liiga “tavaline”, et sinna minna. Mina küll käisin seal $10 eest ära, aga mingit suurt elamust sealt eest ei leia. Troopiliselt soe ja niiske, mõned kosed ja palju taimi. Iseenesest muidugi armas, et südalinna selline asi on tehtud.  Botaanikaaeda ümbritseb suur roheline park, veesilmade, koskede ja ojadega.

Jalutasin tunnike kesklinnas ringi ja kui auto juurde tagasi pöördusin, nägin üle tee söögikohta – Joe`s Pizza. Miks ka mitte.
Väike, hubane söögikohake, rahulikus äärelinnas. Tellisin omale “väikese” pitsa, sest ma juba aimasin, et mulle on väike pitsa täpselt paras. Mis nii oligi.
Väike on “väike” ilmselt ainult ameeriklasele. Või siis, kui te kavatsete pitsat süüa kolmekesi.
Kuna ilmselgelt mu inglise keele aktsent ei jäänud teenindajale tähelepanuta, istus mu lauda – pitsat oodates – nagu muuseas, üks naisterahvas, kes küsis kust ma pärist olen. Saanud vastuse, ulatas mulle käe ja ütles, et “meeldiv tutvuda, mina olen Joe”.
Ma ei teagi, miks ma arvasin, et Joe peaks mehe nimi olema. Tore, kui omanik ise peab oluliseks turistiga veerand tundi vestelda. Võib olla oli seal ka väike äratundmisrõõm – oleme me ju peaaegu naabrid. Ta ise on samuti Euroopast pärist, endisest Jugoslaaviast.

Edasi jätkus tee Saint Jamesi suunas. Seal on mul broneeritud üks tuba motellis, mis oli kõikide kirjelduste järgi just see, mida ma tahtsin ära proovida. Sõita ligi 700 km, väga pikalt Oklahomasse muljetama jääda ei saa.

Saint Jamesi jõudsin juba päris hilisel tunnil, kuna vahepeal sattusid ees olema teetööd, mis väljendusid kümnete kilomeetrite pikkustes ummikutes ja teosammul venimises.

Motell aga ise oli just see, mida ma arvasingi olevat.

Kuna see oli väga odav ja vana motell, siis ma lootsingi leida sealt eest “vana aja hõngu”. Sellist maanteeäärset. Kogemuse mõttes. Leidsingi.

Pargin auto ukse ette, millel silt “motel office”.
Kelluke kõliseb. Väike eeskoda, kus on trellitatud aken imepisikese luugiga. Klaasi ja trellide tagant paistab diivan,  kust üks härra, maika seljas ja dressipüksid jalas, püsti tõuseb ja klaasi taha astub. Üks sõrm on hooletult marliga kinni seotud.
Annan passi. Vaatab passi, sobrab paberites, leiab mu nime üles ja ütleb, et $30, palun. Minu mäletamist mööda oli $25.
Mees sobrab uuesti paberites, vabandab ja ütleb et ta eksis. Et mul ei ole King Suite, vaid Queen Suite. Mõlemad nimed kõlavad siin naljakalt.
Saangi Kuninganna Sviidi. Ilmelt on mõeldud küll selle nime all voodi suurust.
Toavõti on suure, puust kuulikese küljes. Või siis vastupidi.

Sõidan autoga natuke maad edasi, õnneks on iga “sviidi” ees ka oma parkimiskoht. Autosid on motelli ees kokku täpselt kaks tükki. Üks nendest on minu auto.

Avan “sviidi” ukse ja esimese asjana lööb vastu kopitanud hais. Isegi vist kerge uriinilehk. Kuna kell on palju – tegelikult juba üks öösel -, ei viitsi ega taha teemaga tegeleda. Panen konditsioneeri tööle, see müriseb nagu traktor. Tundub, justkui töötaks sisepõlemismootoriga.
Toon autost mõned asjad tuppa ja vaatan natukene “sviidis” ringi.
Täiesti adekvaatne vannituba, ilmselt 30 aastat vana. Rätikud muidugi on üsna kulunud. Isegi üks seep on. WC-paber. Pole viga.
Tuba on väsinud ilmega, madal, pime. Üks lamp ei tööta. Tugitool nurgas, teler.

Ukselukk on selline, et selle murraks lahti ilmselt ka lihtsalt õlaga vastu ust toetudes.
Tõmban voodilt kattelina pealt ära. Korjan mõned tumedad juuksekarvad voodist. Panen konditsioneeri kinni, sest see müriseb meeletult, kustutan tule ja lähen magama.

Päev 8

Kell 10 koputatakse uksele ja aetakse mind üles. Proua koristaja soovib teada, kas ma lahkun enne kella 12 või lahkun kohe praegu. No ma lahkun siis “kohe praegu”, kas sobib? Vaatan, et koristajal on hoopis pruunid juuksed.

Hommik on tegelikult päris helge. Päike paistab, on soe. Autogi kenasti alles, seisab otse ukse ees.

Omamoodi on see motell isegi romantiline, sest mulle meenub jälle mõni film, näiteks Hitchcooci klassikalised thrillerid.
Iseenesest on see täiesti ööbitav majutusasutus – asub otse maantee ääres, ööpäevaringselt avatud, auto saad parkida ukse ette ja kõik esmavajalik on ju olemas. No mitte küll esimeses nooruses või ideaalses puhtuses, aga ka ei midagi hullu. Loota, et saad odavalt midagi head, ilmselt ei vea välja. Vähemasti motellides mitte.
Ja tõele au andes – mingeid putukaid, lutikaid, kärbseid vms ma üheski hotellitoas ei kohanud. Isegi kõige odavamas mitte. Kui rahakott kannatab, võta parem hotell. Kui rahakott on kõhnem, võib vabalt ööbida ka kõige odavamas motellis. USA-s on ka kõige odavam motell siiski täiesti arvestatav majutuskoht.

Tuju on optimistlik, kuna eelduste kohaselt peaksin ma õhtuks Chicagosse jõudma. Tütrega kohtuma. Viisin võtme sidemes sõrmega mehele tagasi ja läksin Burger Kingi sööma ja panin seejärel paagi kütet täis – $1.99 gallon.

Sõitsin Chicago poole läbi Mattooni, kus külastasin ühte mulle olulist inimest. Väike ameerikalik linnake. Palju on näha amišeid.

Amišid lihtsalt torkavad silma. Mehed on reeglina riietatud musta – erandiks valge linane särk -, kannavad kaabusid ja enamikel on ka pikk habe – ilmselt abielus. Kõikidel on ühesugused soengud – potti lõigatud ja väga iseloomulikud ainult amišitele ning kõik kannavad ka ühe tegumoega pükse, punutud, nahast traksidega.

Kuuldavasti ei sõida nad autodega, aga mina bensiijaamades ühtegi hobuvankrit ei silmanud.
Mulle nad meeldivad, sest mulle meeldib nende üliökoloogiline jalajälg loodusele. Meie võime ju Eestis mõelda, et oleme ka ökod, kui me ostame ökopoest midagi või kasutame ökoseepi,  aga võrreldes amišitega on isegi ilmselt kõige ökom eestlane räige laristaja.
Ei kasuta amišid ju ei naftatooteid, ei sünteetikat, elektrit, mobiiltelefone, internetti ega ka autosid ning elavad maaharijate kogukonnas nagu muistsetel aegadel. Harivad ise maad (hobustega), ei väeta seda kemikaalidega, valmistavad endale kõik riided ise. Neil on oma koolid ja õppeprogrammid ning ühiskonnakorraldus. Ilmselgelt on neil ülitugev tahtejõud ja visadus seista vastu kõigele sellele hullusele, mida me tarbimisühiskonnas normaalseks peame.

Peale Mattooni sai võetud suund Chicago peale.

Chicago. Minu reisi üks peamisi eesmärke.
Kuna ma saabusin sinna pimedas, siis oli päris muljetavaldav seda linna juba kaugelt, tuledesäras, näha. Loomulikult on ta kolossaalne, tohutult suur. Autode vool linna on lakkamatu, viis-kuus sõidurida katkematult autosid täis. Nagu jõgi voolab, allavoolu.
Aga meeleolu on ülev, enesetunne super. Ma olen siiski teinud läbi juba arvestatava osa reisist, läbinud 2800 miili (4500 km). Ma olen siia kohale jõudnud ja seega on kõik plaani järgi kulgenud.
Kuna on juba üsna hiline aeg ja on pime, siis otsejoones tütre juurde. Kuhu siis veel.

Kui mõnus tunne on veereda kogu selle linna melust, kisast ja kärast vaiksemale kõrvaltänavale ning jõuda maja ette, kus elab minu jaoks nii oluline inimene.
Mulle meeldivad need ameerikalikud elurajoonid, kus tänavad on palistatud puudega, armsad, kahekorruselised majad kummalgi pool teed, igal majal oma aed. Olgugi, et väikene, aga ikkagi oma aed. Igal teisel-kolmandal majal lehvib vardas USA lipp. Patriootlik, rahvuslik.

Astun autost välja. Tänaval on vaikne, on soe. Isegi mõned rohutirtsud siristavad.

Maja uks avaneb ja sealt astub välja üks kaunis printsess. Ma ei tea, kas ta just maailma kõige ilusam printsess on, aga kõike kallim on ta küll. Vist ikka kõige ilusam  ka. Kahtlemata.

Kuna täna õhtuks konkreetseid plaane ei ole, sai peale paaritunnist koosolemist ja suhtlemist sõidetud taksoga kesklinna, kus mul on ööbimiseks Radisson Aqua hotelli tuba broneeritud. Ei taha ma töönädala keskel seal teistel jalus olla. Niikuinii lähevad nemad hommikul vara tööle, hakkab seal üks hommikune sagimine ja mina pean kesklinna minema ikkagi. Ja üleüldse – väike hellitus kulub ka mulle nüüd ära.

Laura laadis mu telefoni taksoäpi, milleks Chicagos on ilmselt populaarseim “Lyft” ja taksode tellimine ei olnud mul edaspidi raskem, kui paari kliki kaugusel. Väga mugav taksoäpp. Sai valida ka sõidujagamist, luksuslikumat taksot või lausa limusiini.
Mina kasutasin muidugi tavalist, kõige klassikalisemat varianti ja üldiselt oli takso ka 2-3 minutiga kohal. Takso ei ole Chicagos odav, aga ka mitte meeletult kallis, kusjuures hind sõltub vägagi kellaajast – tipptunnil on see 2-3 korda kallim. Üldiselt tuleb aga takso Chicago kesklinnas kohale isegi tipptunnil umbes 10 minuti jooksul.

Radisson Aqua kõrgub Michigani järve kaldal, südalinnas. Päris korralik neljatärnihotell, mille rõdult avaneb vaade järvele, pargile ning Buckinghami purskkaevule. Väikese, sõbraliku vestluse eest administraatoriga, sain tasuta upgrade kõige kõrgemale, viimasele korrusele.
Kuna tegemist oli Business klassi toaga, siis võib öelda, et see oli isegi luksuslik.

Kui mõnus tunne see on, kui sa ei pea voodist otsima juuksekarvasid, sa ei pea muretsema, et rätikud on vanad või plekilised või et voodilinad on väsinud.
Ülim, no tõesti ülim puhtus – kõik vajalik samuti olemas. Isegi väike korvpallisaal, rääkimata basseinidest, piljardist, lauatennisest, jõusaalist, saunadest ja muust sellisest tavalisemast. Hotell, kus sa tõesti puhkad!

Päev 9

Hommikused veeprotseduurid, hommikusöök ja siis linna peale.

Otse hotelli kõrval asub tuletõrjedepoo. Üks tuletõrjeauto garaažis. Näen seal ühte ametnikku ringi liikumas ning tegin temaga juttu. Ohvitser küsib, et kust ma tulen?
Ütlen, et Eestist.
“Wooooow!”, ütleb tema, tehes väga üllatunud näo.
Mina olen hämmelduses, küsin, et kas ta tõesti teab, kus Eesti asub?
“I have nooooo ideas!” vastab ohvitser ja hakkab naerma.

Kontakt oli loodud ja seejärel tehti mulle päris põhjalik eksursioon depoos. Näidati varustust, tehnikat, puhkeruume. Sain võimaluse ka autosse istuda. Ehe kogemus.

“Kas tahad paar tiiru ka kvartalile peale teha, sireenidega?” pilgutati mulle kavalalt silma. Sõbralikud on ameeriklased küll, ei saa kuidagi öelda, et ei oleks.

Edasi panin jala minema mööda järve äärt pargi poole, kus asub teleseriaalist “Tuvikesed” tuttav ja ilmselt üldse üks kuulsamaid purskkaevusid – Buckingham Fountain.
Mõnus äratundmisrõõm – näen ma ju seda purskkaevu iga kord, kui kodus “Tuvikesi” vaatan.

Edasi liikusin veepargi ja planetaariumi poole, kindla kavatsusega neid külastada, aga mingil hetkel tundsin, et jalahaav, mille ma Albuquerques sain, teeb valu. Võtan plaastri maha ja näen, et haav on mädanema läinud. Päris räige vaatepilt.
Sai tookord haavale kuskilt apteegist ostetud mingi suvaline plaaster ja see peale pandud, nüüd märkasin, et plaaster on haava poolt kilega kaetud. Missugune plaastritootja saab sellise asja peale tulla? Kile ju ei hinga! Neli päeva haudunud seal..
Viskasin plaastri minema ja kuna haav asus hüppeliigese juures, käärisin lihtsalt teksasääred natuke kõrgemale. Näeb väga moodne välja. Tellisin omale takso ja sõitsin hotelli.

Algas tohterdamine. Võtsin minibaarist pudeli Russkaya Vodkat. Leotasin haava viinaga puhtaks ja jätsingi ta lahti – et haav õhku saaks.
Võtsin endale täna “vaba” päeva ja keskendusin enda ravimisele. Võib olla oligi see märguandeks, et üks päev ka puhkust võtta.

Tuba oli juba ära koristatud, uued linad pandud ja pudelivett lisatud. Tellisin tuppa pitsat ja coca-colat, vaatasin telekat ja lihtsalt lebotasingi niisama.
Täitsa nagu päris puhkus. Jäin vist isegi magama.

Ühel hetkel helistab mulle Laura ja ütleb, et auto on vaja täna tagasi viia, millal ma jõuan? Appi.. Selle olin ma üldse ära unustanud..Mul siin auto ka ju. Auto seisis aga linna teises otsas.
Joppenpuhh. No ei saa inimese moodi puhata.
Sai siis jälle takso tellitud ja auto järele mindud. Et see Hertz`i tagastada ja ühtlasi Nationalist uus auto võtta. Midway lennujaamas peaks see vahetus toimuma.

Hertzis käis auto tagastamine kiiresti ja valutult, maksimaalselt kolme minuti vaev. Auto asjadest tühjaks ja seljakotti. Ten points to Hertz! Ideaalilähedane autorent.

Väike jalutuskäik Nationali poole. Väike segadus tekkis Nationalis kuupäevade ja kaasjuhtidega, aga lõpuks kõik lahenes.
Nationali puhul tabas mind muidugi väike pettumus, sest Emerald klubi liikmena sain ma küll autot aislest valida, aga mitte sellest klassist, mida mina tellinud olin.
Mina tellisin nimelt suure SUV-i, pidades selle all silmas autot F150, mida Chicago – New-York otsaks hea hinnaga pakuti, valida anti aga sõiduautode hulgast.
Kui ma autot otsisin ja broneeringut tegin, sattusin ma mingil õigel tunnil Nationali pakkumise otsa, mis oligi vist liiga hea, et olla tõsi – F150 (või RAM 3500) klassi auto vähem kui $100 eest päevas, sealjuures teise osariiki jätmisega.

Pikalt seal jageleda ei viitsinud, sest tegelikult olid ka sõiduautod täiesti korralikud ja lõpuks sai valitud must Dodge Charger. 3,6L ja 292 hj mootoriga sportauto. Mitte küll päris muskelauto, aga kuskil seal vahepeal. Läbisõiduga 700 miili. Isegi “uue” auto lõhn oli veel sees, mõned kiledki detailidel peal. Hind jäi ikka samaks, natuke alla $100 päeva eest. Koos kõikide maksude ja tasudega.

Sai veel natuke õhtuses Chicagos ringi sõidetud ja ühes restoranis ka söömas käidud. Söögikoha nime ei mäleta, aga söögid olid väga, väga head, koht ise suurepärase miljööga. Ilmselt Mike selle koha valis ja tema maksis ka arved. Tänud.

Seejärel sõidutati mind viisakalt hotellini, pandi mind selle ees maha ja mõnusa lõrinaga võttis Charger kohalt, Laura roolis. Õhtuses linnas näeb see auto tagantvaates väga stiilne välja.

Päev 10

Tänane päev oli sisukalt organiseeritud ja tegevusi täis pikitud. Sai käidud linna peal, laevaga sõitmas, Navy Pieril, vaaterattal. Väga äge – et mitte öelda üliäge – oli kogemus virtuaalses kosmoselaevas, mis asub Navy Pieri lõbustuspargis.
Istud tooli, kinnitad rihmad, paned prillid pähe ja kosmoseseiklus võib alata. No see oli väga ehe ja reaalne tunne, sõita kosmoselaevas kaasreisijana, kus piloodiks on ilmselt  mõni küborg – äkilised laskumised, sööstud üles tähtede poole, vabalangemine maapinna poole. Natuke ameerika raudteega võrreldav, aga ohutum ja atraktiivsem. Soovitan proovida. $9 eest tundus see isegi odav.
Minule oli see niikuinii kõik tasuta, sest Laura ja Mike maksid võõrustajana kõik arved.

Õhtul kella kuueks oli Laura ja Mike poolt laud kinni pandud kuuldavasti Chicago ühte kõige populaarsemasse Itaalia restorani, Sapori Trattoria.
Valet parkimine. Parkimine Chicago kesklinnas on tõeline probleem, seetõttu on valet parkimine ka sisuliselt ainuke mõistlik lahendus. Las vaatavad ise, kuhu ja kuidas. Kuhu nad auto viivad – pole õrna aimugi.

Restoran ise on superäge. Mulle meeldib. See on mõnusalt hubane, romantiline. Itaaliapärane, meenuvad Sitsiilia ja Palermo. Töötajadki tunduvad itaallased olevat.
Meile on broneeritud laud eessaalis. Istume lauda ja tuuakse menüü.

Menüü on huvitav, et mitte öelda, üllatuslik. Menüü nagu menüü ikka, aga selle keskel ilutseb kiri, mis on puhtas eesti keeles – “Tere tulemast Ameerikase”!

Alustuseks toodi lauale klaasike veini ja vett. Kuna arve maksis võõrustaja, siis julgustati mind tellima parimat majaveini. Pole õrna aimugi mis see maksis või mis vein see oli, aga klaasike maja parimat, ja ilmselt ka kõige kallimat, ma siis tellisingi. Üks kord ju võib.

Eelroad olid maitsvad. Kelner oli tasemel – elegantne, graatsiline, aktiivne, abivalmis, tähelepanelik. Valge rätik üle käe, kandik viie sõrme peal. “Soovite veel midagi, ehk natuke veini, ehk natuke vett?”.

Vahepeal tuli mind tervitama ka restorani omanik isiklikult. Mitte, et ta nüüd kõiki kliente tervitamas käiks, aga nad olid Lauraga tuttavad. Väga muhe mees. Itaallane loomulikult.

Põhiroad olid veel suuremad, maitsesid hästi ja kogu mulje sellest restoranist jäi suurepärane.
Tippi jäeti arve vahele ei vähem ega rohkem kui sada dollarit – heas (ja ilmselt ka kallis) restoranis on see ilmselt tavapärane. Väljudes toodi ka auto ukse ette ja ma võiks arvata, et see oli mul üks parimaid restoranikogemusi.

Meie järgmine peatus oli Chicago kõrgeim hoone, täpsemini selle vaateplatvorm.
103 korrust. Jõuad üles ja näed tuledesäras Chicagot. See on tohutult suur, sisuliselt silmapiirini, igas suunas.

Eriti põnev on seal võimalus astuda “õhku”, klaasist põrandale, mis eendub majast välja. Astudki lihtsalt klaasist põrandale, mille all on 400 meetrit tühjust. Tänav. See pole midagi sellist, nagu Tallinna Teletornis, et on üks väike klaasist ring keset põrandat, vaid 4-5 m2 “põrand”, mis justkui ei toetugi millelegi..Lihtsalt klaasid kuidagi omavahel kokku liimitud.
Seisad siis seal klaasi peal ja mõtled, et millal nüüd krõps käib ja see klaas miljoniks tükiks pudeneb..
Kellel vähegi julgust on, soovitan proovida. Ise tegin selle muidugi ära, aga alles teisel katsel. No tekib tõesti tõrge. Kuna Mike on raskem kui mina, andsin talle eesõiguse klaaspõrandale astuda ja temast salaja ka ühe foto teha.

Päev 11

Täna hommikul alustame teekonda New-Yorgi poole. Kuidagi kahju oli Chicagoga hüvasti jätta. See on tõeliselt puhas ja ilus linn, kuigi suurlinn. Ei näinud ma siin ühtegi kerjust, kodutut või muul moel midagi häirivat. Liiklus on rahulik, ummikud on ainult kiirteedel, kuid kesklinnas puuduvad.
Ilusad pargid, palju rohelust, järv. Ilus on siin, ilus. Siin võiks küll pikemalt peatuda.

Aga samas, ka New-York on mind alati köitnud. Pole ma seal veel käinud, aga see info, mis selle linna kohta on kuuldud-nähtud, on teinud ootusärevaks.
Ma tean kahte asja, seoses New-Yorgiga. Kahte raudpoltkindlat asja, mida ma tahan seal näha. See on Time Square ja Manhattan. Miks, ei tea, aga nii on.

Teekond sai alguse Mike ja Laura kodust ja see oli ilus päev. Asjad autosse ja kassidega hüvasti jäetud, alustasime teekonda New-Yorgi poole.

Esimene päev oli puhtalt sõiduks planeeritud, mingeid suuremaid peatuseid ei olnud aega teha, millegi külastamisest rääkimata. USA-s on vabade päevade saamine tööpäevade arvelt vägagi komplitseeritud ja seetõttu iga tund ja minut arvel.
Sai sellel päeval sõidetud vist oma 900 km. Ööbimine sai võetud Radisson Country Inni. Vahepeale jäid mõned bensiinijaamapeatused aga ei midagi enamat.

Päev 12

Radissoni Country Inn hotellid on oma hinda väärt. Puhtad, korras, hoolitsetud. Võiks vabalt neile jagada kolm või isegi neli tärni. Adekvaatsed hommikusöögid, ilusad majad, hoolitsetud parklad ja territoorium. Väga, väga kindel ja hea tase.

Kaua meil ei olnud muidugi aega selle iluga tutvuda, sest pidime edasi liikuma. Mingil hetkel tekkis mul mõte põhimaanteelt kõrvale põigata ja see tundus olevat hea otsus.
Sattusime kuhugi väikelinna. Selline armas väikelinn kohalike kaupluste, bensiinijaamade ja söögikohtadega.
Parkisime isegi ühe niisuguse söögikoha ette ja võtsime endale eined. Mike vist jälle maksis – Mike oli alati oma rahakotiga igal pool minust ees.. Mina vist maksingi ainult kütuse eest. Mike ja Laura katsid kahtlemata suurema osa arvetest. Tänud!
Igatahes läksin ja tankisin auto paagi toidu ootamise ajal kütust täis. Tont seda teab, kuidas seal New-Yorgis see bensiinijaamade võrgustik välja näeb.

Siis sõitsime veel natukene maad kõrvalteedel ja üllatus küll, aga 50 miili enne New-Yorki, leiad sa ennast idüllilisest loodusest.

Ilus, looklev maantee keset.. ma ei tea, mis kohta.. Tundmatu kohake.
Imeilus mägijõgi, vana sild. Loodus – see on lihtsalt uskumatult kaunis. Natukene sügisene, kollakat värvust lehtedel.
Parkisime auto tee äärde ja läksime metsa. Liikusime mööda jõekallast ülesvoolu ja ahhetasime looduse ilust. Veetsime seal tunnikese.

Natukene enne New-Yorki tegime veel ühel kõrgendikul fotosid, sealt avanes päris kena vaade ümbruskonnale. Ilm oli ilus, päikesepaisteline ja soe, umbes +25 kraadi.

Ja siis, ühel hetkel, jõudsime me ka lõpuks New – Yorki. Ummikud, ummikud ja ummikud. GPS jooksis kõrgete majade vahel korduvalt kokku, sest ei saanud ilmselt infot kätte. Sai siis seal viimase sekundi manöövreid harrastatud ja gaasi põhja litsutud, kui viimasel hetkel GPS ellu ärkas ja teatas, et nüüd “vasakule”. Või “paremale”. Mõnikord sai ka õigest tänavanurgast mööda sõidetud. Ühesõnaga, täielik hullumaja ja kaos liikluses.
Ummikud on.. Mitte kilomeetri ega kümne kilomeetri pikkused, vaid konstantsed. Kogu liiklus ongi ummik. Kogu Manhattan ongi ummik, igas suunas, igas kvartalis.
Olimegi jõudnud konkreetselt Manhattani avenüüle.

Kuskil seal oli meil broneeritud hotell ja me otsisime parklat, kuhu auto ära anda. Lõpuks leidsime ka parkla üles ja saime sellest ummikutevaevast lahti.

Ütleme nii, et autoga Manhattani avenüül sõita on huvitav kogemus, sest ma olen selle nüüd ära teinud, aga seal igapäevaselt liigelda autoga on mõttetu ja ka võimatu.
Parkimine muuseas, maksab $34 tund. Ööpäev on küll muidugi odavam. Ja veel odavam on see siis, kui viitsid või oskad seda ette broneerida.
Parkla pole muidugi selline, nagu keskmine autojuht seda ette kujutab, vaid auto sõidutakse lifti ja sõidutatakse kuskile kõrgemale korrusele. Sisuliselt valet-teenus.

Liikusime jala veel paarsada meetrit hotelli poole, mille Mike ja Laura olid broneerinud. Ja ka kinni maksnud.
Kuna nad teadsid, et Time Square on minu jaoks kirss tordile (New-Yorgile) siis oligi võetud hotell Time Square südamesse. Time Square 6, kui täpsem olla.

Hotell Knickerbocker. Luksuslik viietärnihotell, mille elegantsest katusebaarist paistab Time Square sulle otse kätte. Aitäh, Mike ja Laura!

Käisime loomulikult ka linna peal, tegime fotosid. Sõitsime metrooga, külastasime “kaksiktornide, 9/11”, monumenti. Ilm oli sume, soe ja pilvitu. Sooja umbes 25 kraadi.

Üks kummalisemaid vaatepilte New- Yorgis olid prügikotid. Prügikotte vedeleb tänavatel lademetes, kuhjade kaupa. Tundub kentsakas ja harjumatu – üheski teises linnas sellist vaatepilti ei kohanud.

Päris palju oli näha kodutuid, kerjuseid. Rotid tänavatel siblimas. Tohutult rahvast, väsitav. Lärmakas, agressiivne liiklus. Pidev signaalitamine, konstantsed ummikud. Tänavanurkadel seisid täisvarustuses eriüksuslased, sealhulgas varustatud kiivrite, kuulikindlate vestide ja automaatidega. Ei teagi, kas see pidi ärevust tekitama või kindlust sisendama.

Aga Time Square oli täpselt selline, nagu ma seda ette kujutasingi! Elegantne. Ülisuured reklaamid ekraanidel jooksmas, aktiivne elu, sebimine. Mõnus suurlinna hõng.

Laura poolt sai ostetud Time Squarelt nii kingituseks kui ka mälestuseks ilus käekell. See näitab mul siiani New-Yorgi ajavööndi aega.

Käisime ka söömas, ühes populaarseimas pitsasöögikohas, Joe Pizzas. Pizza valmistatakse loomulikult kohapeal, sinu nähes. Pitsameistrid keerutavad osavalt suuri, ümmargusi  taignalehtesid käes ja loobivad pannile. Peale raputatakse sinu valitud täidised ja siis pistetakse see ahju. Viie-kümne minuti pärast saad oma ahjusooja ja ülimaitsva pitsa kätte.
On juba päris hiline aeg, aga koha populaarsusest annab märku lakkamatu järjekord, mis lausa uksest välja ulatub.
Võtame pitsad kaasa ja lähme parki sööma.

On sume õhtu. Rulatajad sõidavad ringi, keegi teeb sörkjooksu, keegi jalutab koerakesega, mõned paarikesed istuvad, üksteist kallistades, pargipinkidel. Kuidagi väga turvaline ja rahulik tundub. Romantiline.
Lõpetame pitsadega ja tellime takso. Takso on kohal ühe minutiga. Sõidame hotelli.

Kuidagi ei andnud mulle rahu teadmine, et hotelli lähedal pakuti tänaval hot-doge. Selline äge, ratastel putka. Putkal on ka väike korsten, kust tõuseb grillisuitsu linnatänavale ja levib siis isuäratava, meeldiva aroomina.
Hot-dogi valmistamine on tehtud kunstiks omaette – $5 eest võetakse elegantse liigutusega kilekotist sai, pistetakse sinna vahele pirakas vorst. Sama loomingulise liigutusega lisatakse sinna hapukapsast ja lastakse poole meetri kõrguselt peale ketšupit ja majoneesi, kusjuures endiselt käib kõik endiselt väga “šikk-charmant”. Üks minut tänavateatrit ja saad oma hot-dogi kätte.

Hilisõhtul tellis Mike veel kõigile ka hotellituppa süüa, mis poole tunni pärast käruga tuppa veeretati. Väga elegantne naiskelner – valge särk, punane vest, kikilips ees, valged kindad käes. Valge linaga kaetud toidukäru ja soliidsed toiduvaagnad. Toitu tervele roodule – vali mida tahad!
Tundsin ennast nagu väike Kevin filmist “Üksinda kodus”, kes New-Yorgi hotellis vanemate krediitkaardiga endale mõnusa äraolemise korraldas.
New-York oligi siiski kirsiks tordile – mingi omapärane võlu selles linnas tõesti on.

Päev 13

Auto parkimismajast kätte saanud, sõitsime läbi ummikute lennujaama poole. Just täna on New-Yorgis mingi kliimakonverents, kus kohal oli ka USA president ja muud tähtsad tegelased. Teesulud, relvastatud politseinikud ja megaummikud. Või noh, ummikud on siin niikuinii kogu aeg. Lihtsalt täna oli liiklus veel aeglasem.
Suunati meidki korduvalt ümber kõrvaltänavatele. Lõpuks saime kuidagi sellest kaosest välja ja võtsime tee JFK lennujaama poole.
Aga enne seda oli veel üks – ja viimane – oluline käik. Käia ära ookeani kaldal.
Selleks sai sõidetud veel väheke ida poole, ületatud ka Connecticuti osariik ning jõutud lõpuks välja Atlandi ookeani kaldale ning leotada oma jalgu ka Atlandi ookeanis. Tegime seda koos Lauraga.
Enesetunne oli suurepärane – ma tegingi selle ära!

Laura ja Mike lendasid tagasi Chicagosse, minul oli veel lennujaamas 8 tundi oodata. Norwegiani lend väljus seekord õigeaegselt, lend oli sujuv ja mugav ja maandumine eeskujulik. Ma olen tagasi Euroopas.

Epiloog

Kokkuvõtteks –  ma tunnen, et minu elu parim reis on olnud just see viimane.
Seal on erinevaid tegureid, peamine nendest muidugi võimalus tütrega kohtuda, seetõttu ei ole ma ehk väga erapooletu.
Aga on teisigi tegureid –  esiteks, minu eesmärk sai täidetud. Ma reisisin 12 päeva jooksul ühe ookeani kaldalt teisele – see oli ikkagi ettevõtmine, mis sai paberile pandud kodus, tugitoolis istudes, poole päevaga.
Teiseks, USA on suur. Tohutult suur. Kliima ja maastik on vaheldusrikas. Seal ei esine malaariat, denguet, kollapalavikku jms raskeid haiguseid. Sa ei pea seal väga muretsema oma tervise pärast. Arstiabi on väga kõrgel tasemel ja alati kättesaadav. Koos reisikindlustusega sisuliselt tasuta käes.
Puuduvad pealetükkivad taksojuhid ja kõikvõimalike teenuste pakkujad, nagu neid Indias, Tais jms riikides kohata võib.
Toit ja kliima on sarnased Eestile, läänerannikul on päikest ja sooja päevade ning nädalate kaupa. Autorent on odav ja kütus veel odavam. Rendiautod on enamasti uued, viimase aasta mudelid.
Hotellitoad on suured (enamasti üle 30 m2) ja hästivarustatud, mugavad ja laia hinnavahemikuga – kõigile midagi. King size voodi on pigem reegliks kui erandiks.

Maanteevõrgustik suurepärane, ideaalne. Turvaline ja kiire. Kiiruskaamerad põhimaanteedel puuduvad, politsei põõsastes ei luura. Kütusejaamasid piisavalt – ei tundnud küll kordagi muret, et kütus otsa saab.
Mobiilileviga on küll kohati raskusi, samuti mobiilse internetiga – eriti Nevada ja Texase osariikides, kus vahemaad on suured ja asustus hõre.
Ka wi-fi ei ole seal sama elementaarne nagu see Eestis on – tihti pakutakse wi-fit ainult raha eest, näiteks bensiinijaamades. Hotellides on tasuta wi-fi küll reeglina olemas, kuid mõnes hotellis piiratud kiirusega. Tasu eest võid saada ka kiirema wi-fi.

Tip ehk “jootraha” on ameerikas pigem reegliks kui erandiks – söögikohad, bensiinijaamad, hotellid, valet parkimine, teenindajad – kõik teenindussfääriga seotud ametikohad “eeldavad”, et sa jätad mõned dollarid lauanurgale, pistad märkamatult pihku või lisad arve vahele.
Üldiselt võib tippi arvestada protsentuaalselt – $50 eelarvega hotellis jätad kapinurgale 5 dollarit, $200 eelarvega hotellis aga 20 dollarit.

Valet parkimise tavapärane tipi suurus on 5 dollarit, restoranis aga 10-20% arvest – oleneb sellest, kui rahule sa teenindusega jäid. Tippi üldse mitte jättes annad sa mõista, et teenindus või teenus oli alla igasugust arvestust. Et sa lihtsalt ihnuskoi oled, selle peale seal ei tuldagi.
Üldiselt võikski juba ette arvestada, et reis USA-s läheb 5-10% kallimaks kui reaalne kaupade ja teenuste hind seda eeldaks, jootrahade ja valet parkimise näol.

Bensiinijaamades, muuseumites jms kohtades jätsin tavaliselt lihtsalt sendid või mõne dollari tagasi küsimata – “keep the change”.

Inglise keel loomulikult igal pool ja igal ajal. Inimesed on sõbralikud ja kuigi palju kohtab “keep smilingut”, on ameeriklased ikkagi enamasti rahulolevad ja lahked. Sõbralikud. Üldiselt suures osas turvaline riik, kui just ise väga valesse kohta ei roni.
Hinnad mõõdukad, kuigi rahaliselt oli see minu kõige kallim reis. Isegi vaatamata sellele, et minu eest nii mõnigi (suur) arve maksti.
Ameerika tundub alguses isegi justkui odav, näiteks mootorikütused või kiirsöök, aga kokkuvõttes, kui sa tahad nautida kõiki hüvesid, seiklust ja adrenaliini ja puhkusest viimast võtta ning mitte väga närutada, siis ei kuulu ta kindlasti odavate riikide hulka.

See, mis siia blogisse kirja on pandud, on ju kõigest üldsõnaline kokkuvõte – kõiki tegemisi kirja panna lihtsalt ei jõua ega pole sellel ka mõtet.

Aga – raha tuleb ja raha läheb, kuid reisimine on kõike seda raha väärt! Kahtlemata.