Mina ja Ukraina ( Goverla)

Jõulud ja aastavahetuse söömingud seljataha jäetud, tekkis mõte ennast natukene liigutada. See tähendab siis minu puhul kuhugi mäe otsa ronimist.
Kuna aasta alguseks on kogutud kenasti rasva, siis tundus loogiline valik olevat Ukraina. Pidavat väga kerge mägi olema – lihtne jalutuskäik. Igaks juhuks konsulteerisin ka Meelisega (Luukas), kelle arvamus mulle kindlasti loeb. Et ongi kerge.

Goverla. Ukraina kõrgeim mägi, mille tipp on 2061 meetri juures.
Suvel on tippu minek pigem nagu jalutuskäik looduses, aga et asi liiga lihtne ei oleks, tekkis mõte see talvel ära teha. Seda enam, et kogu Euroopas valitseb lumepõud, aga mina lihtsalt pean talvel lund katsuda saama.

Ukrainlased ise nimetavad seda mäge Hòverlaks, Wikipeedia aga annab selle nimeks Goverla. Võta siis kinni, kellel õigus on.

Asub see Karpaatides, Lõuna-Ukrainas ja on looduse poolest väga ilus. Et mitte öelda imeilus. Nõukogude ajal olid Karpaadid ka väga hinnatud turismi- ja suusapiirkond. Kohalike seas on siiani, aga Nõukogude Liidu töölisklassi käib seal nüüd vähem.
Hetkel valitseb seal küll enam-vähem sama trööstitu olukord kui meie suusakeskustes – lund lihtsalt ei ole.

Plaan A

Plaan, nagu minu puhul ikka, saab paika tugitoolis, Google Mapsi uurides, paari tunniga ja suurt pingutust ei nõua. 1500 km ots, tagasi sama palju, vahepeale jääb paar sõbralikku euroliidu riiki. Goverla ise tehniliselt lihtne, vähemasti suvel. Talvisema aja ehk lumiste olude kohta liigub väga vähe infot.

Kaasa sai kutsutud seltskonna mõttes ka paar sõpra – Imre ja Reigo. Imre siis nagu teejuhiks mäkke, sest temal on eriti vinge GPS-tehnika ja mägedekogemus. Reigo siis pigem nagu turvameheks, sest selle ala peal ta töötabki. Suur mees. Ja väga sõbralik. Aga mäele ta ei tule.

Ettevalmistus reisiks oli lihtne ja klassikaline – “roheline kaart” autole, reisi – ja tervisekindlustus If-ist, soojad riided, pudi-padi. Pass, auto tehniline pass, juhiluba.
Bookingust majutused. Kuni Goverlani, sealt edasi jooksvalt. Majutused on Ukraina äärekülades eestlase jaoks soodsad, seetõttu sai võetud majutus Goverla alla mitmepäevasega varuga. Sõltub, millal tipp õnnestub võtta.

Teel Ukrainasse

Käiku läkski plaan “A”, sest plaan “B”-d ei olnud ja polnud selle järele ka vajadust. 30. jaanuari hommikul Imre ja Reigo ning kogu varustus auto peale, paak Laagris kütust silmini täis ja Poola poole teele – et mitte aega raisata tee peal kütusetanklate otsimisega – mina kasutan oma  autol ainult 98 oktaanarvuga bensiini ja igal pool seda ei müüdagi. Nagu hiljem selgus, siis ka Ukrainas mitte.

Eestist Poolani sõita on igav, suurt midagi vaadata ei ole, seda enam, et eesmärk ei ole turism kui selline, vaid tipuvõtt. Paar kabanossipeatust. Üks korralikum lõuna teeäärses pubis. Lätis.

Ööbimine Poolas, Noclegi Pod Borkiem nimelises majutusasutuses, kus ma ööbin oma Euroopa reisidel iga kord. See asub põhitrassi lähedal, kuid siiski natuke eemal; küll lihtne, aga samas piisavalt mugav. Kõik vajalik olemas – soojas toas on olemas teler, wifi, rõdu, veekeedukann jms. Ülisuures vannitoas suur mullivann, wc, dušš, valamu, pesumasin, kuivati, šampoonid-seebid-rätikud..
Autole turvaline parkimine aias ja peremees – tema on selle maja pärl. Hind on aga selline, et lausa piinlik hakkab. Justkui tasuta ööbiks. Kas te kujutate ette, et Euroopas saab sellise ilusa järvevaatega rõdu, wifi,  vannitoa, pesemisvahendite, parkimise ja kõikide muude mugavustega majas toa 9 euro eest?
Asi ei ole selles, et ma hindaksin odavust, vaid mulle meeldib selle maja peremees. Ta on tõeline härra ja seda suure algustähega. Sa oled alati oodatud, mind on vastu võetud ka südaöösel..

Võetud sai maja terve teine korrus, seega kolm tuba. 20200131_081442

Hommikusöögilauas, kus peremees pakkus maitsvat, kohaliku retsepti järgi keedetud suppi,  tuli jutuks üks huvitav nüanss, mis mul Eestis tähelepanuta oli jäänud. Naastrehvid.
Lihtne, aga loogiline. Poolas ei ole lubatud talvel naastrehvidega sõita. Eestis võib, Lätis võib, Leedus võib, Ukrainas võib. Aga Poolas ei või ja kõik.
Peremees otsis kuskilt välja info, et naastrehvidega sõidu eest saab vahelejäämise korral Poolas kuni 20 eurot trahvi ja selle teadmisega startisime sealt sõbralikust majutusasutusest Ukraina poole.

Poola maanteed on Eesti autojuhi jaoks muidugi paras õudusunenägu, sest Poolas on kõrvalteedel  absoluutselt kõik alevid ja külad keset maanteed, mis tähendab lihtsustatult, et iga paari kilomeetri järel on tee peal ees uus alev ja see tähendab ka 50 km/h kiiruspiirangut. On ka nii, et üks alev lõpeb ja kohe ka uus alev algab – kaks silti kõrvuti.
Mõnikord on “aleviks” ka üks maja ja/või bussipeatus, aga “alev” on ikkagi kolm kilomeetrit pikk. Ja kindlapeale on seal “alevis” ka kiiruskaamera. Või politseiauto. Või mõlemad.
Mis tähendab seda, et Poolas on keskmine kiirus maanteel, autoga sõites, 50 km/h. Väsitav.

Kümme kilomeetrit enne Ukraina piiri jõuan ma mõttes läbi lapata kõik variandid piiriületuse kohta ja jõuan avastusele, et minu rahvusvaheline juhiluba jäi koju. Lihtsalt ei suuda kõike meeles pidada. Kuidagi harjunud Euroopas liiklema. Et mis  seal ikka – pass ja juhiluba ju on. “Roheline kaart”, kindlustus.. Kõik on olemas. Aga näed, “rahvusvahelist” ei ole.. Naastrehvid ka veel muidugi..

Selle teadmisega ja väikese ärevusega (naastrehvid, rahvusvahelise juhiloa puudumine) veeretud juba hämaras piiripunkti – mis oli väga väike, kohaliku tähtsusega külavahetee piiripunkt -, jäime lootma parimale.
Ja parim tuligi. Piiriületus oli ülikiire – paar korda pagasiruum lahti, taskulambi abil  vaadati auto paar korda üle, nii siin- kui sealpool piiri. Väga kiire, sujuv ja ladus! Võib olla ehk 15 minutit kokku..

Ukraina

Phew. Me oleme Ukrainas! Edasi Lvivi poole.

Kuna oli juba pime, siis sõit ei ole kõige lihtsam. Tänavavalgustus alevites sageli puudub või on puudulik, sõidutee äärejooni ei pruugi olla, igasugused liiklusmärgid puuduvad. Augud, teravad teeservad..Vastutulevad sõidukid, mille esilaternad ei vasta ilmselt ühelegi EU direktiivile. Need pimestavad vastikult silmi.

Aga sellised pisiasjad seljataha jäetud, jõuame ikkagi Lvivi.

Ukraina suuruselt kuues linn, aga sealjuures kõige ilusama vanalinnaga kogu Ukrainas. Vähemasti nii ukrainlased ise räägivad.
Ja ongi ilus. Munakiviteedega tuleb (autol) muidugi harjuda, valdav osa linnatänavatest  koosneb just sellisest teekattest.
20200201_103320

Ööbimiskohaks sai “Bookingust” võetud hotell ühe kloostri hoovi – mis küll hiljem osutuski kloostri majutusasutuseks. Kristlik majutusasutus.

Kristlus ja usk üldisemalt on Ukrainas vägagi au sees. Ukrainas on tohutult kirikuid, kabeleid, pühakodasid ja riste. Ka näiteks maanteid ning isegi kohaliku tähtsusega kolhoositeid palistavad sajad – tegelikult tuhanded – mälestusmärgid, ristid ja isegi väiksemad kabelid hukkunutele, kes ilmselt autoavariides on sinna tee äärde oma elu jätnud. Suurimad nendest kabelitest annavad lausa väiksema kiriku mõõtmed välja.20200131_122155

Lviv on tõesti ilus linn. Hotell, kuhu esmasjoones saabusime, on samuti ilus, asub Lvivi (pea)kiriku hoovis. Suhtumine väga sõbralik, hotell ise lihtne ja spartalik, aga puhas ja hoolitsetud. Toad ilusa interjööriga, aga ega seal peale duširuumi ja voodite suurt ei ole. Isegi telerit mitte.
Väike hoolitsus ja sättimine ning läksime tutvuma linnaga.

Jalutasime vanalinnas. Käisime ka Lvivi (kuri)kuulsas “sadomaso” baaris, Metsavenna pubis – mis on sisuliselt lihtsalt napsuvõtmise koht, aga siiski samuti vaatamist väärt – ning ööklubis. Hinnad on eestlase jaoks odavad või vähemasti soodsad, rahaliste väljaminekute pärast väga muretsema ei pea.

Kohalik sadomaso baar on ilmselt linna kuulsaim täiskasvanute asutus, vähemalt õhtutundidel, sest sinna sisse lihtsalt niisama ei jaluta. Ikka oma pool tundi tuleb järjekorda kannatada aga selle eest saad korra piitsaga üle selja. Kui soovi on. Minul seda soovi ei olnud, nii et pääsesin terve nahaga. Nahast piitsa, kuuma küünlavaha või mõnda teravat ora oma nahal võib seal küll tunda (ja näha) õhtu edenedes korduvalt.

Metsavenna baar on ilmselt samuti üks nendest kohtadest, kust läbi võiks astuda, aga midagi ülierilist seal ei ole. Rohkem nagu napsubaar, kuigi atraktsioone, nagu näiteks nõukogudeaegseid relvi ja padrunilinte, on seinad täis. Kunagi oli see nii populaarne koht, et sinna sissesaamiseks tuli kasutada salasõna, aga vähemasti meie külaskäigu ajal oli see baar ikka üsna hõredalt asustatud ja salasõna uksel ei küsitud. Kuigi selgeks oli see meil õpitud.20200201_004000

Käidud sai ka kohalikus ööklubis, aga lihtsalt seetõttu, et kogu “programm” läbi teha ja kohalikust kultuurielust sotti saada. Ööklubi on ilus ja aktiivne, rahvast nagu murdu ja piletid soodsad. Muusikavalik oli hea (DJ) ning valgustus, tossumasinad jms tasemel.  Kaua seal ei olnud, sest hommikul vaja varavalges tõusta ja edasi liikuda.

Linn, isegi öine, tundub turvaline ja rahulik, mingeid pealetükkivaid taksojuhte jms ei märganud.
Kui ise väga püünele ei tüki ja konflikte ei algata, siis kena, puhas ja rahulik. Väga sõbralikud inimesed!DCIM102GOPRO

“Eesti” kõlab seal linnas (ja üldse Ukrainas) nagu salasõna – Estonia. Mina räägin vene keelt puhtalt ja Ukrainas ei vaadata sellele tegelikult väga positiivse pilguga. Mõnes kohas isegi keeldutakse vene keeles rääkimast, kuigi on näha, et nad mõistavad ja oskavad.
Mina täpselt nende poliitikat ei tea ega tahagi teada, aga kui lisad, et oled Eestist, siis oled kohe sõber ja mingit keelebarjääri ei ole. Vanemad inimesed räägivad võõrastega vene keeles, nooremad peamiselt inglise keeles. Mina saan hakkama mõlemaga ja seetõttu mingeid probleeme suhtlemisega ei olnud.
Kallistavad, suruvad kätt, satuvad emotsioonidesse. No eks nad ole seal väheke napsused ka juba. Hilisõhtu juba ikkagi.

Aga seda ma võin küll öelda – nende suhtumine eestlastesse on siiras. Ja kahtlemata on see positiivne. Ütle “eestlane” ja see on justkui salasõna, mis avab ukse kohalike inimeste südametesse. Baari(de)s muidugi võimendub see veelgi, sest vennastumine käib pitsi kokkulöömisel ikka täiega.

Ööbimine kloostrihotellis20200201_023149

Maanteed

Maanteed Ukrainas ei ole nii hullud kui neid kirjeldatakse. Võib olla on teed nüüd paremaks vormitud või on asi ka autojuhi valuläves, kuid isegi minu madala profiiliga rehvidega Mazda jaoks oli tegemist täiesti tavapärase maanteega – kuigi muidugi mitte mingis ideaalses seisukorras olevaga. On (löök)auke, on muhke ja lohke ja põrutusi, aga minu auto ja reisijate jaoks täiesti talutav. Mingil hetkel käib ilge kõmakas autorataste alt läbi ja avastad, et mingi löökauk jälle oli, aga auto ei nurise. Mina ka mitte. No üks-kaks roppu sõna ehk, aga mitte südamest. Pigem nagu “igaks juhuks”.
Liiklus- ja kiiruspiirangumärkide, teejoonte jms mõttetuse peale pole seal ressurssi raisatud. Ja polegi vaja.
Etteruttavalt olgu lisatud, et auto pidas kogu reisi kenasti vastu ja mingit kartust, et midagi küljest ära kukub või üles ütleb, ei olnud, kusjuures auto oli sisuliselt täislastis.

Kohalik liiklus(kultuur)

Üks asi, mis Eestist pärit ja Eesti liikluskultuuriga harjunud autojuhti siiski üllatab – vähemasti mind – Ukrainas puuduvad liiklusmärgid. Näiteks esimest kiiruspiirangumärki nägin mina umbes 100 km läbimise järel. 500 km peale tuvastasin ma neid kolm-neli. Sõidad tunde järgi, kiirust valid sisetunde, või veel parem, kohalike järgi sõites. See viimane, muuseas, on üsna raudpoltkindel variant.

Teine asi on seal lihtne pohhuism (võib kasutada ka leebemaid alternatiivsõnu), aga see ei üllata.
On alev. Alevis kiiruspiirang teoreetiliselt 50 km/h, aga juba peale paari esimese asula läbimist sain aru, et parem on mitte jalgu jääda sellise kiirusega sõites. 80-90 km/h asulas tundus olevat täiesti adekvaatne sõidukiirus. Nii see on ja nii see seal töötab, minul ei ole seal midagi suurt kaasa rääkida.
Ega seal ju väga aru ka ei saa, kus alev algab, kus alev lõpeb ja minu asi oli lihtsalt võimalikult vähe tüli tekitada ja mitte jalus koperdada. Võtad eessõitvale autole sappa ja nii ongi.

Süsteem tegelikult töötab ja kohati tundub, et liiklus ongi Euroopas liiklusmärkidega ülekoormatud. Ukrainas liiklusmärkidega muret ei ole, aga kõik töötab täpselt samamoodi.

Ühtegi politseid kuskil kiirust mõõtmas ei märganud, kiiruskaameraid samuti mitte.
On palju kihutajaid, kamikadze-möödasõidutegijaid jms, kord sõideti vastu ka parempoolset teepeenart pidi, sest möödasõit läks pikaks, aga kogu süsteem töötab igati korralikult. Mina harjusin sellega küll väga kiiresti. Ma olen autojuhina immuunne selliste asjade suhtes, kohanen kiiresti – mind Ukraina liikluses küll midagi ei häirinud.

Kogu reisi jooksul nägime ühte avariid Poolas ja ühte Ukrainas, aga võib lisada, et Poola liikluskultuur on suhteliselt lähedane Ukraina liiklusele. Poolas on liiklus ülereguleeritud ja kedagi ei huvita. Ukrainas pole liiklus üldse reguleeritud ja seega samuti kedagi ei huvita.
Kuna Poolas oli avarii toimunud kuskil suvalises äärekülas, siis peab mainima, et päästeoperatsioon oli tasemel – helikopterini välja.IMG_0009

Loomulikult ja iseenesestmõistetavalt näed Ukraina teedel sõitmas vana ja väsinud vene autoparki, nagu Ladad, Moskvitšhid jms ning hulgaliselt veoautosid, mis pärit NSVL ajast. KAMAZ, Ural, Zil..IMG_0093

Lisaks on seal maanteedel täiesti tavaline transpordiliik hobused vankriga, mille (kelle) jaoks jaoks on lausa eraldi liiklusmärgid. Näiteks, et hobutransport siin teel keelatud.IMG_0078

Küla Goverla all

Jõuame lõpuks Goverla alla. Seal on üks väike küla, paarikümne majaga, mis palistavad “peatänavat”. Ilm on äärmiselt vilets, sajab lörtsisegust vihma, sooja paar kraadi. Asfalttee on väga viletsas seisukorras, see on ehitatud ilmselt aastal 1970 ja sealtmaalt jõudumööda  parandatud ja lapitud.. Aga ei midagi ekstreemselt  hullu ja tegelikult – ma olen oma Mazda peale  mingil põhjusel äärmiselt kindel. Olen ma ju selle autoga reisinud läbi kogu Euroopa.

Lund juba on, pigem mingi paks lumeplöga, auto põhi kriibib vastu lumeplöga. Kiilasjää veel lumeplöga all.
Teed lahtilükkamata – igaüks vaatab siin ise, kuidas hakkama saab. No meie saame igatahes hakkama. Korralikud naastrehvid ja kõrge kliirens kuluvad siin nüüd marjaks ära.

Ma ise olen väga rahulolev, sest me oleme kohale jõudnud. Imre ja Reigo tunduvad samuti rahulolevad.

Kuna kohe majutuskohta üles ei leidnud, tuli teha üks telefonikõne. See maksab Ukrainas millegipärast 4 eurot minut, seega väga lobiseda ei raatsinud.
Peremees tuli “peatänavale” välja ja vehiks kätega – siia, siia! Maja ei asugi “peatänava” ääres, vaid sisehoovis.

Pöörame maja hoovi sisse.
Täiesti adekvaatne, kuigi ilmselgelt turistidele suunatud ehitis. On tunda kiirustamise meeleolu, maja ehitamisel. Aga on maja ehitatud vähemasti ühest materjalist algusest lõpuni, mitte nagu majad, mida me tee peal korduvalt nägime – esimene korrus oli ehitatud punasest tellisest, teine korrus valgetest tellistest ja kolmas korrus pruunidest tellistest. Ilmselt mis odavamad ja tol hetkel kättesaadavamad olid..IMG_0043

Puitmaja, mille hoovist avaneb vaade Goverla mäele. Või noh, peaks avanema, sest täna ei paistnud siit peale udu ja lörtsi suurt midagi.

Tuba ise küll oli täiesti adekvaatne, umbes 15 m2 suurune ruum, puhas puit. Nii põrandad, seinad, uksed kui ka laed. Voodid, kapid, riiulid, nagid, telerilaud.. Pole nii palju puitu ühes ruumis vist varem näinudki.

Oli soe vesi, oli wifi, oli elekter. TV. Meeleolu polnud küll just kõige parem, sest ilm oli lihtsalt äärmiselt vilets. Mäkketõusuks kindlasti mitte meeldiv. Öösel tõusis veel lisaks tugev tuul, mis mööda majakatust ringi kolas ja katuseplekki lahti kangutada üritas.

Goverlale!

Hommikul kell 7 äratus ja esimese asjana – tsiviliseeritud inimesena -, nägu ja ihu karastama minnes, selgus, et majas ei ole vett. Vett ei ole ja ongi kõik. Ei sooja, ei külma vett.
Kasutad esimesena ka WC-d ja kuna loputuspaaki vett juurde ei tule, siis järgmine vaadaku ise, kuidas või mismoodi ta viisakaks jääb. Hambad sai pestud ja suu loputatud Evianiga.

Aga kuna me oleme Ukrainas ja lõppude lõpuks ikkagi Goverla all, siis sellised pisiasjad tuju ei riku.

Ilm oli jätkuvalt vilets, nagu minu tipupäevadel ikka, nii et ei midagi erilist. Vihm, tuul, paar kraadi sooja. Tallinnas, kodust aknast välja vaadates, muidugi ilm, millega peremees koeragi õue ei viiks.
Siin aga lihtsalt vilets suusailm.

Kuna vett ei olnud ja pesta ei saanud, siis toppisime ennast Imrega riidesse, pakkisime seljakotid ja sõitsime autoga pool kilomeetrit edasi, jõudes mingi vahiputkani.
Tõkkepuud ja puha.

Goverla asub Ukraina looduskaitsealal ja sinna saab ainult loaga. Propuskiga siis. Vist pidi ka midagi maksma, paar eurot nägu aga minu mäletamist mööda see jäigi meilt sissekasseerimata.20200202_095814

Peatame auto tõkkepuu ees ja astume putkasse. Et tere, meie oleme Estoniast ja meie nüüd tahaksime kangesti sinna mäkke ronida.

Aga vot ei saa. Ilm on vilets, “üleval” on tugev torm, lumesadu, nähtavus puudub, laviinioht. Lisaks jää. Ja teil pole ju “kasse”, kirkat ega suusakeppe. Kuidas te kavatsete sinna üldse niimoodi minna?? Ei-ei, nii ei saa.. tema meie hukkumist enda südametunnistusele ei võta. Tal pere toita ja puha.
Vorokhtas renditakse “kasse” ja suusakeppe, minge vaadake sealt.

Hetkeks käis peast läbi mõte kuskilt kõrvalist teed pidi mäkke minna, aga hästikasvatatud ja tsiviliseeritud inimestena – eestlastena – pöörasime autol otsa ringi ning sõitsime lähimasse linna, Vorohktasse, kust pidavat saama rentida “kasse” ja suusakeppe. Noh, et asi ametlik oleks ja pargivahti vangi ei pandaks, kuigi me ise suuremat nendest ei hoolinud.

Pool tundi sõitu ja Vorohktas selgus, et selliseid imeasju nagu “kassid”, seal ei ole. Pole kunagi olnudki.
Ja kes täna üldse mäkke läheb sellise ilmaga, ainult mõni idioot võtaks sellise riski.

Seega, autol jälle ots ringi ja tagasi tõkkepuu taha.

Kaks idiooti saabusid. Kasse ei saanud, suusakeppe ei saanud. Aga meil on vaja väga-väga sinna mäele minna, sest me oleme ikkagi Estoniast ja poolteisttuhat kilomeetrit selleks maha sõitnud.
Ja meil on väga korralikud saapad ja joped ja kindad ja vinged GPS kellad ja isegi naastrehvid..
Oma veerand tundi moosisin pargivahti – nii nagu oskasin..

Vahetasime siis telefoninumbreid ja muud elulist infot võimalike tulevaste suuremahuliste ja kallite mäepäästeoperatsioonide tarbeks ja tõkkepuu tõsteti üles. Algas teekond Goverla alla.

Tee Goverla alla on muidugi tõeline Kolgata – see polegi tee, vaid mingi off-road rada. Ainult ühed sissesõidetud jäljed sügava lumeplöga ja jääsupi sees, kuhugi kõrvale pöörata ei ole. Kui peaksid korraks eksima, siis oled rööbastest väljas ja lootusetult kinni. Kui keegi vastu peaks tulema – ei teagi, mida teha.
On ju minu auto siiski ainult esisillaveoga ja mitte mõeldud off-roadiks. “Rööpad” on nii sügavad, et auto põhi kriibib kogu aeg vastu jää- ja lumesegu ja peast käib läbi mõte, et mu auto siia teele küll ei kuulu, kuigi minu auto on isegi keskmisest kõrgema kliirensiga.

Aga jätkuv lootus õnnele ja headele naastrehvidele, sumpasime edasi. Teise käiguga, vahepeal ka esimese käiguga. Pidevalt ülesmäge, lumi ja jää vastu autopõhja kriipimas, pöörded üleval. Mingil hetkel õnnestus ühel järsemal ja jäisemal tõusul siiski ka kinni jääda ja siis Imre kaasabil sai autot väheke tagant utsitatud. Sidur hakkas kärssama, salong vingu täis. No pole kerge autole, esimese-teise käiguga, sõita lumesupi sees, 8 kilomeetrit. Ülesmäge.

Kaheksa kilomeetrit autopiinamist ja off-roadi seljataga, jõudsime lõpuks kuskile parklasse. Kohalik suusabaas, Zaroslyak nimeks.
Nostalgiline, täielikult nõukogude ajast pärist ehitis. Kogu oma infrastruktuuriga. Üldmulje üsna nukker ja trööstitu. Kõik on hall.
Võib olla oli asi ka ilmas, see oli ikka kole-kole. Udune, vihmane, lörtsine, tuuline. Tinahall taevas. Suht masendav. Värvilist fotot siin teha ei oleks võimalik parimagi tahtmise juures.

Pakkisime ennast kohe sealsamas autoparklas sisse, vinnasime seljakotid selga ja hakkasime läbi lörtsi ja plärtsi ja uduvihma Goverla tipu poole liikuma.

Juba esimesel paarisajal meetril sumpasime jalgupidi vees, sest petliku lumekihi all voolasid sulaveed. Vajud lihtsalt põlvini lumme ja tunned, kuidas külm vesi jalgu paitab.

Kilomeetri jagu edasi liikudes jõudsime juba väheke kuivemale alale, metsa. Siin oli peamine probleem hoopis libedus, sest tõusunurk oli päris korralik ja pidev sulamine-jäätumine-sulamine oli oma jälje jätnud. Libe.

Ilm oli jätkuvalt lihtsalt sitt, siin mingit muud ilusamat sõna ei leia.

Võtsin kotist “Quasimodo” keebi ja tõmbasin selle endale peale. Jope ja seljakott olid juba lörtsist läbi vettinud, aga ehk õnnestub sisemisi riideid päästa.

Imre tegi tempot ja see oli pisut liiga kiire. Tema oli tubli poiss olnud ja mitu kuud mäkketõusuks valmistunud, mina panin aga seekord lihtsalt puusalt, vana-aasta pidustuste lainelt. Ülekaalu minu normkaalust seitse-kaheksa kilo. See annab tunda – kaheksa lisakilo on mägedes suur raskus.
Seljakott ka ju lisaks. Kuus-seitse kilo ikka. Ja kuna mägi pidavat olema lihtsalt jalutuskäik, siis väga vaeva ei viitsinud enda vormiajamisega näha.

Liikusime edasi, tõusvas joones muidugi, ja ilm hakkas muutuma talvisemaks.
Ühest küljest on see ilus, sest lumesadu on alati ilus vaadata. Aga teisest küljest, ilm muutus jahedamaks ja ka tuulisemaks.
Pääsesime metsast välja ja jõudsime mäe alla, eelnõlvale.

Nähtavust pole ollagi, ehk mingi sada meetrit. Lund oma pool meetrit, võib olla rohkemgi. Mõned kadakalaadsed põõsatutid lume alt välja paistmas. Edasiliikumine muutus raskemaks, kuna jalad kippusid lume sisse vajuma. Mingit teerada vms seal loomulikult pole, käid põhimõtteliselt nagu mööda pehmet lumevälja, kuskil põllul, jalad põlvini lumes. Iga samm on pingutus.
Tuul tugevnes, nähtavus muutus järjest halvemaks. Vast mingi 70-80 meetrit. Oli tegemist, et Imrel sabas püsida.

Mingit puhkust me tegelikult ei võtnudki, tempo oli kogu aeg aktiivne, parklast alates. Tõusumeetreid selleks hetkeks 300-400 kanti, aga põlvini lume sees sumbates tundub see oluliselt rohkem. Märjad riided ka veel seljas, needki kaaluvad omajagu.

Nahk juba märg, pulss üleval, higi voolamas, Imre tempot rajamas, hakkab mul mingil hetkel võhm otsa saama. Rsk, ei jaksa, noh.
Higi tilgub laubalt, nina otsast, kuigi juba miinuskraadid. Pulss vähemalt 150, kui mitte rohkem. Seljakotti ka maha jätta veel ei julge. Ei tea ju täpselt, kuidas või kustkaudu tagasi tuleme. Kuigi sisetunne ütleb, et mingit supisöömist ja termosest teejoomist siin ei tule ja seljakott koos varustusega on pigem koormaks.

Umbes 1700 meetri peal kaob mets ning põõsastik ja algab lihtsalt puhas tõus. Ja lumetuisk.
Lumesadu on muutunud väga tihedaks, pigem nagu tuisuks, nähtavus muudkui väheneb. Veel vaevu-vaevu suudan tuvastada eespool turnivat Imret – rühib edasi nagu Duracelli jänes. Just nii ma mõtlen, kui teda vaatan. Eks ta ole minust kümme aastat noorem ka..
Mul endal pole ei kompassi, GPS-i ega üldse mitte mingit tehnikat. Mobiiliaku sai tühjaks, sest autos jäi video filmimine kogemata kogu tee ulatuses alates tõkkepuust kuni suusabaasini peale. 30 minutit offroad videot.

Ainult tahtejõud on veel alles, aga sellest mulle piisab – ega see mu esimene mägi ei ole. Imre ka ju  ees. Loodetavasti ikka ootab mind järele. Ja kui ei ootagi, ma teen selle ka üksi ära.

Sumpad seal põlvini – kohati isegi puusadeni – lumes, Salomoni saabaste nöörid annavad muudkui järele ja lähevad lahti, aga ei taha ka umbsõlme peale teha.
Lumetuisus, viiekraadises külmas, seljakotiga ja põlvini lumes olles ei ole saabaste kinnisidumine tegelikult üldse mitte kerge töö. Oma viis korda tuli neid sidumisi.
Saapad ise on küll väga head – kerged, ülisoojad, vetthülgavad, hoidsid kõõlused paigas (lõpuks unustasin ma need ööbimiskohta maha ja sellest on küll kahju).
Iga selline samm poolemeetrises lumes ja ülesmäge – see pole päris lillepidu. Aeglane on. Väsitav.

Umbes 1800 meetri peal kadus Imre siiski lõplikult silmist ja ma olin päris üksi. Lumetuisk hakkas võtma purgaa mõõtmeid, nähtavus kahanes umbes 20 meetrini ja edasi läksin lihtsalt tunde järgi. Ülesmäge. Kompassi pole, GPS-i pole, telefoni pole. Aga loobuda ka ei kavatsenud.

Panen nüüd suusaprillid ette, sest rahe tahab silmad peast peksta. Rahe tuiskab mägedes, muuseas, täiesti horisontaalselt. Ja ikka nii, et lihvib su nägu nagu jämedateralise liivapaberiga.

Liigun edasi. Mingit teerada ei ole, nähtavust pole. Tambid lihtsalt samm-sammu järel ülesmäge, jalajälgi lume sisse. Iga paari minuti järel teen pausi, et taastuda. Olen enda  füüsise käest lasknud. Annan mõttes lubaduse, et hakkan sellega koju jõudes kohe tegelema.

Mõnikord on lihtsam käpuli edasi liikuda, sest tõusunurk on üle 40 kraadi ja lumel on kohati jääkoorik peal. Kohati on justkui libe, siis jälle vajud puusadeni lumme..

Seitse samuraid

Ja siis, mingil hetkel, ilmuvad minu selja taha seitse ukrainlast. Nagu mingid Jaapani samuraid, kõikidel näomaskid ees ja suusaprillid peas, sinised kilejoped seljas lehvimas, rühivad minust mööda. Tervitavad mind, mina muidugi vastu. Ajame paar sõna juttu.
Jutuajamine on muidugi väike liialdus, sest tegelikult seal rääkida on suhteliselt võimatu. Karjumine vast on õige sõna. Samal ajal katsud tasakaalu hoida, et mäenõlval tuul sind ümber ei lükkaks. Muuhulgas jõuan öelda, et olen “Estoniast”.

Minut pausi ja “seitse samuraid” rühivad edasi. Üritan neil mõni aeg kannul püsida, sest näen selles võimalust. Minu teejuht oli kadunud aga Eestist siiani välja jõudes ei kavatsenud ma ka loobuda.

Aga pinguta kuidas tahad, ukrainlased kaovad ikka eest ära. Jalajäljed samuti. Tuiskab padulund ja rahet, tuisk pööritab seda ringi, nähtavust kümme-kakskümmend meetrit. Ei ole hea tunne seal üksi olla.
Sellises tuisus ja valgel lumeväljal kaob sul aja- ja ruumitaju, orienteeruda on täiesti võimatu. Ainuke maamärk on tõusunurk, tipp on kuskil üleval. No see on puhas loogika, ei enamat. Aga kas see tipp on paremal või vasakul või otse ees, sellest seal aru ei saa.
Tõusunurk on kohati ilmselt üle 50 kraadi.

Ja siis, mingil hetkel märkan, et “seitse samuraid” ootavad mind eespool ja hõikavad mulle – davai, davai, davai!
Sellest innustust saades, rühin edasi ja näen liigutavat vaatepilti. Seitse meest on võtnud sisse kohad nõlval nagu Sparta sõdurid – istuvad tihedalt üksteise kõrval ringis, kössitades seljaga, pead madalale langetatud, allatuult, ja on tekitanud tuuletasku. Lumi tuiskab ja pööritab üle meeste peade justkui üle mäenõlva aga ringi sees pole mingit tuult. Meeste seljataga on hetkega lumevall. Milline meeskonnatöö!
Võtan tahtejõu kokku, teen mõned jõulisemad tõususammud ja kössitan nende kõrvale kaheksandaks.
Ringi hakkab käima küpsisekarp, pakun vastu pudelivett. Seda on mul seljakotis veel mitu pudelit. Ballastiks lihtsalt kaasas, mul endal janu väga ei olegi. Mehed joovad suurte sõõmudega. Seljakott sai kohe hulga kergem.

Vaatab siis  ukrainlaste teejuht GPS-i andmeid, paneb suuna paika. Pakuvad, et umbes 200 tõusumeetrit veel minna ja hakkavad edasi rühkima. Mina muidugi nende kannul. Tekib motivatsioon – ma olen tipule nii lähedal, nii vähe on minna. Energiat tuleb juurde.

Tuul on saavutanud nüüdseks täiusliku tormi mõõtmed, lumi ja rahe hööveldab nägu, riided on juba ammu pulkadeks jäätunud. Kindaid võib üksteise vastu kuuldavalt koputada. Prillid jäätuvad seestpoolt ära.
Vahepeal läksid jälle saapanöörid lahti, võtad kuidagi kindad käest, proovid saapapaelu siduda. Sõrmed külmetavad kangeks poole minutiga.
Üritad seejärel kindaid kätte tõmmata, need on nagu plekist. Kõik on jääs. Püksid, jope, kindad. Uduvihm ja lörts allpool, külmakraadid üleval..
Kui keegi on talvel, külmakraadidega, märga pesu nööril rippumas näinud, siis enam-vähem selline pilt..

Ukrainlased on jälle peaaegu eest kadunud – aga ainult peaaegu. Sest nad töötavad süsteemselt – kiireim mees, kes on ühtlasi ka teejuht, rajab suuna, teised tema järel, umbes viie-kümnemeetriste vahedega, astuvad esimese jälgedes. (Viis meetrit tasasel maal tundub naeruväärne vahemaa, aga 40-50 kraadisel tõusul, meetrisügavuses lumes ja lumetuisus täiesti adekvaatne vahemaa).
See teeb liikumise kergemaks, sest jäljed on lumme raiutud. Need on põlvesügavused astmed. Kuigi need tuiskavad kiirelt täis, siis iga mees värskendab neid ja energiat kulub kõikidel sellevõrra vähem. Ka minul muidugi.

Viimane mees hoiab minuga kogu aeg silmsidet, kümmekond meetrit eespool. Rohkem nähtavust lihtsalt pole. Kui viimane mees näeb, et meievaheline silmside kaob, hõikab ta ettepoole ja need siis omakorda ettepoole ning kogu kolonn aeglustab käiku, võetakse jälle sisse ring, istutakse maha, tekitatakse tuulemüür ja oodatakse mind.

See on nii liigutav ja ühtlasi sügavat austust väärt! Ma mõistsin hetkega ukrainlaste hinge – tingimusteta solidaarsus.
Ma nägin, et see pole ühe, kahe või kolme mehe eripära, vaid see on kõikide nende ukrainlaste hinges. Selliste meestega läheksin ma luurele iga kell. Vankumatu solidaarsus.

Nii kordus see neli-viis korda, kuniks jõudsime tippu.

Meeleolu oli suurepärane. Kuidagi see tippujõudmine ikkagi mõjub, pole vahet, kas see on K2 või Goverla. Iga riigi kõrgeim “tipp” on siiski saavutus ning adrenaliin ja õnnetunne on väga reaalselt kogetavad. Mingi tohutu energialaeng – ilmselt adrenaliin -, tulvab kogu läbi keha. Joovastav ja nauditav, külmatunne kaob, energiat tuleb tohutult juurde, sa tunned ennast õnnelikuna. Tehtud!
Kummaline..

Sa elad pool aastat mingi “tipu” nimel – töötades ja raha kogudes – et siis tunda täiuslikku õnnetunnet. Kuidas adrenaliin tulvab läbi su keha, õnnehormoonid on laes – ja seda veel mitu, mitu kuud.. See on see, miks ükski mägironija ei loobu kunagi järgmisest mäest. Sõltuvus õnnetundest.
Isegi, kui see on ainult Goverla..

Kuna tuul oli tugev, tuiskas ja pikemalt kohapeal seistes hakkab lõpuks ikkagi jahe, siis üle kümne minuti tipus aega ei viitnud. Surusime üksteisel kätt, tänasin kogu “meeskonda”. Tegin mõned fotod GoPro kaameraga ja video. Peale meie seal kedagi ei olnud ja ei kohanud kedagi ka üles ega alla minnes ning see oli ka mõistetav.

Allaminek oli juba pigem lõbu kui töö – kuigi jalad vajusid kogu aeg puusadeni lumme, oli meeleolu ikkagi helge. See oli isegi omamoodi lõbus.
Igaüks vaatas ise, kuidas kiiremini alla saab – põhiliselt küll kilejopel liugu lastes, aga ka kahe-kolmemeetriste sammudega alla joostes ja siis uperkuuti edasi veeredes.. Nagu lapsed, kes esimest korda talvel lumemäele saavad! Lapselik õnnelikkus!
Lumemägi on aga suur, tohutult suur. Lumi on ülipuhas ja silmipimestavalt valge.

Kui vähe on õnneks vaja!

Vahepeal uperpallitamisele ka paar pausi – ukrainlased pakkusid mulle küpsist, mina neile vett vastu.

Mingil hetkel jõudsime umbes 1600 meetri peale või sinnakanti ja leidsime üles ka Imre, kes ilmselt selleks ajaks juba pool tundi põõsaste vahel tuulevarju otsinud oli.
Surusin samuraidega kätt, jätsime hüvasti ja liikusime edasi Imrega allapoole.

See oli juba lihtsalt jalutuskäik, kuigi lund oli jõudnud vahepeal sadada kõvasti – oma pool meetrit lisaks varasemale lumele ja jalad vajusid aeg-ajalt ikka puusadeni lumme.
Aga meelolu oli ülev.

Söökla

Jõudsime Zaroslyaki baasi.
Kuna ma tundsin, et kõht on väga hele (polnud terve teekonna jooksul võtnud vähimatki ampsu, peale paari küpsise), astusime läbi kohalikust sööklast.
See oli tõesti söökla, sõna otseses mõttes – mitte kohvik ega restoran. Selline väga ehe ja reaalne, nostalgiline söökla, nagu see 1980. aastatel olla võis.

Supp, kotlet, tee ja sai. Mehine ports, lihtne ja asjalik. Maksis 300 grivnat sularahas kahe peale (11 eurot), seega, mitte just odav söökla. Eks sööklatädidel on ju ka pered üleval pidada ja teisest küljest, asukoht on ju ka kuskil pärapõrgus ja käive olematu. Seal ei saagi kaup odav olla.

Kõht täis, sai võetud suund tagasi külla, ööbimiskohta. Offroad ikka, aga kuna tee oli enamasti allamäge ja tuju oli ülev, siis läks see ruttu ja ilma viperusteta.

Tõkkepuu tõsteti üles, andsime teada, et mäepäästeoperatsiooniks ei ole vajadust. Pargivaht oli õnnelik ja rahulolev, sest ametlikult ei oleks ta tohtinud meid rajale üldse lasta.. Mine tea, oleks võib olla kinnigi pandud.
Kinkisin talle tänutäheks pudeli Eestis toodetud likööri ja veel natuke meelehead ning surusime kätt. Väga, väga muhe ja sõbralik ukrainlane oli temagi.

Tagasi ööbimiskohta ja magama. Oli tegus päev!

Hommikul ärgates oli meeldiva üllatusena olemas seekord vesi, aga nüüd puudus wi-fi. Otseselt küll ei puudunud, aga ilmselt nähes head võimalust “äri” teha, sai wifit raha eest osta. Kuigi tasuta wifi pidi toa hinna sees olema.. Rikkad eurooplased, mis neil see paar eurot veel lisaks maksta..
Meie juba puhtalt põhimõtte pärast tasuta wifit ostma ei hakanud – pakkisime hoopis asjad ja hakkasime Tallinna poole sõitma. GPS näitas 1520 km ja 21 tundi puhast sõiduaega. Peatume ilmselt kuskil Poolas, jooksvalt.

Tagasitee kulges põhimõtteliselt lihtsalt sõites, sest eesmärk oli saavutatud ja ausalt öeldes, ega veebruari alguses Ukrainas midagi suurt vaadata ei ole. Nukker kogu see ilm ja olemine ja elamine seal.
Lund ei ole, sooja mõned kraadid, maanteed kehvas seisus, kõik on kuidagi räämas ja väsinud.. Külad ja majad teede ääres kurvad ja nukrad.

Tegime muidugi mõned peatused tee ääres. Reigo tahtis kindlasti osta kohalikku, tee ääres müüdavat toodangut – või nagu ta ise seda nimetas, “turgutada kohalikku majandust”. Ja saigi osta kuue euro eest purgi kohalikku moosi, mis oli ilmselt müüjale parim tehing sellel päeval, kui mitte nädalal. Ilmselt mitte väga suure liialdusena ei kõla väide, et see on sealse külaelaniku päevapalk.
Reigo on hea südamega mees. Päriselt ka. IMG_0054

Kütus

Bensiin ei ole Ukrainas üldsegi nii odav, kui võiks arvata. Vähemasti keskmise palga võrdluses. Bensiini 95 hind kõikus, olenevalt asukohast ja bensiinijaamast, 25-30 grivna vahel liitrist (0,92-1,11 eurot). Mina ise tankisin igaks juhuks ainult Shell 95 V-Powerit, mis oli – vähemasti teoreetiliselt – parim saadaolev bensiin ja see maksis 30 grivnat liiter. Shelli bensiinijaamad Ukrainas valisin juba kodus välja.
98 bensiini müüakse ainult suuremates linnades, üldiselt tundmatu nähtus – minul seda leida ei õnnestunudki.

Küll aga müüdi seal millegipärast igal pool arktilist diiselkütust, hangumispunktiga -40 kraadi. Milleks või kellele see oli, ei saanudki aru, sest parimatel päevadel kohtasime 14 kraadist soojust. Alla nulli langes temperatuur ainult Goverla tipus, sedagi ainult miinus kümme kraadi.IMG_0065

Piiril

Ja siis tuli meie Ukraina reisi tähtsündmus – piiriületus. Google Maps valis selleks seekord nö peatee piiripunkti, Rava-Ruska.

Ja sealt edasi oli nii, et Goverla koos kõigi oma kannatustega oli naljanumber piiriületuse kõrval. Kuna see oli vähemasti meie jaoks vägagi meeldejääv kogemus, kirjeldan seda natuke pikemalt.

Saabusime Rava-Ruska piiripunkti kella kahe paiku päeval. Ukraina poolel näeb asi välja selline. Putka, tõkkepuu. Passid, palun.
Mitu inimest? Kolm. Väga hea. Antakse passid tagasi, pistetakse pihku mingi paber, nimega “propusk”, ja templiga. Sõidame edasi, sada meetrit.
Tollitsoon. Seisame järjekorras. Tuleb piirivalvur, palub avada pagasiruum. Vaatab hoolega pagasit. Küsib, kust tuleme, kuhu läheme. Kontrollib passe.
Sõidame edasi, sada meetrit. Tuleb piirivalvur. Palub avada pagasiruum. Kontrollib autot seest. Küsib enda kätte passid ja läheb ära. Vahepeal vaatab ka kahtlustava pilguga minu auto naastrehve ja vangutab pead. Poolakad ei pruugi läbi lasta. Aga teha pole enam midagi, tagasi pöörata ei saa.20200203_163956

Kümne minuti pärast tuleb piirivalvur tagasi, annab passid. Sõidame edasi, 50 meetrit. Tuleb tolliametnik, palub avada pagasiruum.  Vaatab pagasi üle. Midagi kahtlast ei ole vahepeal pagasiruumi siginenud, võib edasi sõita. 50 meetrit.
Putka. Tuleb anda passid, selgitada, kust tuleme, kuhu läheme. Templid paberile, kõik korras.
Kogu asjaajamine on tegelikult väga sõbralik ja heatahtlik, ei ole midagi üleolevat ega pahatahtlikku, kuigi ülereguleeritud see asi seal muidugi oli. Aga see ei ole ilmselt ka kohalike piirivalvurite süü, vaid lihtsalt reeglid on sellised.

Sõidame paarsada meetrit edasi, Poola piiripunkt. Tuleb piirivalvur, palub avada pagasiruum. Koputab auto küljeplekke. Kuna auto on väga porine ja ka paksu pahtlikihti autol peal ei ole, siis väga kaua ta ei koputa.

Tuleb ametnik veerand tunni pärast tagasi ja hakkab ühel hetkel vaatama auto rehve. Naastrehvid. “Very bad, very bad. Not good”..
Läheb ülemusega nõu pidama, et mida nende eestlastega teha.

Tuleb tagasi ja ütleb, et kahjuks ei saa Poolasse nende rehvidega sõita, pole lubatud. Et peate Ukrainasse tagasi minema. Väga, väga kahju. Et viie minuti pärast laseme teid tagasi Ukraina poolele.

Seisame pool tundi, midagi ei toimu.. Äkki mõtlevad ikka ümber?

Poole tunni pärast(!) tuleb sama ametnik ja hakkab taga seisvaid autosid käsutama – tagasi, tagasi.. Pääseme välja ja meid suunatakse mingite eriväravate kaudu Ukrainasse suunduvasse piirijärjekorda. Õnneks satume kuskile järjekorra keskele, meie taha jääb veel väga palju autosid. Ees on umbes 30 autot. Taga umbes samapalju või rohkem, sest järjekord kaob piirihoone taha ja autorivi lõppu ei näegi.

Kulub tund, liigume 10 meetrit edasi. Kulub teine tund, liigume 10 meetrit edasi. Ausalt öeldes, tekib kergemat sorti häda. Ootan, kannatan. Tegelikult me kõik. Ikka võtad ju vahepeal lonksu vett lisaks ja me oleme siin juba neli tundi passinud.
Tund läheb veel mööda, liigume 10 meetrit edasi, aga saan aru, et “pääsu ei ole”, sest sellise tempoga edasi liikudes jõuame me piirile ilmselt homseks.
Lähen otsustavalt Ukraina piirivalvuri juurde ja ütlen, et ei kannata enam.

Piirivalvur, muhe ukrainlane, ütleb, et kahjuks ei ole lubatud nende piiripunktis keha kergendada, aga kui ma ebaseaduslikult ja omal vastutusel piiri ületan, siis siit saja meetri kaugusel on WC. Näitab käega suuna kätte.
Lipsan siis “salaja”, piirivalvuri nähes ja teadmisel, üle piiri ja lähen rekkaparklas asuvasse WC-sse. WC maksab kolm grivnat (11 senti). WC-paberit saab tädi käest, aga minul ei lähe seda õnneks vaja. Huvitav, kuidas seda paberit kliendile ka mõõdetakse? Meetrikaupa? Või kui paberit puudu jääb?

WC näeb välja efektne, pole selliseid juba ammu kohanud. Mängin snaiprit.
Mõnikord seisneb õnn ka lihtsalt kehakergendamises. 20200203_174830

Lähen tagasi läbi rekkaparkla ja hiilin “salaja” üle Ukraina piiri Poolasse. Sama piirivalvur, kes mu läbi lasi, noogutab mulle heatahtlikult. Õnneks kinni ei peeta ja ebaseaduslikku riigiületuse või spionaaži paragrahvi kaela ei väänata. Ametnikud on kõik väga sõbralikud ja mõistvad.
Imre ja Reigo veel kannatavad, aga märkan, et neil pole siiski väga mugav. Räägivad vähe ja kannatavad. Vett ka enam ei joo.

Sõidame veel 50 meetrit edasi ja siis on tuttav rutiin – passid käest, pagasiruumi kontroll, salongi kontroll.. Seljakotte keegi avada siiski ei käsi.

Neli tundi seismist, ootamist ja kannatusi, pääseme üle piiri. Kuus tundi hiljem oleme samas kohas, kus kuus tundi tagasi olime.
On juba pime. Imre ja Reigo jooksevad kolme grivnat maksma.

Rehviseiklus

Nii.. Mida siis rehvidega teha.. Sõidame paar kilomeetrit, tee ääres on rehviremonditöökoda. Kaks noort meest, üks jutu ja oleku järgi pigem nagu meister ja teine õpipoiss, takseerivad rehve. Sügavad kukalt, sõna otseses mõttes.
Mnjaaa… 17″ rehvid.. meil selliseid pole.. Meil siin Žigulid enamasti, 13″. No üks 16″ jooks talverehve tegelikult on.. Ja siis arutavad omavahel täiesti tõsimeeli, ilma igasuguse naljata, kas 16″ rehve õnnestub kuidagi 17″ velgedele peale tõmmata. Vanem arvab, et ei pruugi peale minna. Noorem pole kindel. Vaidlevad natuke aega.
Tuleb sealt kähku minema kihutada, enne kui auto valuveljed ära lõhuvad.

Sõidame paar kilomeetrit edasi, näeme, tee ääres jälle rehviremonditöökoda. Kuus tüüpi seisavad hoovis, käed taskus, ajavad juttu. Ühtegi autot ei ole. Pargime auto hoovi ja küsin: “kas rehve on?”.

Neli tüüpi jalutavad minema, omanik ja üks töötaja jäävad. Takseerivad velgi ja rehve.. Hmmm.. Midagi meil siin on, aga need on suverehvid. Ja poolakad ei lase nendega läbi. Mitte mingil juhul ei lase – mis kana neil ukrainlastel poolakatega kitkuda on, ei tea, aga mingit sõbralikku läbisaamist ei paista seal küll olevat.

Siis on meil siin veel kaks talverehvi, aga ainult kaks. Ülejäänud kaks võin ma tellida  linnast (nimetab tundmatu linnanime) aga see võtab aega ja maksab 2500 grivnat kokku (100 eurot). Tööraha veel juurde. Kokku 120 eurot.
Aga on veel üks probleem! Poolakad ei lase teid läbi, kui teil enda rehvid autos on, sest see on tollitav kaup. Rehvid on tollimaksu all – isegi kasutatud rehvid! Peate enda rehvide eest tollimaksu maksma ja pole üldse kindel, kas lasevadki üle piiri viia, sest need on ju naastrehvid.
Lihtsalt tummaks võtab. Sügan nüüd ise kukalt..

Tegelikult on mu närv siiani väga rahulik olnud ja minu jaoks on see kõik seiklus. Mulle suhtlemine meeldib ja kohalikega on see alati kuidagi vahetu ning sõbralik. Ütled neile, et oled “Estoniast” ja nad üritavad kõigest hingest sind aidata. Kohe siiralt. Ja olukord ei ole ju lootusetu, lihtsalt sekeldus. Läheb ikkagi puhtalt seiklusena kirja.

Imre ja Reigo kadusid kuhugi ära, ilmselt külabaari. Kuskil mingi “Bar” igatahes plinkis.

Siis tekkis mul meeleheitlik mõte. Tõmbame naastud välja ja kogu lugu.
Kogu selle asja juures on aga üks konks – ja ma ütlesin seda ka rehvitöökoja meestele – et need ei ole päris tavalised naastrehvid. Need on Continentali rehvid. Continentaliga on see “häda”, et naastud on rehvidesse sulatatud (vulkaniseeritud) ja need ei tule välja. No vähemasti mitte niisama lihtsalt.
Mehed muigavad ja ütlevad, et pole probleemi – mida linnavurle rehvidest ka teab.. 150 grivnat rehv ja me teeme puhta töö. See olevatki siin piiripunkti juures igapäevane töö.

Mina ei oska vastu vaielda – kui nad tasuta tööd tahavad teha, siis lasku käia. Ilmselgelt pole mehed Continentali naastrehve näinudki.

Tõstetakse auto pukkidele, kruvitakse kaks ratast auto alt ära ja mehed üritavad näpitsatega naaste välja tõmmata, kummalgi üks rehv põlvede vahel.20200203_201924
Läheb minut aega mööda ja ühtegi naastu pole veel kätte saadud. Ongi, rsk, vulkaniseeritud!

Igas rehvis on 180 naastu ja peale kahte aktiivset talvehooaega ei ole rehvidelt kaduma läinud mitte kui ühtainumast. Mitte ühtegi! Kokku seega, 720 naastu tööd. Meeste näod vajuvad pikemaks.

Appi võetakse kruvikeerajad.

Ja siis läks retsimiseks. Pagana kahju on vaadata, kuidas sinu auto tippkvaliteediga rehvidelt, lihtsalt naast naastu järel, eemaldatakse, jõhkralt kruvikeerajaga rehvipõhja torgates ja surkides, aga teha pole ka midagi.
Nagu läheks hambaarsti juurde ja laseks kõik oma ideaalses korras hambad välja tõmmata. Hambutuks. Ja maksad selle veel ise kõik kinni.

Vahepeal sai meestega töö käigus ka lihtsalt juttu aetud ja küsitud näiteks palkade kohta. Ja kui kedagi huvitab, siis töömees Ukraina rehvitöökojas teenib 5000 grivnat kuus (200 eurot) ja müüja kaupluses veel vähem, umbes 4000 grivnat (148 eurot). Kuupalk!
Aga bensiiniliiter maksab pea sama palju kui Eestis..

Mismoodi nad seal ära elavad, ma ei oska küll arvata. Ei tundunud see elu seal nüüd nii meeletult odav ka olevat.

Kaks tundi hiljem olid neli rehvi puhtaks roogitud (kolme mehe töö) ja autole alla kruvitud.20200203_201023

Kokkulepe oli 600 grivna peale, aga nähes selle töö tegelikku raskust, sai makstud 650 grivnat ja antud kauba peale liitrine pudel, Lenini sildiga viina, mis oli omakorda kuskilt Lätist ostetud.
Selle “Lenini viina” ja lisatud 50 grivna eest võtsid ukrainlased omakorda vastu otsuse, et kuna poolakad ei lase sageli läbi ka määrdunud autot(!) tuleb see puhtaks pesta. Veerand tundi hiljem oli ka auto puhtaks pestud ning ma pean ütlema, et ukrainlased on ikka tõesti sõbralikud ning lahke rahvas.

Selleks ajaks ilmusid ka Imre ja Reigo heatujulistena ja õhetavate põskedega välja ning  võtsime suuna jälle Ukraina-Poola piiri poole. Rava-Ruska.

Jälle piiril

Jõuame kohale kell 9 õhtul. Meie ees seisab ainult üks auto, mis on piiril täielik imelugu. No siin peaks ruttu minema. Üks auto ju ainult ees! Uskumatu vedamine!

Aga ei läinud ruttu.

Oli mingi meeskonnavahetus Ukraina poole peal. Tõkkepuud ees, väravad kinni, seitse piirivalvurit ja koer lähevad ära, uued seitse piirivalvurit ja koer, tulevad asemele. Ja siis on vaikus. Pool tundi, tund.. Ootaja aeg, eriti veel hilisõhtul, on teatavasti pikk ja autos istudes võrdub üks tund terve igavikuga.
Vahepeal on meie kõrvale sõitnud kolm bussi, neil on eelisjärjekord.

Tund aega hiljem ehk kell kümme, avatakse värav, aga ainult bussidele. Veerand tundi kontrollitakse busse.
Ja siis, lõpuks, tullakse meie auto juurde, antakse propusk ja värav avatakse. Jeeee!

Sõidame paarsada meetrit ja tuleb uus kontrollputka. Passid. Pagasiruum.
Sõidame 50 meetrit – passid, pagasiruum.
Sõidame 50 meetrit – passid, pagasiruum.
Täiesti ükskõik juba – kaks tundi oleme seisnud ja meie ees on.. üks auto. Kõige suuremas piiripunktis Ukrainas.

Mulle meenub seal kurvalt konutades, korduvalt Eesti piiripunkt Narvas, autoga Venemaale sõites.

Eesti tolliametnik – “Tere, teie dokumendid palun”.. Ma lähen kontrollin neid korraks arvutist, oodake palun!
Tuleb paari minuti pärast tagasi – “vaataks pagasiruumi ka üle.. Aitäh, kõik on korras, head reisi!”.
Kolm-neli minutit Eesti piiripunktis.. Kuidas eestlased küll nii saavad?

Kogu see kadalipp läbitud, ootab ees veel Poola piir. Kell on juba 11 õhtul, meie ees üks auto.

Ootame.

Ootame.

Ootame.

Tuleb ametnik. Passid, pagasiruum, salong.. Koputatakse auto küljeplekke.. palun avage ka mootoriruum.

Siis tuleb üks ametnik ja vaatab väga hoolikalt meie auto rehve, küllap oli mingi märge neil kirjas. Rehvid sobisid.
Hoiad juba hinge kinni ja pöialt pihus, sõnagi öelda ei julge – saaks nüüd kuidagi üle piiri, et nüüd veel mingit jama ei tuleks. Viiks kirikusse küünla, kui üle saame!

Siit edasi ei mäleta ma enam mitte midagi ja seda ei mäleta ka Imre ega Reigo, sest tekkis täielik mälulünk, aga vist veel paar korda pidime ette näitama pagasiruumi ja passid ja seljakotid ja varuratta katte, aga see kõik on juba hall tsoon, sest aju tõrkus kaasamõtlemast. Lihtsalt lülitas ennast välja. Kümme tundi, et saada Ukrainast Poolasse. Kaks tundi Ukraina piiril, tunda ega Poola  piiril – üks auto ees.

Ja kui me siis ükskord Poolasse jõudsime, saime me aru, kui hea on siiski kogu see piirideta EU, olgu ta siis kirutud või kiidetud.

Sõita Euroopas, ühe riigi piirilt teisele, gaasipedaalilt jalga tõstmata, see on suur väärtus! Sellest ei saa lihtsalt enne aru, kui sa oled ühel viiesajameetrisel piirilõigul  kümne tunni jooksul 20 korda pagasiluuki avanud ja 15 korda passi näidanud ja põie lõhkemisega riskinud, sest WC-d piiripunktis lihtsalt ei olegi!

Tegime veel ööbimise Poolas ja Lätis, hotellid olid puhtad ja mugavad, maanteed heas korras. Ja mingil hetkel sa sa saad aru, miks Euroopas on kõik pisut kallim.

Epiloog

Grivnasid tasub vahetada Ukrainas kohapeal, sest kursid on väga head (27-28 grivnat euro eest, seisuga veebruar 2020). Neid vahetatakse igas suuremas linnas (ei tasu vahetada esimeses ettejuhtuvas piiripunktis).DCIM102GOPRO

Mobiilne internet ja mobiililevi on suuremas osas Ukrainas saadaval, kuid kõneminut on üsna kallis (ca 4 eurot minut) ja mobiilne internet pole ka just odav. Tasub kaaluda mõnda netipaketti, näiteks “Telia Ukraina” pakett, nädalaks.

Inglise keel ei ole väga levinud, eriti just maapiirkondades. Vene keel vägagi levinud, seda mõistavad seal peaaegu kõik.

Kiiruskaamerad maanteedel puuduvad (ei märganud), politseid kiirust mõõtmas ei näinud kordagi, kuigi liikluses neid ikka kohtas. Ükski politseinik ei pidanud vaevaks ka eestlasi kiusata, kuigi neid meie auto taha ikka sattus. Respect.

Parim toidukauplustekett on “ATB market” – avatud ööpäevaringselt ja toidukaupade, puu- ja köögiviljade valik on väga-väga korralik. “Lääneliku” kontseptsiooniga kauplustekett. Kohvimasinad väljapääsu  juures. 20200203_095806

Alkoholi osas Ukrainas piiranguid ei märganud, sai osta iga kell ja igal ajal. Kohalikud tubakatooted väga odavad, kohalik alkohol samuti. Üle piiri tohib välja viia kuni kaks pakki sigarette ühe inimese kohta (autoga). Kanget alkoholi üks liiter.

Hinnatase eestlase jaoks pigem soodne – nii kohvikutes, baarides, (öö)klubides kui ka restoranides. Korralikud hotellid suuremates linnades siiski Euroopa hindadega võrreldavad. Ühistransport väga odav.

Ukrainas on autoga reisival Eesti kodanikul piiriületusel teoreetiliselt vajalikud – kehtiv pass, tervisekindlustus riigis viibimise ajal (ei kontrollitud), “roheline kaart” (ei kontrollitud), auto tehniline pass ülevaatustempliga (kontrolliti korduvalt), juhiluba koos rahvusvahelise juhiloaga (ei kontrollitud), Eesti ID-kaart Ukrainas ei kehti ja see ei asenda reisidokumenti.

Ukrainast Poolasse ei saa naastrehvidega, talvel suverehvidega ja kuuldavasti ka väga määrdunud autoga – kas see on linnalegend või mitte, ei oska öelda.

Ukraina on väärt, et seda riiki külastada, aga autoga piiri ületades tuleb varuda kannatust ja aega.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s