Protected: Kui palju maksab kahetoalise korteri kapitaalremont?

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Protected: Kas laminaat- või laudparkett?

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Mina ja Ukraina ( Goverla)

Jõulud ja aastavahetuse söömingud seljataha jäetud, tekkis mõte ennast natukene liigutada. See tähendab siis minu puhul kuhugi mäe otsa ronimist.
Kuna aasta alguseks on kogutud kenasti rasva, siis tundus loogiline valik olevat Ukraina. Pidavat väga kerge mägi olema – lihtne jalutuskäik. Igaks juhuks konsulteerisin ka Meelisega (Luukas), kes on tõusnud päris mitme 7000 meetrise mäe tippu ja kelle mägedeteadmistes ei maksa ilmselt kahelda, ning kindluse mõttes tegin kõne ka Karuandresele, kes on käinud kõikide Euroopa riikide tippudes, sealhulgas muidugi ka Ukraina kõrgeimas. Mõlema sõnul pidavat olema väga kerge mägi, sisuliselt jalutuskäik.

Goverla. Ukraina kõrgeim mägi, mille tipp 2061 meetri juures.

Suvel pidavat tippu minek olema pigem nagu jalutuskäik looduses, aga et asi liiga lihtne ei oleks, tekkis mõte see talvel ära teha. Seda enam, et kogu Euroopas valitseb hetkel lumepõud, aga mina lihtsalt pean talvel lund katsuda saama.

Ukrainlased ise nimetavad seda mäge Hòverlaks, Wikipeedia aga annab selle nimeks Goverla. Võta siis kinni, kellel õigus on.

Asub see Karpaatides, Lõuna-Ukrainas ja on looduse poolest väga ilus. Et mitte öelda imeilus. Nõukogude ajal olid Karpaadid ka väga hinnatud turismi- ja suusapiirkond. Kohalike seas on siiani, aga  töölisklassi käib seal nüüd vähem.
Hetkel valitseb sealkandis küll enam-vähem sama trööstitu olukord kui meie suusakeskustes – lund lihtsalt ei ole.

Plaan A

Plaan, nagu minu puhul ikka, saab paika suures tugitoolis, Google Mapsi uurides, paari päevaga ja suurt pingutust ei nõua. 1500 km sinna, tagasi sama palju, vahepeale jääb paar sõbralikku euroliidu riiki. Goverla ise tehniliselt lihtne, vähemasti suvel. Talvisema aja ehk lumiste olude kohta liigub väga vähe infot.

Kaasa sai kutsutud seltskonna mõttes ka paar sõpra – Imre ja Reigo. Imre siis nagu teejuhiks mäkke, sest temal on eriti vinge GPS-tehnika ja mägedekogemus. Reigo siis pigem nagu turvameheks, sest selle ala peal ta töötabki. Suur mees. Ja väga sõbralik. Aga mäele ta ei tule.

Ettevalmistus reisiks oli lihtne ja klassikaline – “roheline kaart” autole, reisi – ja tervisekindlustus If-ist, soojad riided, matkasaapad, pudi-padi. Pass, auto tehniline pass, juhiluba.
Bookingust majutused. Kuni Goverlani sai majutused võetud, sealt edasi vaatab jooksvalt. Majutused on Ukraina äärekülades eestlase jaoks soodsad, seetõttu sai võetud majutus Goverla alla mitmepäevasega varuga ehk broneerisin toa päris mitmeks päevaks. Sõltub, millal tipp õnnestub võtta.

Teel Ukrainasse

Käiku läkski plaan “A”, sest plaan “B”-d ei olnudki ja polnud selle järele ka vajadust.

30. jaanuari hommikul asjad autosse, seejärel Imre ja Reigo juurest läbi, kütusepaak Laagri tanklas  silmini täis ja Poola poole teele – et mitte aega raisata tee peal kütusetanklate otsimisega – mina kasutan oma  autol ainult 98 oktaanarvuga bensiini ja igal pool seda ei müüdagi. Nagu hiljem selgus, siis ka Ukrainas mitte.

Eestist Poolani sõita on igav, suurt midagi vaadata ei ole, seda enam, et eesmärk ei ole turism kui selline, vaid tipuvõtt ja eks seda teed ole juba ka väga mitmeid kordi sõidetud. Paar kabanossipeatust. Üks korralikum lõuna teeäärses pubis. Lätis.

Ööbimine Poolas, Noclegi Pod Borkiem nimelises majutusasutuses, kus ma ööbin oma Euroopa autoreisidel iga kord. See asub põhitrassi lähedal, kuid siiski natuke eemal; küll lihtne, aga samas piisavalt mugav. Kõik vajalik olemas – soojas toas on olemas teler, wifi, rõdu, veekeedukann jms. Suures vannitoas mullivann, wc, dušš, valamu, pesumasin, kuivati, šampoonid-seebid-rätikud..
Autole turvaline parkimine aias ja peremees – tema on selle maja pärl.
Hind on aga selline, et lausa piinlik hakkab. Justkui tasuta ööbiks – Euroopas saada sellise ilusa, järvevaatega rõdu, wifi,  vannitoa, pesemisvahendite, turvalise hoovis parkimise võimaluse ja kõikide muude mugavustega majas toa 9 euro eest, see on tõesti hea hind.
Asi ei ole selles, et ma hindaksin odavust, vaid mulle meeldib selle maja peremees. Ta on tõeline härra ja seda suure algustähega. Sa oled alati oodatud, mind on vastu võetud ka südaöösel nagu kõige kallimat  sugulast.

Ja selle absurdselt väikese hinna tõttu jätan ma peremehele hiljem lauanurgale ka pisut lisaraha. Sõbralikkuse eest.

Võetud sai seekord maja terve teine korrus, seega kolm tuba. Et igaühel oleks privaatsust. 

Hommikusöögilauas, kus peremees pakkus maitsvat, kohaliku retsepti järgi keedetud suppi,  tuli jutuks üks huvitav nüanss, mis mul Eestis tähelepanuta oli jäänud. Naastrehvid.
Lihtne, aga loogiline. Poolas ei ole lubatud talvel naastrehvidega sõita. Eestis võib, Lätis võib, Leedus võib, Ukrainas võib. Aga Poolas ei või ja kõik.
Peremees otsis kuskilt välja info, et naastrehvidega sõidu eest saab vahelejäämise korral Poolas kuni 20 eurot trahvi ning tuleb rehvid kohapeal ümber vahetada mingil moel või naastud kohapeal välja tõmmata – ja selle teadmisega startisime sealt sõbralikust majutusasutusest Ukraina poole.

Poola maanteed on Eesti autojuhi jaoks muidugi paras õudusunenägu, sest Poolas on kõrvalteedel  absoluutselt kõik alevid ja külad keset maanteed, mis tähendab lihtsustatult, et iga paari kilomeetri järel on tee peal ees uus alev ja see tähendab ka 50 km/h kiiruspiirangut. On ka nii, et üks alev lõpeb ja kohe ka uus alev algab – kaks silti kõrvuti.
Mõnikord on “aleviks” ka üks maja või bussipeatus, aga “alev” on ikkagi viis kilomeetrit pikk. Ja kindlapeale on seal “alevis” ka kiiruskaamera. Või politseiauto. Või mõlemad.
Mis tähendab seda, et Poolas on keskmine kiirus maanteel, autoga sõites, 50 km/h. Väsitav.
Ukrainasse sõites kiirteedel väga sõita ei saa, sest neid selles suunas lihtsalt ei ole.

Kümme kilomeetrit enne Ukraina piiri jõuan ma mõttes läbi lapata kõik variandid piiriületuse kohta ja jõuan avastusele, et minu rahvusvaheline juhiluba jäi koju. Lihtsalt ei suuda kõike meeles pidada. Kuidagi harjunud Euroopas liiklema. Et mis  seal ikka – pass ja juhiluba ju on. “Roheline kaart”, kindlustus.. Kõik on olemas. Aga näed, “rahvusvahelist” ei ole.. Naastrehvid ka veel muidugi..

Selle teadmisega ja väikese ärevusega (naastrehvid, rahvusvahelise juhiloa puudumine) veeretud juba hämaras piiripunkti – mis oli väga väike, kohaliku tähtsusega külavahetee piiripunkt -, jäime lootma parimale.
Ja parim tuligi. Piiriületus oli ülikiire – paar korda pagasiruum lahti, taskulambi abil  vaadati auto paar korda üle, nii siin- kui sealpool piiri. Väga kiire, sujuv ja ladus! Võib olla ehk 15 minutit kokku..

Ukraina

Phew. Me oleme Ukrainas! Edasi Lvivi poole.

Kuna oli juba pime, siis sõit ei ole kõige lihtsam. Tänavavalgustus alevites sageli puudub või on puudulik, sõidutee äärejooni ei pruugi olla, igasugused liiklusmärgid puuduvad. Augud, teravad teeservad..Vastutulevad sõidukid, mille esilaternad ei vasta ilmselt ühelegi EU direktiivile. Need pimestavad vastikult silmi.

Aga sellised pisiasjad seljataha jäetud, jõuame ikkagi Lvivi.

Ukraina suuruselt kuues linn, aga sealjuures kõige ilusama vanalinnaga kogu Ukrainas. Vähemasti nii ukrainlased ise räägivad.
Ja ongi ilus. Munakiviteedega tuleb (autol) muidugi harjuda, valdav osa linnatänavatest  koosneb just sellisest teekattest.

Ööbimiskohaks sai “Bookingust” võetud hotell ühe kloostri hoovi – mis küll hiljem osutuski kloostri majutusasutuseks. Kristlik majutusasutus.

Kristlus ja usk üldisemalt on Ukrainas vägagi au sees. Ukrainas on tohutult kirikuid, kabeleid, pühakodasid ja riste. Ka näiteks maanteid ning isegi kohaliku tähtsusega kolhoositeid palistavad sajad – tegelikult tuhanded – mälestusmärgid, ristid ja isegi väiksemad kabelid hukkunutele, kes ilmselt autoavariides on sinna tee äärde oma elu jätnud. Suurimad nendest kabelitest annavad lausa väiksema kiriku mõõtmed välja.

Lviv on tõesti ilus linn.
Kloostrihotell, kuhu esmasjoones saabusime, on samuti ilus, asub Lvivi (pea)kiriku hoovis. Suhtumine väga sõbralik, hotell ise lihtne ja väga spartalik, aga puhas ja hoolitsetud. Toad ilusa interjööriga, aga ega seal peale duširuumi ja voodite suurt ei ole. Isegi telerit mitte. Aga võib olla just nii ongi hea.
Väike hoolitsus ja “sättimine” ning läksime tutvuma linnaga. Jalutasime vanalinnas.

Käisime Lvivi (kuri)kuulsas “sadomaso” baaris, Metsavenna pubis – mis on küll sisuliselt lihtsalt napsuvõtmise koht, aga siiski samuti vaatamist väärt – ning ka ööklubis. Hinnad on eestlase jaoks odavad või vähemasti soodsad, rahaliste väljaminekute pärast väga muretsema ei pea.

Kohalik “sadomaso” baar on ilmselt selle linna kuulsaim täiskasvanute asutus, vähemasti õhtutundidel, sest sinna sisse lihtsalt niisama ei jaluta. Ikka oma pool tundi tuleb järjekorda kannatada ja selle eest saad sissepääsul veel korra ka piitsaga üle selja.

Nahast piitsa, kuuma küünlavaha ja nii mõndagi mõndagi teravat ora oma nahal tunda (ja ka teiste peal näha) sai õhtu edenedes korduvalt.

Metsavenna baar on ilmselt samuti üks nendest kohtadest, kust läbi võiks astuda, aga midagi ülierilist seal ei ole, kuigi reklaamitud oli teda päris ohtralt – rohkem nagu napsubaar, kuigi atraktsioone, nagu näiteks nõukogudeaegseid relvi ja padrunilinte, on seinad täis. Kunagi oli see nii populaarne koht, et sinna sissesaamiseks tuli kasutada salasõna, aga vähemasti meie külaskäigu ajal oli see baar ikka üsna hõredalt asustatud ja salasõna uksel ei küsitud. Kuigi selgeks oli see meil õpitud.

Käidud sai ka kohalikus ööklubis, aga lihtsalt seetõttu, et kogu “programm” läbi teha ja kohalikust kultuurielust sotti saada. Ööklubi on ilus ja aktiivne, rahvast nagu murdu ja piletid odavad. Muusikavalik oli hea (DJ) ning valgustus, tossumasinad jms tasemel. Tipptasemel ööklubi, midagi ei ole öelda.
Kaua seal ei olnud, sest hommikul vaja varavalges tõusta ja edasi liikuda.

Linn, isegi öine, tundub turvaline ja rahulik, mingeid pealetükkivaid taksojuhte jms ei märganud.
Kui ise väga püünele ei tüki ja konflikte ei algata, siis kena, puhas ja rahulik. Väga sõbralikud inimesed!

“Eesti” kõlab seal linnas (ja üldse Ukrainas) nagu salasõna – Estonia. Mina räägin vene keelt puhtalt ja Ukrainas ei vaadata sellele tegelikult väga positiivse pilguga. Mõnes kohas isegi keeldutakse vene keeles rääkimast, kuigi on näha, et nad mõistavad ja oskavad.
Mina täpselt nende poliitikat ei tea ega tahagi teada, aga kui lisad, et oled Eestist, siis oled kohe sõber ja mingit keelebarjääri ei ole. Vanemad inimesed räägivad võõrastega vene keeles, nooremad peamiselt inglise keeles. Mina saan hakkama mõlemaga ja seetõttu mingeid probleeme suhtlemisega ei olnud.
Kallistavad, suruvad kätt, satuvad emotsioonidesse. No eks nad ole seal väheke napsused ka juba. Hilisõhtu juba ikkagi.

Aga seda ma võin küll öelda – nende suhtumine eestlastesse on siiras. Ja kahtlemata on see positiivne. Ütle “eestlane” ja see on justkui salasõna, mis avab ukse kohalike inimeste südametesse. Baari(de)s muidugi võimendub see veelgi, sest vennastumine käib pitsi kokkulöömisel ikka täiega.

Ööbimine siis kloostrihotellis

Maanteed

Maanteed Ukrainas ei ole nii hullud kui neid kirjeldatakse. Võib olla on teed nüüd paremaks vormitud või on asi ka autojuhi valuläves, kuid isegi minu madala profiiliga rehvidega Mazda jaoks oli tegemist täiesti tavapärase maanteega – kuigi muidugi mitte mingis ideaalses seisukorras olevaga. On (löök)auke, on muhke ja lohke ja põrutusi, aga minu auto ja reisijate jaoks täiesti talutav. Mingil hetkel käib kohutav kõmakas autorataste alt läbi ja tahavaatepeeglist vaadates avastad, et mingi löökauk jälle oli, aga auto ei nurise. Mina ka mitte. No üks-kaks roppu sõna ehk, aga mitte südamest. Pigem nagu “igaks juhuks”.
Liiklus- ja kiiruspiirangumärkide, teejoonte jms mõttetuse peale pole Ukrainas ressurssi raisatud. Ja polegi vaja.
Etteruttavalt olgu lisatud, et auto pidas kogu reisi kenasti vastu ja mingit kartust, et midagi küljest ära kukub või üles ütleb, ei olnud, kusjuures auto oli sisuliselt täislastis.

Kohalik liiklus(kultuur)

Üks asi, mis Eestist pärit ja Eesti liikluskultuuriga harjunud autojuhti siiski üllatab – vähemasti mind – Ukrainas puuduvad liiklusmärgid. Näiteks esimest kiiruspiirangumärki nägin mina umbes 100 km läbimise järel. 500 km peale tuvastasin ma neid kolm-neli. Sõidad tunde järgi, kiirust valid sisetunde, või veel parem, kohalike järgi sõites. See viimane, muuseas, on üsna raudpoltkindel variant.

Teine asi on seal lihtne pohhuism (võib kasutada ka leebemaid alternatiivsõnu), aga see ei üllata.
On alev. Alevis kiiruspiirang teoreetiliselt 50 km/h, aga juba peale paari esimese asula läbimist sain aru, et parem on mitte jalgu jääda sellise kiirusega sõites. 80-90 km/h asulas tundus olevat täiesti adekvaatne sõidukiirus. Nii see on ja nii see seal töötab, minul ei ole seal midagi suurt kaasa rääkida.
Ega seal ju väga aru ka ei saa, kus alev algab, kus alev lõpeb ja minu asi oli lihtsalt võimalikult vähe tüli tekitada ja mitte jalus koperdada. Võtad eessõitvale autole sappa ja nii ongi.

Süsteem tegelikult töötab ja kohati tundub, et liiklus ongi Euroopas liiklusmärkidega ülekoormatud. Ukrainas liiklusmärkidega muret ei ole, aga kõik töötab täpselt samamoodi.

Ühtegi politseid kuskil kiirust mõõtmas ei märganud, kiiruskaameraid samuti mitte.

On palju kihutajaid, kamikadze-möödasõidutegijaid jms, kord sõideti vastu ka parempoolset teepeenart pidi, sest möödasõit läks pikaks, aga kogu süsteem töötab igati korralikult. Mina harjusin sellega küll väga kiiresti. Ma olen autojuhina immuunne selliste asjade suhtes, kohanen kiiresti – mind Ukraina liikluses küll midagi ei häirinud.

Kogu reisi jooksul nägime ühte avariid Poolas ja ühte Ukrainas, aga võib lisada, et Poola liikluskultuur on suhteliselt lähedane Ukraina liiklusele. Poolas on liiklus ülereguleeritud ja kedagi ei huvita. Ukrainas pole liiklus üldse reguleeritud ja seega samuti kedagi ei huvita.
Kuna Poolas oli avarii toimunud kuskil suvalises äärekülas, siis peab mainima, et päästeoperatsioon oli tasemel – helikopterini välja.

Loomulikult ja iseenesestmõistetavalt näed Ukraina teedel sõitmas vana ja väsinud vene autoparki, nagu Ladad, Moskvitšhid jms ning hulgaliselt veoautosid, mis pärit NSVL ajast. KAMAZ, Ural, Zil..

Lisaks on seal maanteedel täiesti tavaline transpordiliik hobused vankriga, mille (kelle) jaoks jaoks on lausa eraldi liiklusmärgid. Näiteks, et “hobutransport keelatud”.

Küla Goverla all

Jõuame lõpuks Goverla alla. Seal on üks väike küla, paarikümne majaga, mis palistavad “peatänavat”. Ilm on äärmiselt vilets, sajab lörtsisegust vihma, sooja paar kraadi. Asfalttee on väga viletsas seisukorras, see on ehitatud ilmselt aastal 1970 ja sealtmaalt jõudumööda  parandatud ja lapitud.. Aga ei midagi ekstreemselt  hullu ja tegelikult – ma olen oma Mazda peale  mingil põhjusel äärmiselt kindel. Olen ma ju selle autoga reisinud läbi kogu Euroopa.

Lund juba on, pigem mingi paks lumeplöga, auto põhi kriibib vastu lumeplöga. Kiilasjää veel lumeplöga all.
Teed lahtilükkamata – igaüks vaatab siin ise, kuidas hakkama saab. No meie saame igatahes hakkama. Korralikud naastrehvid ja kõrge kliirens kuluvad siin nüüd marjaks ära.

Ma ise olen väga rahulolev, sest me oleme kohale jõudnud. Imre ja Reigo tunduvad samuti rahulolevad.

Kuna kohe majutuskohta üles ei leidnud, tuli teha üks telefonikõne. See maksab Ukrainas millegipärast 4 eurot minut, seega väga lobiseda ei raatsinud.
Peremees tuli “peatänavale” välja ja vehiks kätega – siia, siia! Maja ei asugi “peatänava” ääres, vaid sisehoovis.

Pöörame maja hoovi sisse.
Täiesti adekvaatne, kuigi ilmselgelt turistidele suunatud ehitis. On tunda kiirustamise meeleolu, maja ehitamisel. Aga on maja ehitatud vähemasti ühest materjalist algusest lõpuni, mitte nagu majad, mida me tee peal korduvalt nägime – esimene korrus oli ehitatud punasest tellisest, teine korrus valgetest tellistest ja kolmas korrus pruunidest tellistest. Ilmselt mis odavamad ja tol hetkel kättesaadavamad olid..

Puitmaja, mille hoovist avaneb vaade Goverla mäele. Või noh, peaks avanema, sest täna ei paistnud siit peale udu ja lörtsi suurt midagi.

Tuba ise küll oli täiesti adekvaatne, umbes 15 m2 suurune ruum, puhas puit. Nii põrandad, seinad, uksed kui ka laed. Voodid, kapid, riiulid, nagid, telerilaud.. Pole nii palju puitu ühes ruumis vist varem näinudki.

Oli soe vesi, oli wifi, oli elekter. TV. Meeleolu polnud küll just kõige parem, sest ilm oli lihtsalt äärmiselt vilets. Mäkketõusuks kindlasti mitte meeldiv. Öösel tõusis veel lisaks tugev tuul, mis mööda majakatust ringi kolas ja katuseplekki lahti kangutada üritas.

Goverlale!

Hommikul kell 7 äratus ja esimese asjana – tsiviliseeritud inimesena -, nägu ja ihu karastama minnes, selgus, et majas ei ole vett. Vett ei ole ja ongi kõik. Ei sooja, ei külma vett.
Kasutad esimesena ka WC-d ja kuna loputuspaaki vett juurde ei tule, siis järgmine vaadaku ise, kuidas või mismoodi ta viisakaks jääb. Hambad sai pestud ja suu loputatud Eviani mineraalveega.

Aga kuna me oleme Ukrainas ja lõppude lõpuks ikkagi Goverla all, siis sellised pisiasjad tuju ei riku.

Ilm oli jätkuvalt vilets, nagu minu tipupäevadel ikka, nii et ei midagi erilist. Vihm, tuul, paar kraadi sooja. Tallinnas, kodust aknast välja vaadates, muidugi ilm, millega peremees koeragi õue ei viiks.

Kuna vett ei olnud ja pesta ei saanud, siis toppisime ennast Imrega riidesse, pakkisime seljakotid ja sõitsime autoga pool kilomeetrit edasi, jõudes mingi vahiputkani.
Tõkkepuud, valvur ja puha.

Goverla asub Ukraina looduskaitsealal ja sinna saab ainult valvuri loaga. Propuskiga siis. Vist pidi ka midagi maksma, paar eurot nägu aga minu mäletamist mööda see jäigi meilt ametlikult sissekasseerimata.

Peatame auto tõkkepuu ees ja astume putkasse. Et tere, meie oleme Estoniast ja meie nüüd tahaksime kangesti sinna mäkke ronida.

Valvur raputab pead – vot ei saa. Täna kohe kindlasti ei saa. Ilm on vilets, seal “üleval” on tugev torm, lumesadu, nähtavus puudub, laviinioht. Lisaks jää. Ja teil pole ju “kasse”, kirkat ega suusakeppegi. Kuidas te kavatsete sinna üldse niimoodi minna??
Ei-ei, nii ei saa.. tema meie hukkumist enda südametunnistusele ei võta. Tal pere toita ja puha..
Aga Vorokhtas renditakse “kasse” ja suusakeppe, minge vaadake sealt. Võib olla siis ehk kuidagi saab..

Hetkeks käis peast läbi mõte kuskilt kõrvalist teed pidi mäkke minna, aga hästikasvatatud ja tsiviliseeritud inimestena – eestlastena – pöörasime autol otsa ringi ning sõitsime lähimasse linna, Vorohktasse, kust pidavat saama rentida “kasse” ja suusakeppe ja kirkat. Noh, et asi ametlik oleks ja pargivahti vangi ei pandaks, kuigi me ise suuremat nendest ei hoolinud.

Pool tundi sõitu ja Vorohktas selgus, et selliseid imeasju nagu “kassid”, seal ei ole. Pole kunagi olnudki. Suusakeppe saab ainult koos suuskadega ja kirkasid kasutavad siin ainult kaevurid.
Ja kes täna üldse mäkke läheb sellise ilmaga, ainult mõni idioot võtaks sellise riski.

Seega, autol jälle ots ringi ja tagasi tõkkepuu taha.

Kaks idiooti saabusid.
Kasse ei saanud, suusakeppe ei saanud, kirkat ei saanud. Aga meil on vaja väga-väga sinna mäele minna, sest me oleme ikkagi Estoniast ja poolteisttuhat kilomeetrit selleks maha sõitnud.
Ja meil on väga korralikud saapad ja sulejoped ja kindad ja vinged GPS kellad ja autol isegi naastrehvid..

Oma veerand tundi moosisin pargivahti – nii nagu oskasin..

Vahetasime siis telefoninumbreid ja muud elulist infot võimalike tulevaste suuremahuliste ja kallite mäepäästeoperatsioonide tarbeks ja tõkkepuu tõsteti üles. Algas teekond Goverla alla.

Tee Goverla alla on muidugi tõeline Kolgata – see polegi tee, vaid mingi off-road rada. Ainult ühed sissesõidetud jäljed sügava lumeplöga ja jääsupi sees, kuhugi kõrvale pöörata ei ole. Kui peaksid korraks eksima, siis oled rööbastest väljas ja lootusetult kinni. Kui keegi vastu peaks tulema – ei teagi, mida teha.
On ju minu auto siiski ainult esisillaveoga ja mitte mõeldud off-roadiks. “Rööpad” on nii sügavad, et auto põhi kriibib kogu aeg vastu jää- ja lumesegu ja peast käib läbi mõte, et mu auto siia teele küll ei kuulu, kuigi minu auto on isegi keskmisest kõrgema kliirensiga.

Aga jätkuv lootus õnnele ja headele naastrehvidele, sumpasime edasi. Teise käiguga, vahepeal ka esimese käiguga. Pidevalt ülesmäge, lumi ja jää vastu autopõhja kriipimas, pöörded üleval. Mingil hetkel õnnestus ühel järsemal ja jäisemal tõusul siiski ka kinni jääda ja siis Imre kaasabil sai autot väheke tagant utsitatud. Sidur hakkas kärssama, salong vingu täis. No pole kerge autole, esimese-teise käiguga, sõita lumesupi sees, 8 kilomeetrit. Ülesmäge.

Kaheksa kilomeetrit autopiinamist ja off-roadi seljataga, jõudsime lõpuks kuskile parklasse. Kohalik suusabaas, Zaroslyak nimeks.
Nostalgiline, täielikult nõukogude ajast pärist ehitis. Kogu oma infrastruktuuriga. Üldmulje üsna nukker ja trööstitu.

Võib olla oli asi ka ilmas, see oli ikka kole-kole. Udune, vihmane, lörtsine, tuuline. Tinahall taevas. Suht masendav. Värvilist fotot siin teha ei oleks võimalik parimagi tahtmise juures.

Pakkisime ennast kohe sealsamas autoparklas sisse, vinnasime seljakotid selga ja hakkasime läbi lörtsi ja plärtsi ja uduvihma Goverla tipu poole liikuma.

Juba esimesel paarisajal meetril sumpasime jalgupidi vees, sest petliku lumekihi all voolasid sulaveed. Vajud lihtsalt põlvini lumme ja tunned, kuidas külm vesi jalgu paitab.

Kilomeetri jagu edasi liikudes jõudsime juba väheke kuivemale alale, metsa. Siin oli peamine probleem hoopis libedus, sest tõusunurk oli päris korralik ja pidev sulamine-jäätumine-sulamine oli oma jälje jätnud. Libe.

Ilm oli jätkuvalt lihtsalt sitt, siin mingit muud ilusamat sõna ei leia.

Võtsin kotist “Quasimodo” keebi ja tõmbasin selle endale peale. Jope ja seljakott olid juba lörtsist läbi vettinud, aga ehk õnnestub sisemisi riideid päästa.

Imre tegi tempot ja see oli pisut liiga kiire. Tema oli tubli poiss olnud ja mitu kuud mäkketõusuks valmistunud, ideaalses füüsilises vormis, mina panin aga seekord lihtsalt puusalt, vana-aasta pidustuste lainelt. Ülekaalu minu normkaalust seitse-kaheksa kilo. See annab tunda – kaheksa lisakilo on mägedes suur raskus.
Seljakott ka veel lisaks. Kuus-seitse kilo ikka. Ja kuna mägi pidavat olema lihtsalt jalutuskäik, siis väga vaeva ei viitsinud enda vormiajamisega näha.

Liikusime edasi, tõusvas joones muidugi, ja ilm hakkas muutuma talvisemaks.
Ühest küljest on see ilus, sest lumesadu on alati ilus vaadata. Aga teisest küljest, ilm muutus jahedamaks ja ka tuulisemaks ning riided olid seljas kui mitte märjad, siis niisked – vihmast ja higist.
Pääsesime metsast välja ja jõudsime mäe alla, eelnõlvale.

Nähtavust pole ollagi, ehk mingi sada meetrit. Lund oma pool meetrit, võib olla rohkemgi. Mõned kadakalaadsed põõsatutid lume alt välja paistmas. Edasiliikumine muutus raskemaks, kuna jalad kippusid lume sisse vajuma. Mingit teerada vms seal loomulikult pole, käid põhimõtteliselt nagu mööda pehmet lumevälja, kuskil põllul, jalad põlvini lumes ja loomulikult veel ülesmäge. Iga samm on pingutus.

Tuul tugevnes, nähtavus muutus järjest halvemaks. Vast mingi 70-80 meetrit. Oli tegemist, et Imrel sabas püsida.

Mingit puhkust me tegelikult ei võtnudki, tempo oli kogu aeg aktiivne, parklast alates. Tõusumeetreid selleks hetkeks 300-400 kanti, aga põlvini lume sees sumbates tundub see oluliselt rohkem. Märjad riided ka veel seljas, needki kaaluvad omajagu.

Nahk juba märg, pulss üleval, higi voolamas, Imre tempot rajamas, hakkab mul mingil hetkel võhm otsa saama. Rsk, ei jaksa, noh.
Higi tilgub laubalt, nina otsast, kuigi juba miinuskraadid. Pulss vähemalt 150, kui mitte rohkem. Seljakotti ka maha jätta veel ei julge. Ei tea ju täpselt, kuidas või kustkaudu tagasi tuleme. Kuigi sisetunne ütleb, et mingit supisöömist ja termosest teejoomist siin ei tule ja seljakott koos varustusega on pigem koormaks.

Umbes 1700 meetri peal kaob mets ning põõsastik ja algab lihtsalt puhas tõus. Ja lumetuisk.

Lumesadu on muutunud väga tihedaks, pigem nagu tuisuks, nähtavus muudkui väheneb. Veel vaevu-vaevu suudan tuvastada eespool turnivat Imret – rühib edasi nagu Duracelli jänes. Just nii ma mõtlen, kui teda vaatan. Eks ta ole minust kümme aastat noorem ka..
Mul endal pole ei kompassi, GPS-i ega üldse mitte mingit tehnikat. Mobiiliaku sai tühjaks, sest autos jäi video filmimine kogemata kogu tee ulatuses alates tõkkepuust kuni suusabaasini peale. 30 minutit igavat offroad videot.

Aga tahtejõud on mul veel alles ja sellest mulle piisab – ega see mu esimene mägi ei ole. Imre ka ju  ees. Loodetavasti ikka ootab mind kuskil järele. Ja kui ei ootagi, ma teen selle ka üksi ära.

Sumpad siis seal põlvini – kohati isegi puusadeni – lumes, Salomoni saabaste nöörid annavad muudkui järele ja lähevad lahti, aga ei taha ka umbsõlme peale teha.
Lumetuisus, viiekraadises külmas, seljakotiga ja põlvini lumes olles ei ole saabaste kinnisidumine tegelikult üldse mitte kerge töö. Oma viis korda tuli neid sidumisi.
Salomoni saapad ise on küll väga head – kerged, ülisoojad, vetthülgavad, hoidsid kõõlused väga kindlalt paigas  (lõpuks unustasin ma need ööbimiskohta maha ja sellest on küll kahju).

Iga selline samm poolemeetrises lumes, tuisus ja ülesmäge – see pole päris lillepidu. Aeglane on. Väsitav.

Umbes 1800 tõusumeetri peal kadus Imre siiski lõplikult silmist ja ma olin päris üksi. Lumetuisk hakkas võtma purgaa mõõtmeid, nähtavus kahanes umbes 10-20 meetrini ja edasi läksin lihtsalt tunde järgi. Ülesmäge. Kompassi pole, GPS-i pole, telefoni pole. Aga loobuda ka ei kavatsenud.

Võtan seljakotist suusaprillid ja panen ette, sest rahe tahab silmad peast peksta. Rahe tuiskab mägedes, muuseas, täiesti horisontaalselt. Ja ikka nii, et lihvib su nägu nagu jämedateralise liivapaberiga.

Liigun edasi. Mingit teerada muidugi ei ole, nähtavust pole. Tambid lihtsalt samm-sammu järel ülesmäge, jalajälgi lume sisse. Iga paari minuti järel teen pausi, et taastuda. Olen enda  füüsise käest lasknud. Annan mõttes lubaduse, et hakkan sellega koju jõudes kohe tegelema.

Mõnikord on lihtsam käpuli edasi liikuda, sest tõusunurk on üle 40 kraadi ja lumel on kohati jääkoorik peal. Kohati on justkui libe, siis jälle vajud puusadeni lumme..

Seitse samuraid

Ja siis, mingil hetkel, ilmuvad minu selja taha seitse ukrainlast. Ilmselt tulid nad minu jälgi mööda, sest ei ole eriti loogiline niivõrd juhusulik kokkusattumus, 20-meetrises nähtavuses.
Nagu mingid Jaapani samuraid, kõikidel efektsed näomaskid ees ja suusaprillid peas, sinised kilejoped seljas lehvimas, rühivad minust mööda. Tervitavad mind ukraina keeles, mina muidugi vastu. Paar sõna ukraina keeles ma ikka tean. Peatume. Ajame paar sõna juttu, kuigi vene keeles.
Jutuajamine on muidugi väike liialdus, sest rääkida on suhteliselt võimatu. Karjumine on ehk õigem sõna.
Samal ajal katsud tasakaalu hoida, et mäenõlval tuul sind ümber ei lükkaks. Muuhulgas jõuan öelda, et olen “Estoniast”.

Minut pausi ja “seitse samuraid” rühivad edasi. Üritan neil mõni aeg kannul püsida, sest näen selles võimalust.

Aga pinguta kuidas tahad, ukrainlased kaovad ikka eest ära. Jalajäljed samuti. Tuiskab padulund ja rahet, purgaa pööritab seda ringi, nähtavust kümme-kakskümmend meetrit.

Sellises tuisus ja erevalgel lumeväljal kaob sul igasugune aja- ja ruumitaju, orienteeruda on täiesti võimatu. Ainuke maamärk on tõusunurk, tipp on kuskil üleval. No see on puhas loogika, ei enamat. Saad aru, et astud ülespoole. Aga kas see tipp on paremal või vasakul või otse ees, sellest seal aru ei saa.
Tõusunurk on kohati ilmselt üle 50 kraadi.

Ja siis, mingil hetkel märkan, et “seitse samuraid” ootavad mind eespool ja hõikavad mulle – davai, davai, davai!
Sellest innustust saades, rühin edasi ja näen liigutavat vaatepilti.
Seitse meest on võtnud sisse kohad nõlval nagu Sparta sõdurid – istuvad tihedalt üksteise kõrval ringis, kössitades seljaga, pead madalale langetatud, allatuult, ja on tekitanud tuuletasku. Lumi tuiskab ja pööritab üle meeste peade justkui üle mäenõlva aga ringi sees pole mingit tuult ega tuisku. Meeste seljataga on hetkega lumevall. Milline meeskonnatöö!
Võtan tahtejõu kokku, teen mõned jõulisemad tõususammud ja kössitan nende kõrvale kaheksandaks.
Ringi hakkab käima ukrainlaste poolt väljapakutud küpsisekarp, pakun vastu pudelivett. Seda on mul seljakotis veel mitu pudelit. Ballastiks lihtsalt kaasas, mul endal janu väga ei olegi. Mehed joovad suurte sõõmudega. Seljakott sai kohe hulga kergem.

Vaatab siis  ukrainlaste teejuht GPS-i andmeid, paneb suuna paika. Pakuvad, et umbes 200 tõusumeetrit  ehk umbes kilomeeter maad veel minna ja hakkavad edasi rühkima. Mina muidugi nende kannul. Tekib motivatsioon – ma olen tipule nii lähedal, nii vähe on minna. Energiat tuleb juurde.

Tuul on saavutanud nüüdseks täiusliku tormi mõõtmed, lumi ja rahe hööveldab nägu, riided on juba ammu pulkadeks jäätunud. Kindaid võib üksteise vastu koputada, mitte kloppida. Prillid jäätuvad seestpoolt ära.
Vahepeal läksid jälle saapanöörid lahti, võtad kuidagi need jäätunud kindad käest, proovid saapapaelu siduda. Sõrmed külmetavad kangeks poole minutiga.
Üritad seejärel kindaid kätte tagasi tõmmata, need on nagu plekist. Kõik on jääs. Püksid, jope, kindad. Uduvihm ja lörts allpool, külmakraadid üleval, nüüdseks juba vähemalt -10, kui mitte enam. Kuskil karges talvises jõulumetsas võib see -10C olla mõnus mahe talveilm, aga mitte siin, kus tuule kiirus on saavutanud tormi mõõtmed.
Kui keegi on talvel, külmakraadidega, märga pesu nööril rippumas näinud, siis enam-vähem selline pilt on siin riietega..

Ukrainlased on jälle peaaegu eest kadunud – aga ainult peaaegu. Sest nad töötavad süsteemselt – kiireim mees, kes on ühtlasi ka teejuht, rajab GPS-i abil suuna, teised siis tema järel, umbes 1-2 meetriste vahedega, astuvad üksteise jälgedes (paar meetrit tasasel maal tundub naeruväärne vahemaa, aga 30-40 kraadisel tõusul, meetrisügavuses lumes ja lumetuisus täiesti adekvaatne ja ressursisäästlik).
See teeb liikumise kergemaks, sest jäljed on lumme raiutud. Need on põlvesügavused astmed. Kuigi need tuiskavad väga kiirelt täis, loetud minutitega, siis iga mees värskendab neid ja energiat kulub kõikidel sellevõrra vähem. Ka minul muidugi.

Viimane mees hoiab minuga kogu aeg silmsidet, kümmekond meetrit eespool. Rohkem nähtavust lihtsalt pole. Kui viimane mees näeb, et meievaheline silmside kaob, hõikab ta ettepoole ja need siis omakorda ettepoole ning kogu kolonn aeglustab käiku, võetakse jälle sisse ring, istutakse maha, tekitatakse tuulemüür ja oodatakse mind.

See on nii liigutav ja ühtlasi sügavat austust väärt! Ma mõistsin hetkega ukrainlaste hinge – tingimusteta solidaarsus.
Ma nägin, et see pole ühe, kahe või kolme mehe eripära, vaid see on kõikide nende ukrainlaste hinges. Selliste meestega läheksin ma luurele iga kell. Uskumatu, milline empaatiavõime ja solidaarsus – täiesti võõra inimese nimel endale lisakohustusi peale võtta.

Nii kordus see kõik neli-viis korda, kuniks jõudsime tippu.

Meeleolu oli suurepärane. Kuidagi see tippujõudmine ikkagi mõjub, pole vahet, kas see on K2 või Goverla. Iga riigi kõrgeim “tipp” on siiski saavutus ning adrenaliin ja õnnetunne on väga reaalselt kogetavad. Mingi tohutu energialaeng – ilmselt adrenaliin -, tulvab kogu läbi keha. Joovastav ja nauditav, külmatunne kaob, energiat tuleb tohutult juurde, sa tunned ennast õnnelikuna. Tehtud!

Sa elad pool aastat mingi “tipu” nimel – töötades ja raha kogudes – et siis tunda viis minutit täiuslikku õnnetunnet. Kuidas adrenaliin tulvab läbi su keha, õnnehormoonid on laes.. See on see, miks ükski mägironija ei loobu kunagi järgmisest mäest. Sõltuvus õnnetundest ja adrenaliinijanust.
Isegi, kui see on “ainult” Goverla.. Ja kerge võib see mägi olla suvel, talvel pole see nii kerge midagi..

Kuna torm oli tugev, tuiskas ja pikemalt kohapeal seistes hakkab lõpuks ikkagi jahe, siis üle kümne minuti tipus aega ei viitnud. Surusime üksteisel kätt, tänasin kogu “meeskonda”. Tegin mõned fotod GoPro kaameraga ja video. Peale meie seal kedagi ei olnud ja ei kohanud kedagi ka üles ega alla minnes ning see oli ka mõistetav.

Allaminek oli juba pigem lõbu kui töö – kuigi jalad vajusid kogu aeg puusadeni lumme, oli meeleolu helge. See oli isegi omamoodi lõbus.
Igaüks vaatas ise, kuidas kiiremini alla saab – põhiliselt küll kilejopel liugu lastes, aga ka kahe-kolmemeetriste sammudega alla joostes ja siis uperkuuti edasi veeredes.. Nagu täiskasvanud lapsed, kes esimest korda talvel lumemäele saavad! Lumemägi on aga suur, tohutult suur. Lumi on ülipuhas ja silmipimestavalt valge. Lapselik õnnelikkus!

Vahepeal uperpallitamisele sai tehtud ka paar pausi – ukrainlased pakkusid mulle küpsist, mina neile jälle vett vastu.

Mingil hetkel jõudsime umbes 1600 meetri peale või sinnakanti ja leidsime üles ka Imre, kes ilmselt selleks ajaks juba pool tundi põõsaste vahel tuulevarju otsinud oli.

Surusin samuraidega kätt, jätsime hüvasti ja liikusime edasi Imrega allapoole.

See oli juba lihtsalt jalutuskäik, kuigi lund oli jõudnud vahepeal sadada kõvasti – oma pool meetrit lisaks varasemale lumele ja jalad vajusid aeg-ajalt ikka puusadeni lumme.
Aga meelolu oli ülev.

Söökla

Jõudsime Zaroslyaki baasi.
Kuna ma tundsin, et kõht on väga hele (polnud terve teekonna jooksul võtnud vähimatki ampsu, peale paari küpsise), astusime läbi kohalikust sööklast.
See oli tõesti söökla, sõna otseses mõttes – mitte kohvik ega restoran. Selline väga ehe ja reaalne, nostalgiline söökla, nagu see 1980. aastatel olla võis.

Supp, kotlet, tee ja sai. Mehine ports, lihtne ja asjalik. Maksis 300 grivnat sularahas (11 eurot), seega, mitte just odav söökla, kuid ainult Ukraina mõistes. Eks sööklatädidel on ju ka pered üleval pidada ja teisest küljest, asukoht on ju ka kuskil pärapõrgus ja käive olematu. Seal ei saagi kaup odav olla ja tegelikult, eestlase jaoks ikkagi odav.

Kõht täis, sai võetud suund tagasi külla, ööbimiskohta. Offroad ka tagasi, aga kuna tee oli enamasti allamäge ja tuju oli ülev, siis läks see ruttu ja ilma viperusteta.

Tõkkepuu tõsteti üles, andsime teada, et mäepäästeoperatsiooniks ei ole vajadust. Pargivaht oli õnnelik ja rahulolev, sest ametlikult ei oleks ta tohtinud meid rajale üldse lasta..
Kinkisin talle veel tänutäheks pudeli Eestis toodetud likööri ja veel natuke meelehead ning surusime kätt. Väga, väga muhe ja sõbralik ukrainlane oli temagi.

Tagasi ööbimiskohta ja magama. Oli tegus päev!

Hommikul ärgates oli meeldiva üllatusena olemas seekord vesi, aga nüüd puudus wi-fi. Otseselt küll ei puudunud, aga ilmselt nähes head võimalust  “äri” teha, sai wifit raha eest juurde osta. Kuigi tasuta wifi pidi toa hinna sees olema.. Rikkad eurooplased, mis neil see paar eurot veel lisaks maksta..
Meie juba puhtalt põhimõtte pärast tasuta wifi eest raha maksma ei hakanud – pakkisime hoopis asjad varem kokku ja hakkasime Tallinna poole sõitma. GPS näitas 1520 km ja 21 tundi puhast sõiduaega. Peatume ilmselt kuskil Poolas, jooksvalt.

Tagasitee kulges põhimõtteliselt lihtsalt sõites, sest eesmärk oli saavutatud ja ausalt öeldes, ega veebruari alguses Ukrainas midagi suurt vaadata ei ole. Nukker kogu see ilm ja olemine ja elamine seal.
Lund ei ole, sooja mõned kraadid, maanteed külade vahel kehvas seisus, kõik on kuidagi räämas ja väsinud.. Külad ja majad teede ääres kurvad ja nukrad.

Tegime muidugi mõned peatused tee ääres. Reigo tahtis kindlasti osta kohalikku, tee ääres müüdavat toodangut – või nagu ta ise seda nimetas, “turgutada kohalikku majandust”. Ja saigi osta kuue euro eest pooleliitrise purgi kohalikku moosi, mis oli ilmselt müüjale parim tehing sellel päeval, kui mitte nädalal. Ilmselt mitte väga suure liialdusena ei kõla väide, et see on sealse külaelaniku päevapalk ja et Reigost on juba näost näha, et ta on helde mees.
Reigo on hea südamega mees. Päriselt ka. Ja ega see kuus eurot teda vaesemaks ka tegelikult ei teinud. 

Kütus

Bensiin ei ole Ukrainas üldsegi nii odav, kui võiks arvata. Vähemasti keskmise palga võrdluses.
Bensiini A-95 hind kõikus, olenevalt asukohast ja bensiinijaamast, 25-30 grivna vahel liitrist (0,92-1,11 eurot). Mina ise tankisin igaks juhuks ainult Shell 95 V-Power bensiini, mis oli seal – vähemasti teoreetiliselt – parim saadaolev bensiin ja see maksis 30 grivnat liiter. Shelli bensiinijaamad Ukrainas valisin juba kodus välja.
98 bensiini müüakse ainult suuremates linnades, üldiselt tundmatu nähtus – minul seda leida ei õnnestunudki.

Küll aga müüdi seal millegipärast igal pool arktilist diiselkütust, hangumispunktiga -40 kraadi. Milleks või kellele see oli, ei saanudki aru, sest ilusamatel päevadel kohtasime juba 14 kraadist soojust. Alla nulli langes temperatuur ainult Goverla tipus, ja sealgi ainult kuni miinus kümme kraadi.

Piiril

Ja siis tuli meie Ukraina reisi tähtsündmus – piiriületus. Google Maps valis selleks seekord nö peatee piiripunkti, Rava-Ruska.

Ja sealt edasi oli nii, et Goverla koos kõigi oma kannatustega oli naljanumber piiriületuse kõrval. Kuna see oli vähemasti meie jaoks vägagi meeldejääv kogemus, kirjeldan seda natuke pikemalt.

Saabusime Rava-Ruska piiripunkti kella kahe paiku päeval. Ukraina poolel näeb asi välja selline. Putka, tõkkepuu. Passid, palun.
Mitu inimest? Kolm. Väga hea. Antakse passid tagasi, pistetakse pihku mingi paber, nimega “propusk”, ja templiga. Sõidame edasi, sada meetrit.
Tollitsoon. Seisame järjekorras. Tuleb piirivalvur, palub avada pagasiruum. Vaatab hoolega pagasit. Küsib, kust tuleme, kuhu läheme. Kontrollib passe.
Sõidame edasi, sada meetrit. Tuleb piirivalvur. Palub avada pagasiruum. Kontrollib autot seest. Küsib enda kätte passid ja läheb ära. Vahepeal vaatab ka kahtlustava pilguga minu auto naastrehve ja vangutab pead. Poolakad ei pruugi läbi lasta. Aga teha pole enam midagi, tagasi pöörata ei saa.

Kümne minuti pärast tuleb piirivalvur tagasi, annab passid. Sõidame edasi, 50 meetrit. Tuleb tolliametnik, palub avada pagasiruum.  Vaatab pagasi üle. Midagi kahtlast ei ole vahepeal pagasiruumi siginenud, võib edasi sõita. 50 meetrit.
Putka. Tuleb anda passid, selgitada, kust tuleme, kuhu läheme. Templid paberile, kõik korras.
Kogu asjaajamine on tegelikult väga sõbralik ja heatahtlik, ei ole midagi üleolevat ega pahatahtlikku, kuigi ülereguleeritud see asi seal muidugi oli ja jäi mulje, et keegi täpselt ei tea, keda on juba kontrollitud ja keda mitte. Seetõttu kontrollitakse autot ja reisijaid igaks juhuks mitu korda.
Aga see ei ole ilmselt ka kohalike piirivalvurite süü, vaid lihtsalt reeglid on sellised.

Sõidame paarsada meetrit edasi, Poola piiripunkt. Tuleb piirivalvur, palub avada pagasiruum. Koputab auto küljeplekke. Kuna auto on väga porine ja ka paksu pahtlikihti autol peal ei ole ning plekk kõmiseb heledalt, siis väga kaua ta ei koputa.

Tuleb ametnik veerand tunni pärast tagasi ja hakkab ühel hetkel vaatama auto rehve. Naastrehvid. “Very bad, very bad. Not good”..
Läheb ülemusega nõu pidama, et mida nende eestlastega teha.

Tuleb tagasi ja ütleb, et kahjuks ei saa Poolasse nende rehvidega sõita, pole lubatud. Et peate Ukrainasse tagasi minema. Väga, väga kahju. Et viie minuti pärast laseme teid tagasi Ukraina poolele.

Seisame pool tundi, midagi ei toimu.. Äkki mõtlevad ikka ümber?

Poole tunni pärast(!) tuleb sama ametnik ja hakkab taga seisvaid autosid käsutama – tagasi, tagasi.. Pääseme välja ja meid suunatakse mingite eriväravate kaudu Ukrainasse suunduvasse piirijärjekorda. Õnneks satume kuskile järjekorra keskele, meie taha jääb veel väga palju autosid. Ees on umbes 30 autot. Taga umbes samapalju või rohkem, sest järjekord kaob piirihoone taha ja autorivi lõppu ei näegi.

Kulub tund, liigume 10 meetrit edasi. Kulub teine tund, liigume 10 meetrit edasi. Ausalt öeldes, tekib kergemat sorti häda. Ootan, kannatan. Tegelikult me kõik. Ikka võtad ju vahepeal lonksu vett lisaks ja me oleme siin juba neli tundi passinud.
Tund läheb veel mööda, liigume 10 meetrit edasi, aga saan aru, et “pääsu ei ole”, sest sellise tempoga edasi liikudes jõuame me piirile ilmselt homseks.
Lähen otsustavalt Ukraina piirivalvuri juurde ja ütlen, et ei kannata enam.

Piirivalvur, järjekordne muhe ukrainlane, ütleb, et kahjuks ei ole lubatud nende piiripunktis keha kergendada, aga kui ma ebaseaduslikult ja omal vastutusel piiri ületan, siis siit saja meetri kaugusel on WC. Näitab käega suuna kätte.
Lipsan siis “salaja”, piirivalvuri nähes ja täiel teadmisel, “üle piiri” ja lähen rekkaparklas asuvasse WC-sse. WC maksab kolm grivnat (10 senti). WC-paberit saab tädi käest, aga minul ei lähe seda õnneks vaja. Huvitav, kuidas seda paberit kliendile ka mõõdetakse? Meetrikaupa? Või kui paberit puudu jääb, kas siis tuleb hõigata või kuidagi tädi juurde jõuda?

WC näeb välja efektne, pole selliseid juba ammu kohanud. Mängin snaiprit. Mõnikord seisneb õnn ka lihtsalt kehakergendamises.

Lähen tagasi läbi rekkaparkla ja hiilin “salaja” üle Ukraina piiri tagasi Poolasse. Sama piirivalvur, kes mu läbi lasi, noogutab mulle heatahtlikult. Õnneks kinni ei peeta ja ebaseaduslikku riigiületuse või spionaaži paragrahvi kaela ei väänata. Ametnikud on kõik väga sõbralikud ja mõistvad.
Imre ja Reigo veel kannatavad, aga märkan, et neil pole siiski väga mugav. Räägivad väga vähe ja vett ka enam ei joo.

Sõidame veel 50 meetrit edasi ja siis on tuttav rutiin – passid käest, pagasiruumi kontroll, autosalongi kontroll.. Seljakotte keegi avada siiski enam ei käsi.

Neli tundi seismist, ootamist ja kannatusi, pääseme üle piiri. Kuus tundi hiljem oleme samas kohas, kus piiriületust alustasime.
On juba pime. Imre ja Reigo jooksevad kolme grivnat maksma.

Rehviseiklus

Nii.. Mida siis rehvidega teha.. Sõidame paar kilomeetrit, tee ääres on rehviremonditöökoda. Kaks noort meest, üks jutu ja oleku järgi pigem nagu meister ja teine õpipoiss, takseerivad rehve. Sügavad kukalt, sõna otseses mõttes.
Mnjaaa… 17″ rehvid.. meil selliseid pole.. Meil siin Žigulid enamasti, 13″. No üks 16″ jooks talverehve tegelikult on.. Ja siis arutavad omavahel täiesti tõsimeeli, ilma igasuguse naljata, kas 16″ rehve õnnestub kuidagi 17″ velgedele peale tõmmata. Vanem arvab, et ei pruugi peale minna. Noorem pole kindel. Vaidlevad natuke aega.
Tuleb sealt kähku minema kihutada, enne kui auto valuveljed ära lõhuvad.

Sõidame paar kilomeetrit edasi, näeme, tee ääres jälle rehviremonditöökoda. Kuus tüüpi seisavad hoovis, käed taskus, ajavad juttu. Ühtegi autot ei ole. Pargime auto hoovi ja küsin: “kas rehve on?”.

Neli tüüpi jalutavad minema, omanik ja üks töötaja jäävad. Takseerivad velgi ja rehve.. Hmmm.. Midagi meil siin on, aga need on suverehvid. Ja poolakad ei lase nendega läbi. Mitte mingil juhul ei lase – mis kana neil ukrainlastel poolakatega kitkuda on, ei tea, aga mingit sõbralikku läbisaamist ei paista seal küll olevat.

Siis on meil siin veel kaks talverehvi, aga ainult kaks. Ülejäänud kaks võin ma tellida  linnast (nimetab tundmatu linnanime) aga see võtab aega ja maksab 2500 grivnat kokku (100 eurot). Tööraha veel juurde. Kokku 120 eurot.
Aga on veel üks probleem! Poolakad ei lase teid läbi, kui teil enda rehvid autos on, sest see on tollitav kaup. Rehvid on tollimaksu all – isegi kasutatud rehvid! Peate enda rehvide eest tollimaksu maksma ja pole üldse kindel, kas lasevadki üle piiri viia, sest need on ju naastrehvid.
Lihtsalt tummaks võtab. Sügan nüüd ise kukalt..

Tegelikult on mu närv siiani väga rahulik olnud ja minu jaoks on see kõik seiklus. Mulle suhtlemine meeldib ja kohalikega on see alati kuidagi vahetu ning sõbralik. Ütled neile, et oled “Estoniast” ja nad üritavad kõigest hingest sind aidata. Kohe siiralt. Ja olukord ei ole ju lootusetu, lihtsalt sekeldus. Läheb ikkagi puhtalt seiklusena kirja.

Imre ja Reigo kadusid kuhugi ära, ilmselt külabaari. Kuskil mingi “Bar” igatahes plinkis.

Siis tekkis mul meeleheitlik mõte. Tõmbame naastud välja ja kogu lugu.
Kogu selle asja juures on aga üks konks – ja ma ütlesin seda ka rehvitöökoja meestele – et need ei ole päris tavalised naastrehvid. Need on Continentali rehvid. Continentaliga on see “häda”, et naastud on rehvidesse sulatatud (vulkaniseeritud) ja need ei tule välja. No vähemasti mitte niisama lihtsalt.
Mehed muigavad ja ütlevad, et pole probleemi – mida üks turist rehvidest ka teab – 150 grivnat rehv ja me teeme puhta töö. See olevatki siin piiripunkti juures igapäevane töö.

Mina ei oska vastu vaielda – kui nad tasuta tööd tahavad teha, siis lasku käia. Ilmselgelt pole mehed Continentali uusi naastrehve näinudki.

Tõstetakse auto pukkidele, kruvitakse kaks ratast auto alt ära ja mehed üritavad näpitsatega naaste välja tõmmata, kummalgi üks rehv põlvede vahel.
Läheb minut aega mööda ja ühtegi naastu pole veel kätte saadud. Ongi, rsk, vulkaniseeritud!

Igas rehvis on 180 naastu ja peale kahte talvehooaega ei ole rehvidelt kaduma läinud mitte kui ühtainumast. Mitte ühtegi! Kokku seega, 720 naastu tööd. Meeste näod vajuvad pikemaks.

Appi võetakse kruvikeerajad.

Ja siis läks retsimiseks. Pagana kahju on vaadata, kuidas sinu auto tippkvaliteediga rehvidelt, lihtsalt naast naastu järel, eemaldatakse, jõhkralt kruvikeerajaga rehvipõhja torgates ja surkides, aga teha pole ka midagi.
Nagu läheks hambaarsti juurde ja laseks kõik oma ideaalses korras hambad välja tõmmata. Hambutuks. Ja maksad selle veel ise kõik kinni.

Vahepeal sai meestega töö käigus ka lihtsalt juttu aetud ja küsitud näiteks reaalpalkade kohta. Ja kui kedagi huvitab, siis töömees Ukraina rehvitöökojas teenib 5000 grivnat kuus (200 eurot) ja müüja kaupluses veel vähem, umbes 4000 grivnat (148 eurot). Kuupalk!
Aga bensiiniliiter maksab pea sama palju kui Eestis..

Mismoodi nad seal ära elavad, ma ei oska küll arvata. Ei tundunud see elu seal nüüd nii meeletult odav ka olevat.

Kaks tundi hiljem olid neli rehvi puhtaks roogitud ja autole alla kruvitud.

Kokkulepe oli 600 grivna peale, aga nähes selle töö tegelikku raskust, sai makstud 650 grivnat ja antud kauba peale liitrine pudel, Lenini sildiga viina, mis oli omakorda kuskilt Lätist ostetud.
Selle “Lenini viina” ja lisatud 50 grivna eest võtsid ukrainlased omakorda vastu otsuse, et kuna poolakad ei lase sageli läbi ka määrdunud autot(!) tuleb see puhtaks pesta. Veerand tundi hiljem oli ka auto puhtaks pestud ning ma pean ütlema, et ukrainlased on ikka tõesti sõbralikud ning lahke rahvas.

Selleks ajaks ilmusid ka Imre ja Reigo heatujulistena ja õhetavate põskedega välja ning  võtsime suuna jälle Ukraina-Poola piiri poole. Rava-Ruska.

Jälle piiril

Jõuame kohale kell 9 õhtul. Meie ees seisab ainult üks auto, mis on piiril täielik imelugu. No siin peaks ruttu minema. Üks auto ju ainult ees! Uskumatu vedamine!

Aga ei läinud ruttu.

Oli mingi meeskonnavahetus Ukraina poole peal. Tõkkepuud ees, väravad kinni, seitse piirivalvurit ja koer lähevad ära, uued seitse piirivalvurit ja koer, tulevad asemele. Ja siis on vaikus. Pool tundi, tund.. Ootaja aeg, eriti veel hilisõhtul, on teatavasti pikk ja autos istudes võrdub üks tund terve igavikuga. Väsinud ka juba.
Vahepeal on meie kõrvale sõitnud kolm bussi, neil on veel eelisjärjekord.

Tund aega hiljem ehk kell kümme, avatakse värav, aga ainult bussidele. Veerand tundi kontrollitakse busse.
Ja siis, lõpuks, tullakse meie auto juurde, antakse propusk ja värav avatakse. Jeeee!

Sõidame paarsada meetrit ja tuleb uus kontrollputka. Passid. Pagasiruum.
Sõidame 50 meetrit – passid, pagasiruum.
Sõidame 50 meetrit – passid, pagasiruum.
Täiesti ükskõik juba – kaks tundi oleme seisnud ja meie ees on.. üks auto. Kõige suuremas piiripunktis Ukrainas.

Mulle meenub seal kurvalt konutades, korduvalt Eesti piiripunkt Narvas, autoga Venemaale sõites.

Eesti tolliametnik – “Tere, teie dokumendid palun”.. “Ma lähen kontrollin neid korraks arvutist, oodake palun!”
Tuleb paari minuti pärast tagasi – “vaataks pagasiruumi ka üle.. Aitäh, kõik on korras, head reisi!”.
Kolm-neli minutit..

Kogu see kadalipp läbitud, ootab ees veel Poola piir. Kell on juba 11 õhtul, meie ees üks auto.

Ootame, 10 minutit..

Ootame, 20 minutit..

Ootame, 30 minutit..

Tuleb ametnik. Passid, pagasiruum, salong.. Koputatakse auto küljeplekke.. palun avage ka mootoriruum.

Siis tuleb teine ametnik putkast välja ja vaatab väga hoolikalt, taskulambi valguses, meie auto rehve, küllap oli mingi märge neil eelmisest korrast kirjas. Rehvid sobisid.

Hoiad juba hinge kinni ja pöialt pihus, sõnagi öelda ei julge – saaks nüüd kuidagi üle piiri, et nüüd veel mingit jama ei tuleks. Viiks kirikusse küünla, kui üle saame!

Siit edasi ei mäleta ma enam mitte midagi ja seda ei mäleta ka Imre ega Reigo, sest tekkis täielik mälulünk, aga vist veel paar korda pidime ette näitama pagasiruumi ja passid ja seljakotid ja tõstma üles varuratta katte, aga see kõik on juba hall ja udune tsoon, sest aju tõrkus kaasamõtlemast. Lihtsalt lülitas ennast välja.

Kümme tundi, et saada Ukrainast Poolasse.

Kaks tundi Ukraina piiril, tunda ega Poola  piiril – kolme tunni jooksul ületas piiri kaks autot!

Ja kui me siis ükskord Poolasse jõudsime, saime me aru, kui hea on siiski kogu see piirideta EU, olgu ta siis kirutud või kiidetud.

Sõita Euroopas, ühe riigi piirilt teisele, gaasipedaalilt jalga tõstmata, see on suur väärtus! Sellest ei saa lihtsalt enne aru, kui sa oled ühel viiesajameetrisel piirilõigul  kümne tunni jooksul 20 korda pagasiluuki avanud ja 15 korda passi näidanud ja põie lõhkemisega riskinud, sest WC-d piiripunkti ootealal lihtsalt ei olegi!

Tegime veel ühe ööbimise Poolas ja ühe ööbimise Lätis, hotellid olid puhtad ja mugavad, maanteed heas korras. Ja ei mingeid piiripunkte..

Epiloog

Grivnasid tasub vahetada Ukrainas kohapeal, sest kursid on väga head (27-28 grivnat euro eest, seisuga veebruar 2020). Neid vahetatakse igas suuremas linnas (ei tasu vahetada esimeses ettejuhtuvas piiripunktis).

Mobiilne internet ja mobiililevi on suuremas osas Ukrainas saadaval, kuid kõneminut Eesti teenusepakkuja võrgus olles, on üsna kallis (ca 4 eurot minut) ja mobiilne internet pole ka just odav. Tasub kaaluda mõnda netipaketti, näiteks “Telia Ukraina” pakett nädalaks.

Inglise keel ei ole eriti levinud, eriti just maapiirkondades. Vene keel vägagi levinud, seda mõistavad seal peaaegu kõik.

Kiiruskaamerad maanteedel puuduvad (ei märganud), politseid kiirust mõõtmas ei näinud kordagi, kuigi liikluses neid ikka kohtas. Ükski politseinik ei pidanud vaevaks ka eestlasi kiusata, kuigi neid meie auto taha ikka sattus. Respect.

Parim toidukauplustekett on “ATB market” – avatud ööpäevaringselt ja toidukaupade, puu- ja köögiviljade valik on väga-väga korralik. “Lääneliku” kontseptsiooniga kauplustekett. Kohvimasinad väljapääsu  juures.

Alkoholi osas Ukrainas piiranguid ei märganud, sai osta iga kell ja igal ajal. Kohalikud tubakatooted väga odavad, kohalik alkohol samuti. Üle piiri tohib välja viia kuni kaks pakki sigarette ühe inimese kohta (autoga). Kanget alkoholi üks liiter.

Hinnatase eestlase jaoks pigem soodne – nii kohvikutes, baarides, (öö)klubides kui ka restoranides. Korralikud hotellid suuremates linnades siiski Euroopa hindadega võrreldavad. Ühistransport väga odav.

Ukrainas on autoga reisival Eesti kodanikul piiriületusel teoreetiliselt vajalikud – kehtiv pass, tervisekindlustus riigis viibimise ajal (ei kontrollitud), “roheline kaart” (ei kontrollitud), auto tehniline pass ülevaatustempliga (kontrolliti korduvalt), juhiluba koos rahvusvahelise juhiloaga (ei kontrollitud).
Eesti ID-kaart Ukrainas ei kehti ja see ei asenda reisidokumenti.

Ukrainast Poolasse ei saa naastrehvidega, talvel suverehvidega ja kuuldavasti ka väga määrdunud autoga – kas see on linnalegend või mitte, ei oska öelda.

Ukraina on väärt, et seda riiki külastada, aga autoga piiri ületades tuleb varuda kannatust ja aega.

Mina ja USA – läänekaldalt idakaldale

Põhja-Ameerika. Ameerika Ühendriigid.

Nagu ikka, sirvisin aeg-ajalt Google Flightsi ja vaatasin, kes, kuhu, millal ja kui odavalt lendab. Lihtsalt niisama, igaks juhuks. Äkki leiab midagi.
Ja kas õnneks või õnnetuseks, aga kohe leidsingi. Stockholmist USA läänekaldale ehk Los Angelesse, saab otselennuga 158 euro eest.. Seda ma ei oleks osanud arvata.
Just sellist piletihinda pakkus Norwegian teatud kuupäevadeks, aga kuna ma olen kuupäevade osas paindlik, siis kuupäevad polnud takistuseks. Ja kuna lennukiks oli Dreamliner, siis kiusatus oli suur. Päevake mõtlesin ja ostsin ikkagi pileti ära.

Edasi oli keerulisem, sest mingit konkreetset plaani veel ei olnud. Hakkasin uurima Google Mapsi ja foorumeid – mida Los Angelesi kandis teha on. Polegi nagu midagi.
Aga sealt mitte väga kaugel ei ole Las Vegas. See linn on alati mulle meeldinud, ilmselt filmidest meelde jäänud. “Vanglaekspress” näiteks.

Grand Canyon on seal lähedal.. Hooveri tamm.. Vaatan kaarti muudkui edasi, osariik osariigi järel ja lõpuks jõudsin otsapidi Chicagoni välja, kus elab juhtumisi mu tütar. Päris tore oleks sinnani liikuda, saaks ju ka osaliselt Route 66 läbi teha, see on mul alati mõtetes olnud. Ja kui kaarti ning vahemaid vaadates tundus New-York ainult veel kiviviske kaugusel olevat, saigi õhtuks plaan valmis – “läänekaldalt idakaldale”.

Edasi tuli väheke keerulisem ja kulukam osa. Autorent näiteks, majutused.

Autorendiga on USA-s lihtne, kui sa rendid auto osariigisiseselt. Võtad punktist A ja tagastad punkti A. Soodne, lihtne, mugav.
Aga kui võtta auto punktist A ja tagastada punkti B, näiteks teise osariiki, muutub hind oluliselt. Kordades. See oligi suurim kodutöö – leida mõistliku hinnaga rendiauto, teise osariiki jätmiseks.
Paar päeva kodutööd tehtud ja USA autorendi peensused detailideni ära lahanud, leidsin parima (ja soodsaima) lahenduse Hertz`i näol. Natuke paindlikkust, näiteks nende poolt pakutav tagastuskoht jms, aga hinnad on see-eest vägagi vastuvõetavad.
Muidugi pakuvad sulle autot ka erinevad vahendusfirmad, aga kokkuvõttes oli igatepidi soodsam rentida auto otse Hertzi kodulehelt. Kindlam ka.
Minu õnn, et autorendi sihtpunkt oli Chicago, sest just sealt saab alguse Route 66, mis lõpeb Los Angeleses, Santa Monicas. Kuna mina sõitsin täpselt vastupidises suunas, õnnestus mul olla “kuller”, kes Hertzi auto Chicagosse tagasi viib ja seetõttu auto ka kommiraha eest  kätte saada. Üheksapäevaseks rendihinnaks koos  maksudega kujunes $280, sealjuures oli hinna sees auto teise osariiki tagastamine, maksud ja täiskindlustus. Autoks sai valitud keskklassi SUV.

Hotellid. Kui sa saabud USA-sse ESTA viisaga, on vägagi võimalik, et sult küsitakse piiril näha kinnitust ööbimiskohast. Seetõttu broneerisingi paar esimest ööd, kindluse mõttes, hotellidesse ära. Esimene sai võetud Las Vegasesse.
Teine broneering oli linnakeses nimega Winslow, mis teoreetiliselt pidi teise päeva õhtuks enam-vähem loogiline asukoht olema.
Edasi broneerin jooksvalt, kuna mul ei ole veel õrna aimugi, mitu miili ma päevas läbi sõidan, kuhu lähen või kuhu jõuan.

Tagasilend. See sai võetud algusega New-Yorgist, mis ideaalis pidi minu nägemuses olema linn, mis on kirsiks tordile ja kena lõpetus kogu reisile.
Ikka Norwegian, Dreamliner ja otselend Stockholmi. Sest see lihtsalt oli jälle kord soodne otselend – ja otselend on alati hea lend.
Minu jaoks on lendamine ainult vahend kohale jõuda, ma ei otsi sealt äriklassi mugavust või luksuslikku teenindust. Boeing 787 Dreamliner on suurepärane lennuk, hea lennukõrguse- ja kiirusega ning turbulentsi vältides seega parim variant. Norwegian võib ju küll odavlennufirma olla, aga lennukid on neil head ja uued. Mida veel tahta?

Kindlustus. If-ist. 80 eurot või umbes sinnakanti. “Linnukesed” kõikidesse kastidesse, nagu ikka. Tundub väga soodne. Meditsiiniabi maksab teatavasti USA-s iga juhtumi puhul vähemalt miljon-triljon dollarit. Kui mitte rohkem. Näiteks kiirabi transport haiglasse võib maksta vabalt $5000 ja sealt edasi alles hakkab tõsine raha kuluma. Ravi, näiteks intensiivraviosakonnas, võib maksma minna väiksema maja hinna.
Minul sellist vaba raha ei ole ja maja müüki ei taha panna, nii et tuleb kindlustus võtta.

Seljakoti pakkimisega oli lihtne, sest reis-reisilt saan ma järjest enam aru, et kui sul on sobivad riided seljas, kaasas pass, juhiluba, krediitkaardid ja telefon, siis sellest piisab.
Natuke sularaha ka, igaks juhuks. Piirivalvuritele ettenäitamiseks, endale lisakindlustuseks.

Päev 1

12. september. Need hommikused ärkamised on mulle alati vastumeelsed olnud. Nagu kell 4 näiteks. Midagi teha aga ei ole, sest Air Baltic, mis minu lennuplaaniga sobitus, lendas Tallinna Lennujaamast välja kell 7.00. Hilisemale lennule ei julgenud minna, sest Stockholmist pidi lend väljuma kell 11.45.
Olin foorumitest lugenud AirBalticu kohta suhteliselt ühemõttelisi kommentaare, eriti labased olid mõned nimeväänamised lennufirma teise nimepoolega, aga minu lend väljus igatahes isegi paar minutit enne seitset, check-in oli mugav ning lennuk täiesti adekvaatne Bombardier Q400. Puhas, nahkistmetega, omal moel isegi armas, turbopropellermootoritega väikelennuk.
Väikelennuki kohta vaikne, vibratsioonita. Ühtegi paha sõna ei leia ka teeninduse, lennu ega maandumise kohta. Võib olla mul lihtsalt vedas, aga igatepidi korralik lend. Viiekümne euro eest täiesti adekvaatne võimalus jõuda vähem kui tunni ajaga Tallinnast Arlanda lennuväljale.
Transport oli küll Arlanda lennuväljalt terminaalini bussiga, aga kuna mul aega oli, siis see kümme lisaminutit minu plaane ega tuju ei rikkunud.
See oli ühtlasi ka viimane kord, kui ma eestikeelset juttu kuulsin. Bussis siis.

Nagu ikka minu puhul ja Norwegianiga juhtub, lükkus Norwegiani lend edasi. Õnneks ainult poolteist tundi ja üldiselt ongi see odavlennufirma odavasse piletihinda vist sisse arvestatud. Häiriv ikkagi. Passid lennujaamas, midagi teha pole. See on selline nullpunkt, kus ei lähe edasi ega tagasi. Ei aeg, tegevus ega tuju.
Lennuk oli küll juba õues valmis, reisijaid peale võtma.

Umbes kell 13 istusin ma juba lennukis, oma eelbroneeritud kohal. Sirutasin jalad välja ja mõtlesin eelseisvale 11-tunnisele lennule. Olen juba varemgi 11-tunniseid lende üleelanud ja tean, et see pole just suurim rõõm. Mina lennukis magada ei suuda, alkoholi ja unerohtu ei tarvita ning seetõttu pean kõik need tunnid enda ees olevat istet vaatama. Filme siis. “Avatari” näiteks.

Lend ise oli väga sujuv, mingit suuremat turbulentsi ega muid ebameeldivusi ei kogenud. Pakuti ka süüa-juua, kohvi ja teed. Nagu lennukis ikka.

Veerand tundi enne maandumist hakkas Los Angeles paistma – linn keset tühjust. Mäed ja liiv  ümberringi. Maandumine oli sujuv ja lõpuks ometi olin ma kohal. Lennukikapten vabandas kokku vähemalt kolm korda ka lennu hilinemise eest. Viisakas.

Los Angeles. Terminal.

Kui on soov teada saada, mis tunne olla lammas lambakarjas, siis Los Angelese lennujaama terminal seda tunnet pakub.
Sind suunatakse järjekorda, kus on umbes tuhat inimest. Ma pole elus, mitte kunagi, mitte midagi sellist näinud. Mitte üheski riigis.
Tohutu, tohutu järjekord inimestest. Mitte ühtegi joogiautomaati, veepudeleid, vett üldisemalt. Mina vähemalt ei silmanud. WC-d ei märganud (tark otsus lennukis “viimase minuti” võimalust kasutada). Ma küll ei ütle, et neid seal üldse pruugi olla.
Ülisuur saal tuhande inimesega, kes kõik järjekorda aetakse ja kes lintide vahel looklevad. Aeglaselt, teosammul. Vahepeal jõuad iseteenindusautomaadini, kus juhiste järgi skanneerid oma passi, ESTA, sõrmed ja silmad. Siis liitud jälle järjekorraga, kus seisab ikka umbes tuhat inimest.
Lapsed nutavad, osa on minestuse äärel – eriti vanemad inimesed. Tekib väga hale tunne. Mina ise saan hakkama.
Järjekorras seismisele kulus kaks tundi. Vett ei ole, õhku ei ole, kuhugi järjekorrast minna vahepeal ei ole.

Lõpuks ometi seisan ma piirivalveametniku ees. Muhe ja tore mees, väga sümpaatne. Esitas sõbralikke ja normaalseid küsimusi ja ma vastan enam-vähem sama sõbralikke ja normaalseid vastuseid. Uuesti pass, silmad ja sõrmed..
Lööb mulle viisa passi – 3 kuud. Lisaks annab mingi sedeli – see tuleb väljudes ette näidata kellelegi. Kellele, ei tea.
Liigun siis edasi, jälle mingi megajärjekord. Lõpuks viipab üks politseinik(?) käega, et tule siia. Astun ligi ja esitan sedeli.

Ja kus siis hakkab küsimusi sadama, nagu varrukast.
Miks tuled? Kuhu lähed? Miks seljakotiga? Miks kohvrit ei ole? Palju sularaha on? Reisikindlustus? Kus töötad? Kellena töötad? Kaua töötad? Kus ööbid? Lennukipiletid? Autobroneering? Hotellid?
Hakkad kõiki oma pabereid lappama – kindlustusi, ööbimisi, hotelle, autorenti, lennukipileteid.. Näitad sularaha.

Uurib laevapileteid ja küsib – miks sa sõidad Stockholmist laevaga tagasi Eestisse, mitte ei lenda lennukiga? Ma olen hetkeks keeletu, ei oska sellistele küsimustele isegi vastata. Ütlen siis, et “see on romantiline!”.

Kui ma hämmeldusest juba suht viimase piiri peal olin ja siis tuli küsimus, et “kust ma tean, et USA-s on Route 66, kui ma seal kunagi sõitnud ei ole?”, siis ma olin sõnatu.

Kas ametnikul said küsimused otsa või luges ta minu imestunud näost midagi välja, igal juhul rehmas käega – mine!

Phew.

Aga.. kui see üks ja ainus ebameeldiv kogemus selle ühe ametnikuga kõrvale jätta, muutus lennujaamast väljudes pilt kardinaalselt.
Justkui selle ebameeldiva kogemuse kompenseerimiseks, sõitis otse mu nina alla Hertzi buss. Sõna otseses mõttes sekundi pealt ja peatus otse minu ees. Lasi inimestel väljuda ja mina astusin bussi. Paar peatust ja olimegi Hertzi kontori ees. Ukse alt ukse alla, kümme sammu astuda. Wow!

Hertzi kontoris läks samuti suhteliselt libedalt, välja arvatud üllatus, et nagu muuseas broneeriti ka deposiit summas $400, kuigi lepingus ei olnud sellest sõnagi. Pluss muidugi rent – kokku $680. Pisteti platsi number pihku ja kogu lugu. Kiire ja konkreetne, kaks-kolm minutit. Väga hea teenindus!

Platsil jalutades leidsin platsinumbri järgi üles ka oma auto – Jeep Cherokee. Valget värvi, puhas, hoolitsetud. 2019 aasta mudel. Võtmed ootasid ees.  Pole päris kindel, aga tundus, et kõikide lisadega, mis sellel autol olla saab. Loomulikult automaatkäigukastiga, nahksisu, start-stop, võtmeta sisenemine, püsikiirushoidja, kliima  ja muud vidinad.  2,4L ja 9-käiguline bensiinimootor, käike sai ka manuaalselt vahetada – väga tõhus kombinatsioon eurooplasele. Nunnu auto, sellega saab ka vähe kruusasematel teedel sõita.
*(Tulemuseks lõpuks 36 mpg kütusekulu (7,8l/100km). Sõidetud sai kokku selle autoga 2803 miili. Sealjuures lahutas mingil põhjusel Hertz lõpuks arvest veel 15% hinnaalanduse näol).

Telefon tuuleklaasile, GPS koordinaadid sisse ja nagu planeeritud oli, saab reis “ametlikult” alguse Santa Monicast. Vaikse ookeani kaldalt. Läänekaldalt siis.

Mobiilne internet oli ostetud Teliast – nädalane USA pakett hinnaga 25 eurot. Google Mapsi ja interneti jaoks piisav. Kaks nädalat seega 50 eurot ja mahtu jäi veel lõpuks ülegi. Ei mingit sebimist kohalike kaartide või pakettidega. Ei tasu minu arvates vaeva.
Telia pakub minu arvates väga head ja normaalse hinnaga paketti ja see on mugav – teed selle juba kodus, tugitoolis istudes, ette ära ja kohapeal enam sellepärast ei muretse.

Ühtlasi lugesin ma kuidagi välja, et paketis on ka kõned. No pisut segane üles – ja lauseehitus Telia kodulehel. Karistuseks oma naiivsuse ja tähelepanematuse eest sain hiljem Telialt 40 minuti kõnede eest USA-st Eestisse 160 eurose arve ja seda hoopis T-Mobile võrgus rääkimise eest. T-Mobile on küll neli korda kallim kui AT&T, aga millegipärast olin ma kogu aeg “automaatselt” ainult T-Mobile võrgus.
Internet seal ju sageli ei levi, aga kõne millegipärast levib ja mõned kõned oli vaja teha. Ja miks ei peakski mobiilikõned levima, kui iga minuti eest kasseeritakse 4.24€.
Edaspidi olen lihtsalt tähelepanelikum.

Läänerannik, California

Santa Monica kaile sai sõidetud pool tundi ja kohal ma olingi. Parkimine $15. Ütlesin küll, et ainult 10 minutit, teen paar pilti, aga hind oli konstantne olenemata parkimisajast. Just business.
Santa Monica rannaäär on paljudest filmidest tuttava promenaadiga, liiklus on muidugi tihe, aga atmosfäär on kuidagi mõnus. Los Angelese äärelinn, natukene vabam, lahedam ja kuidagi.. mõnus! Soe, päikesepaisteline. Palmid. Ookean.

Käisingi siis Santa Monica kail, mis on muidugi lihtsalt “turistikas” ning leotasin ka oma jalgu Vaikse ookeani vees.
Nägin ära ka päikeseloojangu, mis ühtlasi tekitas minus väikest meeleheidet, sest ma peaksin täna ööbima Las Vegases, mis asub 280 miili (450 km) kaugusel.. Ehk pole siiski väga hull?

Aga oli ikka küll. Liiklusummikud.
Los Angeleses võib ummikuid mõõta kümnetes kilomeetrites. Kuhugi minna ka ei ole, sest kõrvalteed on samamoodi umbes. Neli-viis sõidurida, kõik autosid täis. Puupüsti täis.
Sõidadki siis seal nii, et 5 mph, stop-start, stop-start ja nii kakskümmend kilomeetrit. Viie miili läbimiseks kulus tund. Kümne miili jaoks poolteist tundi. Masendav.
Samas, kui ma olen reisil, tekib mul mingi automaatne ümberlülitus.  See on nii äge – olla kuskil maailma lõpus, istuda mugavas autos, rüübata kohvi, kuulata muusikat ja kohalikke uudiseid ning isegi liiklusummikus venimine tundub puhkusena.
Soe, umbes 28 kraadi, palmid, päike just loojunud, taevas veel erksinine ja pilvitu. Idüll.

Lõpuks, ummikutest pääsenud – milleks kulus kaks tundi ja 15 miili -, oli mul jäänud sõita veel 260 miili. Kell oli kaheksa õhtul.

Mis vahepeale jäi, ma väga ei mäletagi, sest kogu sõit toimus kottpimedas, autotulede valguses. Ilmselt bensiinijaama peatus.

Bensiin. See on USA-s odav. Minu jaoks, kes ma Eestis väga palju sõidan autoga – üliodav. Seal on erineva oktaanarvuga bensiini, alates 85-st kuni 93-ni välja. Shell müüb ka 95 bensiini, mis Euroopa mõistes on juba E100 oktaanarvuga. Odavaim bensiin, mida nägin, maksis $1,99 gallon, mis teeb siis ümberarvutatult eurodesse 0,48€ liiter. Keskmine bensiiniliitri hind jäi kuskile $2,50 galloni eest (0,6€ liiter).

Bensiini tankimisega on USA-s nii, et Euroopa deebetkaartidega on seal igavene jama. Swedbank või SEB võib ju kohalikul turul tegija olla aga Ameerikas iga bensiinijaam neid kaarte ei tunnista. Miks, seda mina ei tea ja oma pead sellega ei vaeva.
Kõige kindlam (ja ka kõige lihtsam) variant on maksta sularahas – Ameerikas ongi sularaha ilmselt kõige populaarsem makseviis.
Paned tankurpüstoli paaki, vajutad soovitud kütusele (näiteks 90), lähed kassase ja paned 30 dollarit letile. Ütled tankuri numbri. Lased paagi täis ja kui raha üle jääb, jalutad kassasse ja küsid ülejäänud raha tagasi. Lihtsam on arvestada aga nii, et tagasi ei pea minema, hindad olukorda, palju kütust paaki mahub (näiteks 10 gallonit) ja maksad $20. Jääb küll täispaagist natuke puudu, aga pole hullu. Bensiinijaamasid on palju. 20 dollari eest sõidad heal juhul 500 km! Peaaegu, et tasuta..

Lõpuks on see nii käpas ja see tundub nii loogiline, et ma ei hakanud kaardimakset isegi enam mitte üritama. Iga 400-500 km järel tanklapeatus, käid ka WC-s, tops kohvi, mingi saiake ja $20 eest kütust. Väike jalasirutus ja puhkehetk.
Sularahas makstes saad sageli ka parema hinna, kuigi need mõned sendid muidugi reisi eelarves mingit rolli ei mängi. Lõpuks tegingi kõiki tehinguid ainult sularahas, va hotellid, kus krediitkaart oli vaat` et vältimatu.
Kuna Ameerikas on põhimõtteliselt kõik vastupidi kui Euroopas (või siis vastupidi), siis bensiin tuleb mustast “püstolist” ja diisel tuleb rohelisest “püstolist”. Kuna bensiin on Ameerikas üliodav, siis diiselautosid seal naljalt ei kohta ja musta värvi tankuripüstol on reegliks.

Las Vegas.

Esiteks muidugi linna öine valgustatus. Ilmselt maailma üks kõige valgustatumaid punkte maakeral üldse.
Öö on nagu päev. Viierealised sõiduteed, mastaapsed sillad, hooned, viaduktid. Kasiinod ja baarid.. Iga teine hoone on hotell või kasiino. Tänu minu üliustavale nutitelefonile, mis on minu saatjaks olnud kõikidel minu reisidel, ja Google Mapsile, õnnestub mul leida GPS abil kiire ja otsene tee minu hotelli. Selleks oli Tuscany Suites & Casino hotell.
Lihtne leida – otse “stripilt” maha ja pool kilomeetrit edasi. Valet parkimine.

Hotell ise on välimuselt väga kena, sisehoovi basseiniga, aga tuba on suhteliselt tavaline, lihtne. Suur on ta küll.  Kuna kell on üks öösel, siis ma väga nagu ei viitsi uurida ka, mis seal hotellis toimub. Kasiino on, aga seal ma ei käi. Mingi söögikoht oli samuti avatud, aga kuna ma olin juba päris kutupiilu kogu sellest lendamisest ja magamatusest  ja autoga sõitmisest, läksin magama. Konditsioneer oli toas täiesti olemas, õues oli 25 kraadi sooja.
Magasin nagu kott.

Päev 2

Hommikul läksin esimese asjana linna peale. Las Vegasega tutvuma. Paningi lihtsalt minema, “stripi” suunas.
Las Vegas on uskumatult puhas linn. Ei meenu, et ma oleks näinud kasvõi ühte paberit, nätsu või suitsukoni maas. Tundus väga turvaline, vähemasti mina ei tundnud endal küll ühtegi pilku kuklas olevat. Ei ühtegi kodutut või kerjust. Keegi ei tülitanud ega pakkunud mingeid teenuseid. Üks mutike küll vist pakkus flaiereid.
Tänavad on suured ja laiad, liiklusummikud olematud. Päris muljetavaldav oli Eiffeli torni koopia, mis oli püstitatud lihtsalt selleks, et seal restoran avada.

Käisin ka ühes kohalikus baaris söömas, võtsin mingi suvalise eine. Väga retro söögikoht – baarilett, pukid ja teenindaja seal taga sebimas, käterätik vöö vahel.
Huvitav on ka arve, kus lisaks söögile on ära toodud ka tip, mis võis olla $1. Aga alati võid ka muidugi rohkem jätta. Jätsingi siis kaks. Rohkem ei raatsinud. Eine ise maksis $8.

Bellagio purskkaevud ja hotell, Caesari palee, muusika tänavatel kõlaritest voogamas.. Ilusad ja suured hooned.. aga sellega ka kogu Las Vegas minu jaoks lõppes.
Aeg edasi reisida. Las Vegas on ilus, puhas ja turvaline linn, aga seal puhkust veeta ei ole ilmselt kõige otstarbekam. Kui just kasiinosõltlane ei ole.

Hotelli tagasi jõudes maksin arved, auto toodi ette ($5 tip) ja väga mõnus tunne oli alustada oma täispikka päeva Williamsi suunas, planeeritud vahepeatusteks Hooveri tamm ja Grand Canyon.
Hommik oli super, temperatuur ilmselt kuskil +30C ja päikesepaisteline, selge taevaga.

Põhimaanteed on USA-s suurepärases, lausa ideaalses korras. Kaherealised, ühesuunalised. Vastassuund on eraldatud laia mururiba ja trossidega. Reaalne oht laupkokkupõrkeks on peaaegu välistatud. Californias ja Nevadas on maastik ka suhteliselt tasane, seega vaated suurepärased.
Kiirus enamasti 75 mph (120 km/h). Kiiruskaamerad puuduvad. Politseinikud põõsastes puuduvad. Keegi ei püüa sind kogu aeg trahvida või karistada ning sinu arvelt riigikassat täita. Nii nagu see olema peakski, ka Eestis võiks nii olla.
Kogu reisi jooksul – see on ca 6000 km -, nägin maanteel kokku kolme politseiautot ja needki olid sirgetel teelõikudel, juba kilomeetrite kauguselt nähtavad. Loomulikult mitte põõsa taga, vaid kahe maantee vahel, avaral platsil. Respect!
Sealjuures ei näinud ma ühtegi avariid ega liiklusõnnetust, liiklus toimis nagu õlitatult ja enamus liiklusest kulges rahulikult. Tõsiseid kihutajaid võis kogu teekonna jooksul üles lugeda kahe käe sõrmede jagu. Kui sedagi. Liikluskultuur on USA-s suurepärane.
Linnades küll pilt muutus ja seal on mõõdukas või vähemmõõdukas kiiruseületamine ja  lõpmatu signaalitamine väga tavaline, aga jällegi – ei ühtegi politseinikku kiirust mõõtmas või kiiruskaamerat sind trahvimas.
Ja ikkagi, ei ühtegi avariid. Kuidas mulle meeldib nende arusaamine ohutust liiklemisest!

Hooveri tamm.

Hea võimalus näha oma silmaga ülimastaapset inimeste kätetööd. See on ikka päris võimas ehitis. Asub ta muidugi orus, õhk ei liigu, päike küpsetab.

Parkimisega peab seal olema tähelepanelik, sest esimesed teele jäävad parkimiskohad pakuvad sulle kohe mugavat ja ühtlasi ka tasulist parkimisvõimalust. Natukene maad edasi, umbes kilomeetri jagu, enam-vähem Arizonase sildi juurde jõudmisel, on aga ka tasuta parkimine täiesti olemas, kusjuures koht on ideaalne. Avar parkla, prügikastid (auto rämpsust puhastamiseks), vaade tammile. 

Kuumust on autotermomeetri andmetel 100F, aga kuna ma sain aru, et auto termomeeter üle 100F kunagi ei näitagi, siis tegelik temperatuur jäigi teadmata. Ilmselt kuskile 40 C kanti ta jäi.
Minule selline kuumus sobib, mõnus on seda kuumust endasse talletada. Peaasi, et vett jätkuks, see on Ameerikas autoga reisides A&O. Vesi peab alati autos olema, viis kuni kümme liitrit võiks seda kogu aeg reservis olla.

Hooveri tamm on muidugi ilus ja võimas, mastaapne, loodus on seal omamoodi huvitav ja Nevada ning Arizona maastik on muidugi omapärane. Eestlasele eriti. Kaljune. Ilus.

Grand Canyon.

Et sinna jõuda, tuleb põhimaanteelt kõrvale keerata ja sõita umbes 80 km mööda väga head maanteed kanjoni poole. Tee peale jääb paar huvitavat söögikohta ja bensiinijaama, muuhulgas üks bensiinijaam vanade autode näitusega. Tasub külastamist.
Ilm on endiselt superilus, sooja umbes 35 kraadi, päike, selge taevas.

Grand Canyon tervitab sind esmalt rahalise sissemaksega, nagu Ameerikas ikka.
Raha makstud, saad sa võimaluse sõita sisse ühte USA populaarseimasse kanjonisse – et mitte öelda – turistilõksu.
Minu jaoks – andke andeks, aga nii on – täielik turistikas. Tohutult rahvast. Sadu, tuhandeid inimesi. Parkimisruumi ei ole, kõik võitlevad parkimiskohtade pärast. Ootavad suvalise auto taga – äkki keegi tuleb ja sõidab minema. Tegin seal isegi suure ringi mitme parkla vahel – no ei ole kohti. Kuskile tee äärde parkida ka ei saa.
Sisuliselt näeb asi välja nii, et tasulisest teeputkast lastakse läbi kõik autod – näiteks tuhat – aga parkimiskohti on ainult 500 -le autole. Vaata ise, kuhu koha leiad. Kui tee äärde pargid, veetakse auto minema. Ma ei taha teadagi, mis see maksma võiks minna.
Lõpuks õnnestus leida üks parklast lahkuv auto ja temast vabanenud kohale siis parkida. Phew!

Park ise – kanjon ka muidugi – on ilus. Puhas. WC-d, joogikausid. Rahvast muidugi nagu murdu. Paar vaateplatvormi. Vaated on muljetavaldavad, aga ei midagi ahhetavat, sest kõik on kaugel ja mingi metsik kisa ja kära ja kõva häälega rääkimine ümberringi. Raske on keskenduda, hoomata seda looduse ilu. No ei saa keskenduda sellele, kui kümme jaapanlast sul paluvad nendest pilte teha. Pistavad sulle oma kaamerad ja fotokad pihku – “cheese!” Teed ühest pildi ära, siis kohe palub seda teine, ja siis kolmas ja siis on sinust saanud seal ametlik fotograaf tervele turismigrupile.

Minu jaoks on turistika vaateplatvorm natuke igav ja seetõttu turnisin ma mingeid  “mitteametlikke” teid pidi – mida tegelikult kasutab nii mõnigi aktiivsem turist -,  ühele Grand Canyoni eenduvale pangaservale. Väheke kõhedusttekitav ja mõõdukat riski eeldav  kohalejõudmine, aga sinna kohale jõudes hoomasin ma selle eest kogu seda kanjoni võimsust ja ilu nüüd täielikult. Istudki üksinda seal kuskil kanjoni servatipul, tohutul kivimürakal, ja sinu all on sadu meetreid tühjust. Vaikus!
Istudki seal omaette, riputad jalad üle pangaserva alla ja ahmid endasse kogu seda ilu. Võimas!

Tegin sellest kaljunukist ka foto enne sinnajõudmist. Mõtlesin – ma tahan ka sinna minna ja niimoodi seal istuda! Ühekaupa sinna üksikud aktiivsemad lähevad ja see tunne, seal üksinda istuda – see on kirjeldamatu privaatsus.
Vaade on meeliülendav, tunne on üliemotsionaalne. Tasus siiski tulla. Täiega!

Ees ootab Winslowi nimeline linnake. Tänaseks on sõidetud juba hulk kilomeetreid (miile) ja ilm on mind soosinud. Mulle meeldib see päike, soojus ja tuulevaikus.
Päike hakkas küll juba loojuma ja edasine teekond saab olema pimedas. Läänekaldal on see tavaline, et kell kuus õhtul on juba pime. Suvel.

Winslow. Arizona. Väike linn põhimaantee ääres, mis viib sind Route 66 peale. Kuna oli pime ja hiline aeg, siis palju muud teha ei olnudki, kui kerge jalutuskäik selles armsas, ehtameerikalikus väikelinnas teha, hotelli tagasi minna ja magama heita.

(Järjest enam olen hakanud aru saama, et kui Bookingust broneerid hotelle Euroopas, siis pildid vastavad enam-vähem tõele. Kui Bookingust broneerid aga majutuse USA-sse, siis fotosid väga usaldada ei saa. Fotod on tehtud ilmselt siis, kui hotell just avati, reaalne olukord on aga selline, et hotell on nii sisult kui vormilt enam-vähem 20 aastat vanem.
Mind see küll väga ei häiri, sest toad ja voodid on Euroopaga võrreldes hiiglaslikud ja kõik vajalik on toas olemas. Sealhulgas konditsioneer, külmik, mikrolaineahi. Muidugi ka dušš ja soe vesi. Külmiku pidin ööseks seinakontaktist välja tõmbama, sest see mürises meeletult).

Ööbimine Winslowis, Econo Lodge Winslow I-40. Nimed on hotellidel siin pompöössed.

Päev 3

Täna olen ma väheke segaduses, sest ma ei te täpset plaani ega majutuskohta. Wifi on siinsetes hotellides suhteliselt nõrk ja suure vaevaga õnnestus mul mingi plaan koostada. Näiteks, et avada Booking.com, jätsin ma telefoni wi-fi seda otsima ja käisin vahepeal duši all.  Duši alt tagasi jõudes oli Booking just avanenud. Vaatasin kaarti ja vahemaid ning jõudsin järeldusele, et Amarillo on enam-vähem sobival kaugusel.

Küll oli mul täna kindel plaan Winslowi lähedal asuvat meteoriidikraatrit külastada. Tegemist on maailma tuntuima meteoriidikraatriga, mis mulle küll ei öelnud veel midagi, sest polnud ju veel ise sinna jõudnud. Meteor Crater. Lihtne meelde jätta.
Asub see Winslowist 26 miili kaugusel, seega pool tundi sõita.

Jõudsin sinna umbes kella üheteistkümneks. Ilm oli jälle imeilus, soe. Mul on ilmadega vedanud.
Vaated on siin suurepärased – mitte, et midagi vaadata oleks, vaid see lõpmatu silmapiir, see on omamoodi huvitav. Mingi mägi näiteks, 50 kilomeetri kaugusel. Rohkem mitte midagi.

Et kraatrit ka oma silmaga näha, tuleb lunastada pilet – vist oli $18. No mitte väga kallis.

Natukene kõmpimist mööda treppe siseruumides ja seejärel õues, kuniks jõuadki kraatri servani.
Muljetavaldav. Mõelda vaid, et siin toimus kunagi plahvatus, mis moodustas kilomeetrise diameetriga augu. Oma 200 meetrit meetrit sügav, silma järgi hinnates. Võimas.

Seisad seal vaateplatvormil ja mõtled, et tahaks kuidagi lähemalt katsuda seda, oma jala sinna servale maha panna.. Aga ei  saa. Tõkked ees, turistidele läbipääs puudub. Kraatri servasid hoitakse masside eest suletuna, et mitte rikkuda seda ajaloolist vaatamisväärsust.

Jalutan siis alla tagasi, jõuan fuajeesse. Vaatan seal infotahvleid ja loen ajalugu.
Märkan, et minu selja taha koguneb kümmekond inimest, kõik on elevil ja nagu ootavad midagi. Tuleb giid ja küsib, kas kogu grupp on nüüd koos. Sulandun massi ja noogutan.

Giid avab lukustatud kõrvalukse ja kogu “meie” grupp läheb eksursioonile kraatri servale. Wow.
Sellised piiratud eksursioonid, kümme inimest grupis, paar gruppi päevas, giidi juhendamisel.
See oli vägev elamus ja kogemus, kuulda kogu seda ajalugu, käia selle kraatri serval, näha selle kraatri esimese omaniku endist majaaset ja leida kraatri servast ka metalne, magneetiline kivim, mis loodetavasti on tükike meteoorist – vägev!
Ekskursioon kestis tund aega ja oli minu jaoks selle päeva naelaks. Kahtlemata.
Ööbimine Albuquerques.

Päev 4

Esimene päev, kui ilm pilvine oli. Albuquergues oli mul sisuliselt ainult üks eesmärk – South Sandia Peak ehk tipp, mis seal linna külje all kõrgub. Populaarsem sellest on North Sandia Peak, aga ma olin kuskilt lugenud – ilmselt TripAdvisorist -, et kindlasti tasub puudutada ka “Eye of Sandiat” – kurba silma. Miks ta kurb on või miks ta nii eriline on – seda ma tahtsingi teada. Ja South on ka tehniliselt oluliselt raskem, sest sinna saab ainult jala.
Kuna GPS ei leidnud sinna korralikku teerada üles ja pooltel teelõikudel olid kurjakuulutavad eravalduse sildid, parkisin auto lihtsalt mäe külje alla ja hakkasin lihtlabaselt, otsejoones mäkke tõusma. Mingit teerada seal ei olnud, pinnas kivine, aga võetav.
Hiljem muidugi selgus, et parkisin auto kuhugi väga valesse kohta, kuna alustasin liiga madalalt. Oleks saanud ka poole kergema vaevaga hakkama.
Kuna mägi tundus alt vaadates naeruväärselt madal, läksingi, paar pudelit vett seljakotis, otsejoones tipu poole.
Aga polnud see nii väike mägi midagi. Iga künka taga jälle uus küngas, ja nii ma muudkui tõusin. Ühel hetkel oli juba kogu Albuquerque mul nagu peopesal, vaated olid ikka päris korralikud.

Mul ei olnud õrna aimugi, kui kõrgel ma olen või kui kõrge see mägi üldse on. Kodutöö tegemata. Eemalt, maanteelt vaadates,  tundus madal ja lihtsalt tehtav. Hakkas ka vihma sadama.
Siis torkasin ma veel ühe ilgelt vastiku kaktusenõela omale jalga. See oli küll valus torge. Läks vist luuni välja.
Ja et sellest veel vähe oli, siis lõhkusin päris korralikult ka oma jala vastu kivi ära, veri välja ja puha. Kivide välispinnad on seal teemantteravad – vihma poolt välja uhutud liiv jms materjal jätab kivi pinnale teemantilaadsed väikesed, teravate servadega tükid. Vastu sellist tükikest puutud, on nahk lõhki justkui žiletiga lõigatult.
Ühel hetkel tekkis juba ka janu, sest vesi sai otsa, aga tagasi ma ka ei raatsinud minna, sest tipp oli juba käeulatuses. Oma neli tundi juba rassitud, higi voolamas seestpoolt, vihma kallamas pealtpoolt. Jõudsin mingile teerajale välja, see kergendas edasiminekut.

Minu õnneks jalutas mulle vastu kaks inimest, kohalikud matkajad. Liz oli igatahes naise nimi. Mehe nimi meede ei jäänud, kuna just Liz pakkus mulle oma termosest mõnusalt jahedat vett. Küll maitses hästi. Väga toredad noored, kohalikud matkajad. Vestlesime seal oma 15 minutit ja puhkasime jalga ning justkui ingli poolt saadetud, teadsid nad täpselt ka selle “nutva silma” asukohta, sest teel tippu olid nad sealt mööda tulnud.
Tulidki minuga koos siis sinna salapärase, nutva silmani.
Mida seal nii erilist oli, et see TripAdvisoris märkimist leidis, ei saanudki aru, aga ära ma selle nägin ja pisaraid ma katsusin. Endal ka juba peaaegu pisar silmas – kaktusetorkest, haavast jalas ja koledast ilmast. Tõusmeetreid ka juba parasjagu.
Lõpuks sai ka “tipp” võetud, aga kuna ilm oli lihtsalt kohutav – sadas põhimõtteliselt paduvihma – ja ma olin läbimärg, siis oli peamine eesmärk autoni tagasi jõuda. Siht enam-vähem silme ees, hakkasin laskuma. Jalg jooksis verd ja kaktusetorge andis ikka tunda, aga meeleolul polnud väga viga. Kaheksa tundi rassimist.

Ööbimine Amarillos, Radisson Country Inn`is. Tellisin omale pitsa tuppa. Pool tundi ja kohal ta oligi. $20 koos tipiga. Maitses hästi. Nagu ka uni pool tundi hiljem.

Päev 5

Amarillo. Radisson Country Inn.  Ideaalse asukohaga – maanteelt maha keerates kohe ta paistab, samas piisavalt kaugel maanteest, et siia ei kostuks müra. Hoolitsetud parkla, aed, valgustatud ja turvaline. Puhas.
Hotell ise näeb välja elegantne ja hubane, maamaja stiilis. Kamin ja puha. Ei usukski, et sellise klassiga  hotelli $70 eest toa võib saada.

Tuba suur ja puhas, suur TV, A/C, külmik. Vannitoas kõik vajalik olemas, sealhulgas šampoon ja seebid. Rätikuid lademetes. Mõnus.

Märkasin hommikul hotellitoa laua peal mingit infokataloogi vms ja selle esilehel oli üks imeilus foto. Mingist punakast kaljunukist. Ilus punane liiv ja kaljunukk. Vaatasin ja vaatasin seda pilti ning läksin alla vastuvõttu.
“Tere. Kas te teate, kus see koht asub?”.
“Jah, ikka. See on siin lähedal, kolmkümmend miili sõita, see on kanjonis”.
“Kas ma saan sinna minna?”
“Ikka saate, aga seal tuleb palju jala käia, see on päris raske”.

Hea nali. Seitse miili jala käia. Mida seal rasket saab olla?

Sõin hommikusöögi, võtsin kohvi, veelkord kohvi ja pakkisin oma koti kokku, koristasin parklas autot ja nautisin järjekordset ilusat ilma. Lihtsalt seisingi hotelli ees autoparklas, ja hingasin sisse seda mõnusat, värsket, suvist õhku. Vaikne, idülliline maakoht. Ma võiks siin lausa elada.

Asusin teele Palo Duro poole, mis on Põhja-Ameerika suuruselt teine kanjon. Kolmkümmend miili sõita.

Jõudsin 25 miili hiljem mingi putka ette. Tõkkepuu. Teenindaja oli väga tore. Nagu ikka, tuleb maksta, kuigi summa oli sümboolne, vist $8.
Sõidan edasi, teed on lihtsalt hämmastavalt suurepärases korras. Kuumust on mingi 40 kraadi, päike küpsetab nii, et auto kliimaseade tuleb hädavaevu salongi jahutamisega toime, aga asfalt ei ole üles sulanud ega pritsi pigi välja.. Ilus, puhas asfalt. Kollaste joontega.
Vahepeal tegin ka mõned peatused, kui imeilusaid vaateid kanjonile nägin. Äge!
Natukene maad veel ja jõuan turistiinfopunktini, milleks on üks ütlemata kena ja ehtameerikalik majake. Lipud maja ees ja puha.

Veel toredam oli see maja seespoolt, kus kaks imearmast, tüüpiliselt ameerikalikku vanatädi – ilmselt juba 80-aastased -, mulle kanjoni kujunemisest, ajaloost, pühast mäest ja muust sellisest rääkisid. Vana indiaanlaste asumaa või reservaat ja vist nende püha mägi. Seesama kaljunukk, mida ma pildilt nägin.

Ja soovitasid mul vett kaasa osta. Kõvasti kohe. Sest täna on “soe” ilm. Ja peale minu on seal veel ainult kaks turisti. Kuna on ikkagi väga “soe” ilm ja täna turiste siin ei liigu.

Ostsingi 2 liitrit pudelivett, kuigi mul oli ka autos mingi viis-kuus liitrit reservi. Aga ma ei tahtnud nii toredatele tädidele pettumust valmistada. $12, kaks liitrit vett. Viimati ostsin ma nii kallist pudelivett El Teidel, aga see oli 3200 meetri kõrgusel.
Mõned indiaanlaste meened ostsin ka. Need olid natuke kallimad, kuna olid ehtsate indiaanlaste käsitöö. Väidetavalt.

Istusin autosse ja jätkasin kulgemist Palo Duro rahvuspargi südamesse.

Umbes-täpselt X miili pärast jõudsingi kohale. Parkla. Joogiveekauss. Ja kuumus. Kuumus on  keskmise eestlase jaoks korralik. Autotermomeeter näitab järjekindlalt 100F, sest suuremaid numbreid autovalmistaja ei tunne. Ja kuna päike siras taevas ning maa oli tuhkkuiv, siis oli seal ka tolmune. Punane tolm.
Sel hetkel tulid mulle väravasse vastu ka need kaks turisti, kes sinna rajale olid läinud ja andsid tungiva soovituse võtta kaasa võimalikult palju puhast vett.

Pakkisingi seljakotti põhimõtteliselt ainult vett – viis liitrit -, ja panin minema.

Pole siin mõtet väga pikalt kirjeldada kõike seda ilu ja hääli ja loodust ja vaikust ja kogu seda ürgsust üheaegselt – see oli igatahes minu kõige suurepärasem elamus USA-s.
Milline imeline loodus, vaated. Ja samal ajal erinevad hääled, mida teevad linnud, rohutirtsud, putukad, mutukad ja tont teab kes veel. Sa oled seal, keset seda kunagist indiaanlaste reservaati, nende pühal maal, sellel ürgsel pinnal. Kus sa jalutad kuivanud jõesängides, purretel ja sildadel. See kõik on sajandeid, aastatuhandeid vana ja see on nii mõnusa auraga.

Siin oled sa keset kogu seda ürgset loodust. Nagu see oli sada või tuhat aastat tagasi. Või kümme tuhat. Saad seda kõike käega katsuda. Jalaga astuda. Siin ei ole midagi tänapäevast. Ei mingeid prügikaste, infotahvleid, vaateplatvorme ega muid mõttetuid  turistividinaid. Ega ka mitte mobiililevi.
Kuumus lihtsalt siriseb sul kõrvades, seal punaste liivade peal oli 50 kraadi kuumust ilmselt käegakatsutav. Vett läheb pudelite kaupa, nagu kerisele. Ühe pudeli lõpetad, kohe avad uue. Higi voolab.

Ja kõike seda troonib lõpuks seesama vaade, see foto, mida ma nägin ajakirjakaanel. Sinna oli vaja veel kohale jõuda, ronimist ülesmäkke. Ja see pole mingi asfalttee. See pole isegi mitte jalgrada. Parimal juhul mingi kuivanud ojasäng.

Ja siis sa seisadki lõpuks seal, katsud käega seda kunagist püha mäge.. Mägi ise õhkab jahedust, seal on tuuline ja omamoodi veider tunne. Pigem on seal kaks kaljunukki ning neid ühendab platoo. Kui sul on vähekenegi julgust, siis sa ronid mööda kitsast teerada sinna tippu ja sulle avaneb vaade kogu kanjonile. Võimas.

Võtan sealt mäe küljest kaasa kaks lahtist, punast savitükki – ühe endale ja ühe oma tütrele – ja hakkan tagasi minema. Tunnen ennast millegipärast õnnelikuna.

Ööbimine Oklahomas.

Päev 6

Siiani on sõitmine olnud suhteliselt üksluine, sest Texas oli veel lagedam kui New-Mexico. No lagedam ei saagi enam olla. Kui maa oleks lapik, siis näeks sealt mõne natukene kõrgema künka otsast ilmselt maailma lõppu.

Ja ega see Kansaski lopsaka loodusega ei hiilga. Kuigi natukene rohelisemaks juba läheb.

See päev koosnes suuremas osas autoga sõitmisest, kuigi ühe kõrvalepõike ma siiski seal tegin.

Nimelt keerasin ma maanteelt maha ja sõitsin osaliselt läbi ka Route 66, mis on minu unistus olnud pikemat aega.
Paari aasta pärast loodan ma siia tagasi tulla ja sõita loodetavasti kogu selle Route 66 koos tütrega läbi. Seetõttu ma hetkel sellele teele suurt tähelepanu ei pööra, aga see uhkes üksinduses, keset kõrbe looklev tühi tee oli lihtsalt niivõrd kutsuv. Selline ehe. Nagu filmis.

Kümmekond miili sõitnud, seisingi ma keset inimtühja kõrbe ühes teeristis, maantee igas  suunas tühi. Tuul keerutas liiva üles, teeviida plekk kolksus vastu posti.
Vaated oli täpselt sellised, nagu seda parimates filmides nähtud on. Tarantel sibab üle maantee..Kõrbekuumus.

Sõidad natuke maad veel ja siis jääb tee äärde bensiinijaam. Vana, väsinud. Tankurid on ilmselt samuti nendest aastatest. Tuul pööritab üle põllu kaktusepõõsaid.
Kauplusesse sisenedes kriuksub uks nagu parimas westernis ja kohe seejärel kelluke kõlisemas. Tagaruumist ilmub välja 70-aastane papi ja läheb leti taha. Pumppüss on ilmselt leti all.
Ei ole seal moodsat kohviaparaati või muud elektroonilist vidinat, näiteks kassaaparaati. Loomulikult ei saa seal kaardiga maksta, see olekski naeruväärne.

Kaup on eriilmeline, ilmselt kuidagi omaniku vanuse ja kohaliku eripäraga seotud. Kauboikaabud, saapad, kindad.. Õlid, määrdeained, mutrivõtmed ja muu selline väga praktiline ja vajalik kaup. Nagu kohalik tööstuskaupade kauplus. Väga vinge. Tõeline nostalgialaks – justkui elavas Route 66 muuseumis oleks..
Kus ma asun – pole õrna aimugi. Kuskil Texases.

Pöörasin paarikümne miili pärast moodsale maanteele tagasi ja jätkasin sõitu Amarillo suunas. Minu lõppsihiks oli siiski konkreetselt Chicago ning New-York ja  ma väga siia kõrbe aega ei raatsinud kulutada. Tulen ma ju loodetavasti siia kahe aasta pärast tagasi.

Maanteed olid jätkuvalt suurepärased, kaherealised ja ühesuunalised ning mõistlikult kiired (70-75 mph). Bensiinijaamapeatus.

Kütusetanklad on Ameerikas.. muidugi ameerikalikud. Näiteks, sa soovid kohvi. Aga millist kohvi?
Tume röst? Hele röst? Keskmine röst?
Araabika? Etioopia? Colombia? Segu?
Piima. Rasvatut? 2,5%? 4%? 20%? Maitsestatud? Vanilli? Kaneeli?
Suhkur – kuus erinevat sorti, kuni tabletini välja.
Topsid – 5 erinevat suurust, igaüks erineva hinnaga.
Täielik teadus!

Päev 7

Siia jõudsin ma eile õhtul. Oklahoma Townhouse City Airport nimeline hotell. Mõistliku hinna-kvaliteedisuhtega majutusasutus.

Minu arvamus on üldiselt selline, et USA-s on teeäärsed majutused odavad. Laias laastus maksavad nad vahemikus $50-100, kusjuures alumise otsa kvaliteet on alati suhteliselt nutune ja ülemine ots juba väga viisakas.
Põhimõtteliselt leiab ka üliodavaid motelle kogu teekonna ulatuses (alates $25)  ja just ühte sellisesse on mul täna õhtuks  ka üks tuba broneeritud. Juba Eestis olles broneerisin ma selle motelli, sest see oli üks nendest motellidest, kus ma kindlasti tahan ööbida.

Oklahoma on arvestatava suurusega linn enam-vähem keset Ameerikat. Linn ise on äärmiselt puhas ja hoolitsetud.

Kesklinnas on parkimisega mõningaid probleeme, aga kuna kesklinn moodustab ainult üliväikese osa linnast – paar kvartalit – , ei olnud mingit probleemi jätta auto paar kilomeetrit kesklinnast eemale. Seal on ruumi ning see on tasuta.

Oklahoma südalinnas on ka botaanikaaed, Myrial Botanical Garden, mis ehk karmil südatalvel on päris tore koht, aga suvisel ajal on see liiga “tavaline”, et sinna minna. Mina küll käisin seal $10 eest ära, aga mingit suurt elamust sealt eest ei leia. Troopiliselt soe ja niiske, mõned kosed ja palju taimi. Iseenesest muidugi armas, et südalinna selline asi on tehtud.  Botaanikaaeda ümbritseb suur roheline park, veesilmade, koskede ja ojadega.

Jalutasin tunnike kesklinnas ringi ja kui auto juurde tagasi pöördusin, nägin üle tee söögikohta – Joe`s Pizza. Miks ka mitte.
Väike, hubane söögikohake, rahulikus äärelinnas. Tellisin omale “väikese” pitsa, sest ma juba aimasin, et mulle on väike pitsa täpselt paras. Mis nii oligi.
Väike on “väike” ilmselt ainult ameeriklasele. Või siis, kui te kavatsete pitsat süüa kolmekesi.
Kuna ilmselgelt mu inglise keele aktsent ei jäänud teenindajale tähelepanuta, istus mu lauda – pitsat oodates – nagu muuseas, üks naisterahvas, kes küsis kust ma pärist olen. Saanud vastuse, ulatas mulle käe ja ütles, et “meeldiv tutvuda, mina olen Joe”.
Ma ei teagi, miks ma arvasin, et Joe peaks mehe nimi olema. Tore, kui omanik ise peab oluliseks turistiga veerand tundi vestelda. Võib olla oli seal ka väike äratundmisrõõm – oleme me ju peaaegu naabrid. Ta ise on samuti Euroopast pärist, endisest Jugoslaaviast.

Edasi jätkus tee Saint Jamesi suunas. Seal on mul broneeritud üks tuba motellis, mis oli kõikide kirjelduste järgi just see, mida ma tahtsin ära proovida. Sõita ligi 700 km, väga pikalt Oklahomasse muljetama jääda ei saa.

Saint Jamesi jõudsin juba päris hilisel tunnil, kuna vahepeal sattusid ees olema teetööd, mis väljendusid kümnete kilomeetrite pikkustes ummikutes ja teosammul venimises.

Motell aga ise oli just see, mida ma arvasingi olevat.

Kuna see oli väga odav ja vana motell, siis ma lootsingi leida sealt eest “vana aja hõngu”. Sellist maanteeäärset. Kogemuse mõttes. Leidsingi.

Pargin auto ukse ette, millel silt “motel office”.
Kelluke kõliseb. Väike eeskoda, kus on trellitatud aken imepisikese luugiga. Klaasi ja trellide tagant paistab diivan,  kust üks härra, maika seljas ja dressipüksid jalas, püsti tõuseb ja klaasi taha astub. Üks sõrm on hooletult marliga kinni seotud.
Annan passi. Vaatab passi, sobrab paberites, leiab mu nime üles ja ütleb, et $30, palun. Minu mäletamist mööda oli $25.
Mees sobrab uuesti paberites, vabandab ja ütleb et ta eksis. Et mul ei ole King Suite, vaid Queen Suite. Mõlemad nimed kõlavad siin naljakalt.
Saangi Kuninganna Sviidi. Ilmelt on mõeldud küll selle nime all voodi suurust.
Toavõti on suure, puust kuulikese küljes. Või siis vastupidi.

Sõidan autoga natuke maad edasi, õnneks on iga “sviidi” ees ka oma parkimiskoht. Autosid on motelli ees kokku täpselt kaks tükki. Üks nendest on minu auto.

Avan “sviidi” ukse ja esimese asjana lööb vastu kopitanud hais. Isegi vist kerge uriinilehk. Kuna kell on palju – tegelikult juba üks öösel -, ei viitsi ega taha teemaga tegeleda. Panen konditsioneeri tööle, see müriseb nagu traktor. Tundub, justkui töötaks sisepõlemismootoriga.
Toon autost mõned asjad tuppa ja vaatan natukene “sviidis” ringi.
Täiesti adekvaatne vannituba, ilmselt 30 aastat vana. Rätikud muidugi on üsna kulunud. Isegi üks seep on. WC-paber. Pole viga.
Tuba on väsinud ilmega, madal, pime. Üks lamp ei tööta. Tugitool nurgas, teler.

Ukselukk on selline, et selle murraks lahti ilmselt ka lihtsalt õlaga vastu ust toetudes.
Tõmban voodilt kattelina pealt ära. Korjan mõned tumedad juuksekarvad voodist. Panen konditsioneeri kinni, sest see müriseb meeletult, kustutan tule ja lähen magama.

Päev 8

Kell 10 koputatakse uksele ja aetakse mind üles. Proua koristaja soovib teada, kas ma lahkun enne kella 12 või lahkun kohe praegu. No ma lahkun siis “kohe praegu”, kas sobib? Vaatan, et koristajal on hoopis pruunid juuksed.

Hommik on tegelikult päris helge. Päike paistab, on soe. Autogi kenasti alles, seisab otse ukse ees.

Omamoodi on see motell isegi romantiline, sest mulle meenub jälle mõni film, näiteks Hitchcooci klassikalised thrillerid.
Iseenesest on see täiesti ööbitav majutusasutus – asub otse maantee ääres, ööpäevaringselt avatud, auto saad parkida ukse ette ja kõik esmavajalik on ju olemas. No mitte küll esimeses nooruses või ideaalses puhtuses, aga ka ei midagi hullu. Loota, et saad odavalt midagi head, ilmselt ei vea välja. Vähemasti motellides mitte.
Ja tõele au andes – mingeid putukaid, lutikaid, kärbseid vms ma üheski hotellitoas ei kohanud. Isegi kõige odavamas mitte. Kui rahakott kannatab, võta parem hotell. Kui rahakott on kõhnem, võib vabalt ööbida ka kõige odavamas motellis. USA-s on ka kõige odavam motell siiski täiesti arvestatav majutuskoht.

Tuju on optimistlik, kuna eelduste kohaselt peaksin ma õhtuks Chicagosse jõudma. Tütrega kohtuma. Viisin võtme sidemes sõrmega mehele tagasi ja läksin Burger Kingi sööma ja panin seejärel paagi kütet täis – $1.99 gallon.

Sõitsin Chicago poole läbi Mattooni, kus külastasin ühte mulle olulist inimest. Väike ameerikalik linnake. Palju on näha amišeid.

Amišid lihtsalt torkavad silma. Mehed on reeglina riietatud musta – erandiks valge linane särk -, kannavad kaabusid ja enamikel on ka pikk habe – ilmselt abielus. Kõikidel on ühesugused soengud – potti lõigatud ja väga iseloomulikud ainult amišitele ning kõik kannavad ka ühe tegumoega pükse, punutud, nahast traksidega.

Kuuldavasti ei sõida nad autodega, aga mina bensiijaamades ühtegi hobuvankrit ei silmanud.
Mulle nad meeldivad, sest mulle meeldib nende üliökoloogiline jalajälg loodusele. Meie võime ju Eestis mõelda, et oleme ka ökod, kui me ostame ökopoest midagi või kasutame ökoseepi,  aga võrreldes amišitega on isegi ilmselt kõige ökom eestlane räige laristaja.
Ei kasuta amišid ju ei naftatooteid, ei sünteetikat, elektrit, mobiiltelefone, internetti ega ka autosid ning elavad maaharijate kogukonnas nagu muistsetel aegadel. Harivad ise maad (hobustega), ei väeta seda kemikaalidega, valmistavad endale kõik riided ise. Neil on oma koolid ja õppeprogrammid ning ühiskonnakorraldus. Ilmselgelt on neil ülitugev tahtejõud ja visadus seista vastu kõigele sellele hullusele, mida me tarbimisühiskonnas normaalseks peame.

Peale Mattooni sai võetud suund Chicago peale.

Chicago. Minu reisi üks peamisi eesmärke.
Kuna ma saabusin sinna pimedas, siis oli päris muljetavaldav seda linna juba kaugelt, tuledesäras, näha. Loomulikult on ta kolossaalne, tohutult suur. Autode vool linna on lakkamatu, viis-kuus sõidurida katkematult autosid täis. Nagu jõgi voolab, allavoolu.
Aga meeleolu on ülev, enesetunne super. Ma olen siiski teinud läbi juba arvestatava osa reisist, läbinud 2800 miili (4500 km). Ma olen siia kohale jõudnud ja seega on kõik plaani järgi kulgenud.
Kuna on juba üsna hiline aeg ja on pime, siis otsejoones tütre juurde. Kuhu siis veel.

Kui mõnus tunne on veereda kogu selle linna melust, kisast ja kärast vaiksemale kõrvaltänavale ning jõuda maja ette, kus elab minu jaoks nii oluline inimene.
Mulle meeldivad need ameerikalikud elurajoonid, kus tänavad on palistatud puudega, armsad, kahekorruselised majad kummalgi pool teed, igal majal oma aed. Olgugi, et väikene, aga ikkagi oma aed. Igal teisel-kolmandal majal lehvib vardas USA lipp. Patriootlik, rahvuslik.

Astun autost välja. Tänaval on vaikne, on soe. Isegi mõned rohutirtsud siristavad.

Maja uks avaneb ja sealt astub välja üks kaunis printsess. Ma ei tea, kas ta just maailma kõige ilusam printsess on, aga kõike kallim on ta küll. Vist ikka kõige ilusam  ka. Kahtlemata.

Kuna täna õhtuks konkreetseid plaane ei ole, sai peale paaritunnist koosolemist ja suhtlemist sõidetud taksoga kesklinna, kus mul on ööbimiseks Radisson Aqua hotelli tuba broneeritud. Ei taha ma töönädala keskel seal teistel jalus olla. Niikuinii lähevad nemad hommikul vara tööle, hakkab seal üks hommikune sagimine ja mina pean kesklinna minema ikkagi. Ja üleüldse – väike hellitus kulub ka mulle nüüd ära.

Laura laadis mu telefoni taksoäpi, milleks Chicagos on ilmselt populaarseim “Lyft” ja taksode tellimine ei olnud mul edaspidi raskem, kui paari kliki kaugusel. Väga mugav taksoäpp. Sai valida ka sõidujagamist, luksuslikumat taksot või lausa limusiini.
Mina kasutasin muidugi tavalist, kõige klassikalisemat varianti ja üldiselt oli takso ka 2-3 minutiga kohal. Takso ei ole Chicagos odav, aga ka mitte meeletult kallis, kusjuures hind sõltub vägagi kellaajast – tipptunnil on see 2-3 korda kallim. Üldiselt tuleb aga takso Chicago kesklinnas kohale isegi tipptunnil umbes 10 minuti jooksul.

Radisson Aqua kõrgub Michigani järve kaldal, südalinnas. Päris korralik neljatärnihotell, mille rõdult avaneb vaade järvele, pargile ning Buckinghami purskkaevule. Väikese, sõbraliku vestluse eest administraatoriga, sain tasuta upgrade kõige kõrgemale, viimasele korrusele.
Kuna tegemist oli Business klassi toaga, siis võib öelda, et see oli isegi luksuslik.

Kui mõnus tunne see on, kui sa ei pea voodist otsima juuksekarvasid, sa ei pea muretsema, et rätikud on vanad või plekilised või et voodilinad on väsinud.
Ülim, no tõesti ülim puhtus – kõik vajalik samuti olemas. Isegi väike korvpallisaal, rääkimata basseinidest, piljardist, lauatennisest, jõusaalist, saunadest ja muust sellisest tavalisemast. Hotell, kus sa tõesti puhkad!

Päev 9

Hommikused veeprotseduurid, hommikusöök ja siis linna peale.

Otse hotelli kõrval asub tuletõrjedepoo. Üks tuletõrjeauto garaažis. Näen seal ühte ametnikku ringi liikumas ning tegin temaga juttu. Ohvitser küsib, et kust ma tulen?
Ütlen, et Eestist.
“Wooooow!”, ütleb tema, tehes väga üllatunud näo.
Mina olen hämmelduses, küsin, et kas ta tõesti teab, kus Eesti asub?
“I have nooooo ideas!” vastab ohvitser ja hakkab naerma.

Kontakt oli loodud ja seejärel tehti mulle päris põhjalik eksursioon depoos. Näidati varustust, tehnikat, puhkeruume. Sain võimaluse ka autosse istuda. Ehe kogemus.

“Kas tahad paar tiiru ka kvartalile peale teha, sireenidega?” pilgutati mulle kavalalt silma. Sõbralikud on ameeriklased küll, ei saa kuidagi öelda, et ei oleks.

Edasi panin jala minema mööda järve äärt pargi poole, kus asub teleseriaalist “Tuvikesed” tuttav ja ilmselt üldse üks kuulsamaid purskkaevusid – Buckingham Fountain.
Mõnus äratundmisrõõm – näen ma ju seda purskkaevu iga kord, kui kodus “Tuvikesi” vaatan.

Edasi liikusin veepargi ja planetaariumi poole, kindla kavatsusega neid külastada, aga mingil hetkel tundsin, et jalahaav, mille ma Albuquerques sain, teeb valu. Võtan plaastri maha ja näen, et haav on mädanema läinud. Päris räige vaatepilt.
Sai tookord haavale kuskilt apteegist ostetud mingi suvaline plaaster ja see peale pandud, nüüd märkasin, et plaaster on haava poolt kilega kaetud. Missugune plaastritootja saab sellise asja peale tulla? Kile ju ei hinga! Neli päeva haudunud seal..
Viskasin plaastri minema ja kuna haav asus hüppeliigese juures, käärisin lihtsalt teksasääred natuke kõrgemale. Näeb väga moodne välja. Tellisin omale takso ja sõitsin hotelli.

Algas tohterdamine. Võtsin minibaarist pudeli Russkaya Vodkat. Leotasin haava viinaga puhtaks ja jätsingi ta lahti – et haav õhku saaks.
Võtsin endale täna “vaba” päeva ja keskendusin enda ravimisele. Võib olla oligi see märguandeks, et üks päev ka puhkust võtta.

Tuba oli juba ära koristatud, uued linad pandud ja pudelivett lisatud. Tellisin tuppa pitsat ja coca-colat, vaatasin telekat ja lihtsalt lebotasingi niisama.
Täitsa nagu päris puhkus. Jäin vist isegi magama.

Ühel hetkel helistab mulle Laura ja ütleb, et auto on vaja täna tagasi viia, millal ma jõuan? Appi.. Selle olin ma üldse ära unustanud..Mul siin auto ka ju. Auto seisis aga linna teises otsas.
Joppenpuhh. No ei saa inimese moodi puhata.
Sai siis jälle takso tellitud ja auto järele mindud. Et see Hertz`i tagastada ja ühtlasi Nationalist uus auto võtta. Midway lennujaamas peaks see vahetus toimuma.

Hertzis käis auto tagastamine kiiresti ja valutult, maksimaalselt kolme minuti vaev. Auto asjadest tühjaks ja seljakotti. Ten points to Hertz! Ideaalilähedane autorent.

Väike jalutuskäik Nationali poole. Väike segadus tekkis Nationalis kuupäevade ja kaasjuhtidega, aga lõpuks kõik lahenes.
Nationali puhul tabas mind muidugi väike pettumus, sest Emerald klubi liikmena sain ma küll autot aislest valida, aga mitte sellest klassist, mida mina tellinud olin.
Mina tellisin nimelt suure SUV-i, pidades selle all silmas autot F150, mida Chicago – New-York otsaks hea hinnaga pakuti, valida anti aga sõiduautode hulgast.
Kui ma autot otsisin ja broneeringut tegin, sattusin ma mingil õigel tunnil Nationali pakkumise otsa, mis oligi vist liiga hea, et olla tõsi – F150 (või RAM 3500) klassi auto vähem kui $100 eest päevas, sealjuures teise osariiki jätmisega.

Pikalt seal jageleda ei viitsinud, sest tegelikult olid ka sõiduautod täiesti korralikud ja lõpuks sai valitud must Dodge Charger. 3,6L ja 292 hj mootoriga sportauto. Mitte küll päris muskelauto, aga kuskil seal vahepeal. Läbisõiduga 700 miili. Isegi “uue” auto lõhn oli veel sees, mõned kiledki detailidel peal. Hind jäi ikka samaks, natuke alla $100 päeva eest. Koos kõikide maksude ja tasudega.

Sai veel natuke õhtuses Chicagos ringi sõidetud ja ühes restoranis ka söömas käidud. Söögikoha nime ei mäleta, aga söögid olid väga, väga head, koht ise suurepärase miljööga. Ilmselt Mike selle koha valis ja tema maksis ka arved. Tänud.

Seejärel sõidutati mind viisakalt hotellini, pandi mind selle ees maha ja mõnusa lõrinaga võttis Charger kohalt, Laura roolis. Õhtuses linnas näeb see auto tagantvaates väga stiilne välja.

Päev 10

Tänane päev oli sisukalt organiseeritud ja tegevusi täis pikitud. Sai käidud linna peal, laevaga sõitmas, Navy Pieril, vaaterattal. Väga äge – et mitte öelda üliäge – oli kogemus virtuaalses kosmoselaevas, mis asub Navy Pieri lõbustuspargis.
Istud tooli, kinnitad rihmad, paned prillid pähe ja kosmoseseiklus võib alata. No see oli väga ehe ja reaalne tunne, sõita kosmoselaevas kaasreisijana, kus piloodiks on ilmselt  mõni küborg – äkilised laskumised, sööstud üles tähtede poole, vabalangemine maapinna poole. Natuke ameerika raudteega võrreldav, aga ohutum ja atraktiivsem. Soovitan proovida. $9 eest tundus see isegi odav.
Minule oli see niikuinii kõik tasuta, sest Laura ja Mike maksid võõrustajana kõik arved.

Õhtul kella kuueks oli Laura ja Mike poolt laud kinni pandud kuuldavasti Chicago ühte kõige populaarsemasse Itaalia restorani, Sapori Trattoria.
Valet parkimine. Parkimine Chicago kesklinnas on tõeline probleem, seetõttu on valet parkimine ka sisuliselt ainuke mõistlik lahendus. Las vaatavad ise, kuhu ja kuidas. Kuhu nad auto viivad – pole õrna aimugi.

Restoran ise on superäge. Mulle meeldib. See on mõnusalt hubane, romantiline. Itaaliapärane, meenuvad Sitsiilia ja Palermo. Töötajadki tunduvad itaallased olevat.
Meile on broneeritud laud eessaalis. Istume lauda ja tuuakse menüü.

Menüü on huvitav, et mitte öelda, üllatuslik. Menüü nagu menüü ikka, aga selle keskel ilutseb kiri, mis on puhtas eesti keeles – “Tere tulemast Ameerikase”!

Alustuseks toodi lauale klaasike veini ja vett. Kuna arve maksis võõrustaja, siis julgustati mind tellima parimat majaveini. Pole õrna aimugi mis see maksis või mis vein see oli, aga klaasike maja parimat, ja ilmselt ka kõige kallimat, ma siis tellisingi. Üks kord ju võib.

Eelroad olid maitsvad. Kelner oli tasemel – elegantne, graatsiline, aktiivne, abivalmis, tähelepanelik. Valge rätik üle käe, kandik viie sõrme peal. “Soovite veel midagi, ehk natuke veini, ehk natuke vett?”.

Vahepeal tuli mind tervitama ka restorani omanik isiklikult. Mitte, et ta nüüd kõiki kliente tervitamas käiks, aga nad olid Lauraga tuttavad. Väga muhe mees. Itaallane loomulikult.

Põhiroad olid veel suuremad, maitsesid hästi ja kogu mulje sellest restoranist jäi suurepärane.
Tippi jäeti arve vahele ei vähem ega rohkem kui sada dollarit – heas (ja ilmselt ka kallis) restoranis on see ilmselt tavapärane. Väljudes toodi ka auto ukse ette ja ma võiks arvata, et see oli mul üks parimaid restoranikogemusi.

Meie järgmine peatus oli Chicago kõrgeim hoone, täpsemini selle vaateplatvorm.
103 korrust. Jõuad üles ja näed tuledesäras Chicagot. See on tohutult suur, sisuliselt silmapiirini, igas suunas.

Eriti põnev on seal võimalus astuda “õhku”, klaasist põrandale, mis eendub majast välja. Astudki lihtsalt klaasist põrandale, mille all on 400 meetrit tühjust. Tänav. See pole midagi sellist, nagu Tallinna Teletornis, et on üks väike klaasist ring keset põrandat, vaid 4-5 m2 “põrand”, mis justkui ei toetugi millelegi..Lihtsalt klaasid kuidagi omavahel kokku liimitud.
Seisad siis seal klaasi peal ja mõtled, et millal nüüd krõps käib ja see klaas miljoniks tükiks pudeneb..
Kellel vähegi julgust on, soovitan proovida. Ise tegin selle muidugi ära, aga alles teisel katsel. No tekib tõesti tõrge. Kuna Mike on raskem kui mina, andsin talle eesõiguse klaaspõrandale astuda ja temast salaja ka ühe foto teha.

Päev 11

Täna hommikul alustame teekonda New-Yorgi poole. Kuidagi kahju oli Chicagoga hüvasti jätta. See on tõeliselt puhas ja ilus linn, kuigi suurlinn. Ei näinud ma siin ühtegi kerjust, kodutut või muul moel midagi häirivat. Liiklus on rahulik, ummikud on ainult kiirteedel, kuid kesklinnas puuduvad.
Ilusad pargid, palju rohelust, järv. Ilus on siin, ilus. Siin võiks küll pikemalt peatuda.

Aga samas, ka New-York on mind alati köitnud. Pole ma seal veel käinud, aga see info, mis selle linna kohta on kuuldud-nähtud, on teinud ootusärevaks.
Ma tean kahte asja, seoses New-Yorgiga. Kahte raudpoltkindlat asja, mida ma tahan seal näha. See on Time Square ja Manhattan. Miks, ei tea, aga nii on.

Teekond sai alguse Mike ja Laura kodust ja see oli ilus päev. Asjad autosse ja kassidega hüvasti jäetud, alustasime teekonda New-Yorgi poole.

Esimene päev oli puhtalt sõiduks planeeritud, mingeid suuremaid peatuseid ei olnud aega teha, millegi külastamisest rääkimata. USA-s on vabade päevade saamine tööpäevade arvelt vägagi komplitseeritud ja seetõttu iga tund ja minut arvel.
Sai sellel päeval sõidetud vist oma 900 km. Ööbimine sai võetud Radisson Country Inni. Vahepeale jäid mõned bensiinijaamapeatused aga ei midagi enamat.

Päev 12

Radissoni Country Inn hotellid on oma hinda väärt. Puhtad, korras, hoolitsetud. Võiks vabalt neile jagada kolm või isegi neli tärni. Adekvaatsed hommikusöögid, ilusad majad, hoolitsetud parklad ja territoorium. Väga, väga kindel ja hea tase.

Kaua meil ei olnud muidugi aega selle iluga tutvuda, sest pidime edasi liikuma. Mingil hetkel tekkis mul mõte põhimaanteelt kõrvale põigata ja see tundus olevat hea otsus.
Sattusime kuhugi väikelinna. Selline armas väikelinn kohalike kaupluste, bensiinijaamade ja söögikohtadega.
Parkisime isegi ühe niisuguse söögikoha ette ja võtsime endale eined. Mike vist jälle maksis – Mike oli alati oma rahakotiga igal pool minust ees.. Mina vist maksingi ainult kütuse eest. Mike ja Laura katsid kahtlemata suurema osa arvetest. Tänud!
Igatahes läksin ja tankisin auto paagi toidu ootamise ajal kütust täis. Tont seda teab, kuidas seal New-Yorgis see bensiinijaamade võrgustik välja näeb.

Siis sõitsime veel natukene maad kõrvalteedel ja üllatus küll, aga 50 miili enne New-Yorki, leiad sa ennast idüllilisest loodusest.

Ilus, looklev maantee keset.. ma ei tea, mis kohta.. Tundmatu kohake.
Imeilus mägijõgi, vana sild. Loodus – see on lihtsalt uskumatult kaunis. Natukene sügisene, kollakat värvust lehtedel.
Parkisime auto tee äärde ja läksime metsa. Liikusime mööda jõekallast ülesvoolu ja ahhetasime looduse ilust. Veetsime seal tunnikese.

Natukene enne New-Yorki tegime veel ühel kõrgendikul fotosid, sealt avanes päris kena vaade ümbruskonnale. Ilm oli ilus, päikesepaisteline ja soe, umbes +25 kraadi.

Ja siis, ühel hetkel, jõudsime me ka lõpuks New – Yorki. Ummikud, ummikud ja ummikud. GPS jooksis kõrgete majade vahel korduvalt kokku, sest ei saanud ilmselt infot kätte. Sai siis seal viimase sekundi manöövreid harrastatud ja gaasi põhja litsutud, kui viimasel hetkel GPS ellu ärkas ja teatas, et nüüd “vasakule”. Või “paremale”. Mõnikord sai ka õigest tänavanurgast mööda sõidetud. Ühesõnaga, täielik hullumaja ja kaos liikluses.
Ummikud on.. Mitte kilomeetri ega kümne kilomeetri pikkused, vaid konstantsed. Kogu liiklus ongi ummik. Kogu Manhattan ongi ummik, igas suunas, igas kvartalis.
Olimegi jõudnud konkreetselt Manhattani avenüüle.

Kuskil seal oli meil broneeritud hotell ja me otsisime parklat, kuhu auto ära anda. Lõpuks leidsime ka parkla üles ja saime sellest ummikutevaevast lahti.

Ütleme nii, et autoga Manhattani avenüül sõita on huvitav kogemus, sest ma olen selle nüüd ära teinud, aga seal igapäevaselt liigelda autoga on mõttetu ja ka võimatu.
Parkimine muuseas, maksab $34 tund. Ööpäev on küll muidugi odavam. Ja veel odavam on see siis, kui viitsid või oskad seda ette broneerida.
Parkla pole muidugi selline, nagu keskmine autojuht seda ette kujutab, vaid auto sõidutakse lifti ja sõidutatakse kuskile kõrgemale korrusele. Sisuliselt valet-teenus.

Liikusime jala veel paarsada meetrit hotelli poole, mille Mike ja Laura olid broneerinud. Ja ka kinni maksnud.
Kuna nad teadsid, et Time Square on minu jaoks kirss tordile (New-Yorgile) siis oligi võetud hotell Time Square südamesse. Time Square 6, kui täpsem olla.

Hotell Knickerbocker. Luksuslik viietärnihotell, mille elegantsest katusebaarist paistab Time Square sulle otse kätte. Aitäh, Mike ja Laura!

Käisime loomulikult ka linna peal, tegime fotosid. Sõitsime metrooga, külastasime “kaksiktornide, 9/11”, monumenti. Ilm oli sume, soe ja pilvitu. Sooja umbes 25 kraadi.

Üks kummalisemaid vaatepilte New- Yorgis olid prügikotid. Prügikotte vedeleb tänavatel lademetes, kuhjade kaupa. Tundub kentsakas ja harjumatu – üheski teises linnas sellist vaatepilti ei kohanud.

Päris palju oli näha kodutuid, kerjuseid. Rotid tänavatel siblimas. Tohutult rahvast, väsitav. Lärmakas, agressiivne liiklus. Pidev signaalitamine, konstantsed ummikud. Tänavanurkadel seisid täisvarustuses eriüksuslased, sealhulgas varustatud kiivrite, kuulikindlate vestide ja automaatidega. Ei teagi, kas see pidi ärevust tekitama või kindlust sisendama.

Aga Time Square oli täpselt selline, nagu ma seda ette kujutasingi! Elegantne. Ülisuured reklaamid ekraanidel jooksmas, aktiivne elu, sebimine. Mõnus suurlinna hõng.

Laura poolt sai ostetud Time Squarelt nii kingituseks kui ka mälestuseks ilus käekell. See näitab mul siiani New-Yorgi ajavööndi aega.

Käisime ka söömas, ühes populaarseimas pitsasöögikohas, Joe Pizzas. Pizza valmistatakse loomulikult kohapeal, sinu nähes. Pitsameistrid keerutavad osavalt suuri, ümmargusi  taignalehtesid käes ja loobivad pannile. Peale raputatakse sinu valitud täidised ja siis pistetakse see ahju. Viie-kümne minuti pärast saad oma ahjusooja ja ülimaitsva pitsa kätte.
On juba päris hiline aeg, aga koha populaarsusest annab märku lakkamatu järjekord, mis lausa uksest välja ulatub.
Võtame pitsad kaasa ja lähme parki sööma.

On sume õhtu. Rulatajad sõidavad ringi, keegi teeb sörkjooksu, keegi jalutab koerakesega, mõned paarikesed istuvad, üksteist kallistades, pargipinkidel. Kuidagi väga turvaline ja rahulik tundub. Romantiline.
Lõpetame pitsadega ja tellime takso. Takso on kohal ühe minutiga. Sõidame hotelli.

Kuidagi ei andnud mulle rahu teadmine, et hotelli lähedal pakuti tänaval hot-doge. Selline äge, ratastel putka. Putkal on ka väike korsten, kust tõuseb grillisuitsu linnatänavale ja levib siis isuäratava, meeldiva aroomina.
Hot-dogi valmistamine on tehtud kunstiks omaette – $5 eest võetakse elegantse liigutusega kilekotist sai, pistetakse sinna vahele pirakas vorst. Sama loomingulise liigutusega lisatakse sinna hapukapsast ja lastakse poole meetri kõrguselt peale ketšupit ja majoneesi, kusjuures endiselt käib kõik endiselt väga “šikk-charmant”. Üks minut tänavateatrit ja saad oma hot-dogi kätte.

Hilisõhtul tellis Mike veel kõigile ka hotellituppa süüa, mis poole tunni pärast käruga tuppa veeretati. Väga elegantne naiskelner – valge särk, punane vest, kikilips ees, valged kindad käes. Valge linaga kaetud toidukäru ja soliidsed toiduvaagnad. Toitu tervele roodule – vali mida tahad!
Tundsin ennast nagu väike Kevin filmist “Üksinda kodus”, kes New-Yorgi hotellis vanemate krediitkaardiga endale mõnusa äraolemise korraldas.
New-York oligi siiski kirsiks tordile – mingi omapärane võlu selles linnas tõesti on.

Päev 13

Auto parkimismajast kätte saanud, sõitsime läbi ummikute lennujaama poole. Just täna on New-Yorgis mingi kliimakonverents, kus kohal oli ka USA president ja muud tähtsad tegelased. Teesulud, relvastatud politseinikud ja megaummikud. Või noh, ummikud on siin niikuinii kogu aeg. Lihtsalt täna oli liiklus veel aeglasem.
Suunati meidki korduvalt ümber kõrvaltänavatele. Lõpuks saime kuidagi sellest kaosest välja ja võtsime tee JFK lennujaama poole.
Aga enne seda oli veel üks – ja viimane – oluline käik. Käia ära ookeani kaldal.
Selleks sai sõidetud veel väheke ida poole, ületatud ka Connecticuti osariik ning jõutud lõpuks välja Atlandi ookeani kaldale ning leotada oma jalgu ka Atlandi ookeanis. Tegime seda koos Lauraga.
Enesetunne oli suurepärane – ma tegingi selle ära!

Laura ja Mike lendasid tagasi Chicagosse, minul oli veel lennujaamas 8 tundi oodata. Norwegiani lend väljus seekord õigeaegselt, lend oli sujuv ja mugav ja maandumine eeskujulik. Ma olen tagasi Euroopas.

Epiloog

Kokkuvõtteks –  ma tunnen, et minu elu parim reis on olnud just see viimane.
Seal on erinevaid tegureid, peamine nendest muidugi võimalus tütrega kohtuda, seetõttu ei ole ma ehk väga erapooletu.
Aga on teisigi tegureid –  esiteks, minu eesmärk sai täidetud. Ma reisisin 12 päeva jooksul ühe ookeani kaldalt teisele – see oli ikkagi ettevõtmine, mis sai paberile pandud kodus, tugitoolis istudes, poole päevaga.
Teiseks, USA on suur. Tohutult suur. Kliima ja maastik on vaheldusrikas. Seal ei esine malaariat, denguet, kollapalavikku jms raskeid haiguseid. Sa ei pea seal väga muretsema oma tervise pärast. Arstiabi on väga kõrgel tasemel ja alati kättesaadav. Koos reisikindlustusega sisuliselt tasuta käes.
Puuduvad pealetükkivad taksojuhid ja kõikvõimalike teenuste pakkujad, nagu neid Indias, Tais jms riikides kohata võib.
Toit ja kliima on sarnased Eestile, läänerannikul on päikest ja sooja päevade ning nädalate kaupa. Autorent on odav ja kütus veel odavam. Rendiautod on enamasti uued, viimase aasta mudelid.
Hotellitoad on suured (enamasti üle 30 m2) ja hästivarustatud, mugavad ja laia hinnavahemikuga – kõigile midagi. King size voodi on pigem reegliks kui erandiks.

Maanteevõrgustik suurepärane, ideaalne. Turvaline ja kiire. Kiiruskaamerad põhimaanteedel puuduvad, politsei põõsastes ei luura. Kütusejaamasid piisavalt – ei tundnud küll kordagi muret, et kütus otsa saab.
Mobiilileviga on küll kohati raskusi, samuti mobiilse internetiga – eriti Nevada ja Texase osariikides, kus vahemaad on suured ja asustus hõre.
Ka wi-fi ei ole seal sama elementaarne nagu see Eestis on – tihti pakutakse wi-fit ainult raha eest, näiteks bensiinijaamades. Hotellides on tasuta wi-fi küll reeglina olemas, kuid mõnes hotellis piiratud kiirusega. Tasu eest võid saada ka kiirema wi-fi.

Tip ehk “jootraha” on ameerikas pigem reegliks kui erandiks – söögikohad, bensiinijaamad, hotellid, valet parkimine, teenindajad – kõik teenindussfääriga seotud ametikohad “eeldavad”, et sa jätad mõned dollarid lauanurgale, pistad märkamatult pihku või lisad arve vahele.
Üldiselt võib tippi arvestada protsentuaalselt – $50 eelarvega hotellis jätad kapinurgale 5 dollarit, $200 eelarvega hotellis aga 20 dollarit.

Valet parkimise tavapärane tipi suurus on 5 dollarit, restoranis aga 10-20% arvest – oleneb sellest, kui rahule sa teenindusega jäid. Tippi üldse mitte jättes annad sa mõista, et teenindus või teenus oli alla igasugust arvestust. Et sa lihtsalt ihnuskoi oled, selle peale seal ei tuldagi.
Üldiselt võikski juba ette arvestada, et reis USA-s läheb 5-10% kallimaks kui reaalne kaupade ja teenuste hind seda eeldaks, jootrahade ja valet parkimise näol.

Bensiinijaamades, muuseumites jms kohtades jätsin tavaliselt lihtsalt sendid või mõne dollari tagasi küsimata – “keep the change”.

Inglise keel loomulikult igal pool ja igal ajal. Inimesed on sõbralikud ja kuigi palju kohtab “keep smilingut”, on ameeriklased ikkagi enamasti rahulolevad ja lahked. Sõbralikud. Üldiselt suures osas turvaline riik, kui just ise väga valesse kohta ei roni.
Hinnad mõõdukad, kuigi rahaliselt oli see minu kõige kallim reis. Isegi vaatamata sellele, et minu eest nii mõnigi (suur) arve maksti.
Ameerika tundub alguses isegi justkui odav, näiteks mootorikütused või kiirsöök, aga kokkuvõttes, kui sa tahad nautida kõiki hüvesid, seiklust ja adrenaliini ja puhkusest viimast võtta ning mitte väga närutada, siis ei kuulu ta kindlasti odavate riikide hulka.

See, mis siia blogisse kirja on pandud, on ju kõigest üldsõnaline kokkuvõte – kõiki tegemisi kirja panna lihtsalt ei jõua ega pole sellel ka mõtet.

Aga – raha tuleb ja raha läheb, kuid reisimine on kõike seda raha väärt! Kahtlemata.

 

Mina ja Island

Island. Iceland. See kõlab igas keeles väga ilusasti. Ja loomulikult tahtsin ma sinna ka ise minna. Nii sealse looduse, kui ka Hvannadali pärast. Mis on lühend Islandi kõrgeimast mäest, Hvannadalshnjùkurist. Euroopa suurima liustiku kõige kõrgem punkt asub just seal – 2110 meetrit.

Islandi puhul tuleb muidugi teha enne reisi keskmisest rohkem kodutööd. Islandil käib aastas väidetavalt kaks miljonit turisti, sealjuures enamik neist suvekuudel. Mida on tõesti tunda ka kohapeal. Eriti aga on seda tunda hindade juures – ma ei  tea, kas maailmas on veel kalleimaid riike, kui Island juulikuus. Ja majutuste juures – need täituvad ruttu, isegi, vaatamata röögatutele majutushindadele.

Eeltöö algab mul alati lennupiletite broneerimisega. Kuna ma planeerin oma reise  paindlikult ette, siis selle suur pluss on odavamad lennukipiletihinnad. Või pigem  soodsamad, sest odavus on suhteline mõiste. Lennufirma Finnair otselend, väljalennu ja saabumisega küll  Vantaas, aga mulle Finnair meeldib. Nii et lennupiletid sai ära ostetud. Juuliks.

Edasi tuli väheke raskem osa, mida ma ei osanud ette näha. Näiteks jõudmine arusaamisele, et Island on juulis vistiti maailma kalleim riik – turistile. Ja see pole niisama liialdusena öeldud, see on tõesti nii. Norra on Islandi kõrval poisike, lausa Säästumarket, kui hindasid kõrvutada.

Võtame autorendi.
Viimati rentisin ma auto Tenerifel, kus auto rent nädalaks koos kõikide kindlustuste ja “nullomavastutusega” maksis 130 eurot. Nädalaks! Selle raha eest sai täisvarustuses linnamaasturi. Vist enam-vähem kõik lisad, mis ühel Mazda CX3 mudelil olla saab.

Islandil saab sama raha eest auto üheks päevaks. Ja mitte linnamaasturi, vaid väikeauto.
Üks Golf jäi silma – “soodne”. 120 eurot päev.
Ja kuna see oligi soodsaim pakkumine, siis “eelarve mõistlikkuse printsiipi” kasutades sai selle juurde jäädud. Selle hinna sees küll oli ka täiskasko ja nullomavastutus, aga lugedes lepingutingimusi ning arvestades pankroti võimalusega “täiskaskot” mitte võttes, siis nullomavastutus on Islandil auto rentimisel lausa hädavajalik.

Edasi majutus. See pole enam nii suur ehmatus – 100 eurot päev, lihtsam ja tagasihodlikum majutus, tundub juba väga soodne pakkumine.
Enamik ööbimiskohti sai valitud reisiplaani järgides, mis siis minu jaoks tähendas mööda A1 maanteed saarele tiiru pealetegemist. Majutused sai võetud AirBnB kaudu, väljaarvatud viimane öö, Reykjaviki südalinnas.

Päev 1

Pigem küll nagu õhtu, sest peale lõunat jälle laevaga Soome poole minema, õhtuks sugulaste juurde ja ööbimine sugulaste juures. Mulle meeldib inimestega suhelda, see on tore aeg. Tee, võileivad, telekavaatamine ja sinna juurde mõttevahetus erinavtel teemadel.
Sugulastel on Helsingis armas ridaelamuboks – oma aia, grilli, terassi ja koeraga. Ja mul on seal päris oma tuba! Juba see ise on osa puhkusest.

Päev 2

Hommikul enne koitu äratus ja kohvitamine võileibade kõrvale. Kaks kohvi.
Seejärel “autosse”, milleks seekord oli keskmisest suurem sõiduk. Veoauto mõõtmetes. Aga eks mul oli ka suurem kohver seekord kaasas. Oma 20 kilo ikkagi. Esimest korda elus reisin kohvriga!
Aga kuna Islandi kliima on ettearvamatu, tuleb keskmisest rohkem riidekraami kaasa vedada, samuti mägedevarustust – “kassid” liustikule minemiseks, saapad, köis.. Midagi vist veel..

Lennujaamas nagu ikka, suurt midagi teha ei ole. Õige lett, asjad kaalule, kõik klappis. Tollikontroll sujus. Lennukis broneeritud jällegi aknaalune “EXIT” istekoht – mulle lihtsalt meeldib see mõningane vabadus. Olgugi, et see vabadus võib tähendada ka ainult suurema jalaruumiga istekohta lennukis.
Teenindus Finnairi lennukites on väga hea – pakutakse tasuta kohvi, teed, vett. Lennureis kulges viperusteta, turbulentsi väga ei kogenud, kui maandumine välja arvata. Island on tuuline. Maandumisel väheke raputas, aga ei midagi ekstreemset ja maandumisel on juba selline “kohal!” tunne, et see ei häiri.

Maandumine siis Reykjavikis, sealt otse autorendifirmasse. Kus algas minu esimene Islandi seiklus.

“Geysir” autorent. Noh, on lihtsalt selline nimi autorendifirmal.

“Tere. Siin on mu broneering, dokumendid, maksekinnitus. Ma võtaks oma Golfi”.
“Oi, aga meil ei ole teie nime broneeringus”. Ja raha ei olevat ka laekunud. Ja üldse ei teata minust ega minu saabumisest mitte midagi.
Olete te kindel, et teil üldse auto oli meie juures broneeritud ja muu selline tüüpiline jutt, kui keegi on oma töö tegemata jätnud. Süüdi on ikka klient. Kehvemates firmades.

Kaks tundi kulus märkamatult. Aga Islandil on kaks tundi hoopis väärtuslikum aeg, kui näiteks Hispaanias. Islandi aeg on väga kallis. Ja kell käib seal ka vist kiiremini.
Peale kahte tundi(!) – liialduseta – sekeldusi leiti lõpuks üles ka minu raha ja broneering, aga autot enam üles ei leitud. Igatahes mitte Golfi. Golf oli kahjuks välja renditud juba mitu päeva tagasi.
Golfi asemel veeretati kuskilt garaažinurgast välja väsinud olemisega, tolmune ja nukker Nissan Micra. Omal moel muidugi põnev kogemus reisi alguseks.

Läbisõiduga 130 000 km (silma järgi ja üldist kulumist hinnates küll oluliselt rohkem), 1.0 L mootoriga. Roostetav. Mõlkidega. Ilukilbid plastvitsaga plekkvelje küljes. Sigaretisüütajas polnud voolu ehk GPS-i tuuleklaasil kasutada ei saaks.. Üks numbrituli ei põlenud. Esiklaasil, otse juhi vaateväljas, jõhker kivitäke, et mitte öelda auk.
Mootor töötas hirmuäratava klõbinaga – hullemini kui mõni päevinäinud diisel. Ilmselt klapid..Või töötavadki nii kolmesilindirilised bensiinimootorid – kogemus puudub.

Ühe päeva rendihind + kasko 110€. Nädal 780€. Selle raha eest oleks ilmselt nibin-nabin saanud selle auto lihtsalt kuskilt müügiplatsilt endale osta. Päriseks, mitte nädalaks. Kus mujal maailmas saab veel rentida 1L mootoriga, väsinud olemise ja täiesti planku väikeautot, üheks nädalaks, 800 euro eest? Ja see oli sealjuures kõige soodsam pakkumine.

Olin suhteliselt kindel, et selle autoga ma oma planeeritud teekonda küll läbi ei tee. Julgesin seda mainida ka auto väljastanud isikule, aga minu jutt läks kurtidele kõrvadele. Sigaretisüütaja tehti kohapeal korda – mingi kaitse oli läbi põlenud -, pool tundi. Samal meetodil parandati lamp. Veel pool tundi. Tund väärtuslikku aega jälle kulunud. Närvirakke kulus samuti omajagu, sest ajaline (reisi)graafik muudkui nihkus edasi.
Järgmine kord ma ilmselt siit firmast enam autot ei rendi. Päris kindlasti kohe ei rendi.

Uhh.. Kohver pagasiruumi – mis täitiski kogu pagasiruumi – ja istun rooli.. Paigaldan TomTom`i esiklaasile ja vaatan autot seestpoolt. Pole nii väikeses ja madalas autos varem istunudki. Kõik on plank – plekk ja plast, seegi kulunud ja väsinud. Ainuke lisavarustus autol on raadio. Asi seegi.

Aga proovin siiski liikuma hakata. Käigukangil on suur loks sees, käiguvahetus on nii pikk, et tuleb käsi ette sirutada. Ja siis tagasi. Ja siis jälle ette sirutada.. Võimled seal niimoodi käte ja jalgadega..
Kui gaasi põhja vajutad, siis auto isegi  justkui liigub..

Siiski harjusin ma selle autoga kiiresti. Ja et sellest veel vähe oleks, armusin ma sellesse väiksesse punni lõpuks isegi ära, sest ta osutus tegelikult tubliks tööloomaks.
Isegi selle võrrimootoriga autoga sõitsin ma lõpuks kuskil olematutel teedel ja mägiradadel, väga järskudel tõusudel, kus uue autoga ilmselt ei olekski julgenud sõita. Nii mõnigi tee Islandil on ikka täielik offroad. Aga nagu kunagi Jeremy Clarkson ütles – pole paremat ega kiiremat autot halbadele teedele, kui rendiauto! Nii ongi! Gaas põhjas – see tähendab 80 km/h -, vurad mööda killustikku, nii et silm ka ei pilgu.

Kütust ainult nuusutas (5l/100 km).

Sai siis ette võetud retk poodi.

Küllalt kiiresti saab selgeks, et parimad (soodsaimad) poed on Islandil “Bonus” ja “Nettò”, ilmselt konkureerivad firmad ja pisut meie kunagise Säästumarketi tüüpi.
Hinnatase on küll kõrgem kui Eestis, aga talutav. Ega väga ei viitsi konverteerida ja arvutada ka pidevalt – ma üldiselt reisidel oma pead sellega ei vaeva. Süüa on ju vaja osta, ostmata ka ei jäta.
Küll aga mõned “huvitavamad” hinnad silma jäid – näiteks kümme muna maksab 7 eurot, pudel mineraalvett 2,5 eurot jms. Suitsupakk 12 eurot aga sellega mul muret ei ole. Sõna “odav” küll ilmselt Islandil kuigi tihti kasutada ei saa.
Kohv maksab bensiinijaamas 3-5 eurot tops, kütus 1,9 eurot liiter (2018.a.). Ilmselt on kohalikele teada ka soodsamaid ja odavamaid (toidu)kohti, aga turistina pole sul sellistest kohtadest õrna aimugi ja eks sul on ju marsruut ees ka.. Ja kõik mis sinna tee äärde jääb – noh, rikas turist sõidab mööda, tema käest võib ka natukene rohkem küsida..

Esimene ööbimiskoht oli hobusefarm, Hella külas. Sinna oli oma 200 km sõitu, lennujaamast.
Reykjavikis ja selle lähiümbruses ei saanudki nagu väga veel Islandi ilust aru, pole nagu midagi väga erilist. Aga mida kilomeetreid edasi, seda rohkem hakkad märkama.
Kõike seda, mida kuskil mujal maailmas ei kohta. Väga eriline loodus, pigem isegi, et looduse puudumine. Seda on sõnadesse raske panna, aga maastik vaheldub väga kiiresti ja enamasti on maastik väga erinev sellest, mida me oleme harjunud Eestis nägema.
Kord oled justkui Marsil, seejärel Kuul.. Tohutu tühjus, silmapiirini. Väga omapärane on kogeda seda, et nii kaugele kui silm seletab, ei ole mitte midagi. On lihtsalt maastik. Tühjus. Aga see ei ole igav, see on väga põnev. Sest see on nii erinev “tavalisest” – ulmeline, ebamaine. Asi ei ole ainult tühjuses, sest seda leidub ka mujal, ag asinna juurde lisanduvad väga ebaharilikud värvid, pigem värvipalett. Pilt seda esile ei too, kirjeldus ammugi mitte. Aga eriline ta on.

Tee peal sai külastatud ka erinevaid vaatamisväärsuseid, aga neid siin kõiki üles loetleda pole mõtet. Islandil võid iga kahe, viie või kümne kilomeetri järel peatada auto, astuda paarsada sammu ja unustada ennast fotosid klõpsima. Ilus on seal, väga ilus. Ehk isegi mitte ilus, vaid omanäoline.

Hobusefarm üles leitud, asjad tuppa.
Maja on Islandile omapärane, ühekordne madal hoone. Palju tubasid, köök. Perenaine ülilahke ja sõbralik. Ilus, puhas tuba, tegelikult küll terve maja.
Õnnestus mekkida ka omavalmistatud lambapasteeti. Jutuajamine perenaisega õhtusöögilauas, väike vein. Hubane, mõnus.
Dušš ja magama.

Päev 3

Tänaseks oli kokkulepitud ratsutamine.
Ratsutada Islandil islandi hobusega – see on ainulaadne kogemus. Islandil on 100% hobustest islandi tõugu, ei ühtegi teist tõugu ja need on justkui need “kõige õigemad” islandi hobused, sest on nad ju Islandil, oma kodumaal.
Islandi hobune on “tavalisest” hobusest väiksem ja tema puhul on huvitav just see “viies” ehk “kõrgeim käik”, mida “tavalistel” hobustel ei ole. Selline “õmblusmasina tikkimise” moodi galopeerimine. Lühikesed ja hästi kiired sammud. Väga turvaline, kuna hobused on väiksemad ja liikumine on sujuvam. Kui sadul on hea (nagu ta mul oli), on Islandi hobuselt maha kukkuda vist küll võimatu. Kui vähegi kogemust hobustega on. Sisuliselt sobib julgemale lapsele esimeseks ratsutamiskogemuseks, kuigi sõna-sõnalt seda võtta ei maksa.

Hobuseid on palju, tall suur. Puhas ja hoolitsetud tall. Väga heas toitumuses hobused, hästi hoolitsetud ja ilusa, läikiva karvaga. Peremees ise tallis, kaetud ka väike lauake, suure termosetäie kohvi ja küpsistega!

Kohustuslik instruktaaž, kiiver pähe ja hobustega tutvumine maneežil. Siis hobuse selga ja välja, Islandit avastama.

Jah, see on jälle midagi, mida sõnadesse ei panna! Ega ei saa kaamerasse püüda. Tundeid, kogemust. Island on tõesti eriline, selle saare loodus on väga omapärane. Ilus. Natukene müstiline ja tuntavalt omanäoline – ühegi teise riigiga seda juba segamini ei aja. Seal ei ole palme ega helesinist merd, on enamasti tinahall taevas, vihmane, tuuline ja kohati kõle. Aga ta on omal moel ilusam, huvitav. Isegi justkui rikkalikum oma tühjuse, aga eriliste värvidega. Ainulaadne.
Ja kui sa ratsutad keset seda erakordset loodust hobusega, mitte ei sõida seda mööda asfaltteed autoga, siis koged sa seda veel eriti vahetult ja lähedalt.
Ratsutamine kestis mitu tundi, sai tehtud pause ja ratsutada kohtadesse, kuhu ei vii ükski teerada. Sai nähtud päris palju ja kogu aeg midagi uut.

Hobune talli tagasi, sadul vabaks ja väike maius. Hobusele, ja endale ka. Tass kohvi ja siis veel üks tass. Kümme eurot nagu maast leitud, sest kohv maksab Islandil “parimal juhul” viis eurot tass.
Veerand tundi veel jutuajamist talli peremehega. Väga soe ja sõbralik suhtumine turistidesse.

Ilm on tuuline, aga see on Islandi puhul suhteliselt paratamatu. Vihma küll õnneks ei sadanud ja see on Islandil juba iseenesest suur boonus.

Pererahvaga hüvasti jäetud ja asjad kuidagi autosse mahutatud, kulges teekond Hvannadali suunas, mis on Euroopa suurim liustik. Tohutult suur ja võimas oma ilus!
Minu jaoks lihtsalt küll eesmärk omaette.

Tee peal sai vaadatud paari koske, geisreid, kuumaveeallikaid ja väävlijärvesid. Maa seest tõuseb lihtsalt suitsu, midagi seal muliseb ja keeb ning metsik mädamunahais – väävel – lööb näkku. Aga seegi on põnev, eksootiline. Samasugust mädamunahaisu tundsin ma El Teide vulkaani tipus, nii et see polnud mulle võõras lõhn.

Majutus oli plaani järgi ette nähtud Hvannadali all, karavaniparklas. Suur avalik parkla muruplatsil, toitlustus, dušid, WC-d. 15 eurot koht, sõiduautole. Koha võid ise valida, ruumi jätkus. Autosid oli arvestatav hulk, ehk umbes saja auto kanti. Suurem osa  karavanid.
Ilm oli aga kahjuks väga vilets – rõske, niiske, lauspilves. Õhutemperatuur 12 kraadi ümber. Juulikuus. Vajab veel harjumist. Südasuvi, keskpäev ja 12 kraadi sooja.

Päev 4

No see ärkamine oli küll kole. Kole-kole-kole. Telk on seest niiske ja rõske, magamiskott samuti. Sulekoti sees on küll hea soe olla, aga nina ei raatsi kuidagi sealt välja pista. Ei magamiskotist ega ka telgist. Õues on ikka väga jahe, vaevalt oma 8 kraadi sooja. Pilves. Tuuline. Rõske. Uskumatu, et see on juuli ja ilusaim kuu siin riigis..
Ronisin siiski telgist välja ja otsisin üles einestamiskoha. Kohviku siis. Tass kuuma kohvi ja saiake turgutas juba väheke elule, isegi nagu väike optimism tekkis. Kohvi ja saiake maksid kokku 10 eurot. Maksan kõik arved kaardiga, nii et tol hetkel väga ei muretsenud, sest otseselt rahasummasid ei näe, hinnad on ju Islandi kroonides ja väga aru ei saa, palju midagi maksab. Ega ma ei üritagi arvutada. Milleks endale stressi tekitada?

Eluvaim sees, jalutasin telgini tagasi ja lappasin selle kokku. Kuivatada ei olnud lootustki. Ja pilk taevasse ei tõotanud midagi head – suur tinahall pilvemassiiv lähenes. Nagu ilmaennustus oligi lubanud – läheb sajuks.

Asjad autosse ja sõit liustiku alla. Auto on nii väike – asjad kuidagi ära ei mahu. Armatuurlaud, istmed, põrand – kõik kohad on asju täis. Pungil täis.
Aga see on kuidagi omal moel väga romantiline – ma olen reisil, ma olen Islandil, ma olen heas füüsilises vormis ja ma olen valmis mäkke minema! Optimistlik.
Teoorias olin ma teekonna liustikku tippu Google Mapsi satelliitpiltidelt pähe õppinud ja abiks võtnud ka Maps.me rakenduse. Mis seal ikka keerulist olla saab. 15 tunnine matk.

Liustiku all matkaraja alguse juurde jõudnuna ajasin omale riided selga ja pakkisin koti mäkkeminekuks valmis. Autouksed lukku, seljakott selga, telefon kätte ja Maps.me teed näitama. Minek.

Algus läks väga reipalt, tõusin mitusada meetrit suurema vaevata. Kuniks ühel hetkel sain aru, et rakendus telefonis näitab mööda. Väga valesti ikka. Kakssada meetrit tõusu, seejärel laskumist ja hoopis teist rada jälle tõusma. Kakssada meetrit tõusu ilmaasjata!
See oli nüüd küll pettumus. Panin telefoni hoopis GPS-i näitama ja hakkasin selle järgi minema.
Kasutades lihtsalt loogikat ja suunataju tipu suunas, oli edenemine täiesti talutav. Pilved muudkui lähenesid ja see oli päris kole vaatepilt. Tumehall pilvemassiiv kogu horisondi ulatuses. Absoluutselt kogu horisondi ulatuses.

Tõus oli tehniliselt lihtne. Väsitav muidugi, aga ei midagi keerulist. Kuniks vastu tuli lumi. Liustik.
Tohutud lumeväljad, lihtsalt tohutud! Silmapiirini ulatuvad.  Ja mitte ainult lumi vaid ka jää. Mõõtmatud kogused jääd – sõnulkirjeldamatud kogused. Eemalt vaadates nägid sa lõhedes selle paksust – kümneid ja kümneid meetrid sügavad, kilomeetreid pikad. Inimene on ikka väike. Olematu.

Mingil hetkel kippus asi ka ohtlikuks minema, sai “kassid” jalga pandud ja ettevaatlikult mööda lumeväljasid, põhiliselt servapidi, aga vahel ka otse üle liustiku, liigutud.
Ilm kippus vägisi tuuliseks, hakkas tibutama vihma ja lörtsi. Kõrgust juba omajagu, ümberringi ainult lumi ja jää. Päris jahe. Ka udu hakkas peale tulema, sattusin pilve sisse. Oli oht, et ma kaotan suunataju ja ei oska tagasi minna, aga kiusatus edasi minna oli siiski suur. Teada ju on, et telefoni GPS pilve sees ei tööta. Tuleb risk võtta.
Mingil hetkel sai ka natukene kergemalt edasi mindud, mööda mäeharja. Ise üritasin kogu aeg meelde jätta, kust ma tulin. Et “see tõus ja see mäenukk ja see mäehari”.
Maamärgiks jätsin ka mõne tühja pudeli – tagasi tulles korjan üles. Ühte kohta ladusin ka kividest maamärgi.

Liikusin ikka edasi ja edasi. Ikka järgmise künkani ja siis jälle järgmise künkani. Mööda lumevälja ka vahepeal. Mööda liustikku.
Ilm läks juba väga koledaks kätte ära. Tuul tõusis. Lörts muutus lumesajuks. Nähtavust polnud ollagi, vast sada meetrit. Valgel taustal on lõpuks kõik lihtsalt hall. Lihtsalt, kõik on ümberringi hallikas -valge. Nii kaugele kui silm ulatub – ainult hallikas-valge. Kaotad väga lihtsalt suunataju.
Õnneks GPS küll töötas ja tipp oli kaardil täiesti olemas, küll aga selleni edenemine oli ikka väga vaevaline. Natuke üle paari kilomeetri veel minna. Linnulennult. Aga see pole mööda tasast maad käimine, vaid ikka ülesmäge. Nagu trepist läheks üles, järjepidevalt.

Ja siis, ühel imelisel hetkel, kui taevasse tekkis väike “auk”, nägin ma tippu. Kogu oma ilus. Ainult hetkeks, aga see oli ilus hetk. Oligi umbes paari kilomeetri kaugusel. Võimas!

Siis kadus jälle nähtavus ja ma liikusin edasi. Imelik, et mägedes kaob täielikult reaalsustaju, sa ei mõtle ohtudele ega sellele, et kui sa nüüd siia ära eksid.. Sa oled Euroopa suurimal liustikul, seal on kümneid ruutkilomeetreid lumeväljasid ja sind ei tule siia mitte keegi otsima. Mitte keegi.

Veel umbes pool tundi edasi liigutud, jõudsin mingile kaljuservale. Istusin sinna maha, võtsin seljakoti seljast ja haukasin suitsuvorsti. Kus siis tipp on?

Ja siis ma nägin seda jälle. Tippu. Taevas tekkis jälle üks heledam laik ja udu hajus.

Tõeline šokk. Ma istusin umbes 100 meetri kõrgusel kaljunukil, jalad üle kaljuserva rippumas, ees aga terendamas mäetipp.
Aga enne seda tippu, tohutu, laias laastus kilomeetrite pikkune liustikukeel, mille sees kümnete meetrite laiused, kümnete meetrite sügavused ja sadade meetrite pikkused lõhed. Võimalik, et nende lõhede pikkuseks oli ka kilomeeter. Just see liustikukeel lahutas mind ja tippu.
Võimatu on sinna tippu minna.
Ja alles nüüd mulle jõudis kohale ka see oht, mida kätkesid endas kõik need lumeväljad, mida mööda ma siiani olin tulnud. Liustikukeeled.
Muretult olin tulnud, sest nähtavust polnud. Aga nüüd, kui ma sealt kõrgusest alla tagasi vaatasin, oma tuldud teekonda, siis nägin ma seal väga selgesti ristisuunalisi lohke, mille all väga tõenäoliselt samuti lõhed olid. Oops.. See oli küll paras üllatus. Hea on mõnikord naiivne olla. Uskumatu, et ma üle lõhede astusin, lihtsalt tuima näoga.. Ei köit, ei seongut..

Hea, et ma üles tulles neid ei näinud. Muidu ei oleks ma kindla peale siia tulnud. Mulle küll meeldib väike riskimoment, mis kõditab närvi, aga mitte arulage risk. Seal on suur vahe.
Aga nüüd oli mul ikkagi hea meel, et ma siiani jõudsin. Mul jäi tipp küll võtmata, ainult pisut maad veel minna, aga see on tehniliselt välistatud. Pigem võimatu. Pole ei vastavat varustust ega ka köidepanekuks inimesi. Ja ka giidi mitte. Ja isegi siis oleks olnud see äärmiselt riskantne, et mitte öelda eluohtlik.

Paar hädist fotot udu sees tehtud, hakkasin laskuma. Mitu korda kaotasin jäljed ja suunataju, aga kuidagi alateadlikult siiski liikusin õiges suunas. Mingil hetkel nägin enda jälgi lumel ja see oli kergendus. Siis, kui tuli jälle mingi mäehari, kadusid jäljed ja seal udus ja lörtsis ja olematus nähtavuses ei suuda sa küll mingit teed leida. Kõik on nii sarnane, kõik maamärgid ühesugused. Üks kaljunukk, siis teine ja kolmas. Millise juurde minna?

Võttis aega mis ta võttis, aga lõpuks hakkasid tuttavad kohad kätte tulema, leidsin üles ka oma maamärgid. Lörtsi sadas, tuul vilises ja tegelikult, mis seal salata – pettumus oli suur.
Esimene tipp, mis mul jäi võtmata. Ja mitte, et ma ei oleks jaksanud, vaid see oli lihtsalt välistatud. Nii lähedal, nii-nii lähedal – umbes kaks kilomeetrit minna. Aga ometi võimatu.

Sa planeerid seda pool aastat, lendad Eestist Islandile, kulutad tuhandeid eurosid, ronid suure vaevaga sinna tipu alla, sa näed seda, see on peaaegu käega katsuda, aga edasi ei saa. Lihtsalt ei saa. Kilomeeter jääb puudu. Tohutu pettumus!

Tagasi auto juurde. Rõske, niiske, jahe. Pettunud. Löödud.
Eeltöö oli halvasti tehtud. Minu enda süü – olin teinud nädalaid eeltööd ja uurinud Youtubest videoklippe, kuidas seda tippu ka juulis võeti. Aga et need videod olid tehtud kümme aastat tagasi, seda ma ei märganud vaadata – ei mingeid lõhesid tollal. Liustik on selle ajaga lihtsalt nii palju muutunud ja liikumises, et suvel sinna enam ei saa. Ilmselt kümme aastat veel ja sinna tippu keelatakse ohutuse huvides üldse ronimine ära. Kõigile. Hetkel on see teostatav veel ainult aprillis ja mais. Aga mitte enam juulis.

Tagasi oma telkimisplatsile, telk püsti ja kobisin magama. Tuju oli kahtlemata vilets. Sitt, tegelikult.

Päev 5

Hommikul sai asjad lihtsalt autosse loobitud, niivõrd-kuivõrd Micrasse üldse midagi mahub. Reisimiseks seda autot muidugi ei loodud, see on selge. Mitte küll Geysiri arvates.

Kohvikus jälle 5-eurone kohv ja 5-eurone saiake.
Istusin seal kohvikus, aknast avanemas vaade liustikule. Samale liustikule, kust ma eile pettunult tagasi tulin. Täna paistis päike ja valged, lumised eeltipud paistsid siit kätte.

Midagi ei ole öelda, see on ikka ilus! Võimas! Ülivõimas! See on lihtsalt nii-nii ilus, vaadata päikesepaistes helkivaid lumiseid mäetippe!
Siit, kohvikust vaadates, on isegi selle liustiku kolme-neljasajameetrised eeltipud majesteetlikud, lumised, päikese käes imeliselt ilusad! Kui kõrged!
Uskumatu, et ma kuskil seal nende tippude taga eile kooserdasin.. Ja missugune ebaõnn, et eile ka ilmaga ei vedanud. Nagu minu tipupäeval ikka.
Aga.. Ma istun siin kohvikus ja mul on tunne, et ma tulen siia tagasi. Ma pean tulema! Ma pean seda tippu saama oma käega katsuda!

Maksin parkimise eest ja võtsin suuna Breiddalsviki suunas, kuhu mul peaks olema broneeritud järgmine majutus.

Island oma lummavas ilus – sa teed pidevalt peatuseid, sest lihtsalt võimatu on mööda sõita sellest loodusest. Seda on raske kirjeldada, kui seda ise ei ole kogenud – loodust justkui ei olegi, aga samas on see niivõrd eriline. Vist ongi just see eriline, et loodust ei ole. Raske on seda mõtestada.

Breidalsvikki sai jõutud päris hilja, juba hämaras. Aga võõrustaja oli ülilahke.
Kuna ta ise kohapeal enam ei olnud, siis andis telefoni teel juhiseid, kuidas majja sisse saada. Ma natukene seal pimedas siis ukse taga kobistasin nende koodidega ja juba ta helistab, et saadab oma poja mulle ust lahti tegema. Just sel hetkel sain ise ukse lahti ja ütlesin, et pole vaja.
Tema ikka vastu, et äkki on veel mingit abi vaja vms.
Kui toredad inimesed. Sõbralikud. Islandlased siis.

Majutuses pettuma ei pidanud, oli tõesti oma raha väärt. Täiega!
Suur ja avar elutuba, köök, magamistoad, duširuumid. Kõik ruumid sisustatud igapäevaseks eluks vajalikuga – nagu tavaline kodu ikka. Mööbel, korralik helitehnika, TV, söögid-joogid külmikus, kohvi, tee, leib, sai – kõik vabalt võtmiseks. Kogu maja minu päralt.

See on hea tunne – sul on Islandil oma kodu. Küll ainult üheks ööks, aga ikkagi.

Päev 6

Hommikul tõused üles, vaatad aknast välja – lambad akna taga, mäed taamal.. Nii armas! Idüll.

Teed võileibu, kohvi, käid duši all. Koristad enda järelt ja lahkud. Sääreväristajale ehk Micrale hääled sisse ja edasi. Tund aega hiljem tuleb sõnum – “loodame, et teile meeldis teie Islandi kodu”.

Põhimaantee, A1, on Islandil suurepärases seisus. Peaaegu, et ideaalses seisukorras. Isegi väikese Micra jaoks kergesti läbitav. Kokku vist oli mingi 10 km lõik, kus asfaltkate puudus, mägedest tuleva tulvavee tõttu. Ilmselt ei ole mõtet seda asfalteerida, kuna igal kevadel niikuinii see teelõik minema uhutakse. Aga seegi lõik oli täiesti läbitav, ei midagi erilist. Tavaline kruusatee, nagu seda Eestiski kohtab.

Täna oli plaanis jõuda Reykjavikki, Islandi pealinna. Tee peale jäi ka üks tasuline tunnel, aga see summa ei olnud minu mäletamist mööda väga suur, umbes 10 eurot võis see olla. Võib olla olin ma lihtsalt juba piisavalt kulutanud, aga 10 eurone hinnalipik tundub Islandil pigem justkui tasuta teenus olevat.

Reykjavik on madala hoonestusega linn mere kaldal. Rannikul tuuline, aga kesklinnas minu mäletamist mööda tuult peaaegu ei olnudki. Oli päris mõnus, isegi soe. Kui selleks 20 soojakraadi nimetada saab. Südasuvel.

Tuba sai võetud Reykjaviki südalinna, Radisson Blu 1919 Hotel. Väärika ajalooga maja, nagu aastaarvgi ütleb.
Asukoht on muidugi ideaalne, kolmanda korruse toa aknad on maja välisnurgas ja kogu vanalinn on sul nagu peo peal ning tuba, voodi ja TV on suur. Hoteell ise oma vanusele vastav – väärikas.
Parkida saab otse hotelli ette tänavale, kuid päris korraliku tasu eest, vist oli 20 eurot öö. Või sinnakanti.

Hotelli kõrval asus hot-dogi putka – mis sinna küll üldse ei sobinud – ja igavesti vinge oli sinna sussidega otse hotellist minna ja neid paar korda kahe-kolme kaupa hotellituppa kaasa osta.
Restoranihinnad ei ole Reykjaviki südalinna hotellis siiski keskmise eestlase rahakotile kuigi sõbralikud. Või noh, kogu see Island muidugi.. Ainult hot-dog tundus olevat väga hea hinnaga, vistiti neli-viis eurot tükk. Hot-dog oli muuseas, väga maitsev..
Võib olla just sel põhjusel oli see hot-dogi putka ülipopulaarne ka kohalike hulgas, sest lakkamatu järjekord seal oli ja ka minule on hot-dog alati maitsenud. Mis võlu selles kiirtoidus ikkagi on?

Päev 7

Kaestur hakarl. Eesti keelde tõlgituna siis justkui “mädahai”. “Võitnud” mitmeid ametlikke tiitleid – kui maailma kõige hullem, vastikum, ebameeldivaim ja haisvaim toit.
Ma lihtsalt pidin seda proovima.
Läksin seda spetsiaalselt linna peale otsima. Uurisin esimesest kalapoest välja, mis on selle islandikeelne nimi. “Kaestur hakarl” on.
Aga.. igas kalapoes seda ei müüdagi. Isegi mitte väga suures kalapoes. Sest pigem on see “delikatess”, see pole igapäevane söök seal. Arusaadav muidugi, miks. Otsisin siis seda delikatessi edasi, sain kohalike käest jooksvalt infot ja teerada juhatati kätte.

Lõpuks leidsin koha ka üles – “Islenski Barinn”. Asub see täiesti kesklinnas ja mitte väga kaugel hotellist.
Hubane kohvik-baar rahulikul vanalinnatänaval. Astun leti äärde ja tellin “Hakarli”.
Sõbralik teenindaja soovitas sinna kõrvale veel midagi, mingit napsu – et kala maitset, pigemini vist küll haisu, leevendada -, aga milleks mulle mingit “leevendust” vaja? Kogemuse pärast just tulingi.

Istun lauda ja ootan einet. Kujutasin seda kuidagi nii ette, et tuuakse mingi taldrik, kus on kartul, natuke salatit ja mädahailihakotlett või umbes niimoodi.
Aga toodi hoopis imeväike taldrik, umbes nagu teetassi alustaldrik; üks klaaspurk ja üks pikk võileivatikk. Klaaspurk oli tihedalt kummitihendiga varustatud korgiga suletud ehk kaanetatud.

Vastaslauas istus üks kohalik perekond, kes mind väga kaastundliku pilguga vaatasid ja pereisa tegi näoga selliseid liigutusi, mis ühemõtteliselt tähendas – ära jama! Põhiliselt raputas pead ja pööritas silmi. Aga väga sõbralikult.

Kuna rahvast oli kohvikus vähe, ja teenindajal tööd hetkel ei olnud, istus ka teenindaja minu lauda ja rääkis mulle enne mädahai söömist “julgustuseks” ühe loo.

Tema vanaisa olevat kunagi olnud väga haige, juba noore mehena. Kas oli tal magu haige vms, täpselt aru ei saanud, aga krooniliselt (kõhu)haige ta olevat olnud. Kohalik arst siis olevat talle määranud raviks sellesama mädahai söömise. No aasta võis siis olla miskit 1930..

Vanaisa olevat siis võtnud tüki ühel päeval, võtnud tüki teiselgi päeval ja kolmandalgi. Ja nädala ja kuu. Ja saigi oma kõhu korda.
Olevat söönud seejärel iga päev seda kala, elu lõpuni, et haigus tagasi ei tuleks. Elas väga terve mehena pika elu, suri soliidses vanuses, vistiti 93-aastaselt, enam ei mäleta täpselt. Võib olla saate isegi seda lugu seal kuulda.

Kas see oli nüüd legend või tõestisündinud lugu, aga tõsi on see, et mädahai sisaldab suures koguses looduslikku ammoniaaki (mis seda haisu tekitabki) ja sellel on ülivõimas antibakteriaalne toime (mitte segi ajada tööstusliku ammoniaagiga). Antioksüdandid, kõrge Ph-tase ja muu selline peen mehhaanika.
Ilmselt võrreldav näiteks meie küüslauguga – vaevalt, et igal hommikul 5-6 värsket küüslauguküünt toorelt võttes ja suus korralikult läbi mäludes just eriti nauditav tegevus oleks, kuigi selle tervislikes ja antibakteriaalsetes omadustes ei kahtle samuti ilmselt keegi.

Ühesõnaga.. Kuigi vastaslauast tehti mulle ikka miimika ja üliaktiivse pearaputusega selgeks, et ära parem puutu, tuli see ära proovida. Teenindaja julgustava pilgu saatel avasin purgi.

Ilge, ilge hais. Rõve, vist natuke kusehaisu moodi, aga umbes kümme korda vängem.
Pistsin tiku purki ja võtsin taldrikule ühe tüki heledat kalaliha. Umbes täringusuurune tükike, näeb välja nagu juustutükike. Ilus liha. Hästi puhas ja ühtlase struktuuriga.
Kogu selle kala juures polegi tegelikult midagi muud hullu, kui hais. Hingemattev. Nina ma kinni pigistama ei hakanud, võtsin tiku sõrmede vahele ja pistsin kala suhu. Mälusin.

Kümme sekundit ei olnudki nagu midagi. Mälusin veel, proovisin maitset tunda. Midagi peale ei hammustanud ega napsu samuti ei võtnud.

Pool minutit, ja siis läks lahti. Ammoniaaki hakkas ninast, kõrvadest ja silmadest välja lööma. Sul on see amooniaagi hais ninas, suus, see levib silmadeni. Oli tunne, et seda haisu sai isegi silmadega haista. Nagu vänge mugulsibula hakkimise puhul, näiteks.

Kaastundlikud pilgud vastaslauast vastu vaatamas, võtsin purgist teise tüki ja pistsin suhu. Ja siis kolmanda, neljanda ja kõik ülejäänud tükid ja mälusin. Põhjalikult.
Proovisin üle selle hingematvalt rõveda haisu tunda kala maitset. Ma ei mäleta enam täpselt, mis maitse sel oli, aga minu mäletamist mööda päris hea. Pehme liha, pigem nagu juust.

Umbes veerand tundi haised sa nagu vana tõhk, see tungib sinust välja, ilmselt oleks võinud tikku tõmmates suust ka leegi kätte saada. Siis hakkab see vaikselt taanduma ja lõpuks tundus see isegi huvitav. Kogemuse mõttes muidugi oligi huvitav.
Sain veel teenindajalt kiita, et enamik üle ühe tüki suu sisse võtta ei kannata, aga mina ei ole kunagi “enamuse” tiitlile pretendeerinudki. Muidugi võis see ka lihtsalt viisakusest öeldud olla.

Isiklikult soovitaks selle ära proovida – asi on siiski ainult tahtejõus kinni ja saada aimu maailma kõige hullema maitsega toiduainest- see on seda väärt.

Kõht tundus tõepoolest pärast isegi kuidagi kergem. Aga see võis olla tingitud ka sellest räägitud eelloost vanaisa ja tema mädakala ravi kohta. Igal juhul halvemini ma ennast küll ei tundnud – pigem paremini – ja kõht oli korras ka järgmisel päeval.

Reykjavik ise on väga ilus, puhas ja kena linnake, madala hoonestuse ja vähese liiklusega. Mingitest ummikutest selle linna puhul kindlasti rääkida ei saa, mõnes mõttes on Reykjavik autode osas ilmselt üks vähemkoormatuid linnasid üldse.
Tänavaid on ka ainult jalakäijate päralt. Parkimise hinnad on taskukohased ilmselt küll ainult turistidele, sest nemad on niikuinii kõik rikkad.
Hinnad on kõrged ka mujal (pea)linnas, aga turistina, paar päeva, kannatab selle ära. Samuti on hotellid seal sigakallid – vähemasti tavaturisti mõistes -, eriti südalinnas.
Linn on piisavalt kompaktne, et seal jala ringi käia – mingit vajadust auto järele küll ei tundnud, nii et takso peale seal ilmselt raha ei kulu.

Väga ilus on sealne kirik, mis oli ilmselt ühtlasi ka Reykjaviki kõrgeim hoone. Selle külastamist tasub soovitada. Eriti, kui minna sinna orelimängu ajaks. See on võimas!

Väga palju on “pudi-padi” poode, kohvikuid ja baare, aga need pole kuidagi pealetükkivad. On sellised armsad, hubased, butiigi tüüpi.
Kuna väljas söömise hinnad on piisavalt kõrged ilmselt ka kohalikele, siis suurim tunglemine on ikkagi “odavsöögikohtades” – hot-dogi putkad, pizzeeriad ja hamburgeriputkad.
Palju on ka meenekaupluseid – hinnad on muidugi Islandile kohased, kohati räigelt ülehinnatud, aga mõned Islandi lambavillast kindad, salli ja mütsi ikka ostad. Iroonilisel kombel unustasin ma kaasa ostmata maailma kõige rõvedama haisuga toitu – aga teisest küljest, kas sellega olekski lennukisse lastud.. Kui see purk peaks lennukis lahti minema, siis on oleks hädamaandumine kindel. Seda jama veel vaja..

Muidugi on seal ka muuseume, raamatukogu jms, aga enamasti ei viitsi ma viimasel reisipäeval enam väga ringi sebida – eks omajagu väsimust ka juba kontides ning mõnus hotellituba ootamas. Miks ei võiks ühe päeva ka lihtsalt puhata.. Ikka võib.

Päev 9

Hommikul asjad kokku ja autosse pressitud. Viimasel reisipäeval on mul asjadega pakkimisega nii, et mingist pakkimisest, rääkimata süstemaatilisusest, pole muidugi juttugi. Topid kõik kohvrisse nii, et astud jalaga peale ja pressid kohvri kinni – kui lõpuks luku kinni saad, ongi kohver pakitud. Kuna enamasti mahub kohvrisse tagasi tulles seetõttu alati poole vähem asju kui tavaliselt, siis saab lihtsalt rohkem riideid selga pandud. Kaks paari pükse jalga, kaks jopet selga ja asi lahendatud.
Kusjuures, täiesti normaalne Islandil. Isegi suvel.

Auto tagastamisel vaadati see küll põgusalt üle, et äkki on lisaks kõigele muule veel paar ratast alt ära tulnud või esituled küljest kukkunud, aga kuna need olid omal kohal, siis üldjoontes lepiti selle romuauto seisukorraga. Kütuseseier vaadati küll väga hoolikalt üle – äkki õnnestub veel 100 eurot juurde “keevitada”.

Tuleb tunnistada, et Micra pidas Islandi teedele, ilmale ja vintsutustele hästi vastu. Läbi sai sõidetud umbes 2300 km, sealhulgas ka kruusaseid ja kohati ka suisa läbimatuna tunduvaid teid.
Ökonoomne, lihtne, loomulikult üliväike ja spartalik. Parkimine lihtne, manööverdamine muretu. Arvestades kohalikku kütusehinda, siis see ei olegi ehk väga paha valik. Muidugi, F-teedele sellega ei sõida ja sügavale sisemaale ei pääse, aga “tavaturistile” on ka A1 maantee läbimine, koos väikeste kõrvalpõigetega, juba arvestatav reis.

Ja kuigi Island on suhteliselt kallis sihtriik tavaturistile, eriti juulis, tundus see siiski väga turvaline riik olevat. Ilus, puhas, värske õhu ja võluva loodusega riik, mille külastamist võiks kindlasti kaaluda. Kindlasti tasub vaadata oma silmaga üle Euroopa suurim liustik ja miks mitte minna seda ka oma käe ja jalaga katsuma.

Ratsutamine islandi hobustega on samuti huvitav elamus, seda enam, et need hobused on ka algajale ratsutajale täiesti jõukohased ohjata.

Majutus ei ole üldjuhul just väga odav, mina võtsin suurema osa majutustest AirBnb kaudu ja jäin enamasti ka rahule – üks majutus vist oli keskmisest viletsam – niiske ja rõske. Aga see oli üks nendest hotellitüüpi majutusasutustest, kus omanikul on suva, mis seal toimub või ei toimu. Peab lihtsalt tähelepanelikumalt vaatama tagasisidet ja eelistama “Superhost” reitingut. Siis näeb ka kohalike inimeste kodusid ja nende elu-olu, saab nendega suhelda – Islandil on enamasti AirBnb poolt väljarenditavad kodud ka päriselt inimeste kodud, mitte hotelliks kohandatud üürikorterid.

Kütusehinnad on muidugi kõrged, see-eest on kütusetanklaid palju ja enamasti ka ööpäev läbi avatud. Maanteed on heas korras, infrastruktuur paigas, mobiililevi suuremas osas olemas.
Hinnad Islandile kohased, aga paarinädalase reisi mõttes ei midagi kontimurdvat.

Sööki-jooki tasub osta poest, näiteks Netto ja Bonus, ja seda siis ise ööbimiskohas valmistada, aga muidugi võib süüa ka restoranis – rahakott vajab ju samuti mõnikord tuulutamist.

Ja kindlasti ei tasuks unustada mädakala maitsmast – see on (mäda)kirsiks tordile ja kogu reisile.

Mina ja Vietnam

Planeerisin pool aastat minna Sri Lankale ja Maldiividele, aga kuna viimane on niikuinii lihtsalt turistikas ja lebotamise koht, siis peale väikest eeltööd sain aru, et jääks ainult Sri Lanka.

Mõni aeg hiljem olin täiesti kindel, et lähen hoopis Lapimaale..

Lõpuks tuli mängu hoopis juhus, sest ühel hetkel tuli hea pakkumine lennukipiletite näol Vietnamisse. TUI otselend Vaantast Phu Quocile!
Kuna Vietnami kõrval asub kohe ka Kambodža, millele ma olen juba aastaid silma peale visanud, kuid olen seda alati liiga kaugeks sihtkohaks pidanud, siis ei olnudki pikalt mõelda. Viis minutit ja lennukipiletid olid ostetud.
Niipalju siis reiside planeerimisest.

Otselend Vaantast, 11 tundi lendamist. Hea õnne korral samapalju ka tagasi. Sealjuures mulle lendamine kohe üldse ei sobi, nii et see saab paras eneseületus olema.

Aga.. Mulle meeldivad otselennud, suuresti just seetõttu sai ka see lend ostetud.
Muidugi Vietnam. Kambodža..
Lennuk on ju samuti väga hea, Dreamliner. Ja TUI-ga olen ma ka varem lennanud, Tenerifele – lennukipark on neil väga hea. Vast ei ole väga hull?

Nagu ikka, reisin ma ainult seljakotiga. Ma ei kannata mingit suure kohvri kaasavedamist, kus sees on viigipüksid, triiksärgid, kaks lipsu ja kaheksa paari sokke.
Mina üheski hotellis üle paari-kolme päeva kohal ei püsi. Ega isegi mitte samas linnas. Ega alati isegi mitte samas riigis. Seetõttu tundub seljakott mõistliku lahendusena.

TUI puhul on eriliseks väljakutseks küll see, et käsipagasi – ehk siis minu puhul seljakoti – kaal ei tohi ületada viit kilo ja see annab hea võimaluse targalt oma seljakotti pakkida.

No see on paras nuputamine. Selle jätan välja, selle jätan välja. Selle ka. Selle samuti. Mingil hetkel hakkan mõistma, et inimestel ongi liiga palju kaupa reisidel kaasas. Ja üldse vist igapäevases elus.
Pakkisin oma seljakoti ära ja saingi 5 kilo. Täiesti piisav, et reisida 9500 km kaugusele, kaheks nädalaks.

Ostsin ära laevapiletid Helsingisse. Üks ots 32€, aga edasi-tagasi 24€. Nagu lennukipiletitega, omapärane hinnapoliitika.  Võtsin edasi-tagasi reisi, Tallinki Megastariga. Minu arvates parim laev Tallinn-Helsingi liinil.

Kindlustus If-ist, millisega mul on ainult väga head kogemused. 60 eurot, mis tundub väga soodne. Vist isegi odav. Sest seal on “kõik hinnas” – tervisekindlustus, “kõrgendatud riskiga” tegevused, reisitõrge, pagas jms. Täispakett.
Telefonipakett muidugi Teliast, kellega on mul ainult väga positiivsed kogemused mitmetest reisidest.

Vietnami e-viisa tellisin internetist, paarkümmend eurot. Ja ega rohkem ei olnudki väga midagi. Hotellibroneeringud esimesteks päevadeks ka veel muidugi. Edaspidi vaatab jooksvalt.

Päev 1

Õhtuse laevaga siis Helsingi poole. Helsingis sadamast jalgsi raudteejaama, suvised riided seljas, õues paar kraadi külma. Väheke kiirema tempoga liikuda, pole hullu.
Sealt edasi Finnairi bussi peale, pilet 6.90€. Saaks vist ka odavamalt teise (liini)bussiga, aga Finnairi buss oli just sobivalt ees. Kergemad riided ka seljas, ei viitsinud seal väga otsida. Ja see on väga  mugav buss. Paar inimest ainult bussis ja sõitsime ka kohe välja.

Kell 22 lennujaamas, väljalennuni kolm tundi.

Või siis mitte. Sest TUI suvatses lennu paar tundi edasi lükata. Minu lend oli ainuke, mis tol õhtul  edasi lükkus. No ei meeldi mulle selline asi. Mõtlesin, et läheks ehk koju tagasi.. Veel oleks võimalus.

Viis tundi ootamist ja enam seda võimalust ei olnud, sest istusin juba lennukis.
Lennuki õhkutõusmine on maruäge kogemus, justkui minek kuhugi tundmatusse, mida ta ju tegelikult ongi.

Lend ise on muidugi üliigav, sest mida huvitavat on 11-tunnise lennu juures? Terve lennukitäis tõbiseid turiste – üksteisevõidu käis köhimine, aevastamine ja ninanuuskamine. Kuhugi minna ka ei ole.
Magada ka ei õnnestunud, sest ma ei ole harjunud vertikaalselt magama. Vaatasin mingeid mõttetuid filme ja aeg-ajalt lennuinfot, mis ütles, et me oleme 12 km kõrgusel, lendame hetkel kiirusega 1048 km/h (!) ja et väljas on ei vähem ega rohkem kui 67 kraadi külma. Celsiuse järgi ikka.

Kuna ma olen suur lennufoobik, eriti just turbulentsi suhtes, siis on mul põhimõtteliselt kogu maailma lennukipark, nende plussid ja miinused selgeks tehtud ning oma lõpliku valiku reiside suhtes teen sageli lennukist lähtuvalt.
Lennuk oli seetõttu jällegi väga korralik Boeing 787-8, mis on hea lennuk selle poolest, et tema lennulagi on muljetavaldav ja sellisel kõrgusel esineb vähe turbulentsi.
Kui ma Tenerifel käisin ja seal maandusin, siis oli maandudes selline turbulents ja tiibade laperdamine veel lisaks (tugev külgtuul ookeanilt), et ma olin täiesti kindel, et ma ei lenda enam mitte kunagi.

Ja siis mõtlesin sama asja kolm kuud hiljem, kui ma Islandile lendasin – see on nüüd küll viimane kord lennata! Ja siin ma nüüd siis lendan, 11 tunnist reisi. Minu pikim lennureis üldse.

Toitlustus, asjalik soe toit – kuum kartulipüree, kotletid, salat. Kohvi, teed, küpsist ja vahvlit pakuti ka. TUI teenindus on minu arvates väga hea, mina nurisemiseks küll mingit põhjust ei leidnud. Alates lenukipiletite broneerimisest kuni salongiteenindajate ja toitlustuseni välja.
Väljalennu hilinemise põhjuseid ma ei tea, aga see ei pruugi ka üldse lennufirma süü olla, nii et seda ei saa siin miinuseks lugeda.

Maandumine oli seekord väga sujuv ja tegelikult ka kogu lennureis.

Vietnam

Ja siis.. Jõuad lennukiuksele ning sulle lööb pimedusest ja ritsikate sirinast vastu umbes 30 kraadi õhusoojust. Troopiline – niiske ja soe. See oli esimene moment, kus ma tundsin, et see lendamine oli seda väärt.

Lennujaamas läksin esmalt kohaliku immigratsioonibüroo kontori ukse taha ehk lihtsamalt öeldes e-viisat pärisviisaks vormistama. Olin selle internetis umbes  $20 eest ära täitnud ja saanud vastuse, et ma olen täiesti viisakõlbulik. Phu Quoc ise on viisavaba, mingit viisat eestlasele vaja ei ole, aga minu kindel plaan oli saarelt edasi liikuda, nii et mulle siiski vajalik.

Toimekas vietnamlane, kes inglise keelt väga ei osanud, tegi mulle kuidagi selgeks, et viisa maksab $25. Noh, väga hea, kui nii vähe maksab. Kas see mitte $50 ei olnud?
Viie minuti pärast tuleb tagasi ja teatab, et mul on siiski multiple viisa, mis maksab “kahjuks” $50. No mis teha. Maksab siis maksab. Ilus viisa (üks kenamaid) passis ja templid peal, annan ametnikule $55, sest ta oli väga asjalik ja püüdlik. Ametnik teeb kraapsu ja veelkord kraapsu ja tänab jootraha eest. Maksin vist üle.
Dollar on Vietnamis ja Kambodžas kõva valuuta, aga tasub arvestada, et nad konverteerivad  seda sinu kahjuks ümber. Soodsam on arveldada Vietnamis dongides ja Kambodžas riaalides.
Iseloomulik on Vietnamis see, et näiteks lennujaamas on dollar lausa ametlik valuuta, kõik tehingud käivadki just selle valuutaga. Ilmselt välisvaluuta kogumise mõttes.

Seejärel tuleb läbida piirivalveametnike kadalipp, mis läheb ülilihtsalt ja kiirelt. Vaatab sulle korra näkku, vaatab passis viisat ja lööb templi sisse. Minu jaoks on see positiivne just selles mõttes, et ma tunnen, et turist on sinna riiki oodatud. Ei mingeid küsimusi – mitte ühtegi. Lihtsalt – tere tulemast.

Ma olen Vietnamis!

Lennujaamaväravas sagivad paarkümmend taksojuhti üksteise võidu, et mind endale kaubelda. Õnneks keegi varrukast ei tiri ja külje alla ei poe.
Minul on küll autojuht hotellist ees ootamas, nii et seekord jääb ära.

Varsti märkangi ühte paberile sirgeldatud nime, mis väga sarnane minu nimele on. Ongi minu autojuht hotellist.

Terve tee käib äge signaalitamine, igale mopeedijuhile antakse signaali. Ja jalakäijale. Ja üldse, kogu aeg. Isegi, kui kedagi ei ole. Äkki kuskil nurga taga ikka keegi on.
Iga viie sekundi tagant “tuut-tuut”, “tuut-tuut”. Alguses olen ma hämmelduses ja isegi filmin seda nähtust, aga paar päeva hiljem kustutan selle oma telefonist kui liiga tavalise, sest mõistan, et see on seal normaalne tegevus. Üldsegi mitte pahatahtlik, pigem hooliv.

Jõuame hotelli. Päris kena hotell. “Seaside Village”. Lihtne. Ja soodne, vähemasti eurooplase jaoks. Paarkümmend eurot öö, kahese toa eest. Hiljem mõistsin, et isegi pigem odav.

Tuba on korralik – dušš, wc, TV, A/C, külmik, kaks pudelit mineraalvett laual (!). Korralik voodi, voodipesu. Rätikud. Hügieenitarbed. Isegi hambahari – pakendis muidugi.

Mitte ühtegi putukat toas. Eurooplasele tundub see alguses mõttetu ja võib olla isegi naljaka lausena, aga hiljem Vietnamis ja Kambodžas ringi liikudes mõistad kiiresti, et see on suur luksus.

Konditsioneer töötas laitmatult. Ainult vaade aknast pole suurem asi ja asukoht on samuti muidugi linnaservas, aga minu jaoks ei mängi see rolli. Ja kuna on niikuinii pime, siis see polegi oluline, milline on ümbrus või kus ma olen..  Väga, väga hea hinna-kvaliteedi suhe sellel hotellil.

Jätan oma asjad tuppa ja lähen alla vastuvõttu. Vastuvõtuletis töötav noor poiss on lahkesti nõus mind viima kuhugi söögikohta. Ja linna näitama. Võrriga muidugi.
Ütlen talle, et lähme kuhugi sööma, et sa vii meid kohale, mina maksan.

Sõidame siis tont teab kuhu, minu jaoks on kõik uus ja ootamatu. Poiss kihutab nagu ralliäss võrride vahel ringi, ma olen sukeldunud (kuri)kuulsasse Aasia liikluskaosesse. Väga äge, mulle tegelikult meeldib. Ma isegi naudin seda – ma olen rahulolev, õnnelik. See on nii äge!

Saabume kuhugi kohalikku restorani, soliidne kohake. Grillkana, joogid ja riis ning pudel kohalikku veini kaasa, maksavad kokku 930 000 VND, millest mul ei ole veel õrna aimugi, kas see on turistile palju või vähe. Maksan kaardiga.

Aga ilm on lihtsalt vapustav – pime, aga sooja on umbes 30 kraadi, ritsikad siristavad, linnud sädistavad.. Idüll.

Ma olen nüüdseks magamata vähemalt kaks ööpäeva, aga mingit unevajadust ei ole. Mingi tohutu energia on sees. Ei viitsi mõelda ega arvutada, mis kell Eestis on – ilmselt päev ja võib olla see ongi hea, et ei mõtle, sest harjutan ennast kiiresti kohalikku aega ega tekita endale stressi ajavahega.

Sõidame tagasi hotelli. Pudel kohalikku, kaasaostetud veini vajab toas avamist. Saabumise puhul, või nii..

Veinipudeliavajat toas ei ole. Lähen alla vastuvõttu, kus – ikka seesama – poiss ütleb, et neil ka kahjuks ei ole. Mõtleb hetke ja leiab lahenduse. Võtab kapist akutrelli, näpitsad ja ühe kipsikruvi. Keerab kruvi akutrelliga pudelikorgi sisse ja tõmbab näpitsatega. Kruvi tuleb korgi seest välja, aga kork mitte. Liiga lühike kruvi. Otsib-otsib, ei leia pikemat kruvi.
Mõtleb natuke.. Läheb lobby WC-ukse juurde ja keerab uksehinge seest välja ühe pikemat sorti kruvi. Keerab siis selle jällegi omakorda korgi sisse ja sikutab. Sikutab, sikutab, järsku tuleb kruvi koos poole korgiga välja. Pool korki jääb ikka pudelisse.
Mõtleb natuke. Võtab siis kaks söögipulka restoranist kaasaostetud kanaprae kõrvalt, paneb pudeli põrandale, ise põlvitab samuti põrandale, toetab pudeli kahe põlve vahele ja surub söögipulkadega korki pudeli sisse. No ei lähe.. Surub kõvemini, surub rinnaga peale. Pingutab. Surub kogu jõust!
Mina taganen igaks juhuks mõned sammud kaugemale.

Järsku käib hele plaks, kork kaob koos söögipulkadega pudelisse ja kõik kohad on hetkega punast veini täis. Poisi nägu, valge särk, püksid, pool fuajeed.
Ulatab mulle pudeli ja ise on üliõnnelik! Lai naeratus näol. Ära tegin!
Kas võiks keegi Euroopas midagi sellist sulle teha?

Vein ise kahjuks juua ei kõlvanud ja rohkem ma alkoholi Vietnamis ei tarbinudki, kui see lonks veini välja arvata. Vesi ja naturaalne mahl on siiski ainukesed joogid, kui sa tahad aktiivne olla.

Päev 2

Järgmisel hommikul ärkan kell kell kaheksa hommikul ja ei tunne ei sel hommikul ega ka edaspidi mingit ajavahest tingitud stressi. Ma ei tunne üldse mingit stressi! Mõnus on kuidagi see olemine.

Lähen alla vastuvõttu.
Poiss töötab seal vist ööpäevaringselt, sest kahe päeva jooksul oli ta seal kogu aeg letis, ükskõik mis kell siis parasjagu oli.
Küsin, et kas võrri saab laenutada. Mis iganes nimi sellel kaherattalisel siis on – mootorratas, mopeed vms. Mina nimetasin seda võrriks, sest 125 cm3 mootoriga kaherattalist mootorrattaks nimetada on väheke narr.

Ikka saab! 150 000 VND ööpäev, mis on tavaline ja soodne taks Vietnamis – see on hea hind.

Viib mu alla garaaži, seal on kaks võrri, üks tuttuus, teine vana ja väsinud. Mõlemad sama hinnaga. Ütleb, et näe, see uus valge on väga hea, eelmine nädal ostsime. Kiledki veel siin-seal peal.
Aga mulle meeldis see vanem. See oli nii armas – vana, väsinud, natukene kurb. Ilmselt pool Vietnamit läbi sõitnud.  Üks peegel puudu.. Võtsingi vana.

Istun sadulasse, panen kiivri pähe ja alustan sõitu.
Kõik on võõras. Kuhu minna? Mida teha? Konkreetselt plaani esimeseks päevaks ei olnudki, see on kohanemiseks mõeldud.
Sõidan lihtsalt suvalises suunas. Korjan tee pealt peale ühe hääletajast turistineiu ja ta näitab mulle väga osavalt sõidu ajal käemärkidega, kuhu ta tahab minna. Kalaturule. Vana olija juba siin, venelanna. Vahetasime mõned sõnad ja jätsime hüvasti.

Sõidan teadmata suunas edasi. Läbi linna. Kui palju võrre.. Sadu, tuhandeid. Kümneid tuhandeid. Ristmikel keeravad kõik väga osavalt üksteise vahelt läbi, kõik käib väga sujuvalt – seisma ei tohi jääda, hoogu ei ole vaja maha võtta. Siis oskavad teised sinu sõidutrajektooriga arvestada. Puhas matemaatika. Umbes tund aega ja mul on see kõik käpas. Sõidan nagu vana kohalik ja ma naudin seda!
Liiklus tundub esmapilgul täieliku kaosena, sõidetakse vastassuunavööndis, nina eest läbi, risti-rästi igatepidi.. Igaüks pöörab siis kui tekib mõte ja see võib olla vabalt ka sinu võrri ninaeest läbisõit. Vastassuunas sõitmine on väga tavaline asi..
Aga mingi aja pärast saad aru, et see kõik töötab, töötab nagu kellavärk! Sina arvestad teistega ja teised arvestavad sinuga. Ei ole mingit “ärapanemist”. Kõik on võrdsed, kõik on sõbralikud. Kiiruse hoiad stabiilsena, pöördeid teed sujuvalt, seisma jäämata. Ei mingeid ummikuid, sa oled pidevas liikumises. Sõidad selles ühtlases liiklusvoos ja ei tee teist nägugi, kui sulle kilomeetri jooksul sada väikest vietnamlast sinu sõidusuunas vastu sõidavad. Neil lihtsalt on vaja kuskile “siiapoole teed” keerata. Ja vietnamlased valivad selleks alati kõige otsema tee. Lõpuks tegin seda isegi.

Raudpoltkindel reegel on – kiiver peab peas olema. Kas see sind kaitseb või mitte, pole oluline, aga kiiver (juhil) on ainus reegel sealses liikluses. Paremakäereegel ka osaliselt.
Kui on vaja teha ristmikul vasakpööret, tasub alati võtta ennast mõne sõiduauto taha või vasakule küljele ja siis tema varjus ristmikku ületada.
Mingeid kiiruspiiranguid Vietnamis muidugi ei ole (Saigoni kohta ei tea), sest kiiruskaamerad loomulikult puuduvad. Ühtegi politseid ei märganud.

Muidugi on Phu Quoc väheke kergem koht algajale kui Hanoi või Saigon, aga alustamiseks just täpselt paras.

Hiljem, Tallinnas autoga sõites, jõuab kohale, et Vietnamis puudub selline asi nagu  liiklusstress. Täiesti stressivaba kulgemine. Kõik sujub. Kahe nädala jooksul ei näinud mitte ühtegi avariid! Mitte kordagi ei sõimatud, karjutud ega näidatud muul moel oma frustratsiooni välja. Neil lihtsalt polegi seda!

Sõitsin paar tundi ringi, niisama, lihtsalt lõbuks. Mõned peatused muidugi tegin ka. Pudel vett näiteks osta. Ilm on soe, umbes +33 kraadi, päike paistab, tuju on.. joovastav. Ma olen õnnelik. Ma olen tõesti õnnelik! Ühtegi muret ei ole.

Vaatan, et kütuseseier liigub nulli poole. Aga tanklaid on saarel õnneks piisavalt. Linnades samuti. KTC oli see firma, mille teenuseid mina kogu aeg kasutasin. Lihtsalt  tegin seal oma esimese tankimise, kõik sujus, kütus probleeme ei tekitanud ja nii jäigi KTC minu valikuks.
Võrriga on nii, et selle kütusekulu on loomulikult väike ja kuskil poole paagi peal, kui tankla ette jäi, keerasin jaama sisse ja ainuke liigutus, mida pead näitama, on “full”. Selleks liigutad kätt horisontaalselt vasakult paremale. Korgi pead ise lahti tegema ja pärast sulgema. Pane 100 000 VND valmis..
Vietnamis kütust ise paaki ei tangita, selleks on inimene, kes selle töö sinu eest ära teeb ja raha maksad kohe sealsamas, võrri kõrval, peo peale. Enamasti kulub kõigeks kokku üks minut. Tšekke ja muud sellist ebaolulist paberimajandust kohtab ainult hotellides ja suuremates kauplustes, seega, mingeid tšekke ega arveid ära oota.
Üldjuhul jääb võrri tankimise hind 50 000 – 70 000 VND piiridesse, mis on umbes 2 – 2,5€ ja sellega sõidab omajagu. Kütus on ikka väga odav, kogu reisi kulu arvestades täiesti olematu väljaminek. Kütusekulu on küll kõige väiksem mure Vietnamis ja Kambodžas.

Phu Quoc`i saare teed ehk siis põhimaantee ümber saare, on rahuldavas seisukorras, üldiselt sama seisukord oli ka mandri-Vietnamis. Alguses võivad ehmatada mõned ootamatud augud, aga paar korda teed läbi sõites, jäävad need kohad meelde. Lisaks võib olla teele pudenenud igasugust kaupa – betooni, telliseid, kiivreid, plätusid jms huvitavat materjali, nii et väga lõdvaks ennast lasta ei saa. Vältida tasub kindlasti teeäärset osa, sest seal on liiva, killustikku jms võrri kitsastele rehvidele mittesobivat materjali. Eriti tähelepanelik tasub olla valgete ehk siis turistide suhtes kes võrridega sõidavad, sest nende sõiduvõtted ja kogemused on pehmelt öeldes mõnikord murettekitavad. Ise pidin esimestel päevadel korduvalt äkkmanöövreid tegema, kui mõni valge turist suvatses tagasipööret teha või lihtsalt kellestki mööda sõites järsult vasakule pööras. Aga mingi kummaline “Vietnami õnnelikus” oli kogu aeg hinges, mitte miski ei ärritanud, ei ajanud endast välja. Selline omapärane,  mõnus vabaduse tunne, mida võrr annab. Võrri võib muuseas parkida pm ükskõik kuhu – kus ruumi on. Sai pargitud ka kohvikusse laudade vahele, hotelli fuajeesse..

Lisaks mõtlesin ma aeg-ajalt kohaliku võrripargi ohutusele, sest teedel vedeleb sadu polte, mutreid ja seibe, mis kõik on võrride küljest pudenenud.
Aga – ei ühtegi avariid, ei ühtegi tee ääres seisvat rikkis võrri. Ka minu enda võrr pidas vastu. Lõpuni.

Võrr on muidugi siiski leebelt öeldud, sest tegelikult oli selle kubatuur 125 cm3 ja tippkiirus spidomeetri järgi 160 km/h. Ise üle 120 km/h sõita ei riskinud – T-särgiga, paljaste käte ja teksastega. Kiiver oli lihtsalt niikuinii moepärast peas.
Kui nii, päris ametlikult võtta, siis on see illegaalne tegevus, sõita turistil seal üle 50 cm3 kubatuuriga tsikliga – mina aga ühtegi politseid ei näinud ja ühtegi probleemi ei tekkinud, kuigi läbi sai sõidetud ikka väga-väga palju. Võimalik, et isegi kuni tuhat kilomeetrit. Sealhulgas Kambodžas.
Väidetavalt, kui mingi probleem politseiga tekib, siis jääda tagasihoidlikuks ja viisakaks ning pakkuda probleemi kiireks ja kohapealseks “lahendamiseks” $20-50. Aga isiklik kogemus, nagu öeldud, puudub.

Teise päeva õhtuks läksin tagasi oma hotelli. Vaatasin kohalikku telekanalit, millestki muidugi peale pildi aru ei saa ja peale kohalike kanalite seal midagi ka polnud. Lääne kanalid on seal tasulised ja odavamad hotellid endale seda luksust lubada ei saa. Tellisin omale tuppa ühe pitsa, värskendav dušš ja siis magama.

Päev 3

Täna oli aeg hüvasti jätta minu Seaside Village hotelli ja sealse ülisõbraliku poisiga, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänudki.. Pigem ma ei küsinudki. Minu jaoks oli ta lihtsalt “sõber”. Saime ülihästi läbi, ma helistasin talle aeg-ajalt ka edaspidi, kui mingit abi oli vaja vms ja eks tema võrr ju oli ka minu käsutuses kõik see aeg. Lisaks, kui ma Kambodžasse läksin, üürisin tema käest toa kolmeks päevaks, et oma asju seal hoiustada.
Tema inglise keel on küll jube vigane, nagu enamikel vietnamlastel, aga kuidagi me suheldud saime.

Liikusin oma vana võrriga põhja poole. Ees oli ootamas Radisson Blu. Mõtlesin, et premeerin ennast  sünnipäeva puhul väheke parema hotelliga.
Umbes 20 km sõitu, mis on seal poole tunni tee. Radisson asub saare põhjapoolses osas.
Seal asub muuseas ka saare parim haigla – suuresti ka Vietnami parim haigla regioonis -, sest see on erahaigla ja teenindabki peamiselt välismaalasi. Kohalikele nii kallisse haiglasse asja enamasti ei ole.

Saabumine Radissoni oli omaette kogemus.

Vietnam on üldiselt siiski vaene riik. Et mitte öelda – väga vaene. Elatustase on madal. Radissonile kuulub (või siis rendib) seal saarel aga päris suur maa-ala. Oaas.
Keerad maanteelt vasakule ja sõidad juppjagu maad mööda peegelsiledat asfalti, mis ei ole Vietnamis sugugi tavapärane. Kogu tee, täies pikkuses, on õhtul valgustatud. Palmid, lilled, roheline muru.. Mitmed, isegi kümme aednikku, kastavad seda tohutut ala puhta veega. Lihtsalt, et oleks roheline. Ja see kõik on hotelli territoorium.

Tuleb esimene putka. Valvur. Vormiriietes, pilotka peas, nimesilt rinnas. Väga soliidne, ma ütleks. Astub tee peale ette ja vehib kätega risti, tehes edasisõitmist keelavaid liigutusi.

Üks asi on sõita sinna hotelli taksoga. Limusiiniga. Bussiga. See oleks normaalne tegevus ja see ei ärataks ka turvamehe tähelepanu.
Aga hoopis teine asi on sinna sõita T-särgiga, seljakoti, igivana võrri ja antiikse kiivriga:

“Vabandage, see tee on siit edasi ainult hotelli külalistele! See on eravaldus”.
“Jah, ma olengi külaline”.
“Kuhu te lähete?”
“Radissoni”.

Kerge umbusklikkusega lastakse mind edasi. 300 meetrit sõitu ja uus putka koos turvamehega teepeal ees (!).

“Kuhu te lähete?”
“Radissoni”.
Hmmm… Olgu sõitke siit edasi sinna ja sinna ja parkige sinna..
Parkida tuli maja nurga taha, et härrade ja prouade silmi mitte riivata selle koleda võrriga.

Sõidangi siis edasi, pargin oma võrri maja nurga taha.

Kaks turvameest on mulle juba vastu saadetud, ülikonnad seljas, lipsud ees, raadiosaatjad käes, eskordivad viisakalt mu vastuvõtuletini.
Tuuakse puidust kandikul klaas värskelt pressitud apelsinimahla koos niiske, hästilõhnava rätiku ja värske lilleõiega, kuniks ma oma “sissekirjutust” vormistan. Vaatan natukene ringi.

See on päris luksuslik viietärnihotell. Lobby on oma kümme meetrit kõrge, koridorid 10 meetrit laiad. Kõik on muidugi puhas marmor. Sealjuures, kõik on konditsioneeritud. Mõnusalt jahe.

Suhtumine ja teenindus on muljetavaldav. Paljudes – et mitte öelda enamikes – Euroopa viietärnihotellides, sellist teenindust ei ole.

Mulle pakuti tuba viiendal korrusel, see oli juba mulle valmis seatud. Mina küsin vastu, et kas kuuendale ei saaks – parem vaade?
Vastuvõtutöötaja teeb ühe kõne ja räägib midagi vietnami keeles. Lõpetab kõne ja ütleb, et kui ma olen nõus 10 minutit ootama, siis mulle tehakse tuba valmis 6. korrusel.

Muidugi ma ootan!

Lähen õue ja jälgin ümbrust. Klientide sõidutamiseks on ei vähem ega rohkem kui elektrisõidukid – nagu golfikärud – kui tahad minna 500 meetri kaugusele poodi ning uued AMG Mercedesed, kui soovid minna näiteks paari kilomeetri kaugusele lõbustusparki. Ning väikebussid lennujaama viimiseks. Külalistele tasuta.
Ühel hetkel juba hakkab tunduma, et ma ei mäleta ühestki rikkast Euroopa riigist sellist teeninduse ja luksuse taset hotellis. Vähemasti minu, kui tavaturisti jaoks.

Lähen lobbysse tagasi, istun tugitooli. Kogu aeg on ukse juures valves kaks inimest, kes sulle uksi avavad – et turist Euroopast oma käelihaseid ukse avamisega ei vaevaks. Ma ei ole sellise tähelepanuga tegelikult harjunud. Kuidagi ei sobi mulle see. Sealjuures üks nendest veel naisterahvas. Absurdne.

Viis minutit läheb mööda ja üks teenindaja toob mulle puidust kandikul kaks trühvlit ja veelkord klaasi värskelt pressitud apelsinimahla. Koos niiske käterätiku ja orhideeõiega. Et kliendil ootamine tuju ära ei rikuks. Ja muidugi, kummardused ette ja taha.

Minu tuba, 6016 sai valmis. Uksehoidja  tuleb ja küsib viisakalt, kas ta võib võtta minu kiivri ja seljakoti, et mind tuppa juhatada.
No ma saan ise ka hakkama. Pole vaja. Ulatakse uksekaart, puidust kandikul. Kummardatakse. Ja sa näed, et see pole õpitud kummardamine, vaid südamest.

Sõidan liftiga kuuendale korrusele. Koridorid on sada meetrit pikad. Leian oma toa ja astun tuppa.

Päris piinlik üldise vaesuse taustal sellises kohas ennast sisse seada.. No on tõesti piinlik.

Marmoriga plaaditud vannituba, nii põrand kui ka seinad. Vann ja dušinurk – mõlemad. Bidee muidugi. Käterätikutest ja hügieenikomplektidest pole mõtet rääkidagi – neid on seal tervele roodule. Hambaharjad, hambapastad, seebid, šampoonid, kreemid. Kaks pudelit mineraalvett. Saunakaal. Olen kilo alla võtnud juba.

Toas 55″ teler 60 kanaliga, megasuur voodi; rõdu, vaatega hoovisuurusele basseinile.. Kohvimasin, A/C, seif, külmad joogid, neli erinevat kohvisorti, hommikumantlid, vihmavari, sussid tuppa (puuvillased), plätud vannituppa jms.
Kukun voodisse.. Milline voodi! Voodi on nii suur, et pole vahet, mispidi seal magad. Lesingi lihtsalt voodis.
Wi-fi on suurepärane, kiire. Näpin natukene telefoni, kuigi kõnesid väga teha ei raatsi, sest kõneminut on päris kallis. No mõned kõned ikka, viis eurot minut. Skype aitab lahendada pikemad vestlused ja pildid.

Ühel hetkel kõlab uksekell. Ukse taga kolm teenindajat. Esimesel on käes kandik, millele on kirjutatud valge kirjaga “Happy Birthday” ning selle kõrval väike tort. Teine teenindaja kannab hotellikaarti õnnitlusega ja mingit maiustust ning kolmas lihtsalt kummardab ja naeratab kogu aeg. Ise on üliõnnelikud, et nad selles osaleda saavad. Siiralt kohe on.

Uskumatu, et hotell minu sünnipäeva pidas vajalikuks tähistada. Väga armas. See on nüüd küll meeldejääv žest. Mina neile ei maininud igatahes midagi.

Päev 4

No see oli lihtsalt olemise päev. Hommikusöök väga rikkalik. Praemuna tehakse sinu silme all pannil, elaval tulel – sulle isiklikult. Spagette samamoodi – lased spagettidele lisada mida soovid ja siis praetakse-küpsetatakse see sinu silme all ära. Mahlad – kümme erinevat, ilmselt värskelt pressitud. Krevetid, praetud kalmaarid, lõhefileed.. Puuviljadest pole mõtet rääkidagi. Kohvi tuuakse sulle kannuga lauda ja valatakse elegantselt tassi.
Kuidagi harjumatu on mulle see, justkui valgel inimesel ei olekski käsi küljes. Edaspidi valasin omale kohvi ise. Kohviga kobisin ma üles tuppa ja jõin seda rõdul. Käisin duši all.

Seejärel läksin randa. Päike, sooja 33 kraadi. Tundub, et 33 kraadi on siin mingi veebruarikuu standard, väga stabiilselt nii iga päev oligi.
Erarand, puhas hoolitsetud. Rannabaar. Päikesevarjud, toolid, rätikud. Hotellikülalistele loomulikult tasuta. Vesi umbes 28 kraadi soe. Väga palju väljas olla ei saanud, sest päike on ekvaatoril ikka intensiivne.
Mõned võrkkiiged vilusse pandud. Lesid seal ja kuulad, kuidas lained randa sahisevad. Päris “postkaardilik” äraolemine. Jah, see on õnnelik olemine.

Hotellil on olemas ka päris korralik veepark liugtorudega, kahasse kõrvalasuva hotelliga, aga see jäi minust proovimata. Lastele kindlasti huvitav.
Ei viitsinud ma suurt pildistada. Ei viitsinud ka kuhugi kaugemale minna, unevõlg andis ikka vist natuke tunda.
Läksin tuppa, tegin tassi kohvi, viskasin ennast voodisse pikali ja vaatasin telerit. Netflix, Fox ja palju teisi väga häid (filmi)kanaleid. Käisin päevas mitu korda duši all, sest see on lihtsalt erakordselt mõnus, lasta ennast jaheda veega üle ja siis minna kas välja jalutama või vajuda ülimugavasse voodisse puhaste linade vahele, TV-d vaatama.

Vahepeal oli tuba koristatud, uued linad pandud. Kui hästi need lõhnavad! Milline värskus ja puhtus!
Pudelivett lisatud. Uus hambahari (koos uue hambapastaga). Uued sussid. Rätikud. Uus seep. Pesed ühe korra käsi ja seep on juba “vana”..
Kasutatud seebid korjatakse muuseas kokku ja jagatakse kohalikele hügieeniprogrammi tarbeks. Hea ja roheline mõtteviis.

Õhtusöök “Rootsi lauas”. Kohvi tuppa, voodisse. Üks päev võib ka lihtsalt puhkust endale lubada.
Esimene päev, kus puhkasin ennast korralikult välja. Väga, väga mõnus on see olemine.. Õues on päeval alati päike ja soe, toas alati meeldivalt jahe ja mugav. Tasakaalus.

Päev 5

Sõitsin täna linna. Mis iganes see seal Phu Quoci saarel pealinna nime kannab – Duong Dong? Minu jaoks oli ta “linn”. Umbes 20 km sõita, tee hakkas juba tuttavaks saama. Käisin kohalikus “supermarketis”, ostsin paar särki, vett ja õlest kaabu. Päikeseprillid maksavad $5 tükist.
Jalutasin mööda tänavaid ringi ja tutvusin kohaliku (tänava)kaubandusega.

Lisaks käisin pitsat söömas. Otsisin tükk aega, kus see pitsakoht on, küsin taksojuhi käest – kus on pizza? Pitsa? Taksojuht ei saa aru.
Lõpuks, peale minutilist selgitustööd hüüab rõõmsalt – aaa, bisssa! Nende inglise keel on lihtsalt niivõrd vildakas. Kambodža on sealmaal nimetusega “Gambodiaa”.
“Pizza Taxi” on eurooplase jaoks seal tõeline äratundmine – see on täpselt samade koostisosadega, mis Euroopas. Kõrvale võtad pudeli cocat ja kõht on mõnusalt ja odavalt täis. Suur pitsa maksab 180 000 VND ja coca-cola 25 000 VND – klaaspudel on Vietnamis luksuskaup. Tegelikult vist juba Euroopas samuti. Pitsa on väga hea.

Õhtuks tagasi hotelli. Kuna kell kuus läheb pimedaks ja see pimenemine toimub troopikas väga kiiresti, siis kell viis sättisin ennast linnast minekule. Vietnamis maanteedel mingeid valgusteid loomulikult ei ole ja pimedas sõita on seal lihtsalt väsitav, sest teedel on pidevalt mingit rämpsu, auke jms.

Võrr jälle hotelli nurga taha, aga turvamehi enam vastu ei saadetud. Teavad juba, et üks vaene turist Euroopast käib siin võrriga.
Uksehoidja avab mulle ikka ukse, sest näeb mind juba kaugelt tulemas. Vastuvõtuteenindajad rõõmsalt ja siiralt lehvitamas – hello!
Kusjuures, see pole teeseldud viisakus – näiteks mäletas teenindaja mind väga hästi, sest küsis, kas ma olen oma kuuenda korruse toaga rahul. Suurepärane, kliendikeskne mälu!
Sealjuures – olen alati arvanud, et kõik aasialased on ühte nägu ja neil on võimatu vahet teha. Aga ei ole. Nad on ikka väga erinevad. Juba teisel päeval hakkad inimesi nägupidi ära tundma. Lõpuks tundsin ma neid juba seal ka nimepidi.
Ühe teenindaja nimi oli muuseas Valeria, kuigi ise oli vietnamlane mis vietnamlane. Nii isa kui ka ema poolt. Aga isa oli huvitunud Vene kultuurist ja ajaloost jms ning tüdruk oli isegi ära õppinud vene keele! Ja nii me siis suhtlesimegi vene keeles. Eestlane ja vietnamlane ning vene keel. Väga hea klapp oli!

Lisaks kõigele muule positiivsele on vietnamlased kõige sõbralikumad inimesed, keda ma eales olen maailmas reisides kohanud. Nende sõbralikkus ja siirus on absoluutne. Pigem nagu etalon. Seda ei saa kirjeldada, see lihtsalt rabab sind.
Näiteks, vastuvõtuteenindaja nägi, et mul on käeseljad ära põlenud – võrriga sõitmise ja päikese koostööst – ja pakkus kohe abi. Küsisin ta käest lihtsalt infot järgmiseks päevaks, aga tema nägi mu ärapõlenud käsi, palus mu fuajee tugitooli istuma, tõi kuskilt tagaruumist välja apteegivarustuse ja määris ise mu käeseljad mingi vedelikuga kokku. Et see aitab päikesepõletuse vastu. Nagu medõde oleks sinu eest hoolitsenud. Võtab su käed hellalt oma hoole alla – määrib ja seejärel õlitab neid. Nagu spaa. Ja see on hotell – lihtne töötaja, tavaline klient.. Ja see ei ole midagi sellist, et äkki ta nüüd maksab mulle selle eest – see lihtsalt on tema loomuses.

Üks asi on seda kirjeldada, teine asi, kui sa ise oled seal kohapeal ja koged. Kogu see atmosfäär ja miljöö seal kõrval – tohutult suur ja uhke lobby, hämar valgus, ülimugavad tugitoolid, põrandalamp tugitooli kõrval, mahe muusika mängimas.. Ja sõbralik teenindaja sinu käsi veerand tundi hooldamas..

Päev 6

Täna sõitsin väidetavalt Phu Quoci ilusaimasse randa, mille nimeks on Sao Beach. Selle rannaga on selline paha lugu, et seal on tohutult rahvast. Rannabaar, päikesevarjud. Toolid raha eest, rätikud raha eest.. On jah, ilus. Puhas vesi. Valge liiv. Aga väga rahvarohke. Selline ehe turistikas – kisa ja kära, kümme usinat vietnamlast käivad ringi ja muudkui müüvad midagi.
Ma kuidagi ei mõista, mis minu ajuehituses teisiti on, aga mulle selline metsik kära ja rahvamass ei sobi.

Aga sealt rannast paremale liikudes, umbes viissada meetrit minna, tulevad vastu suured kivid ja justkui ranna lõpp. No ongi ranna lõpp, isegi sildid on väljas. Et sealt edasi omal vastutusel.
Riided seljast, sumpad vette ja ümber nende suurte kivide veel paarsada meetrit edasi.

Ja siis, kilomeeter eemal Vietnami lõunapoolse ühest kuulsamaist ja ülerahvastatud rannast, olen ma ühtäkki rannaribal, kus pole ühtegi inimest. Mitte ühtegi. Sinna ei lähe ühtegi teed ega jalgrada. Ainult mõned jalajäljed rannaliival annavad tunnistust, et siin on kunagi käidud.
Seesama valge liiv, seesama lahesopp, sama vesi ja päike. Olgu, lamamistoole pole, aga ma ei oleks neid niikuinii rentinud. Igatahes väga eriline kogemus – selline tunne, nagu oleks üksikul saarel – südapäeval, kilomeetrine lõik puhast valget liiva ja selget vett.
Vesi on seal liialdamata, vähemalt +28 kraadi soe. Tegelikult vist rohkemgi. Veetsin seal umbes tunnikese, sest rohkem lihtsalt ei kannatanud päikese tõttu. Aga igatahes väga äge kogemus. Meeldejääv.

Tagasi Sao Beachi rannal, võtsin ma ka ühe langevarjusõidu kaatri taga. See on küll väheke algelisem kui Euroopas, sest sa maandud kümne meetri sügavusse vette, kuid samas on see just omamoodi huvitav kogemus.
Alguses küsivad nad selle eest 2 inimest 1 200 000 VND ja üks inimene 1 000 000 VND, kuid seal annab kaubelda. Ütled, et “sorry, too much” ja hakkad eemale jalutama. Saad kohe hinnast alla. Ma ei ole küll reisidel suur kaupleja, aga vietnamlase poolt kuupalka see 5 minutit langevarjuga hõljumist ka väärt ei ole. Eks ta pigem adrenaliinilaks ole. Vaated on muidugi suurepärased, kõrgust ehk mingi 100 meetrit.

Sõitsin tagasi hotelli. Nahk oli küpse, siin polnud kahtlustki. Läksin (st. sõidutati hotelli eest “golfikäruga” 500 meetrit eemal asuvasse kaubanduskeskusesse ja tagasi) kohalikule äritänavale ja ostsin omale, vietnamlasest müüjaga nõu pidades, Aloe Vera geeli, mida ma toas siis põlenud nahale peale määrisin. Konditsioneer miinimumi peale ja hakkasin pudelivett sisse kaanima. Liitrite kaupa. No umbes selline see järjekord päikesepõletuse vastu on, kui nahk päikesest kõrbenud on.
Ning hommikuks oligi tulipunane nahk hoopis pruunika jume tekitanud. Ei koorunudki maha.

Päev 7

Pikkade varrukatega pluus, päikeseprillid, tolmumask, kiiver. Kindad. Teksased.
Aitab päikesest. Esiteks pole päike Vietnamis tipptunnil (UV index 11+, Extreme) päris see mis Eestis – või isegi mitte Hispaanias – ja teiseks, mul ei ole mingit omaette eesmärki pruuniks saada. Vähemasti ei tulnud ma selleks siia.
Kusjuures, selline “riietumisstiil” on Vietnamis päris tavaline standardvarustus ka kohalike hulgas, eriti just võrriga sõitjate seas. Nii päikese kui ka tolmu kaitseks. Mitte ühtegi katmata kehaosa.

Vahetasin täna ka hotelli. Vahelduse, ja ka kokkuhoiu mõttes.
Hotell “Sun Sea”, mis tundus Bookingu piltidelt päris kobe olevat. Kaks tärni, $20 tuba.

See oli nüüd üks nendest hotellidest, mille pildid “Bookingus” ja reaalsuses sugugi kokku ei lähe. Üldiselt, minu elus üldse esimene kord, kui ma “Bookingust” tellides hotelliga alt läksin.
Tuba haises rõskuse järele. Kümned punased sipelgad sibavad voodis, erinevad putukad põrandal, vaade aknast olematu, trellid akendel ees. Värvi koorub laest, linad pole enam esimeses nooruses, kõik on kuidagi väsinud ja nukker. Ei teki isegi tunnet, et “käib kah”.
Ma olen ööbinud väga spartalikes tingimustes – maganud madratsita puunaridel,  ühistubades kitsastes ruumides ja talvel ka telgis -, aga siin ei olnud seda tunnet kohe üldse.  Ei oleks jäänud sinna ka tasuta pakkumise puhul. Asi ei olegi rahas, vaid mingis seletamatus sisetundes. Lihtsalt ei suuda seal olla.

Vaatan siis nõutuses sealt hotellitoa aknast välja ja näen üle kila-kola, prügihunnikute ja majakatuste umbes kilomeeter eemal kõrgumas hotelli, nimeks “Praha”. No välja näeb küll päris soliidne.

Võtsin oma seljakoti, läksin alla vastuvõttu, andsin toavõtme tagasi ja sõitsin “Praha” poole.

Hoopis teine asi!  Soliidne fuajee, kena maja. Isegi kaks maja. Töötajad räägivad ka natukene inglise keelt. Bassein hoovis, lamamistoolid, rätikud. Portjee.
Nagu päris. Ja hind, 910 000 VND toa eest, tundus vastuvõetav. Hommikusöök ka veel hinnas.
Igaks juhuks – kerge pettumus veerandtunnitagusest kogemusest värskelt meeles -, küsisin võimalust tuba näha. Seda ka lahkelt pakuti – uksehoidja viis mu “tagumisse” majja, ja näitas mulle tuba. Esimese sekundiga üle lävepaku vaadates oli selge, et selle toa ma võtan. Kahtlemata oli see väga hea hinna-kvaliteedisuhtega hotell.

Asjad tuppa ja läksin linna peale söögikohta otsima. Leidsin sellise koha nagu “Chicken Rice” ja see oli üks päris meeldiv kohake, väga soodsate hindadega (kiir)söögikoht, kust sai toitu ja jooke ka kaasa osta. Kana riisiga maksis 50 000 VND. Täiesti söödav. Minusugusele, rumalale eurooplasele, leiti kuskilt ka plastlusikas, sest üldiselt käib Vietnamis söömine söögipulkadega ja see oli selline päris “kohalik” söögikoht.

Käisin sel päeval veel päris palju jalgsi ringi, uurisin kohalikke kaupluseid, nende sisu ja kaubavalikut, käisin paaris muuseumis ja kolasin lihtsalt ringi. Kuidagi väga mõnus oli, kuigi endiselt oli raske harjuda selle tohutu prügi ja räpakusega, mis seal tänavatel valitseb. Samuti on päris koomiline vaadata, kuidas vietnamlased söövad väljas, istudes plastmassist lastetoolides. Ongi kohe päriselt lastetoolid, ilmselt odavamad osta kui suured toolid. Lauad on samuti ilmselt lastele  mõeldud.
Aga seal toolides istuvad täiskasvanud inimesed ja sealjuures täiesti edukalt. Kui neist mööda lähed, ulatuvad nende peanupud sulle vaevalt nabani.

Õhtul kell kuus, kui päike loojub, läheb poole tunniga pimedaks ning siis näeb ka saare “ööelu”. Ütleme nii, et “ööelu” tähendab seda, et tänavatele jäävad ainult noored ja kõik tänavamüügiplatsid, kauplused ja poekesed pannakse kinni. Ja kuigi see õhtune linnake on samuti huvitav, otsustasin tagasi hotelli kobida. Sääsed ilmusid välja ja nagu väikesed vastikud vampiirid, tunnevad ohjeldamatut vajadust sind hammustada. Sääske oma käevarrel verd imemas nähes meenus mulle millegipärast Hendrik (Relve), kes Uus-Guineal korraga nii malaaria kui Dengue palaviku sai. See viimane on kohati veel hullem kui malaaria. Ja sellele pole ei vaktsiini ega ka ravi olemas.

Läksin tagasi hotelli. Üleolevalt asjatuid riske võtta pole ka mõtet. Õhtune dušš ja pikem telerivaatamine, tellisin veel ühe pizza numbrituppa ning kobisin hilisõhtul magama.

Päev 8

Täna algab teekond Kambodža poole.
See on minu jaoks üks huvitavamaid ja salapärasemaid riike. Nii kauge, nii kättesaamatu.
Kui sa istud Tallinnas, oma kodus,  tugitoolis ja vaatad neid riike kaardilt ja loed nende riikide ajalugu, nagu Kambodža näiteks..Ta on pigem nagu salapärane.
Sellest erilisemad on ehk ainult Bhutan, Amazonase jõgikond ja Paapua Uus-Guinea. Ning muidugi Galapagose saared. No eks neid eksootilisi sihtkohtasid ole veelgi, aga minu jaoks just need on kõige erilisemad ja plaani võetud.

Hommikul siis sadama poole teele. Sinna on oma 30 km võrriga sõitu. Aga see pole keeruline, kuna mulle on tee tuttav ja liiklemine selge.
Tee peal tegin mõned peatused, ostsin pudelivett. Kusjuures pudeliveega meenub mulle selline lugu: kui ma esimest korda poodi läksin vett ostma, tegin algajale turistile omase vea ja küsisin, kui palju pudel vett maksab. Müüja vaatab mind paar sekundit ja ütleb, et 12 000 VND. Hmmm.. see on hea hind ju – võtsin kaks pudelit.
Mõned päevad hiljem, kui ma sinna kauplusesse uuesti läksin ja kaks pudelit vett letti panin ilma midagi küsimata, tuli kahe pudeli hinnaks 16 000 VND. Ja selline hind jäigi olema. Pudeli hind oligi tegelikult 8000 VND.. Aga noh, rumalale turistile võib seda ka väheke kallimalt müüa. Mulle muidugi need mõned sendid probleeme ei tekita aga neile on iga sent raha.

Edaspidi teadsin, et pole mõtet hinda küsidagi, vaid teha enesekindel nägu pähe ja kaup letile tõsta. Hinnasilte seal väljas ei ole, seetõttu on kauba hind lihtsalt selline nagu ta parasjagu on. Näo järgi.
Pudelivesi on Vietnamis eurooplasele ikkagi odav igatepidi, aga tasub jälgida, kust seda osta. Mitte tänavalt, mis päikese käes seisavad, vaid siseruumidest. Päike ja plast ei lähe kuidagi kokku.

Sadamas selgus, et lähim väljumine on Phu Quoc Express 6 laev. Pileti saab ainult passi ja viisaga.

Võrri jätsin kohaliku kohvikupidaja juurde hoiule, 10 000 VND ööpäev. Lükkadki võrri lihtsalt kuhugi kohvikulaudade vahele. Kus ruumi parasjagu on. Vastu sain paberilehe võrri numbriga.

Ma olen õppinud juba kohalikega suhtlema. Mitte küll vietnami keeles, aga mingil omapärasel, kohaliku vietnamlase ja turisti segakeeles. Kätega. Sõrmedega. Miimikaga. Sobiliku rahatähe näitamisega. Paned selle kõik õiges järjekorras kokku ja süsteem toimib nagu õlitatult. Umbes nagu kurttumm oleks – aga saavad ju nemadki hakkama?
Inglise keelt oskavad väga vähesed, selle keele peale Vietnamis väga loota ei tasu. Isegi hotellides ei pruugi inglise keele oskajaid olla.

Laevapilet maksis 230 000 VND.

Laev oli väga mugav, kiire. Katamaraan. Ei mingit loksumist. Suured TV-d salongis, pakuti tasuta pudelivett. Võimalus tekile minna.

Kaks tundi sõitu ja olingi mandril, Ha Tien`i nimelises linnas. Mingit eeltööd polnud teinud, midagi ei broneerinud, midagi ei uurinud. Lihtsalt läksin, täiesti lampi. Vietnam on ju siiski odav ja kui sul on teadmine, et sa peavarjuta ei jää ja süüa ka saad, siis pole ju küsimust, kus sa ööbid või parasjagu oled.
Või siiski – ühte kohta ma küll teadsin, see oli kohalik baar Oasis, mille omanik on inglane. Asub enam-vähem River hotelli taga.  See oli siis nagu pidepunkt Ha Tienis.

Ha Tien on klassikaline Vietnami linn, kümnete väikeste hotellide, vaesuse ja iseloomuliku räpakusega. Aga nagu ikka, ka väga sõbralike inimestega. Lapsed istuvad tänavatel, toimetavad seal midagi ja kui sa neist möödud, siis nad ülirõõmsalt ja siiralt lehvitavad kätega ja hüüavad – hello! helllooooo! Nad on nii rõõmsad! Näod säravad, valged hambad säravad vastu..No ei käi seal agulites ilmselt just palju valgeid turiste. Läksin sadamast Ha Tieni jala, suvalisi teid pidi, eks ma eksisin seal kohati kuhugi agulisse ikka vahepeal ära. Aga et ma oleks ennast kuidagi tundnud ebaturvaliselt – seda mitte kordagi! Ma ei kardakski pigem nagu kallaletungi, sest ma oskan enda eest seista, vaid pigem nagu “kotijookse” vms. Aga ei, midagi sellist mina Vietnamis ei kohanud.

Astusin kõigepealt sisse River Hotelli, kuid see oli kahjuks täis bookitud. Mis pole ka ime, see oli ainuke korralikum hotell kogu linnas. Vaatega jõele ja üldse, igatepidi korralik. Näiteks erinevate riikide lipud maja ees lehvimas – see on seal juba kõva tase.

Sammusin edasi, käisin kohalikus palvemajas või-mis-iganes-nimi sellel oli ja turgudel, mis peamiselt olid küll kalaturud. Aga müüdi näiteks ka viis minutit tagasi kahekorra väänatud kaelaga kanasid ja kukkesid. Koos sulgedega. Samal ajal hoidsin silma peal ka hotellidel, neid oli seal iga nurga peal.

Astusin sisse järgmisse, täiesti suvalisse hotelli, sest vastuvõtulett oli tänavale avatud.
“Tere. Kas teil tuba on?”.
“Jah, on. 8 dollarit”.
“Palun, kas ma saaksin seda näha?”.
Kogu jutuajamine käib nagu ikka – kurttummade keeles. Inglise keelt ei tunta.

Teenindaja viib mu numbrituba vaatama.

Ma ei ole elus, mitte kunagi, kõikidest võimalikest hotellidest, mägimajakestest ja hostelistest ja öömajadest ja Airbnb majutustest kokku näinud viletsamat, kehvemat – otse öeldes, hullemat – numbrituba kui see. See oli ikka paras vaesuse etalon.
Ma ei ole kunagi luksust ihalenud ega seda taga ajanud, aga teatud minimaalsed ootused on sul ikka.

See oli ilmselt kuuekümnendatest pärit hoone väikeste koridoride ja veel väiksemate tubadega. Ventilaator laes, konditsioneer ei tööta.
Käterätikuid oli ilmselt kasutatud vahepeal ka põrandapesulappidena, sest need olid plekilised ja jubedalt karedad. Sipelgad voodis, putukad laes ja põrandal, ämblikud koos oma võrkudega igas nurgas.. Aken umbes A4 paberilehe suurune, tõsiselt. Ja mitte tavaklaasiga, vaid pleksiklaasist. Mitteavatav. Mitteläbipaistev.
Ainus valgusallikas oli sinakas luminofoortorulamp, mis päris kenasti väreles ja silmadele valus vaadata oli. Üks väike seinalamp oli samuti, aga see ei töötanud.
Ventilaator laes oli pärit ilmselt Vietnami – USA sõja päevilt, linad ja tekikott ilmselt samuti, voodist rääkimata. Külmikul suutsin tuvastada tootmisaasta 1993. See oli tumekollaseks pleekinud. Mitte päikesest – sest päikest ega päevavalgust tuppa ei ole kunagi paistnudki -, vaid luminofoorlambist.

Selle toa ma võtan! Kahtlemata!

Ma tõesti tahtsin kogeda midagi erilist. Seda, ilmselt kõige odavamat hotelli seal linnas. Võimalik muidugi, et sellest on ka veel odavamaid seal linnas olemas aga ma tahtsin seljakoti juba nurka visata ja enam hullemale toale väga ei lootnud.
Läksin Oasisesse sööma ja kolasin mööda linna veel tükk aega ringi, kuni päris servani välja. See agulielu oli mõnus ja ehe Vietnam, ei midagi ilustatud ega turistidele suunatud.

Ei käinud ma seal hotellis duši all ega kasutanud ka neid käterätikuid, aga magasin siiski riieteta ja lõppude lõpuks, see polnudki väga hull. Suurema osa sipelgaid pühkisin voodist minema ja need mõned allesjäänud põgenesid ise. Paar ämblikku laes, need olid köki-möki.
Vaatasin voodist, kuidas üks putukas põrandal väikest küpsisepurutükki meeleheitlikult kapiserva alla vedada üritas ja kustutasin tule.

Uni oli tegelikult hea ja magasin nagu kott.. Ma olin juba sisse elanud. Mulle tõesti meeldib siin riigis!

Päev 8

Ärkasin suhteliselt vara, nagu Vietnamis ikka. Seal ei olegi võimalik kaua magada. Päike tõuseb kell kuus, hommikul on 30 kraadi sooja. Sa oled kogu aeg “laetud”. Minule kuumus sobib.
Seadsin sammud jälle Oasis Bar`i poole. Täna oli ka omanik ise kohal, eile teda ei olnud ja kohalike teenindajatega väga pikalt suhelda ei saanud.
Lõpuks ometi! Inglise keel tundub Vietnamis nagu emakeel, selline mõnus kodune tunne. Imeline, kui keegi seda seal riigis puhtalt räägib. Mitte, et ma ise seda nüüd väga puhtalt räägiks, vaid omanik.
Tellisin omale inglise hommikueine (mis tähendab muna, peekonit, saia ja vorsti) ning tassi kohvi. Kohvi, muuseas, on Vietnamis väga haruldane asi. Vietnamlased ei joo kohvi.
Hinnaks kujunes 95 000 VND, kõik kokku. Mandri-Vietnamis on elu ikka kordades odavam, kui Phu Quocil. Ja seda isegi “turistikas”, mida Oasis tegelikult ju on.

Nagu eelneva info põhjal mulle teatavaks oli saanud, siis Kambodžasse sõidu organiseerimine käiski nagu kellavärk.
Mulle telliti kohalik vietnamlane, härra “The”, kes minu hommikusöögi ajaks kohale jõudis. Aitas mul sealsamas laua ja söögitaldriku taga korda ajada Kambodža viisapaberid ja kõik muu vajaliku. Pildi kinnitas viisataotlusele klambripüstoliga, neljast nurgast. Kärab küll!

Startisime Kambodža poole. Keb`i linna. Mina võrri tagaistmel, härra “The” mopeedi roolis. Väga tasakaalukas ja rahulik juht. Üritas ilmselgelt turvalise ja korraliku giidi muljet jätta, aga mind on siiski raske ära petta.

Kõik sujus. Jõudsime Vietnami piiripunkti. “The” näitas mulle, kuhu minna, mida teha. Seal on viis ametnikku, kõik toimetavad midagi. Kes lööb pitsateid, kes paneb allkirja, kes annab paberi, et sellega järgmise ametniku juurde minna ja sealt jälle mingi pitsat saada. Siis paarsada meetrit edasi ja Kambodža piiripunkt.

Viisaavaldus letti.

Tasu $35, jälle viis erinevat ametnikku sind kontrollimas, erinevaid templeid passi ja sa oledki Kambodžas! Eestlasele ei ole e-viisat vaja, saab niisama, kohapeal.

Maruäge! No ma ei tea, kas see just eluunistus on olnud, aga olla Kambodžas, see oli minu jaoks midagi väga erilist.

Juba see kliima. Loodus. Pilvitu taevas. Ja selle riigi nimi on kuidagi eriline.. Džunglid.

“The” sõidutas mind edasi, Keb`i linna. Seal oli mul võetud paar ööd bangalosse.

Kogu see reis võrri tagaistmel maksis $12. Kakskümmend kilomeetrit sõitu, kaks piiriületust, kolm tundi..Minu giid tegi kõik ette ja taha ära. No ei saa kuidagi kalliks pidada.

Leppisime kokku, et ta tuleb kolme päeva pärast järele ja viib mu tagasi Ha Tieni. Sama raha eest. Vietnamlastega kokkulepped on muidugi kõik üks suur riskibisnes, sest neil pole telefone. Ja kui ka juhtumisi on, siis pole levi. Nii et kokkulepe jäi,  kolme päeva pärast, kell 10.00 siinsamas. Muuseas, üks vähestest vietnamlastest, kes rääkis väga head inglise keelt.
Üldiselt, unustage oma inglise keele oskus Vietnamis ja Kambodžas ära ja keskenduge rohkem kehakeelele ja hea õnne korral Google Translate programmile. Kui wi-fi on. Või mõnele tõlkeäpile. Internetilevi pole niikuinii – või kui on, siis ajutine ja ainult linnades.
Mina rääkisin enamasti kehakeeles ja sellega sai väga hästi hakkama.

Esimene öö kohalikus bangalos. Inglasest omanik, selle olin ma eelnevalt kindlaks teinud. Väga head söögid, ilusad bangalod. Pasta Bolognese maksis $5. Külmad joogid, otse jääkuubikute vahelt, $1. Pereettevõte, nagu sealmaal suurem osa vist ongi. A/C ei olnud, TV-d ammugi mitte. Hästi lihtne, aga sellevõrra huvitavam. Väga äge kohake.
Ja mis peamine, ma sain sealt jälle võrri rentida. Üle piiri võrriga ei saa, sest võrr ei kuulu sulle ja sul pole omanikupabereid ette näidata.
Võrri rent $7 ööpäev. Mu teine võrr seisis sadamas tasuga $5 ööpäev. See, mis sadamas seisis, oli minu käsutuses kogu reisi aja, kaks nädalat.

Ma ei suuda päevagi seal piirkonnas olla ilma võrrita. See on nagu hapnik. Ma pean liikuma, liikumises olema.
Võtad võrri, käivitad ja sõidad kuhu iganes. Vabadus! Veevalaja, nagu ma ju olen.

Päev 9

Ärkasin hommikul vara. Õhk oli mõnusalt jahe, ehk +28 kraadi.. Päike juba tõusis. Hommikusöök. Seljakott selga ja omanikuga ajutiselt hüvasti jäetud, sest ma tulen siia veel tagasi.
Istusin võrri selga ja panin minema. Kohalikus bensiinijaamas paak täis, ikka sama liigutus mis Vietnamiski – täispaak!
Käsin linna peal. Seal on kuulus krabiturg, mis mulle küll suurt muljet ei avaldanud. Pigem lihtsalt tavaline kalaturg, kus müüdi ka igasugust muud nänni. Grillitakse kala sealsamas, kõik kohad on suitsu, saginat ja jutuvada täis. Omal moel romantiline.
Läksin vaatama ka kalameeste tegemisi, kes õngega kala püüdsid. Iga Eesti kalamees kortsutaks kadedusest kulmu, kui näeks, kuidas seal kala näkkab. Viskab õnge sisse ja viie sekundi pärast tõmbab kalakese välja. Mitte küll mingit suurt imeelukat, pigem väikese särje tüüpi kala. Kümme minutit vaadelnud, sain aru, et seal võib kala püüda ka kinnisilmi – viska lihtsalt söödaga konksu vette ja tõmbad kohe välja. Kala ongi konksu otsas.
Nägin rannapromenaadil ka esimest korda elus “päris” sajajalgset. Vaatad ja mõtled, et kuidas selle ussikese (looma?) aju küll töötab – sa pead pidevalt oma sadat jalga sünkroonis liigutama, et edasi liikuda. Kuidas ta ei koperda oma jalgade otsa?
See oli päris huvitav vaatepilt. Väga toimekas oli muuseas, see sajajalgne. Või mitu jalga tal iganes täpselt oli..

Maps.me abimeheks ja sihiks oli nüüd džungel. Minu eluunistus, minna džunglisse. Ehedasse, reaalsesse džunglisse. Mitte kuskile teemaparki, turistirajale või botaanikaaeda, vaid metsikusse loodusesse. Olen alati kadestanud neid rännumehi, kes džunglites seiklevad. Ja nüüd on see siinsamas, minust kümne kilomeetri kaugusel. Ohud on ainult boonuseks.

Paningi minema sisemaa poole. Alguses mööda suurt maanteed, mis siis natuke väiksemaks muutus, siis kruusateeks ja siis veel väiksemaks ja lõpuks teerajaks muutus.

Kui su eluunistus on olla džunglis ja sõidadki lõpuks mööda teerada, kus looklevad ülevalt alla mitmekümnemeetripikkused väädid, mitmesaja-aasta vanused puud.. Loodus, mida sa pole kunagi nii lähedalt näinud.. Ahvid väätide otsas rippumas. Väga palju erinevaid hääli – linnud, ritsikad ja ilmselt ka muud loomad, aga mu bioloogiaalased teadmised ei ole just tugevaim külg. Liblikad, käelaba suurused. Džunglile omane niiskus, soojus, erinevad helid ja hääled. Igasuguseid sisalikke ja muid loomakesi nägin, kelle nimesid ma ei teagi ja keda pildistada alati ei õnnestunudki. Ja ega ma tegelikult ei viitsinudki. Ma reisin siiski endale ja mälupilt on niikuinii hoopis teine kui foto. Ei saa sa fotole neid lõhnasid, helisid, niiskust, soojust ja tundeid.
Ja seal pole ühtegi turisti. Mitte ainsamatki. Oled sina ja džungel. Mingi kipakas teerada..See oli üliäge! Erakordne!

Sõitsin muudkui sügavamale džunglisse sisse,  teerada on juba päris kitsuke. Kuni märkasin ühte väiksemat küla, pigem asurkonda, paarist majakesest koosnevat. Üks maja oli päris kobe. See ei olnud hotell, aga siiski normaalne majake. Peatusin seal. Käte ja jalgade ja kehakeelega küsisin, et kas ma võiksin seal ööbida?
Muidugi! Absoluutne vaesus ja külalislahkus üheskoos. Kanad elavad toas. Maja on nii hõre, et igalt poolt paistab läbi. Katus on kokku pandud mitmekümnest erinevast plekitükist. Magatakse madratsil põrandal, tekiks on lina.
Ja nad on samas õnnelikud inimesed. Nad lihtsalt on õnnelikud. Sa näed seda. Seda ei saa varjata. Nad on palju õnnelikumad oma vaesuses, kui eurooplased oma rikkuses. Nagu ma isegi seal ennast tundsin. Vabana, õnnelikuna.. Raske on seda kirjeldada, see on niivõrd eriline. Sa oled oma unistuste keskkonnas, terve, õnnelik.. On soe, on päike..

Minu elu meeldejäävaim ööbimine suvalises majanurgas, keset džunglit. Sääsed, jah, neid seal on. Hügieen muidugi olematu. Mingit dušši või kraanikaussi muidugi ei ole. Vesi seisab ämbriga õues. TV ja muu selline mõttetus oleks seal lausa kohatu.
Kolasin seal “külas” ringi, natukene kaugemalegi. Kusjuures ma ei tundnud ennast seal üldse võõrkehana ja ega mindki väga erilise pilguga ei vaadatud. Ega nad ikka ju nüüd päris metsinimesed ka ei ole, nagu korowaid näiteks, kes ihualasti mööda džunglit ringi jalutavad.. Ja valge inimene on siin ikka igapäevane nähtus. Toitu tuuakse ikka “all-linnast” ja kaup tuuakse koju ikka kilekotiga.

Magasin riietega, padjapüüriks panin oma särgi. Niivõrd kuivõrd see kuumuses võimalik on, riietega magada.. Malaariale või Dengue`le mõtleme hiljem. Loodetavasti ikka ei tule. Neid väikeseid punne oli ikka kümneid ja kümneid mu kätel. Ja jalgadel. Näol. Igal pool.

Sõin igaks juhuks ainult riisi, mida lahkesti pakuti. Ja sedagi võtsin potist lusikaga, mida ma tükk aega oma särgi sisse puhtaks nühkisin. Igaks juhuks.
Kana jalutab sul voodi kõrval ja nokib putukaid..

Ahvid ronivad õues, sabapidi väätide otsas rippumas. Eks nad on õppinud süüa saama kohalikelt. Pigem nagu koduloomad.
Sisalikud – ilmselt gekod – ronivad mööda majaseinu..Kuked kirevad. Majarahvas on mulle söögi valmistanud, tont teab millest see koosneb ja millest sa hästi viisakalt keeldud, justkui sul ei oleks kõht üldse tühi. Riisist piisab.
Igasugused ritsikad siristavad. Sooja umbes 34-35 kraadi. Sa oledki kuskil Kambodža džunglis..
Jah, see on paradiisilähedane tunne. Üks unistus täitus. Hea, kui on sellised lihtsad unistused.

Päev 10

Kahju on lahkuda. Aga sa ei saa sinna jääda. Jätad neile $10 ja nad on liigutatud. Ja sul on jube piinlik. Piinlik, et me elame niivõrd erineva tasemega elu.
Aga teisalt, nad on palju õnnelikumad, kui mina. Kindlasti kohe on. Nii et me oleme võrdsed.

Sõitsin džunglist tagasi, Keb`i poole. Umbes tunni aja pärast, teadmata hulk maad enne Keb`i, tunnen, et võrr käitub kuidagi imelikult. Vänderdab.
Jään seisma, vaatan võrri.
Tagumine rehv täiesti tühi. Absoluutselt tühi.
Ei teagi, kas lükata käekõrval või sõita. Lükkan käekõrval, aga hoian mootori töös ja annan vaikselt gaasi. Võrr liigub omal jõul. Aga ikkagi pole see kerge. Väljas on oma 35 kraadi sooja, niiske. Higimull on muidugi otsa ees. Aga ma ei ole üldse pahane või muul moel häiritud. Ma tean, et siia ma ei jää. Mingit muret ei tunne. Omapärane, imelik optimism.

Peale paari kilomeetrit jõuan mingi enam-vähem asustuseni. Näitan tee ääres, kohalikule, katkist rehvi ja küsin, kus seda parandada saab. Ikka kurttummade keeles.

No siit mingil “enam-vähem kaugusel” saab. Et sealt keerad paremale ja sealt vasakule ja siis otse ja vasakule ja paremale ja seal vist kuskil midagi on. Ega täpselt ju aru ei saa, mis seal siis on või kus see on..

Lükkan võrri edasi, higi voolamas. Aga meeleolu on ikka hea!

Jõuan umbes 1 kilomeetri pärast “sinna kuhu vaja”.
Tee ääres on mingi käru, kus on võrkkiige. Seal magab üks poiss. Või mees. No ehk 15 aastane. Või 25 aastane. Aga võib olla hoopis 35. Tont seda teab, nende vanusest seal küll sotti ei saa.
Äratan ta viisakalt üles ja näitan tagumisele rehvile.
Poiss/mees väga osavalt võtab välisrehvi maha ja sikutab siselohvi välja. See on täiesti puruks. Lootusetult puruks.

Räägib (kehakeeles muidugi), et see on katki, tuleb uus panna. Mina vastu, et ok. Näen isegi, et siselohv on täiesti puruks. Eks ma sõitsin ju täiesti tühja rehviga ikka mitmeid kilomeetreid.
Kisub terve võrri sealsamas juppideks, sest muidu ratast kätte ei saa. Summuti, amordid, kümme muud juppi.. No ikka suur töö. Aga väga osavalt tegutseb. Paneb uue siselohvi. Siis kõik tagasi – summuti, amordid jms.

Mina arvutan juba enam-vähem peast kokku, palju arve tuleb – 20 või 30 dollarit?

Lõpetab töö, pumpab rehvi täis. Kontrollib. Jäi pidama. Korras.
Arve – $4. Nii ongi, neli dollarit. Kõik kokku. Töö ja uus siselohv. Ma olen päris sõnatu.

Annan viis, rehvimees on ülirõõmus ja ma tunnen ennast halvasti. Mul on temast kahju. See pole reaalne – pool tundi tööd, tuttuus siselohv ja $4 kõik kokku.. Kolm eurot. Oleks pidanud $10 andma. Aga tagasi ka enam ei lähe.

Sõidan tagasi oma “ametlikku” hotelli ehk bangalosse, maksan lõunasöögi eest $5 ja saan jälle väga korraliku Pasta Bolognese. Ilm on superilus, pole olnud ühtegi vihmast päeva. Ja temperatuuri alla 30 kraadi samuti mitte. Päeval muidugi. Ma tunnen ennast õnnelikuna..

Mind on nüüdseks hammustanud juba sajad sääsed. Ma ei ole teinud ühtegi vaktsiini ega võtnud malaariaravimit. Ma olen ilmselt idioot, aga jah, ma ei vaktsineerinud ennast mitte millegi vastu ega võta ka maalariatablette. Ma ei muretse üleliia. Mul ei ole ühtegi ravimit kaasas, isegi mitte söetablette.
Ma joon ainult vett, söön kohalike juures enamasti ainult riisi ja ma tunnen hetkel ennast väga hästi. Kehakaal kukub kolinal. Ja mu kõht on täiesti korras. Ausalt.

Päev 11

Täna on minek tagasi Ha Tieni ja sealt Phule. Kell on kümme, aga pole minu teejuhti. Pool üksteist, pole kedagi.
Hakkan astuma. Paari kilomeetri kaugusel on tuk-tukid saadaval. Astun mööda noolsirget, imetlusväärselt heas korras, tühja teed edasi.

Siis märkan, et härra “The”  sõidab vastu, üks turist peal. Peatab võrri kinni ja ütleb, et viis minutit..
Ma ütlen “okey” ja astun edasi. No kui vietnamlane ütleb 5, siis see on 20. Aga ei olnudki! Oligi viie-kuue minuti pärast minu juures ja korjas mu tee äärest peale.
Panime minema. Kuna ma olin praamile hilinemas, siis käis kogu see teekond täie vilega. 70-80  km/h, kahekesi mingi kipaka võrri peal, mina tagaistmel ja ma samal ajal üritasin isegi filmida midagi.. Maanteed on seal ju sellised nagu parasjagu on – augulised, laines, igasugust sodi tee peal.. Kohati isegi mitte maanteed, vaid pigem muldteed.

Kambodža piir, ma juba seal nagu vana kala, kõik viis ametnikku läks ludinal. Siis Vietnami piir ja viis  ametnikku, kõik sama ludinal. Respect!
Jälle “sajaga” edasi, sadamasse. Jõudsime kenasti laeva peale. Seekord “Superdong VI” laevaga. No polnud viga, laev oli päris korralik, kuigi “PhuQuoc 6 Express” oli siiski parem.

Mis värk neil selle “kuuega” on? Õnnenumber?

Ööbimine oli täna Seaside Village`s, kus ma oma asju hoiustasin. Arveldasin vahepeal ka võrri eest, olin seda juba päris pikalt rentinud. Arve tuli poolteist miljonit.

Päev 12

Täna läksin sõitma maailma pikima köisraudteega, mis sõidab üle mitme Vietnami saare.  See köisraudtee on oma pikkusega väidetavalt isegi Guinnessi Rekordite raamatus sees. Ligi 8 km vist oli selle pikkus.
Pilet maksis edasi-tagasi 250 000 VND, kuigi võin ka eksida. No sinnakanti. Ja jällegi – millised sõbralikud vietnamlased! Vahetad töötajaga paar lauset ja ta on juba siiralt sõbralik sinuga. Lehvitab sulle nagu parimale sõbrale, kui kabiini astud. Ja see on ehe, siiras! Kuidas ma kadestan nende õnnelikuks olemist. Aga.. ma olen seda siin isegi! Võib olla ongi asi hoopis minus?

Sõit on muljetavaldav, eriti see kõrgus, kus sa maa ja taeva vahel ripud ühe konksu otsas.. Vaated on suurepärased.
Sihtpunkt ehk Hon Thomi saar ise on puhas turistikas, aga mulle seal sobis üks asi – lainetus oli väike ja skuutrisõit seega ideaalne. Rentisingi skuutri kümneks minutiks 600 000 VND eest ja noh, see oli mõnus kaif. Kümne minuti asemel annavad nad sulle veerand tundi või rohkemgi ja saad seal just parasjagu mõnusa lainetuse peal, täiskiirusel sõita – see on päris hea adrenaliinilaks. Igatahes, gaas põhjas, sõitsin kuni kilomeetri kauguseni kaldast, kuniks juba liiga suured lained vastu tulema hakkasid.
Sao Beach rannas pakutakse samuti skuutriga sõitmise võimalust sama hinna eest, aga seal on lainetus palju rängem ning sõidumõnu ei ole päris see. Skuutriga saad sõidumõnu just selle “õige” lainetuse korral See raha oli seda sõitu väärt. Täiega!

Kohapeal on ka kohvik, suveniiripood ja muu sihuke ninn-nänn, aga adrenaliinilaksu andis muidugi ainult skuuter ja korraliku elamuse köisraudtee. Vägeva elamuse!
See väike kabiinike kõigub seal üleval tuule käes ikka päris korralikult ja noh.. kui ikka allapoole vaatad, siis  vabalangemist on tükk maad. Aga mingit suurt hirmu või ahastust seal kabiinis peale siiski ei tule. Igal juhul soovitaksin selle ära proovida. See võiks olla üks nendest “must see” tegevustest.

Täna vahetasin viimast korda ka hotelli ja sõitsin tagasi “põhja”, Radissoni. Mõtlesin, et paar viimast päeva lebotan lihtsalt niisama. Nähtud ja tehtud ja käidud ka juba.

See oli nii kodune tunne – sõita turvaputkadest mööda ja turvatöötaja enam ei peatanud  mind, hotelli turvamehed tundsid mu samuti ära ning letiteenidaja lehvitas juba kaugelt. Tuba anti muidugi kuuendale korrusele.
Neil on seal sadu kliente, ei tea, kas neil oli lihtsalt hea mälu või ma jäin neile ikka eriliselt silma oma totaka kiivri ja võrriga. Või ehk oma suhtlemisega. Ma olen väga empaatiline, sõbralik kõikidega ja igal pool. Näiteks pean ma koristajast ja direktorist ühtmoodi lugu, minu jaoks on nad mõlemad võrdsed – on nad ju mõlemad töötajad. Lihtsalt tööd on erinevad. Ja võib olla mingil moel nad tunnetavad seda. Või mulle ainult tundub nii.

Viskasin asjad tuppa ja läksin duši alla. Seejärel tegin tassi kohvi, läksin rõdule ja vaatlesin merd.

Juba esimesel korral siin hotellis viibides jäi mul pilk peatuma ühel kauguses asuval saarel, mis keset seda Tai lahte asus. Ilm oli ilus ja soe, võiks selle ju ette võtta?

Läksin alla vastuvõttu ja küsisin, kuidas sinna saarele saaks. Näitasin rõdult tehtud fotot saarest. Umbes viis kilomeetrit sinnani võis olla..Hòn Bàn oli saare nimeks.

“Ei-ei-ei, sinna ei saagi. Sinna transporti ei käi ja eksursioone ei tehta. Asustamata saar”.

Jõudsin hetkeks nõutuks muutuda, aga jonni ka ei jätnud. Kui sinna ei saa, siis järelikult ma tahan sinna minna. Igasugune “ei” tekitab minus elavat hasarti.

Üks teine letiteenindaja, kes minuga alati väga sõbralik oli ja mu käsi hooldas, tundis kõrvalt huvi, kas ta saab mind aidata. Hakkasin talle tõlkeäpiga selgeks tegema, et mul on sinna saarele väga-väga-väga vaja saada. Ehk mõni kohalik kalur viiks mu ära?

Viis minutit kõnesid ja vietnamikeelset vadistamist, leitigi lahendus.

Lühidalt nägi asi välja nii – mulle telliti linnast taksojuht, kes tundis üht kohalikku kalurit. Taksojuht tühja taksoga ees, mina võrriga järel, panime kaluriküla poole teele.

Taksojuht sõitis päris ranna äärde välja, ühe väiksema külani, kus kohalik kalur ootas juba ees. Selgitati siis kalurile asi veelkord vietnami keeles ära ja maksin taksojuhile tema tasu.

Seejärel oli kohe ka paadimees käsi ettesirutatult, ühemõtteliselt, küsimas mu käest miljon dongi. Liivale nulle ritta joonistades. Number ühe taha.
No see oli päris suur raha Vietnami mõistes. Isegi kahtlesin sekundiks –  mitte raha pärast, vaid et kas see natuke liiga aferistlik ei ole. Ja mäletan, et mulle öeldi enne reisi – ära kunagi maksa kusagil raha ette!
Aga kuna ma kartsin, et pikalt kõheldes – rääkimata kauplemisest – jään sellest kogemusest hoopis ilma, maksin talle raha ära.

Ja õige varsti sain aru, et see oli täiesti aus hind selle reisi eest. Täie raha eest!

Paat oli ürgvana, selline ehe kaluripaat, aga seda enam mulle see meeldis. Väike ja kipakas, päevinäinud, puidust paat, taga pika varre otsas sõukruvi, mida käitas plärisev bensiinimootor. Jalanõud jalast ja sumpad paati. Vesi on ikka mõnusalt soe siin! Puhas!

Paadimees ise ahtris, seisis püsti ja navigeeris kindlameelselt paati.

Algus oli nagu ikka, selline tavaline paadisõit. Ilus. Romantiline. Phu muudkui kaugenes ja Hon Ban hakkas lähemale tulema. Aga ikka visalt, väga visalt.

Ja siis, veel pisut aja pärast saingi ma aru, miks see reis miljoni maksis.

Lained.. Need olid ikka korralikud lained, võisid isegi kuni paari-kolmemeetrised olla – väga raske on laine kõrgust merel hinnata –  ja nad ei ole sellised pikad ja sujuvad nagu ookeanil, vaid tulevad ikka väga kiiresti peale, tiheda intervalliga. Sa näed, kuidas tuleb sulle laine külje pealt vastu, laine on nii kõrge, et varjab suure saare, paadimees teeb osava manöövri ja me “künname” õige nurga all üle selle laine. Aga osa lainest tuleb ikka paati üle serva sisse. Kõik kohad on hetkega vett täis, mina läbimärg. Siis tuleb kohe teine laine ja kolmas jne jne. Võitlen tasakaalu ja tehnika säilitamisega, et seda vee eest hoida.
Paadimees väga osavalt laveerib lainete vahel, et õige nurga all laine “vastu” võetaks. Lained muudkui laksavad  vastu paadi külge, vesi pritsib ja vahutab. Vesi muutub aina süngemaks, mustemaks, meri sügavamaks ja lained järjest suuremaks. Pilt, kirjeldus või foto ei anna seda mõtet päris hästi edasi ja ega seal pildistamiseks suurt võimalust polnudki. Vaata, et ise vette ei kuku ja tehnika sai veekartuses lihtsalt kotti peidetud. Aga emotsioon oli võimas!
Antud foto on tehtud päris kalda ääres, siin pole lainetust veel ollagi.

Enam-vähem kahe saarel vahel oli lainetus kõige suurem ja mul käis peast läbi mõte, et jube tobe lõpp reisile. Kuskile Tai lahte ära uppuda. Keegi ei saagi teada, kuhu ma jäin. Hoiad kahe käega paadiservadest kinni, paat kõigub nagu pähklikooreke.
Aga paadimees oli väga enesekindel, kuigi ka temal oli suuri raskusi püstiseismisega, ühe korra kukkus temagi uppi seal..
Aga kuna ma ise olen loomult väga sihi- ja põhimõttekindel, siis pigem upun, aga alla ka ei anna. Jah, tõsiselt. Allaandmine on uppumise kõrval haledam. See jääks vaevama.

Mingil hetkel, kui ma paadimeest “omas elemendis” nägin, osavalt laineid pareerides, mõistsin, et see on ilmselt ainult maarotile hirmutav kogemus, et ju see asi on ikka kontrolli all ja midagi hullu ei juhtu. Inimene vist harjub tõesti kõigega.

Saar ise asub umbes kolme kilomeetri kaugusel “rannikust”, nii et sinna oli oma pool tundi sõitu, aga kohale me jõudsime.
Ütlesin paadimehele, et anna mulle pool tundi aega (näitasin kella) ja kolasin mööda saart ringi. Ronisin saare kõige kõrgema künka otsa ja istusin sinna maha. Kambodža paistab siit ilusasti kätte. Phu Quoc ka muidugi. Ilm oli super, soe ja päikesepaisteline. Ma võiksin siin istuda tundide kaupa ja lihtsalt merd vaadata.

Kui paadimees välja arvata, siis sa istud ihuüksi asustamata saarel keset Tai lahte ja sa näed nii kaugele igas suunas, kui silm vähegi seletab. See oli väga mõnus kogemus. See oli kohe päris kindlasti seda raha väärt. Kahtlemata!
Minu üks parimaid ja meeldejäävamaid emotsioone Vietnamis!

Tagasisõit polnud enam pooltki nii hull – lained olid küll sama suured, aga ma olin nüüdseks juba täiesti kindel, et küllap vietnamlased teavad, kuidas paate ehitada ja neid merel käsitleda. Nad ju elupõlised kalurid. Ja mis veel hullem – ma isegi nautisin seda! Kuidas mulle meeldib adrenaliin!

Päev 13

Lubasin endale täna lihtsalt ühe puhkepäeva. Ei viitsinud väga kuhugi minna ega midagi teha. Võtsin lihtsalt vaba päeva ja nautisin kõiki hotelli poolt pakutavaid hüvesid. Puhkasin umbes nii, nagu seda vist tavaliselt tehaksegi. Tunnike lamamistoolis basseini ääres, jäätisekokteil baarist, siis võtsin laenutusest allkirja ja toanumbri vastu ratta ja väntasin sellega ostukeskusesse.

Ostsin jäätist. Šokolaadi. Jäätise jõudsin enne lõplikku ülesulamist ära süüa, aga šokolaadi ei õnnestunudki päästa – see sulas taskus kokku.  Nii kuum on seal lihtsalt. Mõned suveniirid ostsin.
Vaatasin pool päeva telekat. Ja pool ööd. Nii palju häid filme – mul kodus ei ole kunagi aega telerit vaadata. Kummaline, et telerivaatamiseks tuleb Vietnamisse sõita.
Kell kaks öösel käisin veel mere ääres jalutamas. Mõnusalt sume. Kell kolm magama.

Päev 14

Täna oli juba selline natukene kurvema alatooniga päev, sest homme peale lõunat tuleb juba lennukile hakata minema ja täna on justkui koolivaheaja eelviimane päev, kus sa paratamatult mõtled juba koolile.
Väga ruttu need kaks nädalat läksid. Ma küll ei arva, et midagi jäi väga tegemata või nägemata, aga kaks nädalat Vietnamis on siiski lühike aeg. Muidugi käisin ja tegin ja nägin palju rohkem, kui siia kirja jõuab panna, aga ikkagi, teeks veelgi rohkem.
Täiesti võimalik, et see on minu elus esimene ja viimane kord Vietnamis olla – nii kaugel, nii eksootilises riigis. Ja ma nägin ainult murdosa sellest riigist, nendest inimestest, loodusest. Siin on palju sellist, mida tahaks uuesti ja uuesti kogeda. Isegi võrriga sõitmine, igapäevane poes käimine või kütuse ostmine – see kõik on omamoodi huvitav. Seiklus.
Viisingi täna võrri selle omanikule tagasi, maksin lõplikud arved ja sõitsin taksoga tagasi hotelli. Muuseas, takso ei ole seal sugugi nii odav, kui arvata võiks. 19 km ots maksis 12 eurot, mis on peaaegu, et võrreldav Tallinna taksohinnaga. Kui mitte ei olegi sama.

Kõige odavam, kiirem ja omal moel ka mugavaim – saad sõita kuhu iganes, ka mööda jalgradasid, poe ukse ette; parkida igale poole, näiteks hotelli vastuvõtuleti ette jms – liiklusvahend on Vietnamis kahtlemata võrr.
Võrrist oli muidugi kahju lahkuda. Kuidagi armsaks sai see kahe nädalaga.

Ja üldse, kogu see Vietnam.

Võib olla on mõnedel teistsugused kogemused Vietnamist, aga mina kohtusin Vietnamis eranditult ainult lahkete, rõõmsate, sõbralike inimestega. Heatahtlikud, alati valmis aitama. Ma ei tundnud ennast mitte kordagi kuidagi ohustatuna või ebamugavalt. Käisin kohalikes slummides, kõrvaltänavatel, väljaspool “turismipiirkonda”. Ma ei pidanud kordagi mõtlema, et sinna ei julge minna või pimedal tänaval liikuda ei ole ehk turvaline. Või et midagi oleks tahetud varastada.
Kui ma sõitsin võrriga, unustasin ma alailma oma telefoni mopeedi avatud laekasse, kus see oli alati kõrvalseisjatele nähtaval. Ma hoidsin seda seal, kuna ma kasutasin uutesse kohtadesse sõitmiseks pidevalt Maps.me rakendust ja seega kasutasin telefoni kogu aeg. Käisin söömas, poodides, isegi ööbisin hotellis – oops, unustasin telefoni õue. Lähed õue, inimesed sebivad su võrri ümber.. kas on veel alles? Muidugi oli.
Rohkem ei unusta! Ja ikka ja jälle unustasin. Ja ikka oli alles.

Kord unustasin päikeseprillid pitsamüügiletile. Toodi joostes prillid järele, ise nii õnnelikud! Loomulikult ei varasta seal keegi su võrri ega kiivrit selle istme pealt. Ja nii mõneski kohas võetakse välisjalatsid jalast ja minnakse ruumi sisse.  Ei ihaldanud keegi ka mu jalatseid. Ei kadunud loomulikult midagi ka mu hotellitoast, kuigi nii mõnigi kord unustasin ma lauale ka raha, peegelkaamera või GoPro.
(GoPro kaamera on muuseas Vietnamis väga hinnatud kaup, seda seal kohalikus poes ei müüda, vähemasti Phu Quocil mitte. Nii mitmeski kohas taheti mul kaamera ära osta, just randades, kus skuutrit ja langevarjusõitu pakuti. Hinnaks pakuti 4-5 miljonit dongi. Ei olegi väga paha hind kasutatud GoPro eest, aga ma ei näe põhjust oma asju müüa).

Ainus asi mind vaevama jäi, oli see, et mul jäi käimata Fansipanil, Vietnami kõrgeimas tipus. Aga teisest küljest, on mul Euroopaski ju veel 28 tippu võtta. Igale poole ei saagi jõuda.

Päev 15

Täna siis hommikul asjad seljakotti ja tuba korda. Kõik mis vähegi ebavajalik tundus kaasa võtta, jätsin hotellituppa prügikasti kõrvale – mida ei näinud mõtet Eestisse kaasa vedada. 5 kg seljakoti kaal piiranguid seadmas. Igasuguseid meeneid sai ju kaasa ostetud ja seljakoti kaal kippus vägisi üle viie kilo minema.

Hommikusöök, dušš ja rõdul kohvi joomine. Esimene hommik, kus nägin taevas pilvi, mis päikest varjutasid. Esimest korda!
Kuidagi nukker oli meeleolu. Kahju lahkuda siit. Inimesed juba tuttavad, teretad hotellitöötajaid nagu vanu sõpru. Lähed hommikul läbi fuajee ja tervitad uksehoidjat, autojuhti, vastuvõtutöötajaid. Ja nemad muidugi kõik vastu, ikka kummarduse saatel. Ja väga siira naeratusega. No tõesti siiralt.

Päris esimesel päeval siin hotellis, hommikusöögil, küsiti lauda juhatades toa numbrit ja siis uuriti hoolikalt oma lehelt, kas hommikusöök ikka on toa hinnas. Või siis hiljem õhtusöök.
Nüüd aga tehakse juba kaugelt silmates sulle kummardus ja teenindaja sinu ees liigub laua poole, mille ta sulle kätte näitab. Isegi kohvi ei valatud enam mulle tassi, sest ma olin selle viisakalt ära keelanud. Vietnamlastel on kas loomu poolest väga hea mälu või on hotellitöötajaid seal lihtsalt treenitud igat klienti ja tema soove mäletama.
Suuresti just selle suhtumise pärast ma viimasteks päevadeks siia tagasi tegelikult tulingi.

Arve majutuse eest pandi kenasti ümbrikusse, kaasa veel tänukiri, et ma nende hotelli suvatsesin külastada.

Kella kolmeks oli hotelli poolt lennujaamabuss. Korralik buss, nahksisu, konditsioneeri ja külmade jookidega.

Päris kurb oli sõita mööda seda teed viimast korda, mida igapäevaselt kasutasin linna, randa ja igale poole mujale sõiduks. Need putkad seal tee ääres, müüjad.. Kui mitu korda ma seal ja seal ja seal olin käinud vett või jäätist või riideid ostmas ja juba tuttavaks saanud müüjatega omal moel suhelnud.. Kogu tee oli tuttav, linnani välja, kõik need 20 kilomeetrit. Kõik augud, kühmud, kurvid, ristmikud..

Imelik, mu enda mälu tundub ka siin kuidagi palju parem kui Eestis. Kõik jääb kuidagi iseenesest meelde – iga detail, inimene, tegevus.
Alles hiljem, Tallinnasse jõudes, jõuab mulle selle põhjus kohale. See on stressi puudumine!                                                                                                                                    Mulle ei meenu, et ma oleks kordagi Vietnamis kogenud stressi! Ei mingeid pingeid, närvilisust, tempokat elu, töökohustusi vms. Kõik kulgeb kuidagi loomulikult, rahulikult, iseenesest.  On soe, on päike, on lihtsalt äraolemine, rahulolu. Rõõmsad, rahulikud, õnnelikud inimesed. Jah, täiesti pingevaba olemine. Puhkus. Õnnelikus.

Kell neli lennujaamas. Otsin üles TUI leti ja..
Kahju küll, aga lend on edasi lükatud teadmata ajaks. Tehniline rike. Majutus ööseks hotelli.
Vot sulle stressivaba elu. Aga.. see ongi juba killuke Euroopat! TUI on ju Euroopa lennufirma.

Peab küll tunnistama, et TUI poolt organiseeritud hotell oli korralik. Premier Residence, viietärnihotell. Mulle, kes ma olin just Radissonist tulnud, see küll erilist muljet ei avaldanud – sest Radisson oli pigem kuus tärni – ja minu väikest pettumust tagasilennu edasilükkamisest see ei korvanud, aga õhtu- ja hommikusöök oli hinnas ning tuba väga korralik. Terrassiga tuba, trepp otse basseini.

Õhtusöök rikkalik, millestki puudust küll ei tundnud. Kui kohvile koort küsisin, siis soojendati ja vahustati see kannus üles ning valati armsasse, eelnevalt ülessoojendatud kannukesse. Sellised pisiasjad, aga sa märkad seda, sest see on hooliv. Soliidne, väga kõrgel tasemel teenindus.
Muidugi oli ka toas ja ka õues kõik olemas, mis viietärnihotellides ikka on. Suur TV ja väga hea konditsioneer, mugav suur voodi ja avar duširuum koos kahe valamuga. Väga puhas ja hoolitsetud tuba, näiteks dušiklaasidel ei olnud kuivanud veepritsmeid. Klaasid poleeritakse iga päev üle ja see pole sugugi kerge töö tegelikult. Nii oli see ka Radissonis.

Ilusad välibasseinid baari, rätikute ja lamamistoolidega jms. Privaatrand ja päikeseloojang 100 meetri kaugusel toast.
Õhtul oli seal veel eriliselt romantiline – basseinide, basseinibaari ja kõnniteede valgustus oli väga efektselt lahendatud. Veetsin tunnikese hilisõhtul veel basseinides.
Väga ilus ja mõnus koht – puhkamiseks loodud.

Lähedastega õhtul telefoni teel suheldes sai nalja visatud, et natuke MacGyveri teipi ja lennuk on homseks loodetavasti korras.
Hilisõhtul tuligi info, et lennuk on kokku teibitud ja järgmisel päeval millalgi peale kella 11 peaks välja lendama. Kõik puhkajad viiakse hommikul  bussidega hotellist lennujaama.

Päev 16

Kell 6.00 äratus. Teed rõduukse lahti, mõnus soojus hoovab tuppa. Lähed välja, jalutad rannas. See on täiesti inimtühi. Lained sahisevad randa, päike on juba päris kõrgel. Viimased sõõmud idülli ja soojust. Mul on kohutavalt kahju siit lahkuda. Vietnamist.

Tuppa tagasi, dušš. Siis hommikusöögile. Päris korralik hommikusöök, kõik vajalik olemas. Natukene ka eksootilisemat menüüd. Ise eksootikaga ei riskinud, sest tahtsin oma korras kõhule lõpuni kindlaks jääda. Kõht isegi mitte ei korisenud selle kahe nädala jooksul. Saab küll, kui elementaarset hügieeni pidada ja mõistlikuid toiduvalikuid teha.

Varsti tulidki bussid ette, samuti väga korralikud. Organiseerimise poole pealt ei saa TUI-le küll midagi ette heita, kõik sujus kohapeal operatiivselt ja sujuvalt ja kvaliteedi pealt ei koonerdatud.

Lennujaamas ootasin, kuniks järjekord lahtus, jalutasin lihtsalt lennujaama ees.

Kümme taksojuhti jõudis mulle selle ajaga “odavat” linnasõitu pakkuda. Ohjah..heameelega läheks tagasi ja alustaks oma Vietnami seiklust otsast peale. Mitte kordagi ei tekkinud tunnet, et tahaks juba koju tagasi..

Sain oma piletid kassast kätte, turvakontroll ja lennujaama ootesaali. Ootesaali aknast oli näha ka meie lennuk, ikka seesama Dreamliner.  Ja loomulikult, “tehniline rike” – pigem selle tehniline poolik lahendus -, kriipis häirivalt nii silma kui ka hinge. Lennuki esiklaas oligi teibiga servadest kinni kleebitud.

No ei ole väga julgustav vaatepilt, 9500 kilomeetrist lendu silmas pidades. Võib olla jääks siiski Vietnamisse?

Aga Vietnamisse ma siiski ei jäänud ja ka teip koos esiklaasiga pidas lennureisile vastu. Võib olla ainult selleks, et mul oleks kunagi veelkord võimalus Vietnamisse tagasi minna. Kahtlemata on see üks maailma imelisemaid riike oma looduse, inimeste ja külalislahkusega. See riik on õnnelikuks olemiseks loodud. Nii on!

Mina ja Valgevene (Dziaržynskaja)

Valgevene mõte tekkis mul novembris. Vist sellepärast, et tegemist võiks olla ühtviisi nii puhkusega kui ka järjekordse nööpnõela torkamisega järgmise Euroopa riigi mäetipule. Puhkus seetõttu, et “mägi” polegi ju mingi mägi, ainult 345 meetrit üle merepinna ja mingit vaeva see ei nõua. Puhkus aga selles mõttes, et Valgevene on huvitav ja omamoodi eristuv – küll keset Euroopat, aga siiski erinev.
Kuna jaanuaris on sobiv hetk võtta nädalajagu puhkust jõulu- ja aastavahetuse melust, tuligi plaan teoks teha.

***

Et ennast Valgevene peensustega kurssi viia, tegin paar päeva kodutööd Google abiga. Foorumid, reisikirjeldused. Üldiselt, ei ole palju infot Valgevene kohta.
Aga ei tundunud ka väga keeruline olevat, see Valgevene viisa saamine.

Kuna mu pass ununes maha sõbralikule Islandile, siis tuli alustuseks teha uus pass. See oli kõige lihtsam osa. Kuna tavapassi tegemine võib võtta kuni ühe kuu, sai tehtud see kiirkorras – 58 eurot ja pass järgmine päev käes. Kaks korda tuli muidugi Politseiametis käia ja järjekorda kannatada.

Siis läksin tegema rahvusvahelist juhiluba. See oli veel lihtsam. Isegi pilti ega allkirja ei olnud vaja anda, see võeti kuskilt Politseiameti registrist. E-riik ikkagi. Minu asi oli ainult toolil jalgu kõlgutada ja õigel hetkel 25 eurone kaardimakse teha. Ilus ja kena, eriti minu foto seal. Kehtib kolm aastat, kogu maailmas.
Mulle meeldib see e-riik, kus kõik käib hiireklõpsuga ja ühe minutiga. See ei ole mujal maailmas muuseas üldsegi nii iseenesestmõistetav, kui meile siin tundub.

Siis läksin tegema rohelist kaarti ehk rahvusvahelist kindlustuspoliisi autole. Seda ei saa muudmoodi kätte, kui tuleb kontorisse kohale sõita. BTA kindlustus, kuskil Suur-Sõjamäe kandis. Leidsin üles, tellisin ära. Anti kohe kätte ja seda täiesti tasuta. Isegi ühe kommi sain.
Sõitsin koju ja lihtsalt niisama, huvi pärast, viskasin pilgu sellele rohelisele paberile peale. Millegipärast oli seal hoopis teise inimese nimi ja aadress ning muidugi ka automark ja reg. number.
Ei ärritunud karvavõrdki, vaid panin saapad jalga, riided selga ning sõitsin jälle läbi kesklinna ummikute BTA kontorisse, kus mulle uus “roheline kaart” anti. Minu nimele. Vaatasin seekord väga põhjalikult andmed üle, sest kolmas kord ma siia enam tagasi ei tule.

Edasi bookisin ära hotellid Minskis ja ühtlasi ka Riias, kus ma kavatsesin vahepeatused teha. Tallinnast Minskisse on siiski üle 800 km sõitu ja talvel seda autoga, ühe jutiga maha sõita, ei oleks enam puhkus, vaid töö.

Hotelle on Minskis muidugi kõvasti, aga kui natukene rohkem süüvima hakkad, arvustusi lugema ja pilte vaatama, siis jäävad sõelale ikkagi põhiliselt kesklinna hotellid. Minu kindel veendumus on, et kui üks kord elus kuskil riigis käid, siis ööbimise pealt paarkümmend eurot kokku hoida ei ole väga mõistlik. Kui tegemist pole mägedega või maapiirkonnaga – kus on hoopis teised tingimused ja võimalused – vaid linnaga, siis hotell peaks olema ikkagi puhkuseks, mitte säästmiseks. Emotsioonid, mälestused, meeleolu – see annab veel päris mitu kuud tunda. Igatahes ei ole ma küll kordagi, rahalises mõttes, oma valikuid hiljem kahetsenud, kui kallima, kuid oluliselt parema hotelli kasuks olen valikuid teinud.

Kui sinna juurde liita veel privaatne autoparkla, siis kahaneb hotellide valik veelgi. Lõpuks sai kaks hotelli välja valitud, mõlemad kesklinnas, üks lausa vanalinnas – mis osutuks hiljem tõeliseks pärliks. Vähemalt minu jaoks.
Maksin ära, printisin Bookingust kinnitused välja ja panin kausta, millega siis Valgevene saatkonda minna viisat taotlema.

Tegin veel Salva e-kindlustuses ära Valgevene reisikindlustuse. Mitte iga kindlustusfirma Eestis ei paku Valgevene reisikindlustust. Kuna Salva pakkus, siis sai see seal ka tehtud. Viieks päevaks – väikese varuga – ja maksis see umbes 5 eurot või alla selle. Igatahes väga odav. Printisin välja ja panin kausta.

Kuna aga Valgevene kindlustus on täiesti omaette kindlustusliik, siis tuli teha ka ülejäänud reisi jaoks reisikindlustus. Selle tegin siis omakorda “enda” If-is ja see oli juba väheke krõbedam hind, kuigi muidugi ka kindlustuskaitseid on seal oluliselt rohkem. Paned aga linnukese kõikidesse kastidesse ja arve, summas 27.40 €, tuleb ära maksta.

Siis läksin veel läbi Photopointist ja tegin viisapildid. Valgevene viisale peavad pildid olema tehtud kindlasti valgel taustal ja värsked, ehk sinu praeguse soengu ja väljanägemisega klappima. Viis minutit ja üheksa eurot hiljem olid pildid käes.

Phew.. Kas veel midagi? Ega ma midagi ei unustanud?

Valgevene saatkond asub Tallinnas. Vastuvõtuajad on küll pärit veel nõukogude ajast. Lõuna näiteks, üks tund.

Olingi siis ühel päeval nende saatkonnas ja ulatasin üle leti kogu oma suure vaevaga kokkukorjatud paberimajanduse.
Ametniku kiirpilk minu paberitele ja esimene külm dušš – “aga küllakutse”?
“Izvenite, a kakoi küllakutse”? Siin on ju hotelli broneeringud? Need on ju makstud? Ma ju ööbin seal?
“Ne-ne, nado objazatelno küllakutse”!

Natukene murelikuna läksin koju ja saatsin hotellidele e-mailid, et mul on küllakutset vaja. Kiireks hakkab juba minema.

Kaks päeva hiljem see ühest hotellist saabuski. Väga soliidne kiri, et see hotell on minu võõrustaja ja see hotell siis kutsub mind Valgevenesse külla. Templid peal ja puha. Seesama hotell, mis mind ülipositiivselt üllatas.

Läksin siis uuesti saatkonda tagasi, andsin paberid uuesti sisse. Küllakutse sobis, maksin 25€ ja lubati nädala jooksul viisa kätte anda.

Saingi viisa kolme päeva pärast kätte ja seda oli päris kena uues passis vaadata.

Peale kõike seda, kogu seda paberimajandust, sehkendamist ja ringisõitmist kulub nüüd mulle tõesti see väike kiirpuhkus marjaks ära.

Päev 1

Autoks sai siis seekord jälle Mazda. See lihtsalt on nii heas korras auto, et patt oleks tal lasta nurgas norutada.
Asjad autosse, paak kütust täis ja minek Riia poole. Riiani on Tallinnast 300 km, seda teab vist küll igaüks.
Tallinn-Riia teekond on muidugi igav ning ainuke vaheldus seal on mõned kabanossi- ja kohvipeatused.
Õhtupimeduses jõudsin Riiga ja kuna mu esimene hotell asus kesklinnas (Monte Kristo), siis oli tõsine peavalu parkimiskoha leidmisega. Esiteks sellepärast, et vabu parkimiskohti lihtsalt ei ole, aga teisalt on mõistmatu ka viieeruone tunnihind parkimise eest. 12 tundi parkimist 60 euro eest?
Kuna mulle tundub 60 eurot ühe öö parkimise eest vastuvõetamatu, parkisin auto hotellist kaugemale ja sain autole koha 15 euro eest. See oli juba vastuvõetav hind, kuigi kilomeeter tuli nüüd hotellini jalutada.
Hotell ise asub vanalinnas, tegelikult päris kenas kohas ja hotell on väga hubane. Butiikhotell – ja seda nime väärt. Ei ole mingit odavat kipsi ega pestavat vakstut seintel, vaid ikka puitu ja krohvi ja pahtlit ja värvi. Väga mõnus interjöör. Ööpäevaringne vastuvõtt. Tuba oli samuti hubane, kõik vajalik olemas – seebid, shampoonid, rätikud, voodipesu jms elementaarne. Isegi raadio. Soe. Vaikne.
Dušš, TV-vaatamine ja magama.

Päev 2

Hommikune äratus kell 7, veeprotseduurid, asjade kokkupakkimine.
Hommikusööki pakuti allkorrusel, stiilses võlvlagedega keldris. Päris suur valik sööke-jooke ja väga hea kohv. Sai kaks tassi võetud.
Väljakirjutamine sujus. Minu arvates väga hea hinna-kvaliteedisuhtega hotell.

Kilomeeter autoni jalutatud ja siis suund Valgevene piirile võetud.

Teekond Riiast Medininkaini oli suhteliselt igav, paar kabanossipeatust.  Leedus härib mind autojuhina kõige rohkem see, et seal selline asi, nagu kiirusepiirangute lõpp, on tundmatu asi. Kohalikud ilmselt teavad, et mingi puu, post, pink või oja lõpetab kiirusepiirangu, aga minu jaoks on see siiski keeruline aimamine. Kõige targem on lihtsalt kohalikele sappa haakida, aga nendega on jälle see mure, et neil on kogu aeg kiire.  Lund sajab, tee on sigalibe, sul on kiirus juba 140 km/h aga eessõitev auto kaugeneb ikkagi.. Väike adrenaliin muidugi on ainult boonuseks, aga enese alalhoiuinstinkt lööb ikka lõpuks välja. Lasen kiirust alla ja 100 km/h tundub juba väga venimise moodi.

Leedu – Valgevene piir. Põnev.
Leedu poole peal läks suhteliselt ruttu, vast mingi 15 minutit. Lihtne kontroll. Ja siis vurasingi Valgevene piiripunkti poole. Kontrollisin, et kõik see patakas pabereid ikka  alles oleks. Olid.

Piirivalve. Tõkkepuud ja muu selline, nagu ikka. Maa seest turritavad välja poole meetri jämedused teraspostid. Ega ikka ei sõida, kui ei lubata..
Ulatan ametnikule passi. Uurib väga hoolikalt mu nägu, vaatab passi. Uurib mingi okulaariga viisat, ilmselt turvaelemente. Küsib, kuhu sõidan, miks sõidan. Ütlesin, et Valgevenesse sõidan.
Annab mingi talongi ja ütleb “head reisi”. Suhtlus käib vene keeles, sest see tundub mulle lihtsalt loogilisem. Ja sõbralikum. Kusjuures ametnikud ongi väga sõbralikud.

Poolemeetrine terastoru vajub maa sisse ja tõkkepuu avaneb. Phew, nii lihtne siis oligi..

Sõidan sada meetrit ja.. uus putka. Ja uus ametnik. Poolemeetrise läbimõõduga toru ka muidugi. Kontrollitakse auto läbi, päris põhjalikult. Taskulambiga vaadatakse istmete alla ja pagasiruumi, isegi varuratta kate palutakse üles tõsta.  Tuleb täita sõiduki tollideklaratsioon ja see tuleb kindlasti riigist väljumiseni alles hoida. Seda saab teha nii vene kui inglise keeles.
Veel midagi, ei mäleta enam täpselt, sest järjekord kipub segi minema, kes mida ja millal ja kuidas kontrollis. Antakse uus “propusk” ja olge lahked, võite sõita..

Sõidan sada meetrit ja.. uus putka. Ja uus ametnik. Poolemeetrise läbimõõduga toru muidugi ka.
Tuleb ulatada propusk. Kontrollitakse jälle autot – äkki olen vahepeal midagi autosse sokutanud. Veel midagi, aga nüüdseks olen ma juba pisut hämmelduses ja midagi ei meenu. Antakse uus propusk ja olge lahked, võite sõita..

Sõidan sada meetrit.. Aga enam ei tule ühtegi putkat. Ma olengi Valgevenes!

Aga see pole veel kõik. Valgevenesse Vilniuse poolt saabudes on sul vajalik autole saada külge mingi aparaat, mis väidetavalt on vajalik kiirteede eest tasumiseks. Selle aparaadi saab lähimast bensiijaamast, mis on umbes 600 meetrit peale piiripunkti, paremat kätt.
Selle nimi on BelToll ja ilma selleta sõitmise eest on trahvid kõrged.

Et see piiksuv aparaat enda autole külge saada, tuleb toimida alljärgnevalt. Lähed bensiinijaama, otsid üles BelToll`i leti. Seal istub üks näitsik, kes sulle lahkesti selgitab, kuidas seda kasutada ja paigaldada. Siis küsib su käest allkirja, siia ja siia ja siia.. Ja siia ka palun. Ja siia. Ja siia. Siia ka, palun. Siia. Ja siia. Siia, siia, ja siia, siis on kõik. Kaksteist allkirja. Tõsiselt.

Ostan ühe jäätise, istun autosse.. Ja tegelikult mind ei üllata mitte miski. Ma olen kuidagi flegmaatiliselt rahulik ja tegelikult kogu see suhtlemine on ju olnud sõbralik ja heatahtlik. Pole ju ametnike süü, et sellised reeglid on kehtestatud ja et seal elektroonilised kanalid tundmatud asjad on. Kõik käib paberite ja allkirjadega ja propuskitega.
Ja ma sõidan edasi oma eesmärgi poole, milleks on Dziaržynskaja mägi. Lihtsustatult nimetan ma seda mõttes küll Deržinskajaks. Kõrgeim punkt Valgevenes.

Lumesadu on päris tihe, maanteed on täis soolasegust plöga, aga teehooldus on siiski tasemel, sest sahkasid on näha ja midagi ületamatut ei ole. Kohati on kiirused isegi ebaloogiliselt kõrged, arvestades ilmastikuolusid..
Hooldussahkadega muidugi saad seal päris valusa õppetunni, sest kui mulle üks hooldussahk vastu sõitis, siis liivatamisel lendas sealt koos liivaga vastu autot ka korralikke kivikesi, mis rõõmsalt vastu autot ja tuuleklaasi heledaid plakse tekitasid. Hea, ma siia uue autoga ei tulnud, see oli ikka päris valus kogemus. Autole. Paar väikest täket esiklaasi jäidki mälestuseks. Ilmselt kapotile ja stangele ka, aga ma väga uurida ei viitsinud.
Edaspidi teadsin ma sahkasid juba vältida ja tee äärde tõmmata. Ja neid kivikesi lendas seal ikka aeg-ajalt ka sõidu ajal, eessõitvate ja vastutulevate autode rataste alt.

Panin telefoni otsingusse mäetipu asukoha sisse ja punane ikoon paistis kenasti kätte. Veel natuke maad minna. Keerasin auto kuhugi metsateele, lund vist oma pool meetrit, lahtilükkamata, ühtegi sõidukijälge näha ei olnud.  No ikka tegu, et autoga läbi murda. Jätsingi igaks juhuks auto seisma keset teed ja panin jala edasi. Lähen ja lähen, aga no ei näe seda tippu. Lund sajab, nähtavust pole suurt ollagi. Panen suvaliselt kuskilt üle põllu, käin vist juba ringiratast, jalad vajuvad põlvedeni lumme.
Ühel hetkel saan aru, et see kaart paneb pange ja siin seda mäetippu küll pole.
Kes pagan see idioot on, kes neid lipukesi märgistusena sinna Googlesse suvalisse kohta paneb? Et siin on see koht ja siin on see koht? Aga tegelikult on kümme kilomeetrit eemal.

Ei leidnudki üles. Pettunud muidugi. Hakkab juba hämaraks kiskuma, tipp on kuskil siinsamas, aga üles ei leia. Istusin autosse ja sõitsin maanteele. Eemal paistis üks küla olevat.
Sõidan, sõidan vaikselt mööda külavaheteed ja otsin inimesi. Lõpuks märkan ühte taati tee ääres vantsimas. Peatan auto kinni, lähen välja ja kõnetan taati. Et oleks maru kena, kui ta mulle mäetipu kätte näitaks. Taat ajab sõrad vastu, et tal babulja kodus ootab ja et kuidas ta koju siis tagasi saab. Pimedaks ka kisub juba..
Niisiis, taat autosse sujuvalt sisse surutud ja juhatab mind hoopis teise kohta, kui Google Maps. Juba kahtlen, kas taat ikka üldse aru sai, mis mu soov on, aga just siis palus ta mul auto tee ääres kinni pidada ja sumpasime läbi poolemeetrise lume tipu poole. Taat väga abivalmis, tambib oma suurte kirsadega lume sisse jälgi. Kui ei teaks, arvaks, et tegemist on lumeinimesega – kirsanumber võis küll vabalt 50 olla.
Kuna Valgevene kõrgeim tipp on kõigest 345 meetrit kõrge, siis on tegemist pigem jalutuskäigu, kui millegi tõsisemaga ja sinna jõudmine võttis vaevalt viis minutit.

Ühel hetkel seisime koos taadiga seal mäe “tipus”. Pistsin väikese sinimustvalge lipukese sinna lumme ja klõpsisin paar pilti. Taat oli maruõnnelik, et ta sai abiks olla nii tähtsa, rahvusvahelise mäeteadlaste ekspeditsiooni juures ja ütles, et selliseid tähtsaid külalisi tema külla kunagi varem sattunud ei ole.

Tagasiteel muljetas taat oma elust ja olust. Töötab kohalikus ettevõttes ja saab palka 300 rubla kuus (125 eurot). Parimad töömehed külas teenivad 500 rubla kätte (208 eurot).
Mul on alati sellistel hetkedel jube piinlik. Ja kuidagi kahju inimestest. Peaks laskma empaatiasoolika endal välja ravida. Ilmselt mõni antidepressant teeks selle töö ära. Ei olekski enam tundeid.

Viisin härra kodumaja ukse ette. Andsin talle sellesama väikese sinimustvalge lipu, mille taustal ma tipus pilti tegin, mälestuseks. Ja 20 eurot, tänutäheks abi ja lahkuse eest.
Taadil läksid silmad märjaks, ta võttis mu käe oma pihku ja surus seda mitu minutit. Luges mulle kõik issameie ja meieisa palved ära. Palju õnnistusi ja tervist ja kõike muud.
Ja lisas, et tal on majas mitu vaba tuba, tulgu ja olgu ma talle külaliseks, naine teeb häid pliine jms.

Kahjuks ei saanud ma seda pakkumist vastu võtta, lubasin viisakalt kunagi taadile külla minna ja sõitsin minema. Ilus mälestus jäi Stepanist.

***

“Mägi” võetud ehk eesmärk täidetud, sai võetud suund Minski peale.

Minsk üllatas oma laiade, kolmerealiste sõiduteedega. Ei mingeid ummikuid. Mitte kõige väiksematki. Väga puhas linn. Lihtne navigeerida, loogiline tänavatevõrgustik.

Oma hotelli ma küll esimese hooga üles ei leidnud, sest see asus ajaloolises vanalinnas ja seal oli palju piiranguid autoga reisijatele. Tõkkepuud, edasisõidukeelud jms. Parkisin oma auto kohaliku kultuuripalee parklasse ja läksin jala hotellini.
Hotell, mis asub endise kloostri ruumides, oli väga stiilne. Monastyrskaja.

Läksin vastuvõtuletti ja kurtsin oma muret. Et mu auto on siit kilomeetri kaugusel ja ma ei oska siia hotelli navigeerida.
Vastuvõtutöötaja kutsus telefoni teel kohale ühe noormehe ja ütles talle, et mine aita auto ära parkida. Läksime koos – tema palja pea ja tuulejopega viiekraadises külmas –  minu autoni, istus auto kõrvalistmele ja juhatas mu mingeid imekäänulisi teid pidi ja tõkkepuude alt läbi, hotelli maa-alusesse parklasse. Milline teenindus!
Pakkusin talle raha aga ta keeldus sellest. Et ta ju töötab seal ja et see pole teenus, vaid lihtsalt abi. No ikka väga viisakas hotell. Suhtumine on lihtsalt esmaklassiline.
Inimeste puhul ma juba hakkasin mõistma, et nad ongi sellised. Lahked ja abivalmis. Kuulus vene külalislahkus.

Hotell ise on vana klooster. Meetripaksused seinad. Võlvlaed. Massiivsed  koridorid. Ei mingit kipsi, laminaatparketti, plastikaknaid või mingit muud odavat tilu-lilu. Kõik puhas klassika ja autentne, osaliselt ilmselt sajandeid vana..

Minu sviit koosnes kolmest toast ja kahest vannitoast. Ma nautisin neid võlvlagesid, puidust raamidega aknaid, mis käisid kinni haakide ja riividega.. Täispuit parkett, vaibad, nahkmööbel. Meetripaksused, krohvitud seinad. Ilus!

Uni oli hea, sest miks ta ei peakski olema. Voodi suur ja mugav, toad soojad ja vaiksed.. Pesemisvõimalused võtavad hetkeks isegi nõutuks, sest on kaks vannituba, kus on duššid, aga lisaks ühes veel ka mullivann. Iseenesestmõistetavalt ka hommikumantlid, sussid, pesemisvahendid, rätikud ja kõik muu selline. Kloostris!
Hommikusöök oli keskpärane – ei olnud mingit suurt luksust ega valikut, aga elementaarne ja vajalik oli kõik olemas. Pigem nagu kontinentaalne hommikusöök.

Kui keegi peaks Minskis soovima restorani külastada, siis vähemalt meie keskmise palga puhul sealse restoraniarve nägemise pärast küll muretsema ei pea. Näiteks selle suurepärase hotelli restorani menüüs maksis väga korralik praad ca 7 eurot ja pits viina 40 senti. Nelikümmend senti! Supi, ehk korraliku seljanka, sai kätte umbes paari euroga.
Viina ma ei joo, nii et 40 senti oli nagu maast leitud.
Õhtusöögi arveks kujunes umbes 12 eurot ja see oli ikka korralik, mitmekäiguline ja desserdiga õhtusöök. Restoranis!

Suurepärane kogemus selle hotelliga seljataga, pidin ennast kell 12 välja kirjutama. Järgmine hotell ei asunud sealt väga kaugel, ehk umbes paar kilomeetrit. Hotell Buta.

Väike kahtluseuss närimas, jõudsin mõni minut peale 12 Buta hotelli ette. Hotelli reeglite järgi algab sissekirjutus kella kahest.
Läksin siiski vastuvõtuleti juurde ja küsisin võimalikult viisakalt, kas ehk mu tuba juba valmis ei ole.
Ja muidugi, milles küsimus! Teie tuba on juba valmis ja ootab teid..

(Jah..Peab tunnistama, et minu arusaamine Valgevenest võis olla väheke vildakas. See on tegelikult ilus, puhas ja hoolitsetud riik. Seal elavad sõbralikud inimesed – absoluutselt kõik, eranditult kõik, kellega ma suhtlesin, olid sõbralikud. Ja see polnud  mingi “keep smiling”, sest enamik ei saanud arugi, et ma olen turist. Mu vene keel on päris hea ja enamik kohalikest suhtleski minuga nagu kohalikuga. Ühes bensiinijaamas näiteks pakuti mulle kohvi ja hamburgeri ostmise ning sõbraliku vestluse järel ka kütusefirma sooduskaarti, millega ma saaksin bensiiniliitri edaspidi 5 kopikat odavamalt. Kliendikaardi oleks saanud tasuta. Kui ma ütlesin, et kahjuks olen ma turist ja pean ära sõitma, siis küsiti, et millisest Venemaa linnast ma tulen)..

Hotell ise on muidugi suursugune, nagu sellise klassiga viietärnihotell peakski olema. Kõik teretavad ette ja taha. Isegi natuke piinlik on. Käin seal oma T-särgi ja teksaste ning tossudega ülikonnastatud ja lipsudega turvameestest mööda. Suured nagu kapid, noogutavad iga kord, kui neist möödun..”Tere” ja “head aega” muidugi käib sellega kaasas.

Väike jõusaal, bassein, saun jms muidugi kõik hinna sees. Parkimine autole maja ees, tõkkepuuga eraldatud privaatsel parkimiskohal. Tuba on väga maitsekas, väga mugav. Kõik, mis vaja, on olemas. Vaip põrandal, luksuslik täispuitmööbel. Wi-fi. Suur TV.

Hotelli interjöörist õhkub samuti luksust, väga kaunilt kujundatud korrused ja koridorid – maalid seintel, antiikne mööbel, väikesed kristalllühtrid. Läbi kuue korruse kõrgub fenomenaalne kristalllühter, mis on minu arvates võiks pretendeerida maailma suurimale lühtrile. Ma pole elus näinud midagi sarnast. Ja see pole ju mingi maailmaimede muuseum, vaid kõigest hotell. Sõidad klaasseintega liftiga fuajeest üles, kuuendale korrusele ja kõik see aeg saadab sind üks lühter kogu oma ilus ja suuruses.

Hotellis on palju igasuguseid lisateenuseid, millest üks mulle huvi pakkus. Massaaž. Massöör tuleb sulle numbrituppa, laotab oma laua sinna, kõik puhas ja steriilne. Puhtad rätikud, turvakleepsuga õlipudel, lina lauale.
Noormees, hoolitsetud välimusega ja ideaalses füüsilises vormis, küsib luba vannitoa kasutamiseks, peseb seal hoolikalt oma käed ning vahetab riided!
Tund aega massaaži maksab 15 eurot ja see oli parim lõõgastav massaaž, mida ma olen kogenud. Täielik zen. Juba kümnendal minutil jäin lihtsalt magama..Ühel hetkel patsutati mulle väga delikaatselt õlale ja küsiti, kas ma jäin massaažiga rahule..

Õhtusöök restoranis oli lihtne, tegin valiku kõige “valgevenelikuma” rahvusroa kasuks, milleks olid kartulipannkoogid hapukoorega. Lihtsalt kogemuse mõttes tahtsin Valgevene ehedat kööki maitsta. Oli päris maitsev.
Lisaks käisin veel saunas, mis oli seal hotellis sisuliselt ideaalses ja luksuslikus seisukorras soome saun, koos väikese basseiniga. Saunas oli kasutatud puiduna eksklusiivset puitu, ilmselt termoabach ja seeder, mis oli veel lisaks mustrisse lõigatud. Sauna ukse eest said võtta endale rätiku istumise alla ja plätud jalga. Teler seinal, muusika mängimas..

Töötajad kõik abivalmis, viisakad, lahked. Väga, väga positiivne kogemus sellest hotellist. Ja üldse kogu Valgevenest. Ei meenu ühtegi negatiivset kogemust, kui liivapuisturid välja arvata. Aga see on pigem nagu tööõnnetus, nii et see mu tuju küll kuidagi ei rikkunud. Paar täket autol on pigem nagu mälestus reisist, kui tujurikkuv emotsioon.

Sõitsin veel ehedama kogemuse mõttes Minskis metrooga (maksis mõned kopikad), bussiga, trolliga.. Käisin kohalikes kauplustes, ostsin pizzat, uudistasin Minski peakirikus ning lihtsalt tänavatel ringi ja nautisin kõike seda mida Minsk pakkus.
Kohvikuid, kaubanduskeskuseid. Kohalik kraam väga odav, Euroopast toodud kraam – näiteks margiveinid – aga peaaegu sama kallid kui meil. Kohalikule ilmselt siis roppkallis.

See on puhas, hoolitsetud ja turvaline linn, nagu ka ülejäänud riik. Ei tundnud seal kordagi ennast ebamugavalt või ohustatuna. Isegi mõtet ei tekkinud, et peaks kuidagi oma rahakotil silma peal hoidma või mobiiltelefoni sügavale põuetaskusse peitma. Inimesed on jutukad, lahked, abivalmis.

Maanteed päris heas korras, hooldatud, sealhulgas on Valgevenes ka kiirteed – küll tasulised, aga need summad on eurooplase jaoks ikka suhteliselt väikesed.

Piiriületusel tagasiteel küsitakse näha tervisekindlustust, rahvusvahelist juhiluba ja rohelist kaarti – mis natuke hämmastust küll tekitas, sest kas neid mitte riiki sissesõidul ei peaks kontrollima – ning auto tollideklaratsiooni, kontrollitakse auto salong ja pagasiruum veelkord üle, aga ei mingit kiuslikku, üleolevat või pahatahtlikku ajakulutamist. Veerand tundi ja ma olin juba Leedus.

Kahtluseta, siia riiki võiks näiteks suvel, uuesti tagasi tulla.

***

Vajalikud dokumendid autoga Valgevenesse reisimiseks ja viisa saamiseks:
pass, kehtivusega vähemalt kuus kuud;  eeltäidetud viisataotlus (leiab internetist ja saab välja printida),  kaks värvilist fotot viisataotlusele, küllakutse ametlikus vormis, tervisekindlustus. Viisa maksab 25 eurot, tasutakse kohapeal, kaardimaksega.

Piiril kontrollitakse või võidakse kontrollida: pass, viisa kehtivus, tervisekindlustus, auto tehniline pass (omanik roolis), auto tehnilise ülevaatuse kehtivus, “roheline kaart”, rahvusvaheline juhiluba (koos EU juhiloaga). Kontrollitakse sõidukeid, olge valmis kontrollimise ajaks sõidukist väljuma ja kõike ette näitama.

Kohapeal, piiripunktis, tuleb täita auto tollideklaratsioon, millest üks koopia jääb autojuhi kätte ja see tuleb tagasi sõites uuesti esitada.
Lisaks tuleb varsti peale piiripunkti, paremat kätt, minna läbi BellTolli teenindusest (kütusetankla), kus tuleb täita avaldus, saada umbes 40€ euro eest piiksuv aparaat (sest ta piiksub iga kord, kui algab või lõpeb tasuline tee). See tuleb paigaldada auto salongi, paremale poole tuuleklaasi ülaserva (kinnitub kleepekaga, mis on aparaadiga kaasas). Selle summa sees on juba ka kiirteetasud ja aparaadi tagastamisel saab 20€ tagasi, kantakse tagasi maksja pangakontole. Maksmiseks saab kasutada krediitkaarti, pangakaarti. Piiksuaparaati võib ka mitte tagastada, siis jääb see endale 20 euro eest mälestuseks.
Kõik dokumendid ja tšekid – hotelliarved, BellToll, auto tollideklaratsioon, piiril saadavad paberid, propuskid jms – alles hoida kuni Valgevenest väljumiseni! Kõikides hotellides ja majutusasutustes on sisseregistreerimiseks vajalik esitada pass. ID-kaart Valgevenes ei kehti. Eesti juhiluba kehtib ainult koos rahvusvahelise juhiloaga.

Käibel on kohalik valuuta, Valgevene rubla. Valuutat saab vahetada suuremates linnades pea igal pool, rublasid saab välja võtta ka pangaautomaatidest, neid on seal samuti piisavalt. Metroo, trollid ja bussid maksavad kopikaid, taksohinnad on võrreldavad Eesti kõige odavamate taksohindadega või isegi alla selle.

 

Mina ja Saksamaa (Zugspitze)

Selle reisi olin ma oma mõtetes ammu paika pannud. Täpsemalt detsembris. Esimese majutusbroneeringu tegin detsembri lõpus – 1. juuniks. Jaanuari alguses panin ülejäänud plaani paika.

Plaan ise oli lihtne, vähemasti paberil. Mõtetes planeerisin isegi varianti “10 päeva, 10 riiki, 10 tippu”, kuid realistina oli kindel plaan poole vähemaga leppida. Mul on vaja karuandresele ju järgi jõuda ja Euroopa 45 tipu tegemiseks ei jätku mul lihtsalt aega, kui aastas ainult 2-3 tipuga piirduda.

Seega saigi pandud marsruut paika Zugspitzeni. Vast piisab selleks korraks. Ikkagi viis riiki juures. Mis sest, et üks siinsamas kodumaal asub.

“Ametlikult” oli mul ju võtmata ka Eesti kõrgeim tipp, Suur-Munamägi. Kunagi lapsena sai vist bussiekskursiooniga seal käidud, aga “teadlikus” elus ei mäleta sellest midagi.
Kui sa tahad 45 Euroopa tippu ära teha, siis oleks kena, kui need on kõik dokumenteeritud.  Eks ta muigega “saavutus” ju ole, see Munamägi, aga mingis mõttes ka tegelikult tore algus reisile.

Päev 1

Saigi siis 1. juuni õhtul Tallinnast Lõuna-Eestisse sõitu alustatud. Mazdaga. Nagu ikka.

Esimene öömaja oli planeeritud Lõuna-Eestisse. Mitte, et see teab mis hädavajalik oleks olnud, aga mulle on Lõuna-Eesti alati meeldinud ja miks mitte veeta üks öö puhketalus ka Eestis. Koha nimi oli Suhka ja asub ta Võrumaal. Pidavat olema väga idülliline kohake.
Minekuga oli, nagu ikka, viimasel hetkel. Kell kuus õhtul Tallinnast minema ja GPS juhatas mu kenasti Suhka puhkemajani. Paar kabanossipeatust ja kohvi.

Esmalt ehmatas kohale jõudes see kohake natuke ära, sest ühel pool teel asus vägagi kaasaegne  elumaja koos kohaliku tuletõrjedepooga ja suure parklaga ning teisel pool välimuselt lihtne maamaja. Tundus väike pettumus idüllilisest puhkemajast.

Parkisin siiski auto ära ja maja poole liikudes tuli perenaine uksele vastu. Aeg oli juba päris hiline, aga perenaine oli siiski rõõmsameelne. Väga pikka juttu ei teinudki, aga ütles, et minu tuba on teises majas. Tuletõrjedepoos või?

Õnneks mitte. Maja taga üle väikese lagendiku minnes oli metsa servas veel üks maja. Ja see oli tõeliselt kaunis maja! Vana ja väärikas, tunda oli meistri kätt, loomulikult kõik puit ja kivi. Millised puunikerdused räästa all!
Ja kui ma toaukse lukust lahti tegin ning tuba nägin, siis ma vist isegi ütlesin midagi. See võis olla “wow!.. Jah, nii see vist oligi. Nagu lubatud, see oligi imeilus!

Kuna aeg oli hiline, siis väga pikalt seda ilu ei imetlenud, käisin duši all ja kukkusin voodisse. Pikk töönädal – pigem kuu – oli ju seljataga.
Voodi oli kuninglikult mugav, padjapüürid ja voodilinad lõhnasid värskuse järele. Üle minuti magamajäämiseks küll ei kulunud.

Päev 2

Kuna perenaine oli õhtul üle küsinud, mis kellaks hommikusöök valmistada, siis kell 7 tundus optimaalne olevat. Nii siis saigi kokku lepitud. Kell 6.30 äratus, vee- ja seebimõnud ning asjad kokku. Kuidas mulle meeldib varahommikune dušš! Värskus!

Söögilaud oli kaetud teise majja ja tegelikult oli seegi maja seest väga ilus. Ei midagi mõttetult moodsat ega kaasaegset. Söök oli serveeritud savist taldrikutel, kohvitassid ja isegi kohvikann oli savist. Väga lahe. Hubane.
Hommikusöök ise oli lihtsapoolne, aga piisav selleks, et kõht täis saaks. Praemuna oli ka, seda olin ma hommikuks palunud teha. Konservhernestega.
Perenaisega veel veerand tundi juttu aetud, oli aeg tänase esimese “tipu” poole sõita. Hommik oli väga ilus. Päike paistis ja oli soe. Kaunis hommik. Meeleolu hea. Ilus!

Kuna Suur-Munamägi jääb Suhkast ainult 7 kilomeetri kaugusele, siis olingi 5 minutit hiljem seal kohal. Katsusin võimalikult väärikalt ja austusväärselt võtta need 400 meetrit jalutamist, mis autoparklast tippu jõudmiseks käia tuleb.

Kell 8 sai siis võetud “ametlikult” Eesti kõrgeim tipp, Suur-Munamägi, 318 meetrit.

Torn oli kinni, ühtegi inimest ei olnud, täielik vaikus. Kui linnulaul välja arvata. Tagasi alla parklasse ja suund Läti poole.

Esimene emotsioon, mida Läti piiri ületamisest mäletan, on kehvas seisukorras maantee. See oli esimene kord, kui tekkis mõte, kas mu auto ikka peab sellele reisile vastu.. Auto on siiski 17 aastat vana ja sõitnud pool miljonit kilomeetrit läbi. Aga ta on mulle väga armas. Sõber.

Lätis midagi muud plaanis polnudki, kui ainult tipp ära võtta. “Tipp” on Läti kõrgeima mäekünka kohta muidugi veel suurema liialdusega öeldud, kui Suur-Munamäe kohta, sest see on madalamgi, kui Eesti kõrgeim punkt. Täpsemini siis 312 meetrit, veel täpsemini aga 311,94 meetrit. Nii targad inimesed väidavad, ise pole küll üle mõõtnud.
Inimene muidugi sellest sentimeetrite mängust midagi aru ei saa ja teerada tipuni on kerge jalutuskäik päris ilusas kohakeses. Ilm oli päikesepaisteline ja väga soe, temperatuur oli +28 kraadi. Võttis isegi naha märjaks, see “tippu” jõudmine.

Aga võetud ta sai ja Läti, kõige oma 311,94 meetriga oli alistatud. Lätlastel on samuti Suur-Munamäe vaatetorniga sarnane ehitis püsti pandud, aga muidugi selle odav, puidust  koopia. Eestil on kõrgem mägi ja uhkem torn!

Edasi kurss Leedu peale. Leeduga on mul kahjuks sellised kogemused – et ei midagi head. Võib olla elavad seal väga toredad ja lahked inimesed ja see on igatepidi kena ja ilus riik, aga autojuhina seal riigis.. No see on ikka jube väsitav. Kurnav.
Kõrvalmaanteed on paiguti nagu kohaliku kolhoosi tee silohoidlani – lipp-lipi peal, lapp-lapi peal.. Auke on maanteedel parandatud vist nii, et auku on visatud labidatäis asfalti ja siis labidaga korra peale patsutatud. Muhk. Ja neid muhke ja lohke on seal tuhandeid. Miljoneid. Ja see ei mõju auto vedrustusele kindlasti mitte hästi. Närvidele ka muidugi.

Lisaks õnnestus mul saada Leedus ka ilmselt elu suurim kiiruskaamera trahv, sest kuna Leedus teavad ainult kohalikud kus mõne märgi mõjupiirkond lõpeb ja kus algab, siis võõral seal orienteeruda on keeruline. Seetõttu oli paras üllatus, kui ma mingil hetkel kiiruskaamerat märkasin ja selle alt umbes 90 km tunnikiirusega läbi tuhisesin ning seejärel veel 100 meetrit hiljem asula lõppu tähistavat märki nägin. “Asula” ise koosnes vist ühest majast kilomeetrisel, sirgel teelõigul. Asulas on lubatud piirkiirus 50 km/h, mõnes väiksemas vist isegi 40 km/h. Jube segane lugu.
Trahvi pole koju saadetud, aga loodetavasti ta ikka tuleb. Väga huvitaks, kui suur see summa on.

Ühesõnaga, Leedust on targem lihtsam kõige otsemat teed läbi sõita, et säästa ennast, autot ja rahakotti. Aga kahjuks asub Leedu kõrgeim tipp sellises kohas, et sa pead Poolasse sõites ikka korraliku ringi tegema. Lausa Valgevene piiri ääres asub.

Aukštojas. Leedu kõrgeim tipp. 293,84 meetrit. Balti riigid on ikka kole lamedad. See pole enam üldse huvitav, kui sa võtad ühe päevaga kolm tippu, mis pole üldse tipu moodigi. Mingi suvaline küngas. Tavaline maastik ümberringi.
Aga võetud ta sai ja igaks juhuks käisin ära ka Jouzapine otsas, sest veel mõned aastad tagasi peeti just seda tippu Leedu kõrgeimaks (293,6 m). Paar kilomeetrit kulus selleks käimist. Aga selle eest nägin ma ilusaid loomi, kellukesed kaelas. Lambad vist.

Igatahes, edasi, seltsimehed! Kolm “tippu” võetud. Ees ootab Poola.

Poolasse sisenedes tunned kohe erinevust Leeduga. Maanteed on paremas seisus, liiklusmärgid on väga selged ja informatiivsed. Iga asula ees on konkreetne asula märk ja seda on võimatu mitte tähele panna (erinevalt Leedust). Ja Poolal on oma raha. Seegi on päris huvitav kogemus, arveldada zlottides. Ja kui odav seal kõik on! See on kohati absurdne, millised hinnad seal on.

Lihtsaima näitena – Poola zlott on neli korda odavam kui euro, aga hinnad on zlottides samad, mis Eestis eurodes. Kui näiteks Eestis maksab liiter pudelivett 1 eurot, siis Poolas 1 zlott. Mis teeb siis 25 eurosenti.
Minu öömaja, mis oli muuseas väga ilusas kohas ja mis tegelikult on pigem kodumajutus (Poolas on see väga populaarne majutusviis, muuta oma suur maja hotelliks), maksis 9 eurot. Selle raha eest saab: järvevaate ja rõduga kaheinimese toa maja teisel korrusel, TV, Wi-fi, WC, dušš+vann (šampoonid-seebid-dušigeelid hinnas), käterätikud, puhas voodipesu, pesumasina kasutamise võimalus, köök ja privaatne parkimine autole aias. Üheksa eurot!

Peremees oli ülisõbralik. Pursib rääkida vene keelt, ja sellega saime asjad aetud. Inglise keelt oskab mõned sõnad samuti.
Kuna ma olin 830 km ühe päevaga maha sõitnud ja polnud korralikult süüagi jõudnud, mainisin seda ka võõrustajale.
Kümne minuti pärast koputati mu toauksele ja paluti lahkesti alla õhtust sööma. Laud oli kaetud pererahva enda kööki ja perenaine oli mulle kõike head-paremat lauale kokku kuhjanud. Istuks nagu sugulaste juures lauda. Peremees istus ka ise lauda ja võttis kapist välja omatehtud viinamarjaveini. Kasvatabki ise viinamarju ja teeb sellest veini. Oli väga hea ja magus vein. Kõrvale siis praemuna singiga, juust, vorst, seened ja enam-vähem kogu ülejäänud külmiku sisu. Raha küsiti õhtusöögi eest täpselt nii palju, kui ise annad!

Sõnatuks võtab. Üheksa euro eest selline teenindus. Hommikusöök on samuti muuseas selle 9-eurose hinna sees.

Kõrvalepõikena võib lisada, et ka tagasiteel ööbisin ma Poolas hotellis, mis asus mitme sajandi vanuses lossis. Ja see oli üks ilusamaid lossihotelle, milles ma kunagi ööbinud olen. Tõeline ilu ja luksus ja ainuke hotell, kus ma oleks äärepealt võtnud veel üheks ööks toa ainult sellepärast, et see mulle nii meeldis. See polnud küll enam 9-eurone tuba, aga mitte ka nii kallis, kui viietärnihotellist eeldada võiks.

Päev 3

Hommikul oli ärkamine kerge, meeleolu oli kuidagi optimistlik. Veeprotseduurid ja seejärel alla hommikusöögilauda. Kohv, saiakesed, võileivad ja peremehe endapüütud kala. Selline lihtne kontinentaalne hommikusöök, aga see-eest koos peremehega. Ja see loob väga hea tunde, kui peremees isiklikult igat klienti nagu oma kõige kallimat külalist teenindab. Ülipositiivne kogemus ja hea päeva algus. Jätsin tuppa kapiservale peremehele ka arvestatava jootraha, sest 9 eurot ei ole mõistlik summa sellise täisteenindusega majutuse  eest. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline.

Hoovist välja sõites tuli peremees veel värava pealegi ning saatis mind käeviipega teele. Ma tunnen ennast õnnelikuna.

Tänane plaan oli tegelikult väga lihtne – natukene üle 800 km sõitu, otse Tšehhisse välja. Sest täna peaksin ma plaani järgi ööbima hotellis “Veronika”, mis asub Pec pod Sneškou nimelises linnakeses.  Et siis järgmisel hommikul Snežka tippu minna võtma.

Et mul juba eilsest oli üle 800 km seljataga, ei tundunud muidugi järjekordsed 800 km üldse lõbusad. Sai küll planeeritud pühapäevane päev Poola läbimiseks, aga eks ta ole tüütu ikka.

Ja nagu arvata oligi, siis poolakate lemmiktegevus on ehitada. Peamiselt maanteedel ja püstitada sealjuures kõikvõimalikke tõkkeid, estakaade, liiklusmärke, kiirusepiiranguid, ajutisi valgusfoore ja ümbersõite. See on vist kestnud neil juba sada aastat ja see ei paista mitte kunagi lõppevat.
Pühapäev, aga maanteedel on ikka kilomeetrite pikkused ummikud, seisakud ja teetööd. Päike paistab, õues on 28 kraadi sooja, õhk ei liigu. Ja minu autos sellist asja nagu konditsioneer, ei ole. Mitte, et ta ei töötaks, aga pole olnudki.
Aga mis see väike higistamine ikka teeb. Vett oli autos piisavalt varutud ja mingit suuremat ohtu, kui kuumarabandus, ei olnud ette näha.

Poolas kogesin ma seoses teetöödega ka üht kõige kummalisemat nähtust kogu oma reisi vältel.

Järjekordses ummikus passides, kuskil keset Poolat, vaatasin igavusest Google Mapsist, et kui ma nüüd veel pool kilomeetrit edasi saan, siis keerab üks tee metsa vahele ja sealt nii- ja naapidi edasi minnes jõuan 3-4 kilomeetrit eespool samale maanteele välja. Et pääseks ummikust välja ja mis see kõrvaltee ikka hullu saab olla. Noh – et olen kaval. No ei viitsi enam tunniga ühte kilomeetrit venida. Hotelli broneering jookseb ka peale.

Poole tunni jooksul olingi pool kilomeetrit edasi liikunud ja keerasin sinna kõrvalteele.

See oli üks tähtsusetu, täiesti mõttetu metsatee. Polnud seal maju, polnud seal asustust. Aga kogu see tee, absoluutselt kogu see teelõik, vist mingi 3-4 kilomeetrit, oli munakivitee! Ja mitte sellised suured kivid, nagu Tallinna vanalinnas, vaid palju pisemad, umbes Rubiku-Kubiku suurused.
See oli lihtsalt täiesti ebareaalne. Kivi kivi kõrval, terve autotee laiuselt, kilomeetrite pikkuselt. Väga hoolikalt laotud, muuseas. Ilus töö! Miljonid kivid üksteise kõrval..

Kuna ma lootsin kogu aeg, et see unenägu kohe-kohe lõpeb, sõitsin ikka edasi. Auto lihtsalt ägises selle vibratsiooni käes ja mina vist ka. Hiljem mõtlesin, et ehk oli see mingi kunagine kohalik maantee, mida mööda hobuvankritega sõideti. Sest midagi targemat ma välja ei suutnud mõelda.

Lõpuks pääsesin mina – aga palju rohkem siiski auto -, sellest imetabasest õudusest ja saime maanteele tagasi. Ummikuid enam ei olnud ja varsti olid algamas ka kiirteed. Tšehhini aga oli ikka veel üksjagu maad sõita.

Vahepeal jõudis mulle mitu korda helistada ka murelik hotelli peremees, sest minu planeeritud kohalejõudmise aeg lükkus edasi. Peamiselt ummikute tõttu, kuhu ma kaotasin mitmeid tunde. Ilm oli ilus ja loodus samuti. Soe ja päikesepaisteline.

Tšehhisse jõudes juhatas GPS veel mind ka vale “Veronika” juurde, mis küll õnneks ainult 100 kilomeetrist ringi tähendas. Lõpuks kujunes päevaseks läbisõiduks 14 tundi ja 910 km. Päris ropp, jalad olid väheke kanged juba.

Sellepärast oli väga mõnus tunne, kui lõpuks hotelli ette jõudsin. Hilisõhtul. Heaolutunne seisnebki tegelikult sageli pisiasjades, seda tuleb ainult osata kogeda.

Hotell ise on küllalt tagasihoidlik, kuid siiski puhas ja viisakas. Lihtne sisustus, väike TV, duširuum, WC ja wi-fi. Rätikud, puhas voodipesu. Kusjuures wi-fi oli selles hotellis parim, mida ma reisil üldse kogesin. Ülikiire.
Paljudes Euroopa riikides on alati kättesaadav kvaliteetne mobiilne internet ja wi-fi tegelikult harvaesinev nähtus. Eestis olen ma harjunud, et mobiilne internet on absoluutselt igal pool ja igal ajal kättesaadav, seepärast tuli üllatusena, kui mul Poolas ja Tšehhis sageli ei õnnestunud isegi alevikus mobiilset netti kasutada. Isegi mitte helistada ei õnnestunud igal pool. Leviaugud olid kümnete kilomeetrite ulatuses.

Kuna kellaaeg oli juba hiline ja lõuna pool läheb ka varakult pimedaks, polnudki palju muud teha, kui magama minna. Vist jõudsin küll enne ka ühe filmi ära vaadata, mida väike TV-ekraan pakkus. Tšehhi keeles muidugi. TV kinni ja vajusin minutiga unne.

Päev 4

Hommikul oli äratus kell 8. Täna oli juba natuke põnevamat päeva oodata, sest Snežka on päris korralik mägi. Hommikusöök oli hotelli restoranis, kontinentaalne. Lihtne.
Hotellikoer oli väga armas ja sõbralik, nime kahjuks enam ei mäleta. Istus ustavalt kogu aeg peremehe kõrval, talle oli selleks oma koht ette nähtud.
Hotelli omanik muuseas ei räägi inglise keelt ja suurem osa suhtlusest toimus käemärkidega. Inglise keele oskus on üldse pigem nagu väikeriikide – näiteks Eesti – privileeg. Suuremad riigid ennast selle keele õppimisega ei vaeva.
Näiteks kui ma küsisin, kui kaua Snežka tippu minek aega võtab, siis näitas ta alguses kümmet sõrme ja lisas juurde, et “minute”. Sain aru, et ta mõtles köisraudteed, mis linnast tipuni sõidutab.
Kui ma raputasin pead ja tegin paar kõndimisliigutust, sai ta sellest aru ja arvas, et “neli sõrme”  oleks piisav aeg tippu jõudmiseks.

Suutsin veel kuidagi kätega küsida, kas ma võin oma auto hotelli parklasse jätta – mida ka lubati -, võtsin seljakoti selga ja hakkasin tipu poole minema. Ilm oli ilus ja soe, kõht täis ja meeleolu hea. Mul on ilmadega ropult vedanud.

Üllatusena tuli, et kogu linnake alles magas, kuigi kell oli juba üheksa. Poed kõik kinni, turismiputkad kinni, liiklus olematu. Vähemalt üks pagaritöökoda oli lahti, sealt sai kaasa võetud paar liitrit vett ja suund Snežkale.
Tšehhi tundub väga odav riik olevat. Täpselt hindasid ei tea, sest seal on Tšehhi kroonid käibel ja ma ei vaeva oma pead valuuta konverteerimisega, aga vist ei kulunud neid kroone väga palju.

Esimesed paarsada meetrit olid lihtsad. Mööda asfaltteed edasi. Siis ühel hetkel tuli keerata metsa, kus nö ametlik teerada ülespoole hakkas kerima. Mina aga vaatasin, et miks minna ringiga kui saab ka otse ehk teisisõnu köisraudtee all tundus olevat päris käidav maastik. Noolsirge tee tippu. Järsk, aga tehtav. Paningi teelt kõrvale ja otse köisraudtee alla.
Algus polnudki hull ja tempo oli päris kiire, kuigi tõus on korralik. Mingil hetkel aga muutus see maastik seal liiga raskeks – põõsastik, kiviklibu ja õnnetuseks ka vesine pinnas, mis kippus jalad märjaks tegema.
Pöörasin ära metsa. Ja see tundus tol hetkel olevat üks suur-suur viga, aga tagantjärele mõeldes – kõik on millekski hea.

Mets ise oli nagu mets ikka, aga ainult selle eripäraga, et selle metsaaluse kalle oli vähemalt 45 kraadi. Ainult varvaste peal seal edasi saigi. Ilmselgelt oli see väga otsene tee tippu, aga see oli meeletult raske, kuna tõusunurk oli lihtsalt ropp. Iga sammuga tõusid pool meetrit.
Ühel hetkel astusin ma mingi mahalangenud puu peale, see oli pehkinud, murdus mu jala all ning ma veeresin – või pigem kukkusin – umbes paarkümmend meetrit allapoole. Õnneks hoidsid saapad kõõlused paigas ja peale mõnede kriimude kätele midagi hullu ei juhtunud. Kui ehmatus välja arvata.

Aga ma leidsin seal ka midagi ilusat. Ühe vapustavalt kauni mägioja. Justkui photoshopitud pilt. Maagiline. Kivine, rohelise ja sinaka samblaga kaetud. Kuna see oli tihe ürgmets, kust ainult mõned üksikud päikesekiired läbi tungisid, siis võttis see violetsetes värvides sammal ja oja seal hämara metsa all väga huvitavaid ja ebamaiseid  toone. Müstiline! Oja vaikne sulin, kargelt puhas vesi – kui hea vee maitse! Lihtsalt nautisin seal veerand tundi seda ilu. Mobiilikaamera kahjuks seda ilu ei suutnud tõetruult salvestada, kuna oli liiga hämar.

Mingil hetkel jõudsin ka väiksemale lagendikule ja vaevalt viie-kuue meetri kauguselt jooksis minu eest läbi metshirv. Ilus ja graatsiline.
Üldse oli loodus seal väga ilus, üks ilusamaid, mida olen näinud. Puutumatu, ürgne. Ma ei käinud ju matkarajal, vaid mööda mingit täiesti suvalist rägastikku. Oli raske, aga sellevõrra oligi huvitavam. Mulle meeldivadki kohad, kus keegi käinud ei ole. Seal oled ainult sina ja loodus.
(Hiljem, tipust tagasi tulles, olin ma isegi õnnelik, et ma ära eksisin ja seal rägastikus seiklesin, sest nö ametlik jalgrada mäetippu ja tagasi osutus üliigavaks asfaltkattega teeks). Moodne elu.

Mingil hetkel sain metsast välja ja nagu juba öeldud, jõudsin seejärel  igavale teerajale, mis siis lihtsalt läbi kõndides tippu viis. Viimased paarsada meetrit tõusu on küll päris väsitavad, sest tõus on küllalt järsk, aga midagi ekstreemselt hullu ei ole. Jõukohane igale vähegi sportlikumale inimesele.

Umbes “neli sõrme” pärast hotellist lahkumist jõudsingi tippu. 1602 meetrit. Tehtud!

Tipp ise oli korralik turistilõks, tundub, et iga tšehh peab auasjaks seal tipus ära käia. Seal võis olla isegi sadu inimesi, aga kõik nad olid sinna läinud köisraudteega, sest reaalselt ei tulnud mulle matkarajal vastu ühtegi inimest. Alla minnes vist siiski paar inimest tuli.
Tipus on nii muuseum, kirik kui ka kohvik, müüakse igasugust pudi-padi, jube sagimine ja trügimine  ja üldse tekib tahtmine sealt kähku jalga lasta. Mida ma tegingi. Mingit adrenaliinilaksu sellelt mäelt kahjuks ei saa, kuigi teatav rahulolu siiski.

Tagasitee on sisuliselt jalutuskäik allamäge mööda mägirada ja seejärel asfaltteed ning  võtab paar tundi. Hotelli ette jõudes tundsin küll juba päris korraliku väsimust, sest ülesminek võttis ikka võhmale. Kuus tundi siiski pidevat liikumist, nendest neli ülesmäge. 2000 kilomeetrit autosõitu samuti seljataga. Väsimus hakkab kohale jõudma. Aga Zugspitze on alles ees.

Enne Zugspitzet aga veel üks vahepeatus Münchenis. Hotellis, mille ma broneerisin viis kuud varem. Asukoht väga hea, kiirtee lähedal, mugav mahasõit kiirteelt. Piltide põhjal hubane ja tore hotell. Ja soodne, kuna broneerisin varakult. Broneerimisel täitsin ka erisoovide lahtri, kus teatasin saabumisajaks 20.00-21.00.

Kell pool üheksa jõudsingi hotelli ette. Kui sa oled terve päeva autoga sõitnud, sealjuures juba kolmandat päeva järjest ja võtnud ka paar mäge vahelduseks, siis on päris hea tunne olla kuskil kohal. Et saad jalad sirgeks lasta ja lihtsalt horisontaalasendis olla. Voodis näiteks.

Aga ei saanud jalga sirgeks lasta.

Vastuvõtuletini jõudes ei olnud seal kedagi. Ootad viis minutit, ikka pole kedagi. Kümne minuti pärast loivas üks mees ruumi ja istus leti taha. Rääkis vigast saksa keelt ja natuke ka inglise keelt.

“Mis teil oli”?
“Mul oli tänaseks tuba broneeritud” (ulatan broneeringu kinnituse).
Mees vaatab paberit, uurib midagi arvutist ja ütleb, et vabu tube pole. Üks tuba vist isegi nagu oleks, aga mitte selle raha eest. Nii odavalt me tube välja ei müü, meil on hooaeg! Pead juurde maksma!
Mina vastu, et mis mõttes nagu, “nii odavalt me tube välja ei müü ja maksa juurde?”. Mul on ju broneering bookingus tehtud, kokkulepitud hinnaga, makstud! Kõik paberil kirjas.

Mõttetu oli selle aferistiga seal vaielda, tema oli kindel, et ma peaksin maksma kolm korda rohkem kui broneeringus ettenähtud. Kui ei maksa, siis tuba ei saa.

Loomulikult ei kavatsenudki ma sinna hotelli jääda. Ei algse hinnaga ega ka juurdemaksmisega. Põhimõtteliselt ja vist ka iseenesestmõistetavalt.

Istusin autosse ja helistasin booking.com telefonil. Kuna aeg oli juba hiline, siis rahvusvahelisele numbrile. Pool tundi kulus igasugustele asjaajamistele ja kokkulepetele ning mulle leiti uus hotell Müncheni kesklinnas.
Ja nagu ma alati olen arvanud, et iga asi on millekski hea, oli see nii ka seekord. Hotell oli väga korralik – et mitte öelda, soliidne. Näiteks autole turvaline koht valvega maa-aluses garaažis, jõusaal, saunad. Ilus ja puhas. Kõik pesemisvahendid, rätikud, loomulikult ka voodilinad jms olemas. Korralik voodi, puhas tuba. Väga moderne. Hommikusöök. Loomulikult wifi ja muu elementaarne.
Siinjuures annaksin “Bookingule” väga kõrge hinnangu, kuna nad leidsid mulle kiiresti uue hotelli ja lubasid enammakstud raha tagasi maksta, kuna see uus hotell oli muidugi ka kordades kallim. Väga professionaalne teenindus.
Lõpuks küll jäigi mul see raha bookingult puhtast laiskusest tagasi küsimata, aga see ei ole enam nende süü.

Päev 5

Õnneks koitis täna uus päev ja ma võisin selle vahejuhtumi unustada. Hommikusöök, liftiga alla garaaži ja sihiks Garmich-Partenkirchen. Väike saksa linn, kus kunagi  taliolümpiamänge peeti.

Kuna ajagraafik oli paigas, siis peale paari väiksema peatuse linnas palju aega polnud. Siiski sai tehtud üks peatus ka kohalikus Burger Kingis ja sealt jällegi üks meeldejääv kogemus endale hankida.

Nimelt ostsin ma omale tavalise eine, nagu seda “burgerirestoranides” ikka pakutakse. Burger, friikad, coca, ketšup, majonees. Panin toidu kandikuga lauale ja läksin käsi pesema. Elementaarne.
Kui ma maksimaalselt kahe minuti pärast, laua juurde tagasi jõudsin, istus minu eine taga üks vanem, kodutu välimusega proua ja kugistas kahe suupoolega minu toitu. Igaks juhuks oli ta hammustanud nii burgerit, loopinud laiali friikartulid ja rüübanud ka cocat, et mul vist mingil juhul ei tekiks tahtmist midagi endale nõuda. Pakkus mulle siiski viisakusest saksa keeles rääkides, et kas ma tahan friikartuleid endale? Ja et jooki on ka veel üle poole topsi alles.. Ja et ta väga vabandab. Ja et tal on kahju, aga tal oli kõht tühi.

Ma vaatasin umbes kümme sekundit, natuke nõutult, seda kõike pealt ja ma mõtlesin, et Eesti on ikka maailma parim riik elamiseks. Tõesti on!

Istusin autosse ja sõitsin edasi, minu senine positiivne hinnang Saksamaast kui suurest heaoluriigist hakkas murenema.

Autoga olümpiastaadioni parklasse, kus kõigepealt 5 euro eest sai igaks juhuks kolmeks päevaks parkimispilet ostetud. Auto ära pargitud, riideid vahetama ja seljakotti pakkima.
Täpselt kell 12 Zugspitze poole teele.

Plaan nägi ette Knorrhütteni jõudmist. Mul oli seal koht broneeritud  ja kell 7 õhtul peaksin idee järgi kohal olema. 18 km, 1450 meetrit tõusu.
Kilomeetritega on matkates selline lugu, et matkates tundub see tühiasi, vähemasti paberil. No mis see 18 km ära ei ole. Aga kui hiljem näiteks linnas autoga 18 km maha sõidad, siis alles jõuab sulle see teekonna pikkus kohale. Ülesmäge. Seljakotiga.

Teeraja algus oli lihtne ja isegi nauditav. Ilus loodus, kuiv ilm. Samm oli igatahes reibas, sest esimesel kilomeetril oli tee ääres ka post, kust sai näha liikumiskiirust – minul oli see tol hetkel 6 km/h. Aga seda ainult seetõttu, et tõus polnud veel alanud.

Läbitud sai väike turistilõks, kanjonitaoline org, Partnachklamm. Päris ilus.
Aga järjekordne pettumus tabas mind just seal, kuna otsetee jaoks pidi maksma mõned eurod raha. Ja järjekordseks üllatuseks Saksamaal, ei olnud kohas, kus päevas liigub sadu ja tuhandeid turiste, kaardimakse võimalust. Sularaha mul kaasas ei olnud ja pidin seetõttu päris suure ringi tegema, et edasi pääseda.
Kui kanjon lõppes, hakkas teerada kulgema mägijõe kõrval. Tohutu hulk vett, mis mägedest alla tuli. Mis pani mind esimest korda mõtlema, kui palju lund üleval võib olla. On ju juuni varajane algus ja mägedes veel väga lumine.. Mina igatahes “kasse” ega kirkat üles kaasa ei võtnud, kuigi autos olid nad täiesti olemas. Aga kuna mulle on alati meeldinud ka väike riskimoment, siis otsustasin nad maha jätta ja ilma hakkama saada. Ongi põnevam.

Et aeg mägede jaoks veel liiga kevadine oli, andis märku ka see, et ma ei näinud peale Partnachklammi teekonnal Knorrhütteni mitte ühtegi inimest. Aga pikalt ei viitsinud ma selle üle arutleda.

Teekond orus oli täiesti talutav ja ilmal polnud ka viga, kuigi vahepeal sadas ka vihma. Siis sai natukene aega suurema kuuse all istutud, mõni võileib tehtud ning lihtsalt puhatud. Paar pilti ka.

Esimene väiksem üllatus tabas mind Reintalangerhütte juures. Ma võin natukene mõne numbriga eksida, aga kui ma olin käinud umbes 14 km ja arvasin juba peaaegu Knorrhütte juurde ennast jõudvat, siis Reintalangerhütte majal rippus silt, mis andis teada, et see hütt asub 1366 meetri kõrgusel.
Kuna Knorrhütte asub teatavasti 2052 meetri peal, siis lihtne arvutus näitas, et mul on järelejäänud kolme kilomeetriga 686 meetrit tõusu veel ees.. No see oli ootamatu.

Tekkis hetkeks mõte võtta tuba seal Reintali hütis. Päris ilus hütt oli, pigem isegi nagu hotellimõõtu. Paar inimest paistis seal liikuvat, kuigi sisse ma ei hakanud minema. Söök ja jook oli mul kaasas ja ei tahtnud väga rütmi segamini ajada.

Seljakott jälle selga ja edasi. Umbes pool kilomeetrit veel minna ja siis tuli sein vastu. Org lõppes ja vaatepilt, mis avanes, ei olnud just optimismi sisendav. Oli küll muljetavaldav, aga mitte lõbus. Kolmesajameetrised mäed otse ees. Tõusunurk päris järsk, pinnaseks kiviklibu.

Jalad annavad kiviklibul kogu aeg tagasi, tõus on nii järsk, et iga paari sammuga võtad pool meetrit tõusu. Astud sada sammu ja kui tagasi vaatad, oled juba mitukümmend meetrit tõusnud. Loomulikult tähendab see tohutut energiakulu, mis inimese puhul väljendub kõrges pulsis ja higi voolamises.

See oli esimene mägi elus, kus ma sain päris korraliku “haamri”. Ilmselt suuresti ka seetõttu, et ma olin siiski nelja eelneva päevaga sõitnud üle 2200 km, võtnud paar päeva tagasi ka Snežka ja ning ka täna juba 16 km jala läbinud, 15-kilose seljakotiga. Vist jõudis väsimus kohale.

Väike puhkus. Vahetasin särgi ja sokid, võtsin müslibatooni ja vaatasin GPS-i pealt, palju veel minna on. Vahemaa minu asukohast Knorrhütteni 1200 meetrit. Mingil huvitaval kombel annab see mulle energiat juurde, kui ma tean, palju maad sihtkohani veel minna on. 1200 meetrit, see on kolm staadioniringi. Aga muidugi ainult puhast tõusu.
Mäe peale ju ei jää ja tagasi ka ma ei lähe. Põhimõtteliselt. Tuleb edasi minna.

Väike mõttepaus, paar minutit enesekindluse taastamist ning liikusin edasi. Vahepeal sai paarsada meetrit isegi täiesti talutavalt tõusu edasi ronitud ja paistma hakkasid ka esimesed lumeväljad. Lumi oli vastikult libe ja samas pehme, kohati ka väga sügav. Aeg-ajalt vajusid jalad puusadeni sisse, jälle lisaenergia kulutamine, et sealt välja rabeleda.
Vahepeal jälle natukene laugemat maad ja siis, kui hütini oli jäänud veel umbes 500 meetrit minna, tuli vastu veel üks järsem tõus. Ühtlasi hakkas ka vihma ja lörtsi sadama, mis meeleolule ja füüsisele kuidagi kasuks ei tulnud. Sellistel hetkedel annad endale lubaduse, et “viimane kord, kui ma kuhugi mägedesse veel ronin!”. Paraku ununeb see lubadus paar kuud hiljem ära. Alati.

Vaated allapoole olid igatahes muljetavaldavad, tõustud oli juba päris korralikult. Minna veel paarsada meetrit, aga hütti ei paistnud. Kusjuures paarsada meetrit on näiteks siledal maal paar minutit minna – mägedes aga võid selle vabalt korrutada kümnega. Või  kahekümnega.

Lõpuks ometi! Kohal!

Knorrhütte on päris kena mägimajake kaljusel pinnal, kus on olemas kõik eluks vajalik, välja arvatud mobiilne side ja internet. Aga see polegi ju eluks vajalik. Mõnele muidugi ehk on.
Mobiililevi seal tõepoolest enamiku ajast ei ole, kuigi teatud kivi peal seistes ja õiges suunas telefoni hoides saab mõnikord ka levi kätte. Täiesti tõsiselt – levi sõltubki sellest, millises suunas kivi peal seisad ja kustpoolt tuul puhub. Tasub arvestada sellega.
Ise sain mõned kõned ka tehtud ning isegi netti kasutada, et enda asukohast teada anda. Ja natuke aega hiljem enam mitte kuidagi.

Toitlustus on seal väga heal tasemel – soojad söögid, joogid. Pastaroad, praed, supid. Kohv, tee, mahlad jms. Vist oli ka õlu olemas. Hinnad täiesti adekvaatsed Saksamaa ja mägihüti kohta, näiteks mina proovisin Pasta Bologneset, mis maksis 12 eurot.
On olemas ka dushiruum, pesumasin, WC.  Dushiruum on külm ja kõle, kuna küte puuudub, aga saab hakkama. Loomulikult ei käida majas välisjalanõudega, nagu hüttides ikka, aga maja poolt on sussid täiesti olemas, nii et sokke võid säästa.
Magamiseks on kuuesed toad (Mehrbettzimmer), naridega. Madrats, padi ja tekk on olemas, aga linasid minu mäletamist mööda ei olnud.  Mina igatahes magasin riietega.
Rahvast oli umbes paarkümmend inimest, enamasti sakslased. Hütti majandavad kaks austerlast ja nende elukaaslased, väga toredad ja abivalmis inimesed. Ei puudu ka majakoer, milleks on väga ilusa karvaga saksa lambakoer.

Päev 6

Hommikul planeerisin tõusta kell 8, aga umbes kell kuus hommikul äratas mind mingi vastik surin. No ei saa magada, midagi muudkui suriseb ja mingi jutukõmin ka veel. Tõusen siis üles ja vaatan – mees ajab pardliga habet, naine raseerib pardliga jalgu ja ajavad üle pardlimüra veel juttu. Magamisruumis, kus ülejäänud neli inimest veel magavad. Kell kuus hommikul. Kui nemad ärkasid, siis on kõikidel aeg ärgata.  Mis sest, et nemad läksid kell 9 õhtul magama ja meie käisime siis kõik kikivarvul seal toas. Et inimesed magada saaksid. Kui palju rumalam, ülbem ja hoolimatum saab veel olla?

Uni oli muidugi rikutud, meeleolu mitte just kõige optimistlikum. Pakkisin seljakoti kokku, täitsin pudelid veega ja lasin sealt hütist jalga. Muidugi ei olnud see kuidagi hüti peremeeste süü, et sellised enesekesksed edevad snoobid ja rumalad linnavurled kuskile mägihütti ära eksivad, aga ega seal midagi väga teha ka enam ei ole, kui kord juba üles oled tõusnud. Mägihütis jalgu raseerida – selle peale ikka annab tulla! Pardlit mäkke kaasa vedada, et üleliigset karvakest jalal ei oleks..

Minu õnneks oli samal ajal lahkujaid teisigi, nii et moodustasime väikese grupi ja liikusime koos edasi. Kuidagi reipamalt justkui edeneb see minemine grupiga.
Ilm oli väga ilus, päike juba paistis, taevas oli enamjaolt selge.  Vaated muutusid järjest ilusamaks ja enesetunne paranes märgatavalt.

Knorrhüttest Zugspitzeni on muidugi põhimõtteliselt ainult puhas tõus, väikeste tasandikega. Kokku umbes 950 meetrit tõusu. Seda ei olegi nii vähe, arvestades, et eelmise päeva “haamer” on veel kontides ja uni jäi ka poolikuks.

Järjest enam tuli ette ka lund, millel siis sai käidud või siis ka ring sisse tehtud, kui see ohtlik tundus. Mõnes kohas oleks ikka paarsada meetrit libisemist allapoole garanteeritud olnud. Üldjoontes olid aga lumeolud rahuldavad ja kasside ning kirka mahajätmine osutus õigeks otsuseks.

Peale paaritunnist käimist paistis kätte Zugspitze köisraudtee vahejaam, kust liiguvad juba ka rongid all-linna. Kaljude sisse uuristatud tunnelites.

Sealt paistis Zugspitze tipp juba kenasti kätte, ainult et sinna oli veel tubli 300-400 meetrit tõusu. Pikalt passima ei hakanud, liikusime edasi.
Viimane tõus osutus aga nii järsuks, et seltskond pudenes laiali. Osa läks alla tagasi ja sõitsid üles köisraudteega. Mõistlik, kui tipuvõtmine pole eesmärk omaette.
Mina endale sellist luksust lubada ei saanud ja liikusin vaikselt edasi. Minuga koos veel paar inimest ehk siis väike grupp siiski jäi. Aeglaselt see tipp ikka lähemale tuli, aga siiski tuli. Vahepeal sai muidugi ka vaateid nauditud ja vett rüübatud. Kiiret ju tegelikult pole.

Mäeharjal on ka trossid täiesti olemas, aga oht tundus väike. Paar momenti, kus tõesti ohtlik oli (paarsada meetrit enne tippu, mäeharja serval), ei olnud jällegi trosse. Seal oli  paar kohta, kus kogu teerada oli vaevalt meetrilaiune, lumise ja 45 kraadise nurga all, toetuspunkti polnud, aga kukkumist (mitte libisemist) oma 100 meetrit oleks kindel olnud.
Need ärevad momendid üle elatud, oli lõpp juba käega katsuda. Veel viimased sada meetrit tõusu ja kohal ma olingi. Läksin ikka päris tippu välja. Sinna teise tipuni. Ristini.

Ei mingeid suuri emotsioone. Mitte midagi. Lihtsalt tehtud.

Ehk sellepärast, et ma olin lihtsalt väsinud. Aga enamjaolt ja peamiselt siiski sellepärast, mis seal mäetipus toimub.

Meeletu rahvamass. Seal ei teki tunnet, et sa oled midagi saavutanud. Sajad inimesed, saksa ja jaapani turistid, kes sinna köisraudteega mugavalt üles sõitnud. Fotokad kaelas rippumas, jutuvada ja trügimine. Restoranid, kohvikud, meenemüüjad. Grillvorstid, grillisuits, muusika mürtsub, õlu voolab laudades ojadena. Paljud on purjus. Turistid klõpsivad ennastunustavalt treppidel pilte teha ja seal on võimatu liikuda.
Lisaks käivad seal hetkel suured ehitustööd – ehitusmehed, kraanad, tõstukid, puurmasinate müra jms. Igal pool sildid, et siia ei tohi ja sinna ei tohi..
Ja lõpetuseks rebib mul üks kohalik tüse ja ärritunud sakslane käest sini-must-valge lipukese ja küsib, et miks ma kavatsen Saksamaa kõrgeimat tippu pildistada Eesti riigilipu taustal? Ja viskas lipu üleolevalt maha.
Mis ma siis pean sinna viima, Saksamaa lipu või? Ausalt, kui rumal saab olla? Mul  oli sellest mehest tegelikult isegi kahju, et ta oma rumalat pead peab igale poole kaasa vedama.

No see pole päris see, mida sa ootad selliselt tipult, kuhu sa oled nii suure vaevaga jõudnud. Kus on mitusada turisti, kes ei mõista, mida teeb seal mingi higine tüüp suure seljakotiga, kellel on tolmused riided seljas, märjad saapad jalas ja Eesti lipp käes. Ainult tülinaks ja nuhtluseks neile seal. Väga, väga kitsas on seal. Nühid seal kõiki oma seljakotiga ja üritad sellest rahvamassist läbi trügida. Liigud edasi meetri minutis.
Tuleb sealt kiiresti jalga lasta. Tagasi koju!

Õnneks on teekond allapoole kerge, ilm ilus ja meeleolu tõuseb vastavalt sellele, mida madalamale ma laskun. Mingil hetkel jõuavad ka adrenaliin ning emotsioonid siiski kohale ja ma tunnen ennast jälle õnnelikuna. Ma tegin selle ära!

P.S. Sel hetkel, kui ületad autoga maismaapiiri Iklas ja jõuad Eestisse, mõistad, et maailmas ei ole paremat kohta elamiseks, kui Eesti. Just nii ma tunnen.

 

 

 

Mina ja Hispaania (El Teide)

Mingil põhjusel sattusin lugema artiklit Tenerifest – pidavat olema saksa pensionäride lemmiksuvituspaiku ja üldse üks väga igav ja mõttetu kolgas.
Mulle pakkus see, otsapidi peaaegu Aafrikas asuv saareke, aga hoopis muul põhjusel huvi – nimelt asub just sellel saarel Hispaania kõrgeim tipp. Vulkaanilist päritolu Teide, 3718 meetrit. Millegipärast hakkas see mõte mulle kohe meeldima. Aprillis on seal juba mõnusalt soe, päike, Atlandi ookean. Ja Hispaania kõrgeim tipp. Päris korraliku kõrgusega, muuseas. ( http://tenerifesiesta.com/el-teide.php#.Ww-pfUiFOUk ).
Lennupiletite ostmisega muret ei olnud – otselend Vantaast sai kotti pandud viie minutiga. Tagasireis ka muidugi.

Päev 1

16. aprilli õhtul siis Soome poole laevaga minema, ööbimine sugulaste juures. See oli hea ettekääne sugulaste külastamiseks, muidu sinna väga ju ei jõua. Tuldi laeva peale kenasti vastugi. Et linnainimene oma jalgu ei väsitaks.
Kallistamised, muljetamised ja kell 1 öösel magama. Mingit reisiärevust ei olnud ja uni tuli kiirelt.

Päev 2

Äratus kell 5.30. Kohv, võileivad ja asjade pakkimine. Asjade pakkimisega oli nii, et ma olin täiesti kindel, et ma reisin selle Tenerife käsipagasiga ära.
Ainuke nõrk lüli oli seal plaanis TUI, kelle üliranged käsipagasireeglid lubavad lennukisse käsipagasikaaluks 5 kg. Tegelikult oli pagasit vist oma kaheksa kilo, aga eks kohapeal selgub täpne kaal ja kui range pilguga paarile ülekilole vaadatakse. Kaamera saab kaela riputada, see kaalub juba ise pool kilo.
Läbi varahommikuse Helsingi Vantaa poole läks kiirelt. Andres kangelaslikult roolis, endal mõned tunnid und seljataga ja pikk tööpäev veel ees. Viisakalt aidati mu väike kohvrike autost välja, surusime kätt ja seal ma siis seisin, kohver näpu otsas, peegelkaamera kaelas rippumas ja ma nägin vägagi turisti moodi välja. Nõme.

Lennujaamas on nagu ikka, igav. Ainuke seiklus oli üles otsida lend Tenerifele ja siis õige lett. Kohver kaalule – 7,8 kilo. 60 eurot, palun. Lennukipilet maksis, muuseas, 50 eurot. Kolm kilo ülepagasit aga 60 eurot..

Oot, üks hetk, ma käin korraks tualetis ära.tulen hiljem tagasi.

Piletikassasse jõudes nägin ma ilmselt palju ümaram välja. Ühtlasi hakkas mul väga palav.
Kui ma seal leti ees siis seisin ja kohvri kaaluks leiti ikka veel olevat 5,6 kg ja nii suurt ülekaalu (600 grammi!) ei saavat lennufirma kuidagi lubada, siis ma jõudsin hetkeks kurvaks muutuda. Taheti ikka 60 eurot selle 600 grammi eest, mis viite kilo ületas.
Olin juba valmis maksma, sest rohkem ei kannatanud enam riideid selga toppida ja ega ma ei viitsinud ka, aga just sel hetkel astus teenindaja juurde lennukikapten – kellele ma oma kurbade silmadega mõista andsin, et ma rohkem riideid selga ei kannata panna – ja sosistas talle kõrva, et lase ta läbi. Väärt mees see lennukikapten.
Kähku turvakontrolli.

Siis võtad turvakontrollis oma kaks jopet ja kaks paari pükse jalast, kaamera kaelast,  laod need kõik kohvrisse, siis lähed tax-free poodi ja ostad mitu liitrit pudelivett, snäkke ja suveniire – paned ka need kohvrisse –  ja mitte kedagi ei huvita, mitu kilo su kohver tegelikult kaalub. Mitte kedagi.
Mind ka tegelikult mitte. Sest ma ise võtsin selleks reisiks viis kilo alla ja sellega olen ma oma pagasi “ülekaalu” ka lunastanud.

TUI kiituseks pean ütlema, et lennuk oli korralik. Tundus päris uus. Kuna ma ostsin 7-tunnist lennureisi silmas pidades 22 euro eest ka suurema jalaruumiga istekoha, siis olin ma selle investeeringu üle väga rahul. Sirutasin oma jalad täiesti välja ja ruumi jäi veel ülegi. Rahvas tundus lennukis samuti kuidagi optimistlik olevat, enamasti soomlased. Minu kõrvalegi sattus üks keskealine abielupaar Helsingist, kusjuures meespool oli vägagi kursis Eesti elu-oluga ja me rääkisime temaga lennureisi kestel põhimõtteliselt kogu Eesti-Soome ühisajaloo selgeks. Tema oli  eriti jutukas, ilmselt sellest veinist, mida lennukipardal korduvalt pakuti ja millest tema ei keeldunud kordagi. Mina ei saanud veini juua, kuna mind ootas loodetavasti Tenerifel ees rendiauto.
“Loodetavasti” sellepärast, et tegemist on “Pluscariga”, mis on odavaim autorendifirma kogu Euroopas ja mille kohta sai foorumitest ka kriitikat loetud.

Maandumine oli raske, kuna tuul oli ookeanilt tugev, siis tiivad õõtsusid küljelt-küljele ja lennuk rappus ikka päris tugevasti. Salongiteenindajad jooksid “keep smiling” nägudega ringi ja kontrollisid, et kas kõikidel on turvavööd ikka kinni. No olid.
Lennukikapten näitas järjekordselt ennast parimast küljest ja hetke pärast puudutasid lennuki rattad siiski maandumisrada. Kohal!

Tenerife tervitas mõnusa soojusega. Päike. Selge taevas. Palmid. Tuuline, aga väga mõnus ja soe briis.

Esimese asjana otsisin üles Pluscari autorendi “pingiotsa”, kus päevitunud ja natukene väsinud ilmega mees, üks särgiots pükstest väljas, tõepoolest sõna otseses mõttes põlve peal minu autorendilepingut täitma hakkas. Pinginurga otsas.
Mees ise oli väga muhe ja asjalik, paberite vormistamine käis kiirelt ja probleemivabalt – anna ainult pass ja juhiluba. Ja krediitkaart. Suhtluskeeleks puhas inglise-hispaania segakeel.

Hispaanias, muuseas, soovitan ma tingimata kaasa võtta EV passi, sest see on nende silmis ikka “päris” dokument ja sellega laabuvad asjad väga kiiresti. ID kaart tekitab kohati neis hämmingut, sest see digivärk on vist ainult eestlaste arvates täiesti normaalne asi.

Leping täidetud ja allkiri tont teab mille eest alla kirjutatud – kõik on hispaania keeles – hakkasin oma autot ootama. Teadsin täpselt, millist autot soovin, olin selle kolm kuud varem ära broneerinud.

Ootusärevus natukene kasvas, sest olin Pluscari, kui kõige odavama autorendifirma kohta, lugenud igasuguseid jutte – alates sellest, et soovitud autot sa niikuinii ei saa, mõnikord pead ootama autot pool päeva ja halvimal juhul tuleb sul leida teine teenusepakkuja. Pluscar`i ei valinud ma mitte küll hinna pärast, vaid kuna see on üks väheseid autorendifirmasid, kes pakub võimalust sõita Tenerifelt rendiautoga ka LaGomera saarele ja sellel saarel oli minu plaanides kindel koht. Etteruttavalt võin lisada, et keegi suutis mulle ikkagi kuskil parklas autole kriimu sisse sõita, aga Pluscar ei teinud sellest kriimust autot tagastades väljagi. Wow!

Aeg tiksuski vaikselt edasi ning minu auto pidi “kohe-kohe saabuma”. Pluscaris nimelt ei oota autod sind lennujaama parklas ilusas rivis, vaid need tuuakse nö “a la carte” igale autosoovijale peale lepingu täitmist kontorist kohale. Kontor ise asub lennujaamast kümne kilomeetri kaugusel.

Olin nüüdseks pool tundi oodanud, päikest võtnud ja muretut hispaaniakeelset autorentijate juttu kuulanud. Vahepeal suudeti see ka mulle hispaania-inglise segakeeles ümber tõlkida ja selle sisu oli umbes selline, et minu auto “kohe-kohe” tuleb. No problemo, amigo!

Hispaanias muuseas, ei ole pool tundi üldse mingi aeg. Ka tund pole veel mingi aeg. Kaks tundi juba natuke on. Vist.
Aga kuna mul esimene päev Tenerifel suuri plaane ei olnud, siis polnud mul ka kiiret.

Veerand tundi veel ja minu auto hakkas paistma. Peab tunnistama, et hetkeks tekkis  väike ärevus, ilmselt sellest ootamisest ja loetud arvustustest – kas auto vastab ikka tellitule?
Aga kui auto kohale jõudis, siis haihtus kõik ärevus – läbisõit 7000 km ehk tegemist oli sisuliselt uue autoga. Puhas, poleeritud. Piiramatu läbisõiduga, superkaskoga. Kõik lisad, mis kirjas olid, olid ka tõesti olemas. Luxury varustustasemel. Mazda muidugi. Andke andeks..

See oli hea algus reisile. Viskad asjad pagasiruumi, istud “oma” autosse ja sa oled vaba nagu lind! Vajutad “start” nuppu, kliima tööle, raadio muusikakanalile (eestikeelne menüü!) ja siin ma olen, Tenerife!
Ten points to Pluscar! Super!

Kuna marsruut oli kodus enam-vähem paika pandud, siis esimese asjana tuli võtta ette retk poodi. Õhtusööki hotell ei paku.

Tenerifel on selleks kauplustekett “Mercadona”. Umbes nagu meie Prisma. Avar ja suure kaubavalikuga. Toidukaupade hinnad on Tenerifel Eestiga enam-vähem samas suurusjärgus, mingit suurt vahet küll ei märganud, ei ühele ega teisele poole. Vein on muidugi naeruväärselt odav ja rabaks jalust ilmselt isegi kõikenäinud alkoturisti, kes arvab ekslikult, et ta Lätist väga hea hinnaga alkoholi saab. Kolmekordselt maksab üle.

Kõrvalmärkusena võib lisada, et ka bensiin on odav, umbes 0,93 eurot liitri eest.

Tenerifel tundsin ma ennast kohe algusest peale koduselt, täiesti omas elemendis. Mitte mingisugust turisti tunnet ei tekkinudki kuni reisi lõpuni. Mingil hetkel ma isegi unustasin ära, et ma olen Hispaanias ja see on hea märk.
Ei mingeid kultuurierinevusi, erinevaid käitumisnorme. Kui palmid välja arvata, siis keskkond on suhteliselt sarnane Eestiga – ilus ja soe Eesti suveilm. Inglise keel on vähelevinud, seda räägitakse ainult seal, kus turistidega otseselt kokku puututakse. Elementaarsed viisakused saab muidugi ka hispaania keeles öeldud ja sellest piisab. Autoga sõitmine on lihtne, üldiselt viisakas liikluskultuur. Autole parkimiskoha leidmine aga on suuremates linnades ilmvõimatu, sest ilmselt on kõik tenerifelased ostnud omale auto ainult parkimiskoha täitmiseks ja liiguvad ise jala ringi.

Kaup poest ostetud, liftiga alla parklasse ja sõit esimese ööbimispaiga poole. Maa-alused poeparklad on ehitatud küll nii pisikesed, et nõrgema närvikava või suurema autoga ei soovita sinna minna – absoluutselt kõik postid parklas on autode kriipimistest värvilised.

Esimeseks peatuspaigaks sai valitud Sansofi hotell. Kodutöö oli tehtud ja hotellis pettuma ei pidanud. Ma ütleks, et see isegi ületas mu ootusi – erakordselt laheda sisekujunduse ja asukohaga hubane perehotell mägikülas. Perenaine ise oli väga südamlik ja tore, ajasime õhtul klaasikese veini taga alumisel terrassil juttugi.
Majal on terrasse isegi kaks. Katuseterrassilt avanes vaade mägikülale ja alla linnale ning ookeanile. Kõik vajalik oli olemas, sealhulgas täielikult ja väga maitsekalt sisustatud köök. Wifi. TV. Vann. Dušš. Rätikud.

Äge keerdtrepp terrassile, kust avaneb suurepärane vaade ookeanile. Palju krohvi ja palki ja marmorit. Ilus. Väga ilus. Tunned, et puhkad.

Päev 3

Kuna mul oli kindel plaan enne oma peamist reisisihti ka natuke lihtsalt puhata – enne lõbu ja siis töö -, sai kokkulepitud Kristoga ookeanile minna. Kristol on nimelt väike armas jaht ja ma tahtsin ilmtingimata jalgu soolases Atlandi ookeanis sulistada just laeva ahtrist. Ei teagi miks, lihtsalt oli selline mõte. Juba ammu.
Lisaks muidugi ka delfiine ja vaalasid vaadata ning lihtsalt vaba aega nautida.

Kristo helistas mulle murelikult hilisõhtul ja arvas, et just täna oleks parim aeg ja ilm ookeanile minna – tuul on nõrk ja taevas selge. Kuigi see tähendas mulle väikeseid muudatusi plaanis, sai siiski kella kümneks sadamasse kokkulepitud. Või oli see üheteistkümneks? Hispaanias ei ole sellel küll suurt vahet.
Hotellis hommikused veeprotseduurid, perenaise poolt kohv ja saiakesed. Pool tundi terrassil lihtsalt vaadet nautimas. Ilm oli soe ja päikesepaisteline. Kuked kirevad, lambad määgivad, koer haugatab, öökull(?) hõikab. Mägiküla idüll. Ilus!
Asjad autosse, perenaisega kallistus ja minek. Kuna Tenerife on väike, siis jõuab kõikjale poole tunniga, ilmselt ka sadamasse. Nii oligi.

Sadam nagu sadam ikka. Purjekad, jahid, paadid. Kristo ülesleidmisega läks ruttu, vana merehundi tunneb juba kaugelt ära šokolaadpruuni keha järgi. Särki see mees vist kunagi ei kanna ja pole ka vajadust. Wesipruuli kirjad purjekal ainult kinnitavad veendumust, et koht on õige. Kapten isiklikult annab pardalesaabujale au.
Asjad paati ja otsad lahti. Sõna “paat”, mis mul kogemata üle huulte lipsas, käis küll natukene Kristo au ja eneseuhkuse pihta, aga ma usun, et see väike keelevääratus ei jätnud tema hinge väga sügavat armi. Edasine suhtlus näitas, et just nii see oligi – väga lahe ja sõbralik mees, mõnusa huumorisoonega ja sai temaga veel järgnevatel päevadelgi suheldud. Rääkis Tenerifest, Calimast ja mereelukatest.
Kui kedagi huvitab privaatne ööbimine jahil ja ookeanilainetel, siis Kristo käest selle võimaluse ilmselt ka saab. Kui viisakalt küsida.

Ookeanilt avanes päris ilus vaade Tenerifele ja Teidele ning kuigi “Calima” ehk kuum kõrbetorm natukene seda vaadet hägustas, olid muljed ikkagi suurepärased. Sealjuures on väikese jahiga ookeanil sõites huvitav, et sõit ise tundub oluliselt pehmem ja sujuvam kui Läänemerel, kuigi lained on ookeanil vabalt isegi kuni viiemeetrised. Igal juhul mingit merehaigust ma ei kogenud, kuigi kapten Kristo selle kohta nii mõnegi pikantse loo rääkis ja me lõpuks ikkagi pea seitse tundi ookeanil triivisime.

Vana merehundina teadis kapten täpselt, kus me suuri mereelukaid näha saame ja ma arvan, et nii lähedalt nagu meie neid seekord nägime, just igapäevaselt ette ei tule. Kristo jutu järgi on ta saanud neid ka katsuda, kuigi seekord katsumisest meetrijagu puudu jäi.  Istusingi muuseas jahi ahtris, jalad soolases ookeanivees jahile järgi lohisemas. Just nii, nagu ma seda kolm kuud varem ette kujutasin. Huvitav, kas siin haid ka liiguvad?

Kristo pidas vajalikuks mind ka ämbritäie ookeaniveega üle kasta, mis siis  Atlandi ookeani ristimist tähendas. Vesi oli päris soe, umbes 18-19 kraadi võis see olla ja seda ikka kilomeetrite kaugusel kaldast.
Vahepeal tegi kapten ka kambüüsis lõunat (väga maitsev) ja julgustas veini mekkima, et merehaigus peale ei tuleks. Väga hooliv temast. Vein, õlu ja karastusjoogid olid kapteni poolt piiramatult ja tasuta ning mõnusalt jahedad.
Kuskil lahesopis sai ka ankur vette heidetud, ujutud ja sukeldumist proovitud. Päike paistis lakkamatult, sooja 24-25 kraadi. Idüll.

See idüll küll sai kahjuks kurva lõpu õhtul Sansofis, kuhu ma peale ookeanilkäiku tagasi pöördusin. Pidin küll minema teise hotelli, aga kuna selle asukoht osutus GPS-i jaoks võimatuks ja omanik inglise keelt ei rääkinud ja juhendada ei osanud, siis helistasin käigupealt Sansofi perenaisele ja ütlesin, et ma olen poole tunni pärast tema juures. Muidugi oli ta lahkesti nõus ja ütles, et ta tundis seda ette ja et “minu tuba” juba ootab mind. Meelitaja selline.

Kasutasin küll kreeme ja mökse (SP 50+), kandsin vahepeal ka särki ja mütsi, aga mis põlenud, see põlenud. Nahk siis. Sai veel öösel “suurde linna” apteeki sõidetud, nahale osutamisega selgitatud probleemi ning küsida lahendust. Kaastundlikult noogutades leiti mulle mingi põletusvastane SOS-salv, mida ma siis hotellis endale usinalt peale määrisin, aga etteruttavalt võib öelda, et magamisest suurt midagi välja ei tulnud.

Päev 4

Vahetasin täna hotelli. Kolisin linnale lähemale. Palm Beach Tenerife, mis lõpuks natuke liiga steriilne tundus mägiküla hotelliga võrreldes. Aga asjad sai tuppa tõsta ja hommikusöögil polnud viga. Asi seegi.
Külastasin mingit kohalikku zooparki ja vaatasin sisalikele silma. Koputasin suure kilpkonna koduuksele ja üritasin aru saada, mida šimpans mulle öelda tahab, kui ta näo vastu klaasi surus ja sügavmõtteliselt mulle silma vaatas. Võib olla oli tal minust kahju, et ma siinpool klaasi olin, selles hullumeelses ja kiires maailmas..
Kanaarilinnud.. Imelik, sa oled Kanaari saartel ja vaatled neid linde ikka puuris. Krokodillid. Ja sajad merisead. Veel midagi, aga mulle tegelikult loomaaiad väga ei istu.

Parklasse jõudes avastasin, et auto rehv on kahtlaselt tühi. Kiire visuaalne vaatus tuvastas rehvis ühe plekikruvi. Ainult see kruvi oligi puudu, et saada endale kogemus Hispaania autoremonditöökojas ära käia.

Esiteks, mitte keegi ei oska väljaspool hotelli, randa või lennujaama – ehk turismipiirkonda – inglise keelt. Proovi kätega selgeks teha, et su auto rehvis on kruvi ja et see vajaks remonti. Kus on töökoda? Kuidas broneerida aega?
Muidugi oleksin ma võinud helistada ka Pluscari ja selle ülesande neile delegeerida, aga millegipärast ei pidanud ma seda vajalikuks. Ühe rehviparanduse suudab igaüks siiski ise ära organiseerida. 

Tuleb siis kasutada leidlikkust. Esimeses bensiinijaamas tegin kruvist ilusa pildi ja näitasin seda seejärel tanklatöötajale. Kiire ja sorava hispaaniakeelse jutu ja käeviibete põhjal sain aru, et töökoda ei saa väga kaugel olla, kindlasti mitte rohkem, kui 15-minutilise autosõidu kaugusel. Nii ka teises bensiinijaamas, misjärel kõige värskema info põhjal autoremonditöökoda on juba väga lähedal. Mingil kummalisel kombel oli ka juba mulle sisse istunud see hispaaniapärane muretu suhtumine. Isegi huvitav tundus. Ja oli ju alles keskpäev. Pumpasin rehvile õhku juurde, ostsin  jäätise ja sõitsin edasi. Päike paistis, ilm oli ilus ja soe, suhtumine muretu. Isegi kruvi rehvis tähendab Tenerifel  puhkust!
Kolmandas bensiinijaamas juhtus ilmaime, sest kohaliku hispaanlase sorava arusaamatu jutu ja käemärkide järgi, mida oli ainult viis või kuus, pidi autoremonditöökoda kuskil siinsamas olema. Katsusin kuidagi neid käemärke meeles pidada ja jõudsingi töökojani.

No see oli ikka päris suur töökoda. Mitmed boksid, kontor, kümned autod ootamas oma teenindusaega. Astusin kontorisse sisse ja küsisin naiivsusest väga rumalalt – vabandage, kas te inglise keeles räägite? Inglise keeles küsisin.
” España, española!” kostis nii kindel vastus, et mul hakkas piinlik, et ma turistina julgesin kuidagi teisiti arvata. Lo siento!

Näitasin siis talle jälle pilti kruvist, “señorita española” sai sellest väga hästi aru ja ma asusin ankeeti täitma. Suhtlus toimus käemärkide, miimika ja žestidega. Pantomiim.

Kui Hispaanias tahad autol ühte väikest rehviauku parandada, siis tuleb selleks täita A4 formaadis “leping”, kuhu tuleb kirja panna kõik, mida sa tead ja mäletad – automark, auto reg. number, rendileandja, rendileandja aadress, kindlustusfirma, rendilevõtja elukoht, sünniaeg, kodune aadress; kohapealne aadress, telefoninumber, passinumber ja veel midagi, mis mul hämmeldusest enam meeles ei ole. Ainuüksi paberite täitmisele kulunud ajaga oleks see töö kaks korda jõutud ära teha.

Töö ise võttis kümme minutit ja maksis 12 eurot, aga et auto kätte saada, tuli täita uuesti üks A4 formaadis leht kõikvõimalike andmetega ja anda allkiri, ilmselt selleks, et mul pole pretensioone vms. Kõik on muidugi hispaaniakeelne, sõnagi aru ei saa.
Phew, justkui oleks notari juures maja maha müünud. Aga ilm oli jätkuvalt ilus, tuju hea  ja peale teist jäätist oli rehviparandus ununenud. Sõitsin hotelli.

Täna oli mul veel kindel plaan minna ratsutama. Mulle lihtsalt meeldib see vabadus, mida ratsutamine annab. Et sõltumata keelest ja riigist ja riigikorrast saad sa hobustega igal pool ühtmoodi hakkama. Ei ole mingit “España, española”, vaid on hobune, kes saab väga hästi aru ka eesti keelest. Tark loom. Ja kui ilus!

Esimene ja ilmselt ka kõige õigem mõte oli küsida ratsutamisvõimaluste kohta hotellipidajalt. Tema tegigi kohe vajalikud kõned siia ja sinna ning viis minutit hiljem hakati hobuseid valmis panema.
Hobusefarm oli jällegi poole tunni tee sõita – nagu ikka  Tenerifel – ja kohal ma olingi. Ilusad hobused, heas toitumuses, hoolitsetud. “Minu” hobune oli veel erakordselt majesteetlik, turjakõrgus umbes 175 cm. Kui mitte rohkem.

Kammimine, harjamine, saduldamine – hobusele see meeldib. Sadula pinguldamine küll hobusele enam ei meeldi, aga see võtab ainult hetke. Ja selle eest saab ta porgandi. Ja kaelakalli – toimub sõbraks saamine. Need on ilusad hetked.

Sadul oli väga mugav, alati see nii ei ole, et sadul sulle kohe sobib. Väike prooviring hobusega tutvumiseks ja panimegi minema. Omanik perutava täkuga ees ja mina siis oma väheke rahulikuma hobusega järgi.
Ratsutada hobustega kaktuste vahel, siis siirduda üle maantee, kus kõik autojuhid tunnevad rõõmu sellest, et nad saavad peatuda ja hobuseid üle tee lasta; ratsutada edasi ookeanikaldale ja galopeerida ookeani veepiiril. Milline vabadus!

Siis liikuda kerge sörgiga ranna ääres asuvasse rannabaari, lasta hobustel sadulad vabaks, joota neile ämbritäis vett ja ka endale kosutuseks väike tekiila valada.. Ja siis veel üks tekiila. Ja veel üks. Sest kiiret ju ei ole. Hispaanias ei ole kunagi kiiret. Muusika suurtest kõlaritest mängimas – DJ muusikat keerutamas – , päike, kiudpilvedes sinine taevas ja õnnelikud inimesed rannas. Tüüpiline kohalike rand, pisut hipilik – väga energiline ja rõõmus nooremapoolne rahvas. Nooremad oskavad enamasti ka inglise keelt. Tulevad ligi, silitavad hobuseid, küsivad kust pärit oled.. Suhtled iga kohalikuga nagu vana sõbraga. Ja see on nii siiras ja iseenesestmõistetav.

Kolmest tellitud ratsutamistunnist sai sujuvalt viis ja keegi ei näinud selle üle kurvastavat. Tunnike sellest ajast kulus näiteks rannabaaris tekiilaklaasi taga ja tantsu lüües.
Kõige vähem paistsid kurvastavat hobused ja omanik ise. Hobuste omanik ehk Walter oli ilmselt kõige lõbusam, joviaalsem ja õnnelikum inimene, kellega ma Tenerifel suhtlesin.
Muusika, palmid, baar, päike, hobused. Ja Walter.
Enam vitaalsem, sõbralikum ja õnnelikum  ei saakski inimene olla. Ta on su hea kamraad juba esimesest minutist. Istud temaga baarileti ääres, võtad paar tekiilat, paned käed üksteise õlale, ajad juttu ja lihtsalt naudid seda aega. Ja see pole teeseldud viisakus ega äri, ta lihtsalt ongi selline.

Päev 5

Kui ma oma hella ja punetava naha hotellivoodist välja vedasin  ja jahedat dušši peale lasin, tuli eluvaim sisse. Päike on tore asi küll, aga kui ta iga päev 12 tundi halastamatult paistab, siis põhjamaa talvest tulnud inimesele võib ta isegi kohati tüütuna tunduda.

Täna oli päev LaGomerale sõita. Ma ei teagi miks, aga see mõte on mulle reisi algusest peale meeldinud. LaGomeeeera. Kõlab ilusasti.
Võib olla sellepärast, et see pole enam nagu päris turismipiirkond. Vähesed on sinna raatsinud Tenerifelt edasi minna. Praamipiletid on autoga turistile ikkagi päris kulukad  ja noh, keskmisele turistile pole seal ka suurt midagi vaadata. Kui ehk unikaalsed loorberimetsad välja arvata. Ja maruägedad serpentiinid, kitsad külavaheteed looklemas kaljustel nõlvadel. Puhas adrenaliin, sest kiiruspiirangud puuduvad. Aga see on rohkem vist nagu minu põnevus.

Olin ööbimise Ave juures juba aegsasti kirja pannud. GPS juhatas mu otse sadamasse, ei mingeid probleeme. Kassast ostsin omale piletid ja olin järjekorras esimene. Mitte et ma väga tahaks esimene olla, vaid nii juhtus. Tund aega varem.
Kui praam ette sõitis, siis kõigepealt vuras sealt umbes tuhat autot maha – või nii vähemalt tundus. Tegelikult küll vist sada. Sest hispaanlastel on aega, nad ei kiirusta.
Laevale pealesõit oli lihtne, kõik käib seal käemärkide järgi. Rahvusvaheline standard, millest kõik aru saavad.

Laevas on menüü järgi toidu ja kohvi tellimine samuti lihtne, sa lihtsalt osutad sõrmega menüüs vastavale kohale, kus neandertaallastele ehk välismaalastele nagu mina, on hispaaniakeelse kirja kõrvale joonistatud ka vastavat toitu kujutav märk. Kuidas mulle meeldib see lihtsus!

Lained loksutavad ookeanil  laevukest kõvasti ja mingil hetkel käib peast mõte läbi, et nüüd on mu auto ilmselt küll üle parda vette kadunud, sest praam ikka kaldub küljelt küljele ja õõtsub ette-taha nagu pähklikooreke. Minu auto oli järjekorras esimene ja praami autotekk on otstest avatud. Ookeanil!
Nõrgemanärvilistel ilmselt tuli kasutada ka kotikesi, mis delikaatselt salongides iga istme kõrval on.

Aga kord elusalt ja koos autoga LaGomerale jõudnuna avaneb seal sadamast – pigem küll sadamalinnast välja sõites – ikka lummav ilu. Täiesti hingemattev.
Millised mäed, loodus, vaated, serpentiinid. Seda ei saa ega olegi mõtet fotokaamerasse püüda, see jääb hinge. Lummav vabaduse tunne, puhas nauding. Ürgne loodus, mida ainult õige pisut on inimene kujundanud.

Ave juures potsatasin asjad “oma” tuppa ja peale muljetamist läksin vaatama päikeseloojangut. Ilus. See on lihtsalt nii-nii ilus, vaadelda ookeanisse loojuvat päikest kilomeetrikõrguselt kaljuservalt, jalad üle serva alla rippumas. Paradiis.

Päev 6

Umbes kella kuue paiku hommikuks oli uni kadunud ja ma võtsin teekonna ette jällegi sinna kaljunukile, kust avanes hunnitu vaade ookeanile, seekord siis aga hoopis päikesetõusuks. Kohalik küla vaikselt ärkas – kuked kiresid, paar koera haukus katusel, mõni inimene liikus. Isegi selle lihtsa küla vaated olid imeilusad – stiilsed majad, mitte ühtegi inglisekeelset silti ega muud mõttetut turistividinat – see oli ehe hispaaniapärane küla koos oma inimeste, loomade ja infrastruktuuriga. Kahtlen, et sinna külla üldse mõni turist satub.

Ave on leidnud omale kohakese saare teises otsas, väikeses külakeses. Sellises kohas sa tõesti puhkad. Aeg seisab – pole oluline, mis kell on on, sest tegelikult pole sul kuhugi kindlaks kellaajaks jõuda vaja.
Ma ei viitsinud isegi enam mitte pildistada, ma lihtsalt olin ja jalutasin ja nautisin seda kõike. Päikesetõusu. Kasteloori. Metsjänes jooksis mööda.. Kohaliku kiriku kell lõi ja kuked kiresid. Ave juurde tagasi jõudes oli ka pererahvas ärganud, pudru lauale toonud ning kohvi keetnud. Mõnus on lobiseda LaGomeral eesti keeles ja tunda ennast nii puhanuna. Värskena.

Pärastlõunal sai võetud Teide soojenduseks ka LaGomera kõrgeim tipp, Alto de Garajanay, 1487 meetrit. Ilm, nagu ikka, ei soosinud väga seda retke ja kogu olemine oli pilve sees. Lausvihm. Aga tipp sai võetud sellegipoolest ja meeleolu oli igati ülev.

Käisin loomulikult ka loorberimetsades, mis on ainsana maailmas vist säilinud veel ainult Tenerifel ja eriti puutumatuna just LaGomeral. Ja ma ei teinud seda mitte mööda “ametlikku” jalgrada, vaid peatasin auto kõige sügavama laane servas, suvalises kohas, ronisin mingist nõlvast üles, siis läbi rägastiku ja sattusin tõesti ürgmetsa, kuhu ilmselt ühegi inimese jalg pole veel astunud. Turisti oma küll mitte. Ragistasin seal läbi tiheda metsa ja istusin siis lihtsalt maha, vaadeldes ruutmeetri suurust ämblikuvõrku kahe puu vahel ja puude otsast meetrite pikkuselt maa poole rippuvaid samblikke. Ilus. Vaikne. Puutumatu loodus. LaGomera on tõesti ilus saar, mille külastamist ma küll soovitada julgen.

                                                                            Päev 7

Kell 6 äratus,  6.30 minek, sest tund kulub sõitmiseks mööda kitsaid mägiteid ja laev väljub kell 8.00.  Üllatuslikult tuli ka Ave mind saatma ja see oli temast väga armas.
Hüvasti jäetud ning lahkumine Ave hubasest ja sõbralikust kodust.

Praam loksutas jälle kõvasti, Calima endiselt varjamas kauguses asuvat Teide tippu, kuid näha on ta ometi. 3,7 km kõrgune mägi lihtsalt on näha, ükskõik, kus sa ka Tenerifel ei viibiks.

Tänane plaan oli siis käia ära Masca külas, mis tundub internetist leiduva info põhjal lausa kohustuslik Tenerife külastuse osa olevat.
Võib olla on mul teised huvid või ma ei oska Masca ilu hinnata, aga mina seal midagi sellist ei näinud, mis südame kiiremini tööle paneks. Vaated küll ilusad, aga ei midagi enamat. Võib olla rikkus LaGomera mind natuke oma iluga ära..

Kuigi mulle ei meeldi kohe üldse turistidele mõeldud  tilu-ilu ja mõttetud vidinad, siis seekord õnnestus mul sealt Masca külast endale siiski üks õlgkaabu osta. Kohvi kõrvale. Tass kohvi, kook ja kaabu, palun. Nii juhtub, kui kohvik on ühtlasi ka suveniiripood.
Mitte, et mulle see kaabu nüüd väga meeldinud oleks, aga mulle tundus olevat hea idee seda homsel Teide matkal kasutada, kaitseks päikese eest. Lõpuks jõudis see tolmuse ja räsituna isegi minuga koju kaasa. Mägedes sai teda kasutatud näiteks ka istumisalusena. Väga praktiline asi.
Nüüd on seda kaabut isegi päris tore vaadata – nagu mälestus, või nii. Oma väsinud ja närtsinud olekus isegi natuke armas. Mulle vist meeldivadki ainult ajalooga asjad – natuke vanad ja kulunud.

Ööbimine oli tänaseks planeeritud saare põhjaossa, vahelduse mõttes. Hotell Marte. Õhtu- ja hommikusöögiga. Privaatse parklaga. Loodetavasti ka kõige kõrgema korrusega ja rõduga. Nii ma vähemasti oma soovi hotelli broneerides kirja panin.

Saingi kõige kõrgema korruse, sealjuures lausa 9. korruse, kuigi maja ise on ainult kolmekorruseline. Tundub võimatu aga tegelikult on asi täiesti aus – astud lifti, vajutad 9. korruse nuppu ja sõidadki üheksandale korrusele! See, et majal ainult kolm korrust on, ei ole küll mingi takistus.

Oli ka tõesti rõdu ja vaade oli päris ilus. Mitte küll nii ilus, nagu see mägedes on, aga ilus ikkagi. Kauplused, tänavakohvikud, jutuvada. Ka mäed paistavad kaugusest kätte. Sume õhtupoolik, sooja umbes 23-24 kraadi. Väga, väga mõnus.

Õhtusöök hotelli välikohvikus – lihtne ja klassikaline. Vein sealhulgas. Söögi sai soovi korral ka tuppa kaasa võtta ja see oli hea boonus. Mõnus õhtune dušš, hispaaniakeelne kohalik talendisaade TV-st ja siis magama.

Päev 8

Esimene öö, kus sai ennast korralikult välja magada. Vist lausa kella üheksani. Hommikusöögilaua ümber käis kõva sebimine. Äkki jääb keegi ilma.. Krabasin oma taldriku samuti kiiresti mis-kätte-juhtub täis ja sõitsin liftiga oma tuppa. Vahepeal käisin veel kohvi lisaks võtmas, et seda rõdul nautida. Seejärel veel hommikused veeprotseduurid – mõnus! Väga mõistliku hinna-kvaliteedi suhtega hotell, sealjuures privaatse parklaga, mis minu jaoks on reisidel alati suur boonus.

Ja siis teele. Tänane plaan on Teide mägihütti jõuda. Pikk päev on tulemas!

Maanteed on Tenerifel väga head, hästi tähistatud, hästi märgistatud.

Kiirteedel kuni 120 km/h lubatud, aga 130-140 km/h tavaline.  Ühtegi politseid ei näinud, ei põõsa taga ega põõsa ees, puhuma keegi ei pannud (Hispaanias on lubatud piirmäär 0,5 promilli). Kuulu järgi ühtegi rendiautot kinni ei peeta, kui just päris ühest teeservast teise ei tuigerda. Kui avarii teed ja üle lubatu joobes oled, siis viiakse otse vanglasse. Õigesti teevad.
Valgusfoorid tundmatu nähtus. Kolm kiiruskaamerat kogu saare peale, aga kuuldavasti rendiautodele ei väljastata ka neid trahve. Turist on Tenerifel vist samas staatuses, nagu lehm Indias.
Ise igatahes ühtegi liiklustrahvi ei saanud, kuigi mu parem jalg kipub kogu aeg gaasipedaalil sirgeks minema. Jalg väsib lihtsalt ära, kui kõveras on.

Mägiteed on turvalised ja rajapiirded olemas. Minu jaoks serpentiinid küll kuidagi ohtlikud ei tundunud ja tegelikult nad ei olegi. Miks neid niiväga üle on dramatiseeritud, ei oskagi öelda. Ühtegi avariid ei näinud ja ühtegi avariiohtlikku olukorda ka ei tekkinud, kuigi iga päev sai 3-4 tundi sõidetud. Liikluskultuur on hea, kuigi kriipsud-kraapsud on seal küll vist kõikidel autodel küljes.

Sõit Teide alla on nauditav, ilm on ilus, vaated suurepärased. Meeleolu optimistlik. Tabasin ennast mõttelt, et mul on siiani ainult väga positiivsed tunded sellest ilusast saarest. Mitte ühtegi negatiivset kogemust.

Teide

Pico El Teide. Massiivne ja majesteetlik mägi, täpsemini siis magav vulkaan. Suurepärased vaated, kui sinna autoga sõita – pikad, sirged, üliheas korras maanteed, kõrval suured orud ja kõrbemaastik.
Mäe alla jõudes tundub, et selle tipu võtmine on poole päeva töö. No mida rasket saab olla vulkaanilise mäe vallutamises. Lapsemäng.
Auto sai jäetud köisraudtee alla parklasse. Kiire kehakinnitus röögatute turistihindadega ja olematu toiduvalikuga kohvikus ja siis jala minema. Kaaslaseks ainult seljakott vee ja snäkkidega. Kaamera. Pealamp. Akupatarei. Midagi vist veel.

Et Teide rajaotsale saada, on vaja kõigepealt 3 km jala käia mööda maanteed. See on kõige lihtsam osa. Kui 27-28 kraadi sooja, pilvitu taevas, hõõguv asfalt ja päike sulle muret ei tee. Kõrb. Teekond kulgeb orus, sellepärast pole seal tuult ega õhku. Palav on. Millegipärast meenub mulle mööda teed lonkides korduvalt Atacama ja ma mõtlen, et siin ei elutse vist samuti mitte ükski bakter.

Esimene liiter vett juba kulus ja see tegi murelikuks.
Edasi algab nn. Teide matkarada, täiesti talutav jalgrada, muidugi ikka tõusvas joones. Tuul keerutab tolmu maast üles ja vaatamata päikeseprillidele, on su silmad tolmu täis. Suu ka muidugi. Seda tolmu ja janu tuleb veega loputada. Poolteist liitrit juba kulunud.
Edasi tõuseb teerada loomulikult kõrgemale, tuul muutub tugevamaks. Tolmu keerutab ringi, päike kõrvetab.  Aga vaated muutuvad ilusamaks, sest sa näed kaugemale. Ma olen umbes 2,5 kilomeetri kõrgusel. Silma järgi hinnates.

Siis, kui ma olen kaks liitrit vett kolmest ära kulutanud ja umbes 7 kilomeetrit ja 500 tõusumeetrit astunud, näen ma ees terendamas silte. Need helgivad päikeses vastu. Astud mis sa astud, aga sinna on ikka tubli kilomeeter maad.
Jõuan siltideni, võtan koti seljast ja loen: hütini 2,5 km. See 2,5 kilomeetrit polekski ju väga midagi, kui sulle ei paistaks kätte see rada, mida mööda see üles käia tuleb. See on päris järsk tõus, mööda kivi- ja laavaklibu. Umbes 600 meetrit puhast tõusu korralikus kuumuses ootab veel ees. Tehniliselt ei ole mägi keeruline, aga palav on, õhk ei liigu enam ja tõusumeetreid on kõvasti. Varustus ju ka veel seljas. Veerand tundi puhkust ja edasi.

Lihtsalt tuima näoga lähed siis mööda seda tuhkkuiva tolmust teerada edasi ja sa ei mõtlegi enam väga millelegi. Keel on suulae küljes kinni, päikese käes võib temperatuur vabalt ilmselt 50 kraadi olla. Ilmselt enamgi. Samm sammu järel.
Viimased pool liitrit vett on järel, vast veab välja. Silt on jäänud kaugele alla, see on muutunud imepisikeseks. Paar inimest paistab seal. Hea, et ma juba siin olen.

Umbes peale poolteisttunnist pingutust, sildist arvates, kui ma arvan ennast juba peaaegu kohal olevat, tuleb mulle üks matkaja ülevalt vastu. Tervitame, nagu ikka ja ma küsin, kaugel see hütt on. Ta pakub, et umbes tund aega astuda. Võib olla poolteist. Kõrbekuumuses ja ülesmäge!

Esimene kord, kui käis peast läbi mõte, et ma rohkem ei jaksa. Lihtsalt tekib selline hetk. Istusingi sinnasamasse maha – kaabu peale -, ja avan oma viimase veepudeli. Mingis meeltesegaduses kaanisin selle täiesti tühjaks, sest janu oli lihtsalt nii suur. Vist mõtlesin, et nüüd jooksen üles ühe jutiga. Vesi oligi otsas. Nagu kuumale kerisele valaks – kivid on ikka kuivad.
Seljakott selga ja edasi. Hapniku osarõhk väheneb ja 3000 meetri peal annab see juba tunda – hapniku omastamine  väheneb.
Väga järsk tõusunurk, iga paarissammuga võtad pool meetrit tõusu. Higi voolab.

Vahepeal jõudsin ma ühelt vastutulijalt vett lunida – lahke inimene andiski mulle paar lonksu. Abiks seegi, hea inimene. Siis tegin otsa peale kahele apelsinile, mis mul kotis ballastiks olid. Vedelik seegi. Kergem ka. Ikkagi oma kolmsada grammi.

Ja siis raiusin lihtsalt tuima näoga hütini välja. Kohal! 3260 meetrit.

***

Õnn on lihtsalt olla. Et sa ei pea kuhugi minema. Et sa ei pea käima. Et sa saad istuda pingile, võtta oma rasked, tolmused saapad jalast ja tõmmata kümme minutit värsket õhku kopsudesse. Kloppida oma tolmused riided puhtamaks. Astuda veeautomaadi juurde ja lunastada endale 3 euro eest pool liitrit jahedat mineraalvett. Kui odav! Seal olles sa just nii mõtledki. Et 9 eurot poolteistliitrise pudelivee eest on odav hind. Puhas vesi, peaaegu tasuta käes! Vedelikupuudus on nii suur, et iga hind on vastuvõetav.

Need hetked ja raskused vormivad sinust teistsugust inimest – sa tunned rõõmu ja sind teevad õnnelikuks pisiasjad igapäevases elus. Sest sa õpid hindama ka kõige lihtsamate asjade väärtust elus. Igasugused olmemured – see on ju kõik tühine!
Sa oled elus, terve, saad reisida, tunda rõõmu, täita oma unistusi. Ja veel mitu-mitu kuud hiljem püsib see tunne sinu sees. Õnnetunne lihtsatest, igapäevastest asjadest. Inimestest. Loodusest. Elust.

Aeg uurida ka “hütti” lähemalt.

Refugio de Altavista. Et sinna majutust saada, tuleb see kaks-kolm kuud ette broneerida. Hüti broneerimisega kaasneb minu silmis ülivajalik boonus – luba ronida El Teide tippu. Tegemist on loodukaitse all oleva vulkaaniga ja selle säilitamise huvides piirati tuntavalt selle tipu külastamist (enamik turiste sõidab sinna köisraudteega, mis peatub paarsada meetrit allpool tippu). Tippu võib päevas külastada kuni 200 inimest (võin ka eksida) ja Refugio külalised on sinna samuti juba sisse arvestatud.

Tegemist on väga viisaka mägihütiga 3260 meetri kõrgusel, mida majandavad hispaanlased. Nende inglise keel on laitmatu ja nad annavad sulle nõu ja abi, kui sa seda vajad. Vahetavad münte vee- ja snäkiautomaadi jaoks. Wi-fi. Elekter 230V. Köök kõige vajalikuga. Magamistoad naridega ja puhta voodipesuga. WC-d.
WC-d ja köök avatakse kell 17, toad aga kell 19, nii et väga vara ei ole mõtet sinna ronida. Dušši ehk pesemisvõimalust ei ole,  aga selline tühiasi ei heiduta. Käsi saab hädapärast pesta, väike kraanikauss on olemas. Joomiseks sealne kraanivesi ei kõlba, kuna vesi seisab õuetünnis – seega seisev vesi. Keedetult ehk isegi võib proovida, ise igatahes sellega ei riskinud.

Kellaaegadest peetakse väga rangelt kinni, sisuliselt minutipealt – see on Hispaanias küll paras imelugu. Joogipudeliautomaat on eesruumis ja raha eest mõni jook ja snäkk alati  kättesaadav. Ei tasu unustada münte kaasa võtmast, sest münte saab vahetada ainult õhtul (sularaha vastu) ja sedagi ainult esimesed kiiremad. Münte kulub tublisti.

Öörahu algab 22.30, äratus 5.00. Kell 5.30-6.00 on aeg lahkuda. Hiljemalt kell 8.00 lüüakse kõik majast välja ja pannakse uksed lukku. Väga spartalik, aga arusaadav. Tegemist ei ole hotelliga, vaid tipuvallutuse vahepeatusega. Parem ikka, kui telk.

Magamine 10-kohalistes tubades, kahekordsed narivoodid. Õhku jätkub, kuigi ruumi on muidugi kasinalt. Mängitakse kaarte, võetakse napsu, aetakse juttu, vahetatakse kontakte – väga mõnus õhkkond – ja ka seltskond. Ma tunnen ennast seal seltskonnas, kus tolmused riided, kulunud saapad ja askeetlikkus ja lihtsakoeline solidaarsus on tavapärane, palju paremini, kui viietärnihotellis. Täiesti tõsiselt.

Elujaatav, füüsiliselt heas vormis, optimistlik ja aktiivne seltskond. Inimesed, kes ilmselt väga harva nurisevad, kiruvad või rahulolematud on.

Ärkamisega suuri probleeme polnud, kuna ma polnud magama vist jäänudki. Ülemine voodinaaber tundis ilmselt ennast väga halvasti ja kuna ta kaalus oma sadakakskümmend kilo, siis avaldas see vedruvoodile suurt mõju, eriti, kui ta sealt kogu aeg üles-alla ronis. Võimalik, et tal oli mäestikuhaigus kallal, sest pidevalt ta igatahes WC vahet käis. Kella nelja ajal hommikul pakkis ta oma asjad kokku ja läinud ta oligi. Kuna mäe peal ta meile vastu ei tulnud, siis ilmselt ikka allapoole. Mäestikuhaigust küll ise kogeda ei tahaks.

Äratus kell 5. Korralik sagimine. Mina täiesti magamata, aga mingil kummalisel moel ei avaldanud see mulle mingit mõju väsimuse näol. Adrenaliin vist juba oli sees.

Joogiveeautomaadist sai ostetud veel paar liitrit pudelivett, käia tualetis ennast kasimas  (väga korralikud WC-d, meeste ja naiste omad eraldi, soe vesi) ja vaadata eeskojas reaalajas ilmainfot.

Kuna ma olen juba harjunud sellega, et minu tipupäeval sajab paduvihma, tuiskab lund, peksab rahet, tuul tormab, lööb välku või on muul moel lihtsalt hull ilm, siis mind ei üllatanud üldse, et tipus oli sellelgi hommikul temperatuur- 5 kraadi ja tuule kiirus 75 km/h. Tuulekülma arvutada ei viitsinud.

Minu suurim mure oli hoopis avastuses, et mu seljakotist puudub soe pesu. Mul on mägede jaoks ostetud spetsiaalne, kõrge kaelusega tuult mitteläbilaskev soe pikk pesu, mis kannatab päris korralikku külma ja tuult. No mida pekki.. See oli nüüd küll paras üllatus..
Mul oli seljas kõige tavalisem, sünteetiline T-särk ja igapäevane, odav tuulejope, millega lihtsalt ringi liikuda. Kõik. Ei kindaid, ei mütsi. Salli ka muidugi mitte.
Ma lihtsalt suutsin kuidagi unustada sooja pesu kaasa panna. Ilmselt seetõttu, et “all” parklas oli 28 kraadi sooja ja sa ei mõtle kõigele selge peaga. No juhtub.
Refugio peremees oli seda küll õnneks ette näinud ning vähemalt kindad ning müts olid täiesti müüdav kaup. Muidugi mitte mingid profitooted, vaid pigem selline igapäevane kaup. Vahetanud mõistliku koguse sularaha mütsi ja kinnaste vastu – väheke piinlik “idioodist turisti” hetk – tekkis mul isegi lootus, et ehk õnnestub ikka tipp ära võtta. Või mis õnnestub – tuleb ära võtta.

Natuke piinlik oli mõelda enda peatsele ärakülmumisele ja jäämees Ötzi saatusele, kui teised seltskonnaliikmed mähkisid ennast samal ajal viiekordsetesse riietesse ja suusamaskidesse, nii et ainult kaks silma napilt välja paistsid. Sinna panid nad lisaks veel mäeprillid ette. Mõistlik.

Mina kohendasin oma T-särki, tõmbasin tuulejope luku kurguni kinni ja astusin uksest välja. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Mis see ootamine ikka aitab. Alla ma ka ei anna.

Esimene tund-poolteist minekut oli kottpimedas, ainuke valgusallikas pealamp. Tuul ulus, rahe ja uduvihma jääkristallid peksid vastu nägu. Rahet sajab seal muidugi horisontaalselt, nagu mägedes ikka. Siin-seal paistsid hetkeks pealampide valgusvihud, kuigi üle 10-15 meetri nähtavust polnud.
Veerand tundi mindud vastutuult, ja siis tundsin, et hakkab jahe. Külm. Tuul pressis ikka vägisi läbi jope. Särk oli niikuinii lihtsalt moepärast seljas.
Kohati oli raske hingata, pigem nagu tuule tõttu. Võib olla, et väheke hõredam õhk ka ja eks tõusumeetreid ju samuti kogunes.
Umbes 3500 meetrit kõrgust. Prillideta ei teeks seal üldse midagi, rahe peksaks silmad peast. Rahe ja jääkristallid lihvisid prillide ümbert nägu justkui kareda liivapaberiga. Suusamaski ju polnud.

Veel natuke maad edasi ja siis mingil hetkel olin kuskil harja peal. Tuul tahtis vägisi lendu tõsta – kottpimedas tunnetad mäeharjal seda ookeanilt tulevat tuult ja looduse võimsust kuidagi eriti eredalt.

Kõik riided olid jääs, püksid ja jope kanged nagu pulgad, nägu samuti jääga kaetud. Sadas uduvihma – või siis pigem olime lihtsalt pilve sees – mille tuul ja miinuskraadid siis riiete ja näo külge paari sekundiga ära jäätas. Mingis mõttes see jäätumine päästis mind isegi hullemast, sest tegi jope tihedamaks. Isegi vist nägu säästis, sest näonahk oli jääkoorikuga kaetud. Oli küll külm ja tuul tõmbas läbi, aga see oli piiri peal, talutav. Pidev ülesmäge liikumine andis sooja.
Ühel hetkel hakkas ka valgemaks minema, tõusu oli veel paarsada meetrit. Rahe ja vihm lõppesid, sest tõusime pilvepiirist kõrgemale.
Lõpumeetrid olid päris rasked – võib olla eelmise päeva mäkke ronimisest, magamata ööst, võib olla aga ka lihtsalt järsust mäeharjast.
Tehniliselt küll lihtsalt kõndimine, kuigi iga sammuga võis ka pool meetrit tõusu olla.

Kivid olid sigalibedad, kõik oli sõna otseses mõttes õhukese jääga kaetud. Vaikselt liikusin  edasi, seisma ei tahtnud jääda, sest keha oli ikka juba täiesti maha jahtunud. Tuul on tipus eriti tugev ja liikumine aeglane libeduse tõttu – ettevaatlikkus ennekõike.

Lõpuks ometi, viimased meetrid, viimased sammud ja ma olin tipus. 3718 meetrit. Hiljem vaatasin, et kõrguselt Euroopa kuues. Seekord siis T-särgi ja tuulejopega.

***

Mõnus adrenaliinitulv. Sa oled justkui püramiidi tipus – ilmselgelt kõrgeimas punktis kogu lähiümbruse alal. Näha esimesena päikest üle Hispaania tõusmas.
Õnnetunne. Mingi seletamatu ja kirjeldamatu õnnetunne, mis igas tipus sind endasse haarab.

Sa unustad ära, sa ei märkagi, et oled täiesti läbikülmunud, jääs ja kange – aga sa oled ikkagi nii õnnelik! Sa teed pilte ja su paljad sõrmed kangestuvad poole minutiga, sest seal on nii pagana rõske, külm ja tuuline. Aga sa ei hooli sellest. Elu tundub nii ilus ja muresid ei ole üldse!
Mis sest, et ma olin magamata ja kurnatud ja väsinud – see ei olnud enam üldse oluline. Eesmärk oli täidetud. Õnn oli kinni püütud. Ja ainult sellel on elus väärtust. Olla õnnelik.

Mina ja Soome (Halti)

Ühel päeval pakkusin Laurale, et võiks Soome paaripäevasele “lomale” sõita.
Mulle on Soome kogu aeg meeldinud – see on lähedal, kuid ometi kaugel; kultuurne ja arenenud, puhas, turvaline ning hoolitsetud riik. Pole ka keelebarjääri.
Ja muidugi on Soomes ka kõige kõrgem tipp olemas. Halti. Asub see Soome põhjatipus, Barentsi mere vahetus läheduses, sisuliselt maailma lõpus.

Ja kuna mul oli kange tahtmine vahepeal mõne mäe otsa ronida, siis Halti oli selleks sobiv – arvasin, et ka Laurale oleks 1324-meetrine mäetipp jõukohane tegevus.

Mõeldud-tehtud. Nagu ikka, ei olnud minekuga üldse kiiret. Kui laevapiletite broneerimine välja arvata, siis rohkem me vist eeltööd ei teinudki. Ma ise olen väga muretu selliste asjadega. Laura on natukene kohusetundlikum ja tema tahab, et kõik hästi sujuks. Üritas vist isegi midagi pakkida ja paika sättida. Kuniks päev enne minekut arvasime, et nüüd võiks pakkima hakata. Või paar tundi enne minekut. Nagu ikka, läks selle “aega on” suhtumisega väga kiireks. Lõpuks loopisime lihtsalt kõik asjad kottidesse ja saime kell 4 hommikul magama. Äratus oli kell 7 ja see oli päris raske tõusmine.
Laevaks sai seekord Viking Line ja tellitud oli ka hommikusöök laeva sööklas. Buffet siis.
Tegime endast ja üksteisest ka paar pilti, aga kas kolmetunnisest unest tingituna või mõnel muul põhjusel oli fotode kvaliteet väga kehv. Jäid albumisse panemata.

Soomes maabudes vuras meie Mazda maale ja paaripäevane “loma” võis alata.

Kuigi Soome maanteed on väga head, on nad sellevõrra ka igavad. Sa kulged kilomeetrite kaupa, ilma et silmale midagi põnevat näha oleks.Sai tehtud lihtsalt tanklapeatuseid, ostetud kiirtoitu ja 10 euro eest ühe CD-plaadi. Mingi täiesti suvalise.

Kiirtoiduga seoses sai meile küllalt kiiresti selgeks, et parimat (kiir)toitu ehk hamburgeri, friikartuleid ja pepsi kombinatsiooni pakub “Rolls”. Edaspidi saigi vahemaid arvutatud ainult selle järgi, millal järgmine “Rolls” meile ette satub. Nii umbes iga 200 km järel. Või 300 km järel. Vahemaad on tõesti suured.
Üldiselt ma toitun tervislikult, aga igal reisil teen ma toitumisele erandi – puhkusel ei tohiks küll mingisuguseid piiranguid olla. Väike patustamine kuulub reisi juurde.

Mingil hetkel laskus autoraadio lõplikku eetrivaikusesse – kui sahinad välja arvata -, sest nende saja soomlase ja saami jaoks, kes Kesk-Soomest põhja poole ja sealt edasi elavad, pole mõtet raadiomaste püstitada. Vist lihtsalt ei tasu ära.
Seega sai sisse lükatud bensiinijaamast ostetud suvaline CD. Üks meeldejäävamaid laule oli Tequila. Laulu pealkiri oli “Tequila” ja sõna, mis laulus kostus, oli samuti “tekiila”. Reisi lõpuks olime nii seda kui ka ülejäänud paarikümmet laulu kuulanud umbes 100+ korda ja kolmandikku nendest mäletan ma ilmselt elu lõpuni. “Tequilat” kindlasti.

Sõit kulges üldiselt optimistlikus meeleolus, kuulasime “Tequilat”, Laura sirutas muretult oma jalad auto armatuurlauale ja ümises laulu kaasa..Meeleolu oli hea.
Kuna kilomeetrid venisid igaval teel aeglaselt, sai seda protsessi kiirendatud parema jalaga.

Veel üks Rolls, “kohustuslik” kelladeküla ja ületasime ka polaarjoone. Vägev!

Ööbimisega olime nii arvestanud, et kuna on ikkagi suvi, siis telk on see õige matkainimeste hotell. Kui GPS näitas, et siit paremale on üks väike metsarada, siis saigi sinna peateelt sisse keeratud. Ainult kolm tundi magatud ja 700 km seljataga, aitab küll. Eks autogi tahtis juba puhkust saada, kuigi tagasihoidlikkusest ei ütle mulle seda kunagi.
Paarsada meetrit läbi korraliku, paarimeetrise võsa ja üle kändude ning leidsimegi kohakese. Kuna minu töö oli autot juhtida, siis Laura töö oli loomulikult telk üles panna.
Mina tegin veekeetmiseks lõkke üles – tõmbasin tikust tuld ja läitsin gaasipriimuse. Moodne elu.
Pidevalt sääskedega võideldes sai kiirpuder söödud, tee joodud ja telki kobitud. Telgis lesides ja veel väheke lobisedes oli tegelikult päris idüll tunne. Suvi on ikka ilus aeg!

Hommikul tuli igatahes tegutseda kiiresti. Tundub, et meie väljahingatud süsihappegaas oli kõik ümberkaudsed sääsed kokku meelitanud – meist osa saama. Ilmselt ootasid need õnnetud miljon sääske öö läbi kannatlikult telgi kõrval.
Kuigi Laura üritas alguses korralik ja kindlameelne olla – nagu ta ikka kogu aeg on olnud -, telki püüdlikult kokku pakkides, siis vandus lõpuks temagi sääskedele alla ja asjad sai lihtsalt autosse loobitud. Kuna ma aga õnnetul kombel suutsin selles korralikkus võsas auto ühe nähtamatu kännu otsa tagurdada, võttis põgenemine veel väheke aega ja kindlast surmasuust pääsemiseks pidi Laura veel korraks autost välja minema. Et autol kergem oleks. Polnud küll kahtlustki, et minu autot juba mingi vana känd maha ei murra.
Laura pani ka ise käed autole külge ja katsus teda hellalt lükata.
Võitlus kännuga lõppes Mazda võiduga ning see oli kindel pääsemine. Kaaslaseks autos ka umbes paarkümmend sääske, kellega Laura võitlusesse asus. Mina natukene ka.

Vahepeal jälle igavat tundramaastikku jälgides ja “Tequilat” kuulates  ning põhjapõtradega sõbralikult maanteed jagades jõudsime Kilpisjärvini.

Kilpisjärvi on ilus kohake natuke maad enne maailma lõppu, st enne Haltit. Päris ilusad mäed, järved ja vaated ning eelviimane võimalus tsivilisatsiooni hüvedest osa saada.
Autol paak kütust täis ja peale väikest peatust edasi.
Vastu tuli Norra. Olime jõudnud Soome põhjatippu ja edasi kulges teekond juba Norra poolel, Norra mere rannikul. Jahe ja tuuline. Vaevalt 10 kraadi sooja. Südasuvel.
Fjordide vaated on muidugi imeilusad, puhas ja karge Põhja-Jäämere vesi ebamaiselt sinakas-roheline.
Käänulised teed, mis on tegelikult väga heas seisukorras – lausa ideaalsed -, viisid meid lõpuks Birtavarreni. Väike küla eikusagil.  Viimane bensiinijaam, viimane maja ja me olime edasipidi ikka väga üksi.

Asfalttee lõppes, sellest sai muldtee. Tõusud olid järsud ja loomulikult ei viitsinud seal keegi mõne üksiku hullu turisti pärast vaeva näha teepiirete paigaldamisega.
Kuna hiljuti oli ka vihma sadanud, siis see tee oli ikka korralikult libe ja porine ja ma pakun, et kohati võis tõusunurk olla ka 40 kraadi, kuigi ilmselt see on väike liialdus.
Mingil hetkel, mil ainult esisillaveoga auto täiesti üleloomulikku veo- ja teotahet üles näitas,  jõudis ka sidur ülekoormusest kärssama hakata ja siis käis küll mõte peast läbi, et kui auto nüüd töölepingu üles ütleb, siis on jala kojuminek. Hea, kui üle teeserva alla ei veere, sest kahtlus tekkis seal muda peal ka rehvide pidamise osas. Siis oleks veel sada meetrit kukkumist hingetõmbeaega olnud.

Kuna mul on aga oma autoga juba palju varasemalt kokkulepitud, et mina ei jäta teda ja tema ei jäta mind, siis mõlemad pooled pidasid ka kokkuleppest kinni. Ületades veel paar mägioja ja muud tähtsusetut kruusavalli, jõudsime Halti alla. Auto kärsahaisu täis, täielik off-road minu vanale Mazdale Premacyle. Kuidas mulle see vanake meeldib!

Halti paistis oma täies ilus, kuigi tipp alt vaadates muidugi kätte ei paista. Aga mägi ise on siiski piisavalt massiivne, et muljet avaldada. Vägev. Meeleolu oli optimistlik.
Kell oli vist umbes neli õhtul, kui võtsime vastu vist ainult meile iseloomuliku otsuse, et mäe võiks täna “ära võtta”. Meile iseloomuliku sellepärast, et ükski normaalne mägimatkaja ei hakka mäe tippu tõusma õhtul kell viis.
Aga kuna ma ei ole kunagi “normaalse” mägimatkaja tiitlile pretendeerinud ja Laura isegi lihtsalt mägimatkaja tiitlile mitte, siis see meie kohta ei kehtinud. Normaalsus ongi vist tegelikult natuke ülehinnatud.

Kuna ilm oli päris kena ja ilus, kuigi pisut vilu, tõmbas Laura omale retuusid jalga, pani saapad varvaste otsa ja tõmbas mingi pusa peale. Leidsin talle veel autost ühe lihtsama  tuulejope ja me olime enda arvates selleks kergeks tipuvõtuks valmis. Mis see 1361 meetrit ilusa ilmaga ära ei ole. Kukepea.

Umbes kell viis õhtul alustasimegi teekonda, seljakotis kaasas joogivesi ja energiabatoonikesed. Midagi vist veel, pudi-padi.

Algus oli väga lihtne, nagu enamasti mägedes ikka. Tõusime päris jõudsalt ja vaated läksid avaramaks. Kuna tegemist on tundra ja platooga, siis avanevad juba ka väiksematelt kõrgustelt vaated kaugele.
Tegime väikseid pause, sõime batoonikesi ja jõime vett peale. Kolme tunni pärast olime ehk isegi juba tubli kilomeetri kõrgusel, kui meile tulid vastu kaks inimest, kes lahkesti  suunda näitasid (pigem kinnitasid, sest suund oligi meil õige). Ainuke murelikuks tegev hetk oli see, et nad väitsid tippu veel paari tunni tee olevat. Ilm oli aga juba hakanud jahedamaks kiskuma ja muidugi ka tuulisemaks. Barentsi meri – võib olla aga juba ka Põhja-Jäämeri -, oli hakanud meile platoolt kätte paistma ja tuul oli ilmselgelt sealt jaheda vetevälja poolt.

Kuna Laura aga mingit soovi tagasi minna ei avaldanud, läksime hoopis edasi. Selleks me siia ju tegelikult tulimegi. Tobe oleks alla anda, see pole meie kummagi loomuses.

Kuna Halti tipumassiiv koosneb pea eranditult ainult kividest, siis kasutasime me kiiremaks edasiliikumiseks kivilt kivile hüppamist. See nõudis küll teatavat osavust ja tasakaalu ning suuremate kivide käigupealt väljaotsimist, aga viis päris kiiresti edasi. Põlveliigestele mõtleme hiljem. Haltil pole rada ka tähistatud, nii et kogu kohalejõudmine on ikkagi sinu omaenese tarkuses kinni. Peamiselt siis GPS abil.

Ilm kiskus tuulisemaks, udusemaks ja jahedamaks. No ikka päris viludaks. Päike kadus,  asemele jäi ainult udu. Nähtavus ehk mingi 30-40 meetrit, aga piisav, et edasi liikuda. Meie auto ja selle orientiiriks olev järv olid pildilt kadunud.
Tuul oli muljetavaldav. Kerge külm kippus kontidesse. Ja eks mingi väsimus juba ka. Umbes neli tundi tõustud.

Mida kõrgemale tõusime, seda tugevamaks muutus tuul, temperatuur langes, udu tihenes. Nähtavus kahanes umbes 20 meetri peale, ilmselt olime pilve sees.
Esimene ja kõige ebameeldivam hetk tekkis siis, kui meile teejuhiks olnud GPS pange pani ehk ära hangus. Liigu või ära liigu, aga punkt ekraanil seisab sama koha peal. Võimalik, et see oli tingitud ülitihedast udust, mis nüüdseks oli juba täiesti kotttihedaks muutunud – nähtavus oli maksimaalselt kümme meetrit, nii et me katsusime rohkem kokku hoida, et üksteist mitte silmist kaotada. Laura kurtis jaheduse üle. Aga tagasi ka ei olnud nõus minema. Ja ega me enam täpselt teadnudki, kuidas tagasi minna.

Liikusime siis inertsist edasi, aeg kulus ja ilm muudkui halvenes. Vahepeal hakkas ka GPS tööle – olime juba valesse suunda hakanud liikuma. Ülitihedas udus sul lihtsalt kaob orientiir käest, ka tuulesuund ei aita seal midagi, sest see keerutab seal pööristena üle mäeserva.

Ja siis hakkas lörtsi sadama. Suhteliselt horisontaalselt. Järelikult oli temperatuur jõudnud nulli. Laura retuusid hakkasid hirmuäratavalt kiiresti jäätuma ja üldse, kogu mägi hakkas lumega kattuma. Mis ei teinud olukorda mitte paremaks, vaid halvemaks, sest lumistel ja libedatel kividel ei saanud enam hüpata, vaid tuli nende vahel kuidagi  edasi koperdada.

Ja siis saabus meie reisi kõige raskem osa – telefoni GPS hangus totaalselt ära, ja me ei teadnud kus me olime. Mobiililevi seal loomulikult ei ole, helistada ei saa, järelikult ka mobiilset positsioneerimist mitte. Me olime suunataju kaotanud.

Õhutemperatuur langes juba alla nulli, tuul oli tormi mõõtmetes, udu oli nii paks et lõika noaga, lörtsi ja lund ka veel lisaks.. Vett veel liitrijagu seljakotis, mõned batoonikesed. Jäime viieks minutiks suurema kivi taha tuulevarju kükitama ja mõtlesime, mida edasi teha. Vaatasin Laura härmas retuuse ja punast nina ning pakkusin, et proovime hakata tagasi minema. Tema pärast. Tunde järgi, allapoole. Saab ehk vähemalt pilve seest välja.

Laura aga küsib, et mida mina teha tahan. Mina vastasin, et see tipp peab kuskil siin olema, lihtsalt peab olema. Et ma ise läheks veel natuke edasi. Ja Laura – milline enesekindlus – oma härmas retuusides ja punase ninaga ütleb, et lähme siis edasi!
Ja mul oli sel hetkel temast tohutult kahju ja hea meel samaaegselt. Kahju sellepärast, et esiteks saame me ilmselt kopsu- neeru- ja põiepõletiku ja lõpuks me siia mäele koos sureme, aga hea meel, et tal on selline tahtejõud, sihi- ja enesekindlus. Minu tütar!

Liikusime edasi, puhtloogiliselt tuletades, et tõusu varjus on tuule kiirus väiksem ja samas eeldades, et tuul puhub siiski Barentsi merelt. Nähtavust polnud ollagi.
Jalad olid juba päris pehmed, kui ühel hetkel udu väheke hajus ja ma nagu midagi sekundiks märkasin. Mingit kõrgemat mäenukki, ja kõrgem punkt tähendab alati suuremat lootust ka tipu poole. Sealt veel natuke edasi märkasin hetkeks ka veel midagi kollast, mis võiks justkui maamärki tähendada – meile siis elulootuse märki. Haaa!

Innustatuna sellest lootusest, pressisime veel poolsada meetrit tõusu ja jõudsimegi Halti tippu.

Ei marutuul, ei lörts ega läbikülmunud- ja väsinud kehad suutnud võtta meilt seda adrenaliini, mida pakub riigi kõrgeima tipu võtmine. Mis sest, et see pole päris K2 või Mount Blanc. Meie jaoks oli see hoopis Mount Everest!

Kallistasime, õnnitlesime üksteist ja Laura suutis isegi veel tantsusamme videosse teha. Täiuslik õnnetunne! Milline adrenaliin!

Adrenaliinitulv oli ka täiesti füüsiliselt tuntav, sest külm taandus hetkega ja energiat tuli kõvasti juurde. Väsinud jalad ei tundunud enam nii väsinud ja olemine oli kuidagi.. õnnelik.. Ma olin nii uhke ja õnnelik Laura üle, kes ei kurtnud ega virisenud kordagi, talus vapralt tuult, külma ja tõusumeetreid, ei süüdistanud kedagi ega midagi ning oli vapper kuni lõpuni välja. Sest ennast ma tunnen – olen mõnikord lausa rumalalt visa ja sihikindel -, aga hea meel oli neid omadusi ka tütrel näha. Iga isa tunneb ilmselt selle üle rõõmu ja uhkust, nii muidugi minagi.

Tagasitee oli juba natukene kergem, sest esiteks on tegemist siiski allapoole minekuga ja  natukene madalamal hakkas ka GPS jälle tööle. Temperatuur vähehaaval tõusis, tuul ja udu taandus, lörtsisadu lakkas. Olime pääsenud, kuigi meil oli veel tükk maad minna.

Tagasi auto juurde jõudsime me kell neli hommikul, seega kujunes meie rännak 11 tunniseks.

Vahetasime autos märjad riided kuiva pesu vastu, panime telgi püsti ja kerisime magama. Üle minuti magajäämine küll aega ei võtnud.

Kell 6 ehk poolteist tundi hiljem ärkasin ma selle peale, et olin millegipärast külgepidi veeloigus. Väljas sadas paduvihma, raju kõigutas telki ja telgi alt voolas läbi vihma poolt  improviseeritud ojake. Karm koht see Halti, vähemalt meid ta küll ei soosinud.

Ütlesin Laurale, et mina siia ei jää ja telgis ei maga – tee mis tahad. Laura oli minuga õnneks kohe nõus, kuigi tema meelekindlus hämmastas mind endiselt, sest ta oli veel hetk tagasi nõus ka autos magama. Lihtsalt istme peal. Mina enam mitte. Aitab.
Viskasime asjad autosse ja panime sealt minema, enne kui veel midagi juhtub, näiteks mägi peale vajub või maa avaneb..

Paduvihm oli tekitanud teele korralikud, mäslevad mägiojad, millest meie väike Mazda  vapralt läbi sõitis; siis mudastest järsakutest ikka allapoole, kus esipidurid niipalju vatti said, et järgmisest jääkülmast ojast läbi sõites aurupilved sisina saatel esirataste juurest üles tõusid – kuumad pidurikettad. Kuna tagakettad olid trumlid, siis käsipidur oli niikuinii kogu aeg peal veel lisaks.

***

Milline õnn on sõita autoga siledal asfaltteel! Inimesed ei teagi, et õnn seisneb tegelikult tasases maas, asfaltteedes, bensiinijaamades, kauplustes, mobiililevis ja paljudes muudes lihtsates asjades, mis meie ümber on.

Samal ajal, kui mina Haltist eemaldusin, otsis Laura kõrvalistmel “bookingust” hotelle,  kuhu me ööbima võiksime minna. Või mis ööbima, päev juba. Lihtsalt magama siis.

Kuna sõit oli niikuinii Helsingi poole, siis midagi, mis tee peale jääks. Sobiva hotelli leidsime 300 km kauguselt. Vahemaad lihtsalt on seal tundras sellised ning kõige odavamat hostelit me ka ei tahtnud.

Tahtsime ikkagi oma tuba. Ja mina tahtsin vanni.
Ning kuigi ma olin kolme ööpäeva peale kokku maganud ainult kümme tundi, sõitnud autoroolis üle 1400 km ja ühtlasi turninud ka 11 tundi mäel, võtsime siiski koos vastu otsuse, et sinna me läheme. Laura lubas minuga solidaarne olla ja kõrvalistmel mitte magama jääda. Eks ta muretses natuke ka enda ohutuse pärast.

Kui me kell 10 hommikul lõpuks hotelli jõudsime, oli see see juba teist korda tänase, alles algava päeva jooksul õnnejoovastust kogeda – oma tuba! Dušš! Vann! Soe vesi. Seebid. Šampoonid. Käterätikud. Suur televiisor paljude kanalitega. Wi-fi.
Ülisuur ja mugav voodi, suured padjad, suletekid! Puhas, värskuse järgi lõhnav voodipesu!

Tunne oli selline, nagu kaks Gulagi vangi oleks sunnitöölt põgenenud – nälginud, väsinud, pesemata, magamata.. Ja siis sattunud kogemata suure parteibossi villasse. Kui mitte Suure Juhi enda villasse.

Käisin üle tee asuvas poes, ostsin süüa ja juua. Käisin vannis, võtsin dušši ja jõudsin veel televiisoritki vaadata söömise kõrvalt.

Lõpetasin söömise, panin televiisori kinni, kohendasin patja, tõmbasin mõnusalt kerge ja sooja suleteki endale peale ning langesin koomaunne. Magasin ei vähem ega rohkem kui 18 tundi järjest – ilma et ma oleks vahepeal silmagi pilgutanud.

***

P.S. Laura haigeks ei jäänud, isegi nohusse mitte ning ka auto ei võtnud vaevaks ühestki veast märku anda. Umbes aasta aega hiljem, kui me Lauraga selle seikluse aastapäeva meenutasime, jõudsime kokkuleppele, et kui Laura kunagi Eestisse tagasi tuleb, siis me võtame selle teekonna uuesti ette. Mitte et ta nüüd väga lõbus või eriliselt lahe oleks olnud, aga see lihtsalt vajab kordamist.