Kebnekaise on kahtlemata minu mällu sööbinud kõige eredamalt. Mitte, et ta nüüd teab mis väga eriline mägi oleks olnud või kuidagi muud moodi ilus, aga ühel teisel moel.
Kebnekaise oli iseenesest muidugi lihtsalt osa plaanist. Halti – Kebnekaise – Galdhoppigen. 10 päeva, kolm riiki, kolm tippu. Põhjamaa tippu. Suvi 2017.
Kuna Halti tipus olen ma juba varemgi käinud, siis mingit suuremat seiklust, kui väike äraeksimine, jalgupidi jääkülmas vees komberdamine ja mööda 10-meetrist püstloodis kaljuseina ilma igasuguse julgestusvarustuseta ülesronimine, seal ei olnud.
Aga sealt edasi sai päris jõudsalt edasi liigutud Kebnekaise suunas. Kebnekaise on Rootsi põhjaosas asuv kõrgeim tipp. Suvel keskmise raskusastmega, kui ainult ilma oleks. Mingit erivarustust – vähemasti suvel – sellel mäel vaja ei lähe.
Päev 1
Kui sa oled oma auto ära parkinud, siis saad vastu “parkimispileti”, mille eest maksad tagasi jõudes. Võib olla kahe tunni, võib olla päeva, võib olla nädala pärast. Mõistlik tegelikult.
Parkla juures on “moodne” asustus – restoran, lihtsamat sorti “söökla”, suveniiripood ja muu sihuke turistivärk.
Aga sealt edasi algab päris tüütu, umbes 19 kilomeetrine rännak.
Et jõuda autoparklast Kebnekaise baaslaagri juurde ehk mäe alla, on vaja sinna kõigepealt jala käia. Google Mapsi kasutades, kodus plaani tehes, oli see muidugi jälle imelihtne, ainult 19 km astuda. Mis see siis ära ei ole. Võtad oma 15-kilose koti selga ja lähed.
Aga siis, kui olen reipal sammul 5 kilomeetrit astunud, tunnen, et võhma ei jätku. Peab istuma ja puhkama. Rahvast liigub seal murdu, no mägede mõttes ikka väga palju rahvast. Ikka kümneid, kümneid inimesi. Vist sada. Tulevad sulle vastu, on väga rõõmsad ja õnnelikud. Alles hiljem mõistad, miks.
Aga samamoodi on rõõmsad ka need, kes alles Kebnekaise poole liiguvad. Nad ei ole kõike seda valu ja vaeva veel kogenud. Optimistlikud.
Liigun muidugi ka ise edasi, katsun hoida tempot. Aga hingamine on kuidagi “vale” – raske. Ja hapnikupuudus kogu aeg vaevab. Hingeldan. Pulss on üleval.
Panen selle väsimuse arvele, kuna eelmisel õhtul sai võetud Halti tipp ja 14 tundi seigeldud. Sadu ja sadu kilomeetreid veel lisaks autoga maha sõidetud ja sisuliselt ka magamata.
Ja eks seljakott soonib ka õlgu, massi on ikka omajagu. Tee pole ka suurem asi. Kui esimene kilomeeter oli korralik kruusatee, siis nüüd on sellest saanud päris korralik porimülgas. Mudane teerada. Ja ikka ülesmäge.
Üks asi, mis mulle (mägi)matkamisel meeldib, on “teretamise” komme. Sulle tulevad vastu võhivõõrad inimesed aga nad kõik teretavad sind ja sina muidugi teretad vastu. On selline kommuuni tunne. Hea tunne.
Istud viieks minutiks maha – tuleb kaks inimest sulle vastu. Istuvad sinu kõrvale ja ajate juttu. Mulle see väga meeldib. See on osa õnnelikuks olemisest, kui sa saad inimestega suhelda. Kontakte luua. Võib olla on suhtlemine ainult Veevalaja rõõm, ei tea.
Tõstad siis jälle oma 15-kilose koti selga ja astud edasi. Umbes kümme kilomeetrit käidud, aga ma tunnen, nagu oleks käinud kakskümmend. Või kolmkümmend. Kuidagi väga väsinud. No ei ole võhma kohe üldse. Ei mõista ka, miks.
Liigun muidugi edasi, sest tagasi ju ikka ei lähe.
Kusagil 15. kilomeetri peal saan telefoni teel infot, et Kebneka peale on tulemas suur sajuala. Mitte, et see mind üllataks, vaid see teeks edasiminemise veel raskemaks. Panin ühe käigu lisaks ja pressisin edasi. Nagu tippu tõuseks, kuigi tegelikult tõusmeetreid väga palju ei olnud – küll mõõdukas, aga silmaga mittemärgatav.
Kuskil 17. kilomeetril oli mul tunne, et see pole lihtsalt võimalik, et ma pole veel kohale jõudnud. Viimased kaks kilomeetrit tundusid ilmavõimatud edasi minna. Nii läbi olin.
Pulss oli ebamõistlikult kõrge, hapnikupuudus kogu aeg vaevas. Kaalusin juba mõtet, et Galdhoppigen (Norra kõrgeim tipp) jääb vist küll ära. Hea, kui Kebnekaisegi ära teen.
Viimased kaks kilomeetrit olid tõeline piin ja vaev – vihma hakkas sadama. Ja muidugi mitte mingit rõõmsat uduvihma, vaid ikka paduvihma. Tuul lisaks, temperatuur umbes +8 kraadi. Tinahall taevas, pilved suure kiirusega mööda taevalaotust edasi kihutamas. Veed voolavad, teerajast on saanud porimülgas. Jalad muidugi läbimärjad, riided samuti. Trööstitu. Masendav.
Lõpuks ometi! Jõudsin Kebnekaise alla.
Kümned telgid, kümned ja kümned. Pole kohtagi, kuhu oma telk panna. Vesi juba voolab mööda mudast pinnast, vihma kallab nagu oavarrest, tuul ulub ja rebib puid.
Leidsin lõpuks ühe koha kuskil võserikus ja hakkasin vihmas telki püstitama. No see ei ole väga lõbus töö. Mässad seal telgiga, see laperdab tuule käes.. Jalad läbimärjad, riided seljas samuti – isegi kui mitte vihmast, siis higist.
Saad siis lõpuks telki. Võtad oma märjad sokid ja särgid ja püksid jalast ja väänad neist suurema vee telgi ukse ette välja , aga neid pole kuhugi kuivama panna. Laotadki lihtsalt telki. Kobid ihualasti suleteki sisse ja mingi aja pärast tunned ennast isegi juba nagu inimesena. Haukad külma konservi ja suitsuvorsti, sest mingit tahtmist ega viitsimist hakata telgis, priimusel sooja toitu valmistama, ei ole. Tuul sakutab telki, vihma kallab nagu oavarrest, niiske, rõske.. No ei ole just elu kõige helgemaid õhtuid.
Päev 2
Hommikune ärkamine oli raske. Pea küll ei valutanud, aga enesetunne oli jube sant. Nagu poleks maganudki, kuigi oma seitse tundi und tuli ära.
Ilm oli ikka päris kole, kuigi vihma enam ei sadanud. Justkui mingi radikuliidihaige, ajasin ennast püsti ja kobisin telgist välja. Aeg natukene ringi vaadata.
Kümned telgid endiselt ümberringi, rahvast päris palju askeldamas. Lonkisin paarsada meetrit eemal asuva mägibaasi kohvikusse, ostsin tassi kohvi ja paar saiakest. Kohvitassi võisid täita nii mitu korda, kui soovisid. Võtsin kaks tassi. Kolm. No hakkas juba väheke inimese tunne peale tulema, kuigi seljas oli ikka vastik valu ja enesetunne ei olnud just parimate päevade tasemel. On ikka paremaid päevi olnud. Enamik.
Uurisin väljas natukene kaarti ja radasid. Kell sai üheksa, ega väga ei olnud aega passida ka. Läksin telgi juurde tagasi, panin seljakoti tiputõusuks vajalikku varustust täis ja siis jäin mõttesse, mida telgiga teha. Telk oli korralik. Sulekott veel korralikum. Peegelkaamerast rääkimata. Ja mõtlesin, et mul on täiesti poogen. Jätsin nii telgi, sulekoti, osa varustust kui ka peegelkaamera sinna kus nad olid ja hakkasin astuma.
Esimesed kilomeetrid baasist tipu poole on kerged, põhimõtteliselt jalutuskäik mööda heinamaad, kergelt tõusvas joones. Muidugi oli tee äärmiselt mudane, sest öösel oli ikka kõvasti sadanud, aga kivilt kivile hüpates ja muid nippe kasutades sai suhteliselt kuiva jalga edasi. Või mis kuiva jalaga – saapad olid niikuinii juba eilsest märjad. Rasked ka.
Umbes kaks kilomeetrit käidud, hakkas rada tõusma. Päris korralikult. Hingata oli ikka raske, selg valutas – arvasin, et ehk on tuul läbi tõmmanud. Närvivalu. Sedamoodi tundus. Olin ma ju Halti all paar korda mägijõkke sisse libastunud, vesi vaevalt kraad soe.
Kusjuures, mida kilomeeter edasi, seda väiksemaks valu taandus ja ma tundsin ennast juba päris hästi.
Esimesed inimesed, ilmselt väga varajased minejad, hakkasid juba vastu tulema. Ja nagu mägedes ikka, vahetad paar sõna. No need ei olnud väga rõõmustavad teated.
Enamik – kui mitte kõik -, tulid tagasi, tipus käimata. Kuskil 2000 meetri peal olevat lumetorm, mis jutu järgi olevat purgaa ja edasiminek suht enesetapp. Kebnekaise tipp peaks olema 2103 meetri juures.
Siin, “all”, ei olnud veel midagi märgata. Taevas oli küll pilves ja pilved suurel kiirusel madalal liikumas, aga otseselt ei sadanud. Kergelt ehk tibutas.
Liikusin edasi. No ikka väga raske oli, ja pulss oli kõrge, 150-180 vahel. Inimesi pudenes mäe otsast järjest rohkem alla, mõned optimistlikumad isegi tossudes ja dressides.. Päris hämmastav.
Mul endal oli korralik ja soe pesu seljas, kuigi kohati oli see isegi miinuseks, sest higi lahmas päris korralikult.
Üksteise järel kuulsin sõnumeid, et võiksin tagasi minna, sest pole mõtetki üritada. Et see on võimatu.
Mis tegi mind uudishimulikuks. Ma tahtsin seda “võimatut” oma silmaga näha. Kui võimatu asi saab olla võimatu? See on ju lihtsalt mägi, mida seal võimatut saab olla?
See oli see eestlaslik jonn – mida enam rahvast vastu tuli ja mulle sõnumi jättis, seda enam ma ülespoole trügisin. Kiusu pärast vist.
Kuskil 1700+ meetri peal tuli lumi vastu. Mööda püdelat ja märga lund edasi astuda on tegelikult väga väsitav – jalad libisevad tagasi, kätega pole pidepunkti kuskilt võtta. Jahe ka. Ja märg muidugi. See pole mingi kuiv lumi, see on vihmast läbi vettinud ja kerge jääkoorikuga kaetud.
Ja siis, kuskil seal, tulebki selline esimene tõsisem tagasilöök, kus sa lihtsalt ei jaksa. No lihtsalt ei jaksa.
Lähed kakskümmend sammu ülespoole, ja puhkad. Siis viisteist sammu ja puhkad. Ja siis kümme. Päris järsk tõus ikkagi, seljakott seljas, ja jalad annavad kogu aeg tagasi. Toksid oma jalgu sinna lume sisse, samm-sammult, hoiad ennast ise samal ajal tasakaalus – see kõik väsitab. Sa ei liigu ju mööda tasast maad või mingit ilusat teerada, vaid ikka tõusunurga all. Ja mingeid teeradasid pole seal ammugi.
Iga sammuga võtad arvestava tõusu. Pulss on laes, ma ei imestaks, kui see oli 200.
Vaatad, et paarsada meetrit veel tõusu ja siis on mäehari. Kõrguse poolest võiks ka juba vist tipp seal olla. No ei ole palju jäänud minna. Lumetormi ei paista. Panen edasi.
Võtan siis rutiinselt ikka kümne-kahekümne sammukaupa, julgematel hetkedel isegi viiskümmend sammu järjest ja puhkad. Jube raske on ja ma ei mõista, miks.
Tõus on muljetavaldav, sisuliselt 40-kraadine. Tuul kisub tormiks, vihma tibutab. Vist juba ka lörtsi. Nagu ikka minu tipupäeval, ei midagi uut.
Mäehari on käega katsuda, ei ole palju minna. Tõusumeetrite järgi peaks tipp ka kohe-kohe nähtavale tulema, sest jõuan ligemale 1900 meetri peale. Juba paistavad inimeste poolt laotud maamärgid, üksteise peale tõstetud kivid. Neid on kümneid, sadu. Mõtlen, et kellel on viitsimist natukene enne tippu laduda maamärke lihtsalt oma lõbuks..
Pingutan, pingutan, higi voolab, pulss peksab oimukohtades, vererõhk on vist sama kõrge kui pulss.. Ja jõuan siis sinna mäeharjale.
Jah. Tõsine pettumus. Motivatsioon saab tugeva tagasilöögi.
Sa oled jõudnud mäeharjale. Sa arvasid, et sa oled nüüd enam-vähem kohal.. Aga sealt avaneb selline vaade: sa oled kõigest ühe väiksema mäeharja tipus, kust sa pead laskuma umbes 200 meetrit allapoole, “kaussi”, et siis sealt uuesti mööda järgmist mäeharja tõusma hakata. Needsamad 200 meetrit tõusu tagasi teha ja siis sinna lisama veel 200 meetrit, sest sinu vastas on kaks korda kõrgem mägi, kui see, mille harjal sa seisad. Ja see, mis seal vastasmäe nõlval paistab – päris tippu sa ei näegi – ongi lumetorm.
Ja sel hetkel mõistad, miks siia on nii palju maamärke laotud. Siin on paljude motivatsioon otsa saanud. See on koht, kus on kerge alla anda.
Võtsin ühe suurema maamärgi varjus istet ja nosisin süüa. Suitsuvorsti, konservi, jõin vett. Tuul oli kõva, lörtsi sadas, nahk märg, keha hakkas jahtuma. Ei saanud väga kauaks siia jääda. Hakkasin laskuma.
Laskumine on muidugi lõbus, see läheb ruttu. 200 meetrit kümne minutiga. Jõuad alla orgu ja siis.. noh siis saab jõud otsa. Lihtsalt saabki otsa.
Peamiselt selle tõttu, et sa näed enda ees jõudsalt kerkivat mäge – ikka väga, väga järsu tõusunurga all. Kiviklibu. Suuri kaljurahne ja lumetuisku üleval. Sa oled päris võhmal omadega ja tippu sa ei näegi.
Haukasin veel suure tüki suitsuvorsti, kaanisin liitri vett sisse, võtsin ühe pudeli vett näpu otsa ja jätsin seljakoti maha. Kõik, mis kaasas, jäi sinna sisse, ainult telefoni võtsin kaasa. Täiesti suva oli.
Hakkasin ülespoole liikuma, samm-sammu haaval. Enam ei mõtle midagi. Tundeid ei ole. Emotsioone ei ole. Vaatad enda ette ja astud sammu. Ja teise. Kolmanda. Kui keegi vastu tuleb, teretad vaikselt, peaaegu et omaette – et mitte energiat raisata.
Isegi teretus kulutab energiat. Ikka ja jälle kuulsin soovitusi tagasi pöörduda, aga mul on sellistel puhkudel totaalne kuulmisvaegus.
Ja siis tuli lumi. Mitte selline lumi, nagu jõulude aeg sajab kuskil metsas, lai ja kohev, vaid lumetorm vast oleks juba enam-vähem õigem sõna – ja siis see kahega korrutada. Või neljaga.
Kohutavalt libe, kõik on jääs. Õnneks olid mul kaasas suusamask ja prillid, see aitas palju. Riietus oli mul tegelikult väga korralik ja selle peale ma lootsingi. Dressides ja tossudes ei tulnud juba ammu kedagi vastu.
Lumetuisk muutus purgaaks ja enam ühtegi inimest vastu ei tulnud. Hoidsin põuetaskus telefoni, mille ekraanilt tippu jälgisin. GPS veel töötas.
Ja siis lakkas töötamast. Olen aru saanud, et telefoni sisseehitatud GPS lakkab töötamast, kui ilmastikuolud väga kehvaks lähevad.
Edasi läksin sisuliselt tõesti tunde järgi, loogikat kasutades. Tuule järgi, vastutuult. Lootuses, et tuul puhub üle tipu. Aeg-ajalt paistis ka mõni üksik punane maamärk, mis kinnitas minu teekonna õigsust, aga lõpuks kadusid needki kõik lume sisse.
Veel tuli vastu kaks, viimast inimest, ja ma sain kindla soovituse – kui näed maasse torgatud musta värvi keppi, ära enam edasi mine. Ohtlik!
Mis mõttes ohtlik? Ei saanud aru. Kuna aga seal tormi ja tugeva tuisu tõttu just väga sõbralikku vestlust arendada ei saanud, liikusin edasi. Oli päris külm ja ja tuulest ei maksa rääkidagi. Hingamine oli nii raske, et vahepeal oleks tahtnud minestada. Astud kümme sammu ja pead peatuma, sest hapnikku ei ole. Jälle kümme sammu ja hapnikku ei ole. Nagu kala kuival maal.
Ma pole vist sellist tormi kogenudki – edasi sai liikuda ainult nii, et olid poolviltu vastu tuult, 45-kraadise nurga all. Sirgelt seistes lihtsalt pühkis tuul sind mitu sammu tagasi. Võimatu oli liikuda sirge seljaga edasi.
Aga kuna ma olin juba siiani tulnud, siis tagasi ma ka ei lähe. Adrenaliin oli laes, meeleolu oli super, ma tundsin tohutut energialaengut. Ma olin nii lähedal tipule! Kuskil siin see on!
Ja tuligi vastu maase torgatud käimiskepp, musta värvi. Nagu mulle oli öeldud. Et ära siit edasi mine..
Aga uudishimu oli suur. Tahtmine muidugi ka. Sammuke edasi. Veel sammuke. Pole ju midagi hullu? Veel samm. Ja kümme sammu.
Ja nii muudkui edasi.
Nähtavust üle meetri ei olnud. Valge lumeväli, lumesadu ja tuul, kiirusega ilmselt 80-90 km/h. Nähtavus oligi sõna otseses mõttes selline, et oma käsi ja saapaid veel nägid, aga sealt ettepoole mitte midagi.
Astusin tuule järgi edasi, sest GPS lakkas ammu töötamast ja ega mul mingit orientiiri ei olnud. Ainult tahtejõud. Hakkas juba jahe, vesi sai otsa.
Ja siis! Siis oli mu ees sein! Põhimõtteliselt vertikaalne või siis õige väikese nurga all.
Kuna ma olin lugenud Kebenekaise kohta “karuandrese” blogist, et selle tipp tuleb vastu paarikümnemeetrise järsu tõusuna, uskusin ma ennast kohal olevat.
Raiusin saabastega lumeseina sisse lihtsalt astmeid, sest kasse ega kirkat mul kaasas ei olnud. Tõus oligi põhimõtteliselt vertikaalne, nagu kaljuronimine.
Nii, 20 cm kaupa tippides ja käte – põhiliselt küüntega – lumest haarates ning kehaga hõõrdejõu tekitamiseks lihtsalt vastu lumeseina klammerdudes, muudkui tõusin. Ja tõusin ja tõusin. Nähtavust muidugi polnud, nii et muretsemiseks ei olnud põhjust – kui kõrgel ma olin või mis seal üldse ümberringi toimus.. Adrenaliin oli laes.
Ja tuligi tipp!
Minu ees paistis Rootsi lipp. Ja sinna kõrvale torkasin ma Eesti lipu. Suutsin isegi mobiiliga pilte teha, kuigi tuul ähvardas mind sealt tipust maha lennutada. Surusin saapaotsad lumme ja põlvitasin seal, ise maruõnnelik. Uskumatu õnnetunne, korralik adrenaliinilaks. Ma tegin selle ära! Ma tegingi selle ära!
Alles hiljem, kodus Kebnekaise satelliidipilte ja fotosid vaadates, sain ma aru, miks edasiminekut lumetormis ohtlikuks peeti. Nimelt langeb Kebnekaise tipus mägi täiesti püstloodis alla. Tipp asubki mäeserval. Ja lumetormis on täiesti võimatu märgata, millisel hetkel sa lihtsalt üle serva, tühjusesse astud, sest nähtavust ei olnud ja sageli on lumevall meetrijagu üle serva ennast upitanud.. No mul oli õnne.
***
Tagasiminek, kuigi see oli ju enamasti laskumine, oli samuti ülemõistuse raske. Pidin kogu aeg puhkepause tegema, taastuma. Kogu aeg oli selline tunne, et hapnik on maailmast otsa saanud – justkui kaldale visatud kala.
Jõudsin baaslaagrisse tagasi kell üks öösel, üliväsinuna, läbimärjana, aga kirjeldamatult õnnelikuna. Tohutu adrenaliin tulvas kehas.
Telk oli alles, asjad samuti. Magasin läbimärgade riietega sulekotis, lihtsalt ükskõik oli ja ma olin nii väsinud, et ma ei suutnud enam mõeldagi adekvaatselt.
Järgmisel hommikul, baaslaagris, sain ma teada, et tipu vallutas sel päeval kokku neli inimest. Vähemalt nendest, kes selle tipupäevikusse kirja panid – aga enamasti teevad seda kõik.
Valu seljas muutus aga nii väljakannatamatuks, et Galdhoppingeni peale ei saanud isegi mitte mõelda.
Epiloog
Kaks päeva hiljem olin ma juba Tallinnas, Mustamäe PERH-i haigla intensiivravipalatis, aparaatide ja arstide hoole all, kus mul raviti kopsembooliat ehk kopsutrombi.
Kopsudest leiti kokku kaheksa trombi ja lisaboonusena ka kopsupõletik. Mitu ööpäeva ülikõrges palavikus olles, nägin lakkamatult, unenäolaadses seisundis olles, kuidas ma sinna tippu läksin.. Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti.. Kõrgest palavikust oli aju lihtsalt küpse.
Aga tänu sellele, et ma ronisin sinna tippu, jäin ma ilmselt ka elama. Trombid olid mul ilmselt kopsus juba enne Kebnekaise tippu minekut, eelmisel päeval, kui ma 19 km rännakul suurt väsimust, hapnikupuudust ja jõuetust tundsin. Aga pidevast liikumisest ja väsimusest tingitud (üli)kõrge pulss lükkas trombid ilmselt kopsu peaarterist allapoole. Nii mulle vähemasti haiglas öeldi. Ja et ma olevat õnnesärgis sündinud. Ja et ma ei tohiks enam kunagi mägedesse minna.
Paar kuud hiljem hakkasin vaatama Pico el Teide poole, Euroopa kõrguselt kuues tipp, mille ma tegingi pool aastat hiljem ära (Mina ja Hispaania).
See on raske, krooniline ja ravimatu sõltuvus, käia mägedes. Aga see on parim sõltuvus, mida ma tean.
Ja Kebnekaise tipp ise – see oli seda väärt, et sinna jõuda!
Eestlase seiklused laias ilmas 